Mahorka/Bandcamp
- Avant-garde
- Ambient
- Post-minimalism
- Microtonal
- Abstract
- Ambient drone
- Experimentalism
Käesolev taies koosneb kahest pikast loost kogupikkusega 56 minutit; väljaandjaks Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka Records; mille alt tulek tähendab seda, et ei ole kindlalt teada, missugust stiili esitletakse, mis teebki nimetatud plaadfirma diskograafia päratult põnevaks. Mahorka plaadifirma puhul ei saa eeldada, et nende muusika oleks kuidagi stiililiselt määratletud. Eksperimentaalne küll, ent see on juba laiem määratlus. Eeldada, et mingisugune album on mõjude eest, helidest, kontseptsioonidest isoleeritud, tundub natuke jabur isegi siis, kui artistil on seesugune kavatsus. Käesolev album on väga minimalistlik - see on suisa abstraktne -, ent ometi see mikrotonaalne helijada on väggi fantaasiaid toitev. Ju me vajamegi tänapäeval rohkem abstraheeritust -- kui mõelda reaalsele muusikamaailmale, siis tulevad meelde Stars of the Lid ja Labradford ning viimatinimetatu liidri Mark Nelson'i projekt Pan American'i vaikelulised lennud öise linna kohal. Mõneti on üllatav, et seesuguse kasina helikeelega taiese taga on suisa kaks artisti: Thomas Rosen ja Daika Koseki testivad üksteise olemasolu, taluvust ning võimet koostööks -- tehes fantastilist tööd ka ses mõttes, et kriitikale on see muusika irriteeriv raskesti hinnatavuse tõttu. Õnneks see ärritus taandub meeldivaks kõdiks -- kujutame ette kosmoselaeva, mis on asunud pea võimatule missioonile -- kujutame ette olukorda, et koduplaneedi on hukkumas, inimese kui liigi ja tema armsaimate liikide esindajad on kosmoselaevadele kaasa võetud, suur parv kosmoselaevu on suundumas teisele planeedile, kus arvatakse elu olevat. Seesugust heli võiksid tekitada kosmoselaevade mootorid seal viibivate subjektide teadvuses keset kujuteldamatu suurusega radiatsioonist ning külmast täidetud ilmaruumis. Turvalises keskkonnas triviaalsena kostuv heli omandab nostalgilise ning melanhoolse mõõtme teadmises, et sihtkohta ei pruugigi jõuda. Või kui jõutaksegi, siis subjektide ja mehitatud artefaktide päritolu allikas - identiteedi allikas - on pöördumatult hävinud. Ent pähe sigineb (ketserlik?) arusaam, et taanduda on igati mõnus seesuguse sumina saatel. Kahtlemata on see taies kommentaar inimese surelikkusest -- et iga päev, iga tund, iga minut ei ole mitte meie suunatud, vaid Kosmilise Demiurgi paika pandud: tuleb olla õnnelik aja eest, kui saab viibida tohutu kosmoselaeva pardal. Millelt meilt paraku paratamatult üle heidetakse. 9.0 (8.5-9.5)
