[Artistid] Menion

La bèl
Myspace
Lastfm

Oskar Hallbert doodling (Resting Bell)

Olen täiesti veendunud, et päris paljud lisaks siinkirjutajale ootasid pikisilmi Põhja-Rootsis metsade keskel elava eraku kolmandat albumit. Tema eelmised, "Sid Apartement EP" (2008, Rain Music) ja "1123581321345589" (2009, Zymogen), peegeldasid südame alt külmaks võtvaid minoorseid meloodiaid läbi elektroakustika, folktroonika, kammermuusika, slowcore/sadcore`i, musique concrete`i ning sound-art/digitaalse helitöötluse võtete. Tema esimest taiest on muuseas kirjeldatud kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”.

Ka uus, 5-looline EP kasutab samu võtteid ning kulgeb eelpoolmainitet žanrite piires või sinna vahele jääval eikellegimaal. Rahvamurru hääled, tänavamüra, kõiksugu sahinad-kahinad, kitarrinäpped ja mandoliinisillerdused; progresseeruvad, vaikselt hinge juurduvad meloodiajupid annavad kogu kupatusele sihi ja mõtte. Ja kuidas veel! On ilmselgelt kuulda, et rootslane on teinud rahu maailma ja Kõigevägevamaga. Muidugi, küünitsedes võiks väita, et käesoleva üllitise suurim viga üleüldse on selle lühidus (12min ning 12 sekundit). Kuid geenius ei peagi ruttama penikoorma sammudega, piisab, kui annab vahetevahel enesest märku. Jään pikisilmi tema järgmist üllitist ootama.

Kuula albumit siit

9.3

Foxes In Fiction Swung From The Branches (Orchid Tapes)

Noor torontolane Warren Hildebrand on tasapisi tõusmas Põhja-Ameerika võimsa tasemega eksperimentaal(rock/folk/indie)muusika/ambient-maastikul. Tema debüütalbum "Swung From The Branches" - millest siin kohe juttu tuleb - reliisitakse kuu aja pärast (uuesti) Brooklyn`i label`i Moongadget all, saades tuntumatest artistidest oma kaaslasteks Hella, Casino Versus Japan`i, Benoit Pioulard`i, Praveen`i, Dykehouse`i (kolm viimast nime on plaadifirmaga seotud lõdvemalt, täpsemalt kogumike kaudu). Märk on maas, seda enam, et kaasaegse muusika piibel Pitchfork pühendas tulevasele sündmusele soliidse pikkusega kirjutise.

"Swung From The Branches" üllitati esmakordselt kanadalase personaalse CD-R/lindifirma Orchid Tapes`i alt. Mis teeb WH muusika eriliseks? Kindlasti üheks (tehniliseks) eelduseks on analoog- ja digitaaltehnoloogia ühekspõimimine - ühelt poolt salvestamine lintidele, teisalt kasutab ta digitaalset reverb-masinat. Integreerida erinevat päritolu helilained orgaaniliseks tervikuks eeldab tegijalt nutikust. 19-loolise ja natuke üle tunni aja pikkuse taiese võib tinglikult jagada kahte ossa. Üks kimp hiilgab ambient/atmosfääriliste post-rock-numbritega, millest kostub pulseerivat ja märkamatult kerkivat atmosfäärilisust, lindisahinat, kohati ka (igatahes meeldivat) pastoraalset primitivismi. Ennekõike meenuvad M.Pyres`i ambient-eksperimendid. Samas flöödikahinad eeterlikus sentimendis sildavad tänapäeva 70ndate-80ndatega - täpsemalt new age-muusikaga. Muljetavaldavalt kaunis. 7-8 träki kohal sisenevad masinatega tekitatud kesktempos rütmid, spoken word/storytelling, kuid ennekõike omandab helimaastik kiiremad tuurid, millega ongi uus faas alanud. Lisanduvad musique concrete-elementide põimimised, avatud elektroakustilised keskkonnad, eksperimendid lindikiiruste ning helitugevusega. New Panic Cure on esimene indie-pääsuke, demonstreerides kohe puust ja punasest, miks torontolasele pannakse suuri lootusi; Jimi Bleachball meenutab My Bloody Valentine`i, ennekõike Hildebrand`i laulumaneeri ja tämbri kaudu, mis vägagi läheneb Kevin Shields`i omale (vrd Off Your Face; Moon Song). Nimilugu on avatud uste-akendega läpparifolk, kus lisaks pärishelidele on kasutatud lindimanipulatsioone, psühhedeelset tekstuuri ning häälutusi. Shields`i nimi sai mainitud, kuigi kaasaegsetest suurkujudest on Hildebrand ilmselt kõige lähemal Bradford Cox`ile. Sellega seonduvalt on üks albumi tipphetki 15 Ativan (Song for Erika). Dünaamiline inditroonika/poptroonika tõmbab lihtsalt aju vurrina käima ning ajumahlad jooksma. Või siis sellele järgnev To Go Home. Music that will save your life. Kui 80ndatel päästis elusid jangle pop/twee pop`i helin, 90ndatel shoegaze`i ja britpop`i meistriklass, nullindatel post-rock ja friikfolk ning avangardpop, siis viimatinimetatuga on uute kümnesse sisenenud chillwave ja glo-fi. Elagu tänapäeva muusika ning üks selle aasta meistriteoseid!

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] Luigi Archetti Fragments on Speed, Slowless and Tedium (Domizil)

Kes kuidas teab - kes teab Luigi Archetti`t tema soolotööde järgi, kes koostöös Bo Wiget`iga (Archetti/Wiget), kes mõlema järgi. 55-aastane itaallane on viimase kahe kümnendi jooksul olnud üks olulisemaid elektroonilise muusika kontseptualiste/sound artiste. Temaga seotud diskograafia on aukartustäratav ning muusikaliselt on ta suutnud ikka ja jälle uusi rakursse avada.

Kahe ja poole aasta tagusel üllitisel keskendus vanameister salvestatud helimaterjali üleminekupunktidele/aladele ning helide vähendamise/aeglustamise võimalikkusele ja piiridele. Instrumentideks olid elektrikitarr ning hilisem helitöötlus ja uuesti arranžeerimine. Tõepoolest, kolossaalsed kontseptuaalsed klaaspärlimängud leiavad aset käesoleval reliisil - kiirused-tempod nihkuvad teineteise suhtes, eeldusel, et ka erinevad helifraktaalid suhestuvad ja paiknevad üksteise suhtes. Nihe ongi albumi keskne vahend ja meedium. Hoolimata digitaalsest keskkonnast ei sumbu heli - see jääb piisavalt põnevaks, nauditavaks ja ka küllaseks. Ehk on see isegi värviküllane, kuigi need toonid manatakse kuulaja tajus teistsugusel viisil esile. Hõredad ja undavad, kohati signaali meenutavad helid progresseeruvad kurjakuulutavaks boreaalseks kõminaks, tühjusele antakse vitaalne eluvorm. Minimalistliku dünaamika vahendusel - võnge kui liikumine, liikumine kui muutumine, muutumine kui vähenemine ja lõpuks kui kadumine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Penca Catalogue

Test Tube
sinclair-rrr
Persona Isla
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Joiejoiejoie 2006 EP (Poni Republic)

Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.

Kuula albumit siit

[Artistid] Julian Winter

Julian Winter
Myspace
Lastfm

[Artistid] joiejoiejoie

joiejoiejoie
Myspace
Lastfm

Bernier + Trottier ... et retrouvé en fôret (12rec)

Montreal on eripalgeline metropol. Montreal`il on palju seda, mida teistel linnadel ei ole – Montreal on olnud EXPO-ning olümpialinn. Montreal on jäähoki sünnikodu. Montreal`i on kummitanud isegi terroristlik liikumine, mis võitles Quebec`i provintsi iseseisvuse eest 60ndate lõpus ning 70ndate alul, mis kulmineerus provintsi üks ministri röövimise ning mõrvamisega. Kuigi Quebec`i provintsi suurim linn, mille 3 miljonilisest elanikkonnast üle 70% on prantsuskeelsed, on Montreal`i elanikkonnast valdavas enamuses need, kes ei poolda lahkulöömist Kanadast (võrdluseks - ülejäänud quebeclastest ligi 90% pooldab seda). Montreal on Kanada territoriaalse terviklikkuse/või siis Quebec`i iseseisvuse kaalukeel. Mäletatavasti 1995. aasta referendumil oli tulemus napp - 49,3% iseseisvuse poolt ning 50,7% vastu. Vastuolulised signaalid. Aga vastuolud on vajalikud selleks, et elu edasi areneks. Süntees on dekadentsi surm. Siin on Kanada kultuuri moodne kese. Siinkirjutaja jaoks tähendab Montreal ennekõike jäähokiklubi Montreal Canadiens`it, mille fänn on oldud juba 20 aastat (mille paadunud fännid muuseas on ka näitleja Viggo Mortensen ning Mercury Rev`i laulja Jonathan Donaghue – kellele meeldib ka vabal ajal litrit taga ajada) ning muusika. Ennekõike eksperimentaalrock ning -elektroonika. Godspeed You! Black Emperor, (Le) Fly Pan Am ning Tim Hecker. Mõistusliku aspekti ning tunnetuse segunemise tipud viimasel kümnendil. Boreaalse rajajoone avanemine ajukurdudes.

Nicolas Bernier ning Simon Trottier on eksimatult olnud osa Montreal`ist ning selle südametunnistusest. Esimese albumi “Objet Abandonné en Mer” (2007) helikeelt iseloomustas ohter segmenteeritus. Laptop-folk, eksperimentaalne indie, folktroonika. Naturaalsus vaheldumas masinlikkusega. Näiline närvilisus vaheldumas imelise kerglusega. Ohter tämbritekstuur ning rütmimuutuste kuhi. Popijärgne popmuusika - oleks kõige lihtsam konstanteerida.

“... Et Retrouvé En Fôret” jätkab üldjoontes sama liini. Avalugu Racines kolistab-prõgistab-ragistab vanas vaimus rapitud akustiliste kitarrikäikude saatel-sees. Loos Bois Mort üllatab duo uue elemendiga – massiivse müra saatel veeretakse kuulajast sulnilt üle. No crescendos anymore! Lõpu lähenedes hakkab lugu raskust kaotama, lõppedes tüüne voona. Enchantée – vaikelu, mida "häirivad" perioodilised kidra-strumming`ud, akustilise kitarri sillerdused ning lõpuosas ilmestab kõike seda taamal liikuv inimhääl-tekst. Foret Citadine – paks ning tuvastamatu keskkond ümbritseb kitarrisõrmitsusi; poole pealt asi muutub – ruumilised, samas konkreetsed elektrikitarrisaundid annavad loole märksa selgemad piirjooned. Lõpulugu Mousse kõlab nagu Weekend Guitar Trio – kusagil akadeemilise taustaga kitarritegelaste ning eksperimentaalse roki vahepeal. Lugu areneb, paisub – ühel hetkel ärkan hüpnoosist, et taibata – massiivne helilaine on mulle peale langenud, et seejärel tüünes tempos laiali valguda. Kuulamise poole pealt oli eelmine album ligipääsetavam – käesolev album on oma eksperimenteerivuses märksa vastandlikum. Kuid ei ole sellest hoolimata kuidagi kehvem. Vastandlikkus konkreetsel juhul ei tähenda hea ja halva, tugevate ning nõrkade külgede esile mängimist. Lihtsalt albumi struktuuri osad ei ole teineteise suhtes niivõrd orgaaniliselt positsioneeritud. Tehnilise külje pealt on asi põnevalt esitatud ning sisult soliidne. Viimase albumiga võrreldes annan siiski pool punkti vähem. Aga sittadele kidrameestele kohustuslik kuulamine. Ka soovitan huvitujaile viia end kurssi meeste kõrvalprojektidega.

Kuula albumit siit

9.0