Blasmodeus – El Mutilado EP (2023)

Skull Dungeon

Blackened death metal Live Crust punk Raw black metal

Kuigi äärmusmetalli žanritest kahtlemata on kõige meelierutavam (toores) mustmetall intensiivsuse, hoolimatuse ja hävitusliku jõuga -- et struktuur alatihti laguneb --, siis käesoleval 7-loolisel on ülekaalus surmametall ja koorikupunk -- tõsi, mõlemad on varbaid pidi toore metalli põrgupigis. Eks see taies ole ühtepidi veenev teatud hetkedel ning teisalt piisavalt karikatuurne -- no vaadake nende nelja mehhiklase artistinimesid (Tapja, Gängster, Surm, Sethi-kihvaline Vampiir). Või kuulake hästi dilentantlikult mängitud akustilisi introsid mõnes loos. Muusikas peabki sisalduma mingi annus elutervet huumorit -- siinkribajat ajas kogu see kupatus igatahes naerma. Lõbus ju! Vaevalt ka plaadiümbris kelleski õõva tekitab. Mingi analoogia grotesksuse tasandil tekkis ühe kunagise kursaõega, kes väidetavalt olla gooti -- tõesti "veendusin", kui nägin tal kaelapaelas tähti G-O-T-H-I-C. Või hiljuti nähtud Bauhaus'i laulja veatut Dracula ilmet 80ndate alguse ülesvõttel. Neetud Teibasseajaja nimel -- andke aga minna!

DarkHollow – El Infierno Eterno de Satan (2022)

Skull Dungeon

• Raw black metal 
• Extreme metal 
• Crust punk
• Black metal 
• Gorenoise 

Kust mujalt võiks tulla ehedam black metal'i esindaja kui mitte Mehhikost. Riigist, kus asteekide ja konkistadooride jõhker pärand on nii geneetiliselt, kultuuriliselt kui asjaajamise viisilt kandunud kaasaega. See ei ole ilmselt moraalse hinnangu küsimus – see taandub pelgale ellujäämisele, see on kohastumus. Lihtsalt ärge ette jääge! Kui jääte, siis kaitske end! Seal on ka ametlik surmakultus – kummardatakse kolpa ja luid. Neitsi Maarja asemel vahib vastu Vikatimees. Kellele on toodud vägevaid skalpe – alates maffiasõdades keedetud õnnetutest ja bussitäite kaupa mahalastutest. Kõige suuremad ohvrid tuuakse hoopis narkoga; kahtlustan, et mehhiklased rohkem või vähem (ala)teadlikult maksavad narkoga Ühendriikidele kätte riigi põhjaosariikide anastamise eest paarisaja aasta taguses sõjas. Sellest tulenevat ohvrite kogust on ilmselt võimatu kokku arvutada. Seevastu DarkHollow konkreetselt näikse oma lähenemisega õiendavat arveid liikumise sisese ketserlusega a la Dimmu Borgir'i naeruväärsuse ja teisalt kaasaegsete ristanditega. See siin on luudeni paljaks kooritud, dementne ja korisev, trotsiv ja kompromissitu, ammutades jõudu hardcore'i võimendatud versioonist crust punk'ist ning teisalt dementsusest joobuvast gorenoise'ist. See on nihilistlik ja kannibalistlik, hakates mingitel hetkedel iseendal näppe ja varbaid otsast järama. Elektrijuhtmed punduvad mustava helitsunami käigus, vaimse tervise kontrollmehhanismid plahvatavad pinge all, aja ja ruumi koordinaadistik põleb tuhaks. Punk on tõepoolest 70ndate lõpust olnud peaaegu kõige järgneva isa ja ema. Olgu selleks kas intelligentselt ekspansiivne post-punk ja post-hardcore või siis teisalt vabastatud energiale ja brutaalsusele rõhuvad harud. Ühest sellisest kasvas välja äärmuslikem – toores bläkk. Võimas album, ilmselt muljetavaldavaim omasuguste seas AD 2022 (koos Eesti duo Ägakäken'iga). See album ei ole valiku küsimus – see lihtsalt on kohal. 

8.5 (8.0-9.0)

DARKHOLLOW – Ocultismo y Sabiduria (2019)

Skull Dungeon

Bandcamp

• Black metal 
• Death metal 
• Crust punk 
• Lo-fi 
• Black noise 
• Hardcore

Seda albumit ma ei soovitaks igaühele – tegelikult enamusele, kuna siin arm(ulikkus) ja inimlikkus ei ole kohased ega kohalviibivad. Teisalt nimetet määratlused ilmselt on idealistlikud; palju seda inimkonnas ajaloo vältel ikka olnud on. Mehhiko ekstreem-metallistide 8-looline on pühendatud asteekidele, täpsemalt nende impeeriumile. Asteegid orjastasid-ohverdasid ümbritsevaid (väike)rahvaid, juurides välja teadlikult nende identiteeti, ajalugu ning ajaarvamist. Teisalt jälle – mille poolest on paremad olnud niiöelda kristlikud suurrahvad, kes nii Euroopas kui teistel kontinentidel on seda laialdaselt praktiseerinud. Väheteadvustatud on fakt, et keskaegse Euroopa majanduse (veidi vähemal määral ka hilisemate ajastute) tugevaks tõukejõuks oli justnimelt orjandus. Ei oleks arvanud, et orjandus keskajal nii levinud oli. Vahet ei ole, on need eurooplased või asteegid – pada sõimab katelt. Ilma orjanduseta oleme elanud kaduvväikese osa inimkonna ajaloos. Ricardo "Cannibal Coms" Higareda" (trummid) ja Alfonso "El Vampiro de Seth" Vazquez (urisemine-korisemine-lõrisemine ja kidrad) on oma kuuendal EP`l (väljaandjaks Skull Dungeon) inspireeritud verejanust – ohverdusakti on kujutatud plaadiümbrisel, ning muusika toetab seda. Kohati on tulemus meeldivalt nihilistlik, et helipilt taandub kaugele taamale (kõlab kui ämbient) või hoolimatult väriseb-vappub –, eks õige bläkk selline olegi. Vahetu, toores, jõhker ja kompromissitu – on ikkagi suur vahe, milline mõte neid selleks kannustab. Olles ja samas olemist eirates. Antud juhul siis – pealkirjale toetudes – on selleks okultism ja tarkus.