- Raw black metal
- Extreme metal
- Crust punk
- Black metal
- Gorenoise
Kust mujalt võiks tulla ehedam black metal'i esindaja kui mitte Mehhikost. Riigist, kus asteekide ja konkistadooride jõhker pärand on nii geneetiliselt, kultuuriliselt kui asjaajamise viisilt kandunud kaasaega. See ei ole ilmselt moraalse hinnangu küsimus – see taandub pelgale ellujäämisele, see on kohastumus. Lihtsalt ärge ette jääge! Kui jääte, siis kaitske end! Seal on ka ametlik surmakultus – kummardatakse kolpa ja luid. Neitsi Maarja asemel vahib vastu Vikatimees. Kellele on toodud vägevaid skalpe – alates maffiasõdades keedetud õnnetutest ja bussitäite kaupa mahalastutest. Kõige suuremad ohvrid tuuakse hoopis narkoga; kahtlustan, et mehhiklased rohkem või vähem (ala)teadlikult maksavad narkoga Ühendriikidele kätte riigi põhjaosariikide anastamise eest paarisaja aasta taguses sõjas. Sellest tulenevat ohvrite kogust on ilmselt võimatu kokku arvutada. Seevastu DarkHollow konkreetselt näikse oma lähenemisega õiendavat arveid liikumise sisese ketserlusega a la Dimmu Borgir'i naeruväärsuse ja teisalt kaasaegsete ristanditega. See siin on luudeni paljaks kooritud, dementne ja korisev, trotsiv ja kompromissitu, ammutades jõudu hardcore'i võimendatud versioonist crust punk'ist ning teisalt dementsusest joobuvast gorenoise'ist. See on nihilistlik ja kannibalistlik, hakates mingitel hetkedel iseendal näppe ja varbaid otsast järama. Elektrijuhtmed punduvad mustava helitsunami käigus, vaimse tervise kontrollmehhanismid plahvatavad pinge all, aja ja ruumi koordinaadistik põleb tuhaks. Punk on tõepoolest 70ndate lõpust olnud peaaegu kõige järgneva isa ja ema. Olgu selleks kas intelligentselt ekspansiivne post-punk ja post-hardcore või siis teisalt vabastatud energiale ja brutaalsusele rõhuvad harud. Ühest sellisest kasvas välja äärmuslikem – toores bläkk. Võimas album, ilmselt muljetavaldavaim omasuguste seas AD 2022 (koos Eesti duo Ägakäken'iga). See album ei ole valiku küsimus – see lihtsalt on kohal.
8.5 (8.0-9.0)
