Montreal on eripalgeline metropol. Montreal`il on palju seda, mida teistel linnadel ei ole – Montreal on olnud EXPO-ning olümpialinn. Montreal on jäähoki sünnikodu. Montreal`i on kummitanud isegi terroristlik liikumine, mis võitles Quebec`i provintsi iseseisvuse eest 60ndate lõpus ning 70ndate alul, mis kulmineerus provintsi üks ministri röövimise ning mõrvamisega. Kuigi Quebec`i provintsi suurim linn, mille 3 miljonilisest elanikkonnast üle 70% on prantsuskeelsed, on Montreal`i elanikkonnast valdavas enamuses need, kes ei poolda lahkulöömist Kanadast (võrdluseks - ülejäänud quebeclastest ligi 90% pooldab seda). Montreal on Kanada territoriaalse terviklikkuse/või siis Quebec`i iseseisvuse kaalukeel. Mäletatavasti 1995. aasta referendumil oli tulemus napp - 49,3% iseseisvuse poolt ning 50,7% vastu. Vastuolulised signaalid. Aga vastuolud on vajalikud selleks, et elu edasi areneks. Süntees on dekadentsi surm. Siin on Kanada kultuuri moodne kese. Siinkirjutaja jaoks tähendab Montreal ennekõike jäähokiklubi Montreal Canadiens`it, mille fänn on oldud juba 20 aastat (mille paadunud fännid muuseas on ka näitleja Viggo Mortensen ning Mercury Rev`i laulja Jonathan Donaghue – kellele meeldib ka vabal ajal litrit taga ajada) ning muusika. Ennekõike eksperimentaalrock ning -elektroonika. Godspeed You! Black Emperor, (Le) Fly Pan Am ning Tim Hecker. Mõistusliku aspekti ning tunnetuse segunemise tipud viimasel kümnendil. Boreaalse rajajoone avanemine ajukurdudes.
Nicolas Bernier ning Simon Trottier on eksimatult olnud osa Montreal`ist ning selle südametunnistusest. Esimese albumi “Objet Abandonné en Mer” (2007) helikeelt iseloomustas ohter segmenteeritus. Laptop-folk, eksperimentaalne indie, folktroonika. Naturaalsus vaheldumas masinlikkusega. Näiline närvilisus vaheldumas imelise kerglusega. Ohter tämbritekstuur ning rütmimuutuste kuhi. Popijärgne popmuusika - oleks kõige lihtsam konstanteerida.
“... Et Retrouvé En Fôret” jätkab üldjoontes sama liini. Avalugu Racines kolistab-prõgistab-ragistab vanas vaimus rapitud akustiliste kitarrikäikude saatel-sees. Loos Bois Mort üllatab duo uue elemendiga – massiivse müra saatel veeretakse kuulajast sulnilt üle. No crescendos anymore! Lõpu lähenedes hakkab lugu raskust kaotama, lõppedes tüüne voona. Enchantée – vaikelu, mida "häirivad" perioodilised kidra-strumming`ud, akustilise kitarri sillerdused ning lõpuosas ilmestab kõike seda taamal liikuv inimhääl-tekst. Foret Citadine – paks ning tuvastamatu keskkond ümbritseb kitarrisõrmitsusi; poole pealt asi muutub – ruumilised, samas konkreetsed elektrikitarrisaundid annavad loole märksa selgemad piirjooned. Lõpulugu Mousse kõlab nagu Weekend Guitar Trio – kusagil akadeemilise taustaga kitarritegelaste ning eksperimentaalse roki vahepeal. Lugu areneb, paisub – ühel hetkel ärkan hüpnoosist, et taibata – massiivne helilaine on mulle peale langenud, et seejärel tüünes tempos laiali valguda. Kuulamise poole pealt oli eelmine album ligipääsetavam – käesolev album on oma eksperimenteerivuses märksa vastandlikum. Kuid ei ole sellest hoolimata kuidagi kehvem. Vastandlikkus konkreetsel juhul ei tähenda hea ja halva, tugevate ning nõrkade külgede esile mängimist. Lihtsalt albumi struktuuri osad ei ole teineteise suhtes niivõrd orgaaniliselt positsioneeritud. Tehnilise külje pealt on asi põnevalt esitatud ning sisult soliidne. Viimase albumiga võrreldes annan siiski pool punkti vähem. Aga sittadele kidrameestele kohustuslik kuulamine. Ka soovitan huvitujaile viia end kurssi meeste kõrvalprojektidega.
Kuula albumit siit
9.0
