Blue Roadways -- Good Morning (2025)

Jantar

• Ambient 
• Chilltronica 
• Electronic 
• Ambient drone

Suur, ent ajahambast puretud talumaja -- mis on ehitatud madalate uksevõlvidega, et sisenejad koogutaksid nii pererahva kui Looja ees. Hoonete kompleks laial maa-alal, mis on näinud sajandeid ning paljusid põlvkondi siin sündimas ja maiset teekonda lõpetamas. Ent päike on alati hommikuti tõusnud vastavalt päeva pikkuse muutumisele ja aastaaegade vaheldumisele. See on üks ütlemata kindel asi näha sõber päikest tõusmas ning õhtul loojumas. Võiks ju seda kolmeloolist samuti sildistada kontseptuaalsena, ent selleks näib põhjus liiga triviaalsena. Õigem oleks öelda, et asi on püha, mis sõltumata teaduslikust kirjeldusest, narratiivi löövusest või inimese tõlgendusest nõnda on säetud. Siis, kui hiigelhaid- ja sisalikud merd kündsid ning inimene oli pelk säde Kosmilise Demiurgi silmis. Orel, millel seda ettevõtmist ellu viiakse, on kohati kaebliku katedraalioreli kõlaga, andes asjale sellest maailmast väljapoole jääva tundmuse. Samas instrument näikse olevat tolmune ja kulunud, visates sisse vibreerivaid vimkasid, andes tunnistust selle elu kaduvusest pinnal, millel kasvavad ohakad, orashein ja nõgesed. See on kõlakeha, mis ei käsitle mälu mitte staatilise säilivuse, vaid elava, hingava materjalina, mida saab taasavastada ning millele saab anda uue elu, kehastades valuliku rõõmu hetki ja vabadust nautida üllatusi. Esmapilgul primitiivne taies peidab endas märksa-märksa enamat. Primitiivne pinnas kannab sageli viljakat saaki seetõttu, et oldaks lepitud vähesega, nii et iga külluse episood ei tunduks iseenesestmõistetavana ning seetõttu pakuks rõõmu. 7.5 (7.0-8.0)

R$kp -- L’EAU LOURDE - Vemork / Mazingarbe (2025)

Mahorka

• Synth-wave 
• Dark electro 
• Dark ambient 
• Progressive electronic 
• Kosmische Musik

Edela-Prantsusmaalt pärit R$kp'i 14-looline taies on inspireeritud kahest militaar(teadus)ajaloolisest tahust, millest üks leidis aset enne teist maailmasõda ning teine külma sõja raames. Mõlema tuumapommi arendamise episoodi man oli asjasse segatud Prantsusmaa, seistes vastu kahe totalitaarse režiimi - natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu - tugevnemisele. Muusikaliselt on üllitis liikumine varjulise ja päiksepaistelise, sünge ja eepilise vahel. Joviaalsus ja pompöössus on prantslaste muusikas alati olulisel kohal seisnud -- küsimus on vaid selles, et võetud poosid oskuslikult välja mängitud saaksid, et pompöössusest tulenev esteetilisus ei jääks loomeprotsessi katalüsaatorina jääkidena häirima. R$kp'i muusikas on düstoopilist tundmust, mis seguneb futuristlike sündiprogressioonidega (võrreldav Jean-Michel Jarre'i omadega). Futurismi esindajad enne esimest maailmasõda nägid sõda arengu katalüsaatori ning vanade traditsioonide põrmustajana, ent varasemate sõdadega võrdluses tohutud inim- ja materiaalsed kaotused sundisid paljusid neist väärtusi ümber hindama. Prantslase narratiiv on veelgi eristatum -- osutades ohule, mis nägi ette totalitaarsete režiimide poliitsektantlust nii rahvuspõhise kui spetsiifilise klassiühiskonnana, mille varjus saab poliitiline eliit valitseda ja teisi terroriseerida. Vältimaks isotoopide sattumist pooletoobiste kätte. Loos "Mazingarbe 3" on kõige ilmsemalt kuulda raskete osakestega - neutronite ja prootonitega - vesiniku rikastamist ja nn raske vee tootmist, nii et kõik pingestatult säriseb. Generaatori käitamist - et lahutada või ühendada vooluringi - on kuulda teistes lugudes. Või siis meelte aktiveerimist, võimaldades hingel rännata läbi pimeda ja tundmatu ebakindluse tsooni -- isegi siis, kui inimene on selle enda haardesse võtnud (ja arvavat seda kontrollivat). 8.0 (7.0-9.0)

Fani Konstantinidou -- Undertones (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Drone 
• Sound art 
• Abstract 
• Improvised music 
• Post-industrial

Paari esimese kuulamiskorraga ei suutnudki näppu täpselt peale panna, mis on Fani Konstantinidou (FK) 4-loolise taiese ankurhelid. Tõsi on, et keskseid helisid siin ei olegi. Ei olegi kohta, kuhu näppu peale panna. Kui mõelda filmide kategooriates, siis meenub "Pulp Fiction", mis samuti koosnes neljast omaette, ent siiski seotud peatükist. Siin antakse siirdeid metoodiliselt ning samu või lähedaste helide tämbreid ja mustreid ühest loost teisse üle kandes. Lugu "Undertones II" kõlab nagu prügikonteineri hingeelu jäädvustamise näitena (selliseid laiendusi leiab ka teistest kompositsioonidest). Muidugi lisab autor sinna ka kellade kolinaid ning tukslevaid helinaid. Ühelt poolt FK läheneb viisil, mis on eduka albumi loomise eeldusteks. Esiteks heakskiidetud normide kasutamine, millelt on hea oma isikupärast kontseptsiooni arendada -- siia kuuluvad mõned helitrikid ja ebakonventsionaalsed võtted. See helide süsteem intensiivseimatel hetkedel koosneb justkui kinnisestest torudest, millest auru jõul suurte puhumismasinatega õhku läbi puhutakse või imetakse. Selle protsessi käigus hakkavad mõned helid helisema, vilisema ja pöörlema. FK taies on sõna otseses mõttes industriaalne muusika - mitte seesugune, mida industriaalsetes kogustes tootma peaks -, vaid tootmisliini heliline kirjeldus. Tõsi, aeg-ajalt seesuguse monokroomse heli seesugune jälgimine muutub letargiliseks koormaks, v.a "Undertones I", kus tooreid instinkte hoitakse elus ja isegi õhutatakse tagant. 7.5 (7.0-8.0)

Coast2c -- Radical Devotion (2025)

White Owl/Bandcamp

• Club dance 
• Electronic music 
• Remix 
• Techno 
• Tekno 
• Breakbeat 
• Jungle 
• Tech-electro

Isabella Koen oma ümbertöötluses loost "Wichita" lõgistab trummitaldrikke ja kolistab trummidega. Vägagi tervitatav vana kooli jungle'i ja murtud rütmide rägastik, pakkudes tummist rütmitiheduse ja sageduste prügist kerkivat energialaksu. Ka stiililiselt näikse see hälbivat üllitise peavoolust. Teisalt jälle -- kui lähtuda eeldusest, kui rapsiv see remiks seesmiselt on, kuivõrd see viskleb krampides (andes tunnistust vastandlikest impulssidest selle sisemuses), siis äkki see ei ole mitte stiililine hälbimine, vaid vastavasuunaline lahjenemine ratsionaliseeritult. Lahjendatud võrdkujude kasutamine muusikalise šabloonina, milles on rohkem õhku, vähem põlemist, sujuva(ma)id üleminekuid. Muusikas - nt erinevalt teadusest - oleks just vaja rohkem ühildamatust ja ühismõõdutust -, mis eeldatavasti tagaks rohkem eripära ning uusi (utoopilisi) ideid ja tegumoode. Mis ümberpööratult tähendab seda, et muusikaline üllitis ei peaks pretendeerima olemaks heliline õgardlikkus, vaid mingi ajavahemiku esileküündivate aspektide tõlgendus ja edasiarendus. Mehhiklannast elektronmuusik kasutab siin modulaarsüntesaatorite hapet ja tehisganglionite vahelisi laenguid, mis avaloos "Urgency of Action" ja järgnevas "Wichita" muunduvad detroitilikuks tehnoelektroks, andes edasi ühtaegu EP sügavust ja kinnisideelisust. Kuigi nii "Wichita" ja "Spirals" demonstreerivad artisti atmosfäärilisemat külge sellal, kui avalugu on tehnitsistliku masinavärgi joviaalne mana. Üksnes lugu "Lovers Don't Say Goodbye" on ilmselt isiklikus nõrkuses andnud järele juustusematele impulssidele, mistõttu tasemelt langeb tervikust veidi välja. Teisalt loo keskmises sektsioonis tärkav sündiprogressioon on kahtlemata üks parimaid hetki sellel EP-l. 8.0 (7.0-8.5)

Mentula Monstrosa -- Consorting With a Higher Order (2025)

Mountain Forest Cabin Dweller

• Dungeon synth 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Fantasy music

Kas ma tahaksin mõne penikoorma selles supis sulbata, kui keegi ei ole seda veel teinud? Keldri kivipõrandale on visatud sületäis heinu, nurgas seisab kann veega, selle kõrval odrakarask. Nurka on kerra tõmbunud seinapragude vahelt sisse lipsanud rästik ning öö saabudes võtavad ritsikad laulu üles. Kes lõi vee ja tema suure üleujutuse, kes muutis baaris ringi kakerdades ning märjukest lakkudes poja kärbseks, et ta saaks vaadata, mis mänge vanemad õhtuti isekeskis mängivad. Üheks saamine Kõrgema Jõuga käesoleval 6-loolisel taiesel kätkeb ilmselgelt ka pahelist elementi eeldusel, et põrguvürsti ei ole olemas (kelle inimloom mõtles pelgalt välja oma pattude peksukotiks. Või kui ongi, siis viimane kaevus inimlike sigaduste eest sügavale maapõue). Autoriteet nõuab Aabraham'ilt vereohvrit, viimase mõistus ja südametunnistus tõrguvad, ent ürgsest alluvus- ja loomissuhtest tulenev lojaalsus sunnib teda nõudmisele alluma. Ent terve mõistus võidab...ent mis inimlikust perspektiivist õieti on terve mõistus -- selle mõistmiseks peaksime suutma tungida iseendi mõtlemisest väljapoole, iseendi kogemusest välja. Siin üllitisel on kuulda vanatestamendilikku karmust, varjatut toorest vägivalda, eksistentsialistlikke väljakutseid ning piirolukordadesse asetamist. Ent lõppkokkuvõttes jääb uhkelt kõlama heliline eepilisus. 8.5 (8.0-8.5)

Sebastian Tomb -- Even in shit, there is money (2025)

Gates of Hypnos

• Abstract 
• Microsound
• Avant-garde 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Lowercase

Selle 4-loolise taiese pealkiri tekitab seoseid. Kõigepealt tuleb meelde Rooma keistri Vespasianuse münte hoidva labakäe sirutamine pojale nina alla, torgates, et raha ei haise. Vahet ei ole, kas maksustatakse sõidukeid, omandit või avalikke käimlaid. Rahast on alati puudus, raha libiseb alatihti näppude vahelt. Teisalt ka niinimetatud sibivedajad teenivad korralikku raha sarnaselt matusebüroodega, kuna elu ise dikteerib paratamatust (või oleks õigem möönda -- paratamatuid vajadusi ning sellest tulenevaid tagajärgi). Kolmandaks Lennart Meri ütlus, et olukord on sitt, aga see on väetis tulevikuks. Piirdugem sellega, minnes plaadiümbrise manu. Need kolm baaritooli näevad välja kui trummid - nagu The Jesus And Mary Chain'i oma, kui seal algusaegadel trummeldas Bobby Gillespie. Minimalistlik (või õieti - piiratud), ent tõhus ja mõjus. Viis, kuidas Sebastian Tomb manipuleerib helide ja kuulajaga - süstides kuulajasse minimalistlikke praginaid-madalat bassiprõginat-liigestest lahti rappunud pruuni müra mõõdukat stiihiat -, siis siin on saavutatud sarnane tulem. Sõidad bussiga ning su kõrval istuv kaaslane võtab aeg-ajalt kotidt välja termose, et kohvi hea maitsta. Kõrvalvaatajana tungib kohvi lõhn ninna, ühelt poolt saavutatud, ent teisalt kättesaamatu. Berliinlase muusika samuti eritab molekule, mille mustrid mõnikord ergastavad kuulaja ajukeemiat, mõnikord jäävad lihtsalt põnevaks intellektuaalseks ajutuuleks. Omamoodi ekstaas saabub lõpuloo viimases kolmandikus, kui harjumuspärasesse heliprügisse sugenevad vaevukuuldavad orkestratsioonid, ent mis eelneva taamal mõjuvad tektoonilisena. 8.0 (7.5-8.5)

Bob Arktor -- Disconnected (2025)

Liminal Recs

• Post-industrial 
• EBM 
• Synth-industrial 
• Electronic music 
• Minimal synth

Bob Arktor'i 5-loolist taiest kuulates taipad ruttu, et selle muusika juured peituvad industriaalmuusikas, ent on juba läbinud postindustriaalse faasi ja kategoriseerimise. Juba esimestest rütmidest nõuab see tähelepanu -- manipulatiivselt metsiku ja veidi higist leemendava kutsena, aga ka kalkuleeritud näitemänguna. Rütmid kalduvad elektroonilise kehamuusika suunas, kuid žanrile omast klubilist katarsist ei ole ega ka tule. Selle asemel tundub iga löök, iga efekt planeeritud mikroskoopilise plahvatusaktina, iga bassiliin kunstliku värinana, iga atmosfääriline ilming toksiliste aurude surve all kokku surutuna. Muusika nõuab kuulaja kohalolekut, kuid julgustab sind edasi minema ja riskeerima -- see on proovikivi, kuivõrd sa oled valmis lähenema servale ilma kukkumata. Hoog on pidev, kuid mitte kunagi destruktiivselt plahvatuslik, justkui teades, et ekstaas on kaosest vaid mõne sammu kaugusel, ning ollakse rohkem huvitatud tera(viku) jälgimisest kui tühjusesse kukkumisest. EBM-i mehaaniline distsipliin, industriaali miilav oht, võib-olla ka coldwave'i eemaloleku kontuurid loovad konfiguratsioone. Üllitise muudab väärtuslikuks nimetatud tahkude väljendusrikas enesekindlus. Enesest teadlikuks saanud estetiseeritud jõud ei ilmne kohe, vaid pärast toore jõu näitamist helide käitamisel ning struktuuride loomisel. Lavastus on puhas, piirnedes steriilsusega, võimendades tunnet, et see muusika ei ole sisse töötatud, vaid pigem kujundatud. Samas see tagab teatava kindlustunde -- nagu seisaksid vaikses, ent eesootavast õõvast tiines tehases: masinad sumisevad, õhk on külm, seintelt niriseb ja laest tilgub metronoomilise täpsusega kondentsvett; ning kusagil sügaval sisemuses tead, et kui see kõik korraga ellu ärkaks, ei jääks sa ellu. 7.5 (7.0-8.0)

Other Eyes -- Themes From Nowhere (2025)

Bandcamp

• Garage rock 
• Noise rock 
• Alternative rock 
• Psych-rock 
• Indie rock 
• Fuzz rock

Eesti kroonimata rokenrollbänd on tagasi üllitisega, mis mürab, kärab ja hullab; ent mille tagant võib oneti paista tõdemus, et ansambel on teinud endaga rahu sarnaselt nagu The Jesus And Mary Chain tegi seda albumil "Darklands". Või kas ikka on? Äkki on see naeratus, kus silmahammaste läikest peegelduv irve jääb igemete varju. Other Eyes ei ole ka varasemalt olnud liigestest lahti, ent sellel 6-loolisel on nende liigutused kindlalt kontrollitud. Õhk ragiseb jätkuvalt energiast, aga see ei ole enam meeleheitlik, vaid kontrollitud ja isegi ennast säästev. Milleks peakski ennast lõikuma ja põletama, kui toorust saab luua ilma meeleheitesse uppumata. Kes on sattunud eksiteele omaenda loodud labürindis, see ei otsi väljapääsu, vaid pigem täpset fookust subjekti õgivale ahastusele. Sellel võetakse üles ürgne rütm, et rokkida tsiklite, tšikkide ning seksi lummuses. Nende tegevustega kaasnev igapäevasus on igati heakskiidetav. Nad otsivad turvalisust -- ning ka leiavad. Jõhkruse fookust kitsendatakse ning aeg-ajalt suunatakse suisa eemale, lubatakse endale pitoreskset naudisklemist ("Two Rivers, Two Suns"). Aga-aga...säherdune lõpulugu on patulunastuskiri tulevikuks -- vaevalt et ansambel nõnda karjääri lõpetada tahab. Selleks, et mässata, tuleb kuulda ja mõista sellele vastanduvat õõnsat kaja. Ning koguda jõudu uuele tasandile tõusmiseks. Vennad Reidid väljendasid albumil "Munki" otsesõnu nii armastust kui viha roki vastu. Selle vastu, mis oli neist teinud ikoonid, ent mis oli neid ka aheldanud. Käesoleval üllitisel on magnetiline tõmme, valus ausus kumab siit läbi, mis kahtlemata tekitab vastandlikke tundmusi. Seista silmitsi väljapeetud ülbuse ja trotsliku elegantsiga, pakub see unustamatut kuulamiskogemust. See on tunnistus muusika võimest väljendada kõige äärmuslikumaid inimlikke emotsioone, isegi kui need tundmused viivad otse tupikusse ehk nagu albumi pealkirigi vihjab -- eikuhugi. Kõlagu paradoksaalselt või mitte -- kuhugi jõudmiseks tuleb enne jõuda eikuhugi. Olgu tegemist nutuse esmaspäeva hommiku või loomuldasa ebaõnnestumiste jadaga. 8.0 (7.5-9.0)

Interpretace XL -- Shere Khan (2025)

Noise Margin

• Industrial music 
• Noise music 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Micronoise 
• Improvised noise

Kui Elvisest sai paarikümne aastaga mässuikoonist (üle)tarbimise (häbi)märk, siis tahaks ära oodata, et kas Boheemiast pärit industriaalboheemid ka kontrollimatult rasvuvad ja lonti vajuvad. Eks elu olegi kummaline -- olen näinud ligi üheksakümne aasta vanuseid mehi, kes veel käivad jõusaalis ja noore hirve moodi ringi lasevad ning teisalt neist mitukümmend aastat nooremad isikud on juba rondistunud. Võib olla peaksngelased ongi (kõvasti) vormist väljas, ent kindel on see, et esteetilises plaanis Tšehhi eksperimentaalmuusika legendid küll ei ole ära kukkunud. Mistõttu nende puhul järgmine küsimus -- kas aastas vähemalt kämblatäie taieste üllitamine neid korrumpeerib ja isutama ajab või hoiab neid kompromissitus vormis --, on juba üleliigne. Plaadiümbris on otse näkku irvitav -- imbetsillid, kes te praegu mädanete; kes te hävitasite tiigreid kümnete tuhandete kaupa 19. sajandi viimasest veerandist 20. sajandi keskpaigani, te pidanuks metsakassiga minema käsipidi kokku džunglipoisi kombel. Muinasjutte tuleb mõista otse, mitte kohandada neid viisil, et (mitte) olla kõva mees. Oma persest kõrgemale ei situ, ent ei ole ka mõtet püksi pasandada. Industriaalmuusika võib olla maneerlikkusest nõretav (nagu näiteks Swans'i viimane taies "Birthing" või Einstürzende Neubauten'i viimase otsa asjad), püstitades oma kuulsusrikkale ajaloole ausammast (st kui on teada, et midagi nihestavat niikuinii tulemas ei ole). Tšehhi legendite jaatus on eitus -- iga järgmise taiesega kummutavad nad iseennast; nad ei kummarda pühakute ees: 1) nad ei tea, kes need pühakud konkreetselt on 2) olla kõrgemal-madalamal, paremal-vasakul ei oma Universumi seisukohalt mingit tähtsust, st selleks puudub objektiivne alus. Kuivõrd Interpretace albumite hulk ei ole Interpretace (hulgateooria järgi), siis ootame neilt järgmist helis aktualiseerumise akti, et saada aimu nende headuse või viletsuse faktist. Modelleerivad nullist, et jõuda ei-kuhugi sidekriipsusillale. 8.5 (8.0-9.0)

Bourbon Military -- Tanked (2025)

Phonocake

• Ambient 
• Shoegazing 
• Sound art 
• Electronic music 
• Indie dance 
• Micronoise 
• Glitchtronica 
• Ambient techno 
• Sampledelic 
• Techno pop 
• Alternative dance 
• Sound poetry 
• Experimental electronica

Mõistmaks paremini oma teadmiste olemust, viisi ja ulatust, tuleb ideede puhul hoolikalt jälgida järgmist: mõned neist on lihtsad ja mõned keeruka(ma)d. Psühhiline jäljendamine seevastu on kohmakas ja sunnitud selleks, mis peaks tulema loomuldasa ehtsalt ja ilusalt. Minskist pärit Pavel Rassolko (PR) õnneks ei afekteeri teeseldud viisil -- siin on palju kandvaid momente, mis tekivad konkreetselt visandatud osadest. Ühelt poolt ämbientsed pannood kõrgel üleval, teisalt kruttivad rütmid ning vaikselt pragisevad müraiilid, mille tagant võib aimata tema kindlat kontrolli protsessi üle. Päike tõuseb ja loojub koos temaga. Teisalt indu tõmbab natuke maha nimetatud kihtide üksteisest veidi suur eraldatus ning turvamata tee niinimetatud kõrgema kunsti poole, mida ei kompenseeri ei jutusämplid ega efektid siin-seal. Igal juhul jääb plusspoolele 90ndate alguse kidranarkarite mõjude ja meeleolu oskuslik tõstmine atmosfäärilistesse kihtidesse. Tõsi, eelnev kriitika ei puuduta selle 44-minutilise üllitise parimat lugu nimega "VASilich" -- ajukurdudesse ning südamesoppidesse tungiv miilav kasvamine süntpopist kingapõrnituslikuks inditantsumuusikaks, mille lõpuosa tehnobiidid lähevad sujuvalt üle järgmisesse kompositsiooni "YrYr" -- võttes kindlalt ortodokssema hoiaku - madalad bassid müdisevad tektooniliselt, et seda mitmekesistada sünteetiliste orkestratsioonidega (aga taas -- orkestratsioonide tekstuur jääb veidi lihtlabaseks ja isegi piinlikust tekitavaks!). Seevastu loo "Plosky Land" orkestreeritud intonatsioon ning vokaali(de) töötlused avaldavad igati muljet -- erinevate sageduste ja helikudede oskusliku võngutamisega algul liipadi-laapadi ning seejärel mõnusa vaibiga uhatakse põiki üle välja. Selles põimuvad elegantselt üksteisega grammatiline vigasus, alateadvusest vabanenud stiihia ja kompositsiooniline täpsus. Siin ei teki kuulajal kordagi kahtlust, et energia otsa saaks. Korralik album, mis võinuks olla lõpuni õigete valikute tegemisel suisa suurepärane. Minnes algusesse -- muusika loomisel ei saa jääda lihtsate ideede manu, tuleb võtta riske, et jõuda keerukamate realiseerimiseni. Kui riske ei võeta, võib asi halvem välja kukkuda kui riskinuna põrudes (nt nii juhtus looga "Valick"). Nagu näha, siis kahes loos PR tegi seda väga edukalt. 7.5 (6.5-8.5)

No Landscape Survives -- Ten Banners of Defeat (2025)

Abstrakt Reflections/Bandcamp 

• Downtempo 
• Electronic music 
• Ambient pop 
• Indietronica 
• Drum and bass

Käesolev taies viib kuulajana ajas tagasi umbes aastasse 1997 -- mitte niivõrd muusikaliselt kui ajastuvaimu eufooriast kantud hulluse tunnistajana. Hullus oli (ka) tollal õhus -- ühelt poolt Oasis'e kolmanda albumi ees masside porri viskumine; teisalt tollal paljud artistid - nii jätsust, rokist kui popist - hakkasid oma muusikasse segama trummi ja bassi ning teisi trendikaid elektroonilisi stiile. Kohati tundub, et see ei olnud mitte niivõrd loomuliku arengu tulemus, kuivõrd kardeti palju tõotavast tulevikurongist maha jääda. Jätsust näituseks Nils Petter Molvaer ja Courtney Pine, Cinematic Orchestra ja Bugge Wesseltoft, rokist Space ja Super Furry Animals, popmuusikast Dubstar ja David Bowie - kuigi jah, Bowie aastakümnete pikkuse ad hoc-popkameeleonina liigitub väljapoole). Käesoleval taiesel ei ole ju eriti midagi viga -- ainsaks (ent tõsiseks) probleemiks on helikihtide ja elementide selgepiirilisus ning sellest johtuvalt ka kombinatsioonide ennustatavus. Arusaadav, artist tahab end tõestada - tahab end tõestada nagu nood teised, nagu nood "pärismuusikud". Aga esteetilist hälbimist ei tulegi. Kihid ei segune, ei anna mutatsioone ning seetõttu ka utoopiate realiseerimisest tulenevat vabanemist ehk ekstaatilisi tundmusi kuulajana ei koge. Pompöössus valitseb, ent hakkab pikapeale tüütama; paari loo piires oleks ju asi talutav, ent pikemas perspektiivis vajutab madaldava pitseri. Erandiks on "Nightclubbing In Amnesia" mängib rolli veenvalt välja -- pöördun selle manu kindlasti millalgi tagasi. Pompöössus võiks olla elujõuline hälbiva tegelikkuse objektiveerimisel. Paraku NLS ei ole piisavalt ketserlik, et tekitada viljakat ja kandvat pinnast üleelusuuruste poosidega mängimisel. Seetõttu huvi ja pinge tekke eeldused vajuvad raskuse all mutta. Võimalikud radikaalsed energiad muutuvad tühiseks artisti peas tiksuvate esteetiliste arusaamade mustris. Kahtlemata praeguses hetkes süüdistada käesolevat taiest hüsteerilise innovatsiooni matkimises oleks ebaõiglane, kuna mainitud rong on nähtavale tulnud ning liikunud edasi veerand sajandit. Mutatsioonide - uute vormide spontaanse ja aistingute kriitiliselt kavandatud tekkimise - asemel kuhjatakse lihtsalt tuttavaid osi kokku. Kollektsioon ei avalda ju mõju, vaid selle koostisosade eriilmelised konfiguratsioonid. 6.0 (5.5-8.0)

Swamp Donkey -- Bread And Circuses (2025)

Rodent Tapes

• Avant-garde 
• Modern classical 
• Art music 
• Ambient 
• Spoken word 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Experimentalism 
• Post-rock

Kui panna Rooma luuletajalt Juvenalius'elt pärit fraas "tsirkust ja leiba" sellesse pooletunnisesse helikonteksti, siis arvatavasti Swamp Donkey-nimelise valenime taha peituv looja käsitleb seda irooniana. Kui ei, siis annab sellele küünilisele poliitilis-sotsiaalsele fraasile teistsuguse, igatahes sügavama sisu. Tõepoolest, siin 5-loolisel ei ole vajadust hajutada tähelepanu; vastupidi -- siin on vaja keskenduda üsna keerulistele kompositsioonidele, vastasel juhul loo tervikpilt ning võimalus sellest sotti saada lihtsalt haihtuvad. Seda taiest kuulates kangastuvad Inglise ansambli Talk Talk'i kolmas, neljas ja viies album ning meenub suur kontrast esteetiliste valikute tegemisel võrreldes nende esimese kahe albumiga. See siin ei ole muusika masside lõbustamiseks ja õnnelikuna hoidmiseks; seda ilmselgelt ei toodeta kasumi saamiseks ega nähta kaubaartiklina -- see ei ole käsitletav sisekoguprodukti suurendamise vahendina. Sellel meisterlikult produtseeritud taiesel - mis ei ole passiivne meelelahutus - on potentsiaali kriitilise mõtlemise edendamise ning kunstilise terviklikkusega kehtestada end transformeeriva jõuna. Äkki peaks SKP-d hakkama ka mõõtma teistsuguste ühikutega kui on seda dollari- ja euromärk. Swamp Donkey oskus iga üllitisega midagi eripärast ja lummavat luua on meelierutav, st muljetavaldav ning ootusi ärgitav. Eelpoolmainitud tervikpilti ongi liiga keeruline käesolevate standardite ja kategooriate raames kokku panna. Seda võib võrrelda unenäoga, mis ise on protsess: teatud mälupiltide järgnevus, pealispindne loogilisus, esmapilgul kokkusobimatute temaatikate sissetulek, mis pinge kasvades lõpuks katkeb. Talk Talk'iga seob seda taiest ka keskendumine vaikelule ja vaikusele, mis lõpule lähenedes haarab lõviosa. 8.5 (8.0-9.0)

Hanetration -- Axis EP (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Experimentalism 
• Ritual ambient 
• Avant-garde 
• Breakcore 
• Post-industrial 
• Ethnotronica 
• Breakbeat 
• Musique concrète

Briti produtsent, järjepidevalt intelligentne ja põnev artist Uduselt Albionilt, on taas kord välja andnud viie looga EP, mis oskuslikult ammutab jõudu kordusest ja innovatsioonist -- et peenhäälestada viimase 14 aasta jooksul loodud muusikalist kogemust ja tulemust. Kõik uus on unustatud vana, ent ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda järjest astuda. Iga lugu seikleb erinevatel radadel, muutes küünilise kriitika "sama vana" heli kohta alusetuks. Tõsi, võib ju meenutada Hanetration'i varasemaid taieseid, milledel samuti iga lugu seikleb erinevatel radadel. EP trotsib staatilise "terviku" ideed, rulludes lahti dünaamilise mitmekesisusena, hoides alal loomupärast kirge. Sügava (religioosse?) ämbienti platoolt (kirikuoreli akordidele rajatud "Yatagan") läheb artist uuenduslikult üle tehnotüminale - või vastupidi -, mis seejärel loogiliselt muteerub summutatud, tumedateks ämbient-rütmideks. Tõsi, varasema loominguga võrreldes on siia sugenenud süngeid postindustriaalseid varje ("Mist"), milledes on rasket ja kinnisideelist rütmide täristamist ajusudu keskel. Samasse lahtrisse asetaksin ka "Ethos'e", millel, tõsi, on etnomuusika mekk juures -- elegantselt kolistades töödeldud tablatrummide kõledate sagedustega, mis paneb kuulajal liikvori loksuma. Taas kord -- võrreldes varasemaga on artist sisenenud ritualistöikusse maailma. Artisti innovatsioon paistab silma nende võimes leida järjepidevalt ainulaadne tasakaal pulseerivate rütmide ja atmosfääriliste helide vahel. See ei ole meelt jahutav pärastlõunane muusika (isegi mitte alternatiivmuusika kategoorias); see on kompromissitu loominguline palang, kehastades edasiviivat hoogu, tunnistades ebatäiuslikult kõlavaid (kolisevaid, praksuvaid, prõmmivaid) elemente tervikut võimestavana; ankruna, millelt tõusta järgmisele kvaliteedipügalale. peenes kultuuris, teravas instinktis ja mõistlikus soovis lisada olemasolevale muusikamaastikule midagi väärtuslikku ja värsket. See on näide sellest, kuidas tõeline kunst võib sügavalt muuta arusaamu, tõestades, et innovatsioon ei seisne mineviku hülgamises, vaid pigem selle edasiarendamises sügava ja kindla uue visiooniga, määratledes seeläbi uuesti igasuguse potentsiaali inspireerivaks korduseks. Pealkirjast tulenevalt nimetan seda teljega-keskpunktiga seonduvaks gravitatsiooniks, mida ülalt skaneerides näeme artisti loodud kogemust kiht kihi haaval avanemas ning mujale suundumas. 9.0 (8.5-9.5)

Sandikala Ensemble -- Epitaph (2025)

Yes No Wave

• World music 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Improvised music 
• Avant-garde

 
Indoneesiast pärit Sandikala Ensemble keskendub eksperimentaalsete tehnikate uurimisele ja uute gamelani instrumentide kujundamisele, et avardada ja kaasajastada gamelani muusikat. 2020. aastal Dion Nataraja ja Yustiawan Paradigma Umar'i asutatud kooslusesse kuuluvad Roni Driyastoto, Mustika Garis Sejati, Suseno Setyo Wibowo, Muhamad Erdifadillah ning Muhammad Khoirur Roziqin. Ansambel on välja töötanud uued pillid, sealhulgas neli gendèr (gendèr) instrumenti , milledel on 36-noodiline mitteoktavi häälestussüsteem. Hiljuti lisati koosseisu veel mõned Dion Nataraja disainitud instrumendid, sealhulgas kaks gambangi ja kaks komplekti kemodhongi gonge, mille valmistasid Klatenis Karnadi Handoko ja Siswo Pradangga. "Epitaph" on Dion Nataraja (DN) kompositsioonimeetodi uurimuslik jätk, kus pala tempot pidevalt aeglustatakse. See meetod on inspireeritud Jaava gamelani rütmikontseptsioonist, kus pala tempo aeglustumisel muutub balungani nootide vaheline kaugus veelgi lühemaks ning instrumendid (gendèr, gambang ja peking) muutuvad tegelikult tihedamaks, tekitades paradoksaalse ajakontseptsiooni. Tempo aeglustamist on Jaava traditsioonis võrreldud närbuva ja kõduneva lille metafooriga. Seetõttu aeglustub tempo minu töödes. Igatahes kõlab see muusika eksootiliselt, aga: kas see on maailmamuusika? Ilmselt. Kas see on improvisatoorne muusika? Tundub nii (vähemalt teatud hetkedel). Kas need neli lugu on moodsa muusika kompositsioonid? Raske oleks sellele nii intuitiivselt kui teoreetiliselt vastu vaielda. Isegi vabajätsu sabin siin-seal väristab helipilti. See on pühendumus vormile, vabadusele, samuti nende kahe vahelisele resonantsile ja vibratsioonile. Nagu süntees mungast ja hullust teadlasest, kes salvestavad vastavalt kõrvutiasetsevas pagoodis ja laboris, pakkudes midagi, mis tundub nii iidse kui ka viimase hetke ilmutisena; nii paljude põlvkondade vältel välja arendatud hinge vaikust süstiva tarkuse kui kaasaegse tehnitsistliku ratsionaalsuse kombinatsioonina. 8.5 (8.0-8.5)

PanDub Bear -- Upperground (2025)

Liminal

• Kraut-electro 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Alternative dance 
• Synth-wave 
• Big beat 
• Dubtronica 
• Acid techno

Peaaegu alati on meeldiv elektroonilises muusikas kuulda psühhedeelse muusika mõjusid, viies kuulaja ajarännakus tagasi 80ndate lõpu ja 90ndate algusesse, kui produtseeriti mudaseid ja hämuseid, ent nakkavaid rütme uue innu ja lootusega. Mitte ainult esteetilises otsekäigus, vaid vargsi loodeti ka poliitilistele muutustele. Loos "AE Syndicate" lisanduvad unenäohausi atmosfääriliselt käänduvad süntesaatorid ning kaasaegsem big beat, millel on isegi kerge motoorne maik man. Minevik muundub ajakanalit läbides kaasaegseks. Lugu äigab vaieldamatu energiaga, kuivõrd olles ise teadlik enese energiast. Järgmises ("Aight") lisandub tugev dub-võnge paati kõigutama; lugu liigub edasi sugereeriva motiivi laineharjal. Siin on kõik tõmmatud võimalikult laiaks ja panoraamseks. "North Pole" kätkeb eneses virmalisi, mis vilguvad intensiivselt selles tehisilmas. Piisavalt intensiivsed, et tungida kuulaja siseilma, luues võimsa ja peaaegu transtsendentaalse kogemuse. Lõpetav nimilugu seob kokku selle šamanistliku taiese otsad, ent omalt poolt pakkudes lisaks inimhäältekahinaid, tablatrumme ja jämedaid sündijurakaid, mis on kergelt elektriseeritud, surisedes ja urisedes. Kokkuvõtvalt võib möönda, et seesugusele muusikale paratamatult lisanduv tehnitsistlik taak jääb seekord õnneks šamanistlikule tahule alla. Masina pinnale hakkab tekkima elumärke selle intrigeeriva, ent tervikliku taiese saatel. KLF, Death in Vegas, A.R. Kane, Shamen, The Future Sound of London saavad siin kenasti kokku. 8.5 (8.0-8.5)

Low Lands -- Hollow Limestone Hill (2025)

Bandcamp

• Musique concrète 
• Lo-fi 
• Drone 
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Free folk 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Drone pop 
• DIY 
• Found Sound 
• New Weird Britain 
• Ambient

12-loolisel albumil asub kunstnik helirännakule "õõnsa lubakivi künka" otsa; olles filtreeritud läbi eripärase läätse, koosnedes välisalvestustest, modulaarsest sünteesist, majapidamistarvetest -- allutatuna helikollaaži koodile. Artisti loomingus on vähem narratiivi, kogu kupatus näikse lahti rulluvat pigem unenäona. Sellisena, mis on selgem kui tõde ning teisalt absurdsem kui jubedaima propagandisti sonimine. Üllitise loomise tõukejõuks sai kunstniku nägemus „vanast kuningast, kes näeb und maa all magades“. See mõistestik rullub lahti heliliste tekstuuride lugematutes kombinatsioonides, ent nende kütkestav koosmõju jääb kestma. Kuulajatele tutvustatakse iseäralikke universumeid, mille asukate häälepaelad on seotud elliptilisteks sõlmedeks, kes küll sumisevad inimkeeli, ent ikkagi tähendust hajutavalt. Taamal võib kuulda helisid, mille päritolu tõestamise vajadus oleks ilmselt tingitud vaid hingerahu säilitamise vajadusest. Need tumedad, maa-alused elemendid on oskuslikult põimitud iidse maailma helidega -- tuule sosinad ja lainete kahinad toovad ühelt poolt kuulaja tagasi reaalsusse, ent teisalt viivad kuulaja mugavustsoonist välja. Taoliselt nagu suur meister David Lynch sidus ebamaise triviaalsega, tüüne rahutukstegevaga. Tahtlike katkestuste tekitamine „igapäevaste“ helide kaasamisega toob esile kunstniku piiripealse ruumi -- sellise, kus iidne ja igapäevane eksisteerivad koos, kus unistused segunevad reaalsusega, kus õndsus põrkub õudusunenägudega. Sügav ja sugestiivne tunne, et kuulaja on lõksus kusagil maailmade vahel. Maailmad, millede piiritlemine ja mõtestamine on niigi kaelamurdev ülesanne. Eksperimentaalmuusika, ämbientsete helimaastike, eksperimentaalfolgi ning kontseptuaalkunsti austajad leiavad siit endale ankurdavat -- kuigi jah, eluterve fragmenteeritus on sellesse tervikusse juba loomuldasa sisse kodeeritud. See on tunnistus heli võimest kutsuda esile keerulisi narratiive ning emotsionaalseid seisundeid, isegi ilma traditsioonilise jutuvestmiseta. Mulle kohati meenutab see taies teise briti - Hanetration'i - esteetikat. Ning mingil äraspidisel viisil kaigub nende muusikas ka Penguin Cafe Orchestra vaim. Või kui äraspidine see ikka võib näida -- PCO ilu ja lumm reeglina vallandusid ka ebatavalisest. 8.5 (8.0-9.5)

Death Rite -- The Sacrifice Of The Shadow (2025)

Rat Covenant/Bandcamp

• Blackened death metal 
• Black'n'roll 
• Crust punk
• Death metal 
• Raw black metal

Oled kuulajana olukorras, kus igal viimasel kui ärkveloleku sekundil sunnitakse dehumaniseerimist sulle peale. Sind viiakse järelvalvega kambrisse, mis asub kaheksa meetri kaugusel elektritoolist. Välja saad kahel moel: elektritoolile minnes ja kirstus. Aga sa siiski pääsed -- elusana. Oled hiljem kompromissitu tõejagaja, sust on küpsenud tõesti hea ja hooliv inimene, teed palju heategevustööd ning õpetad inimesi. Ent krohv mõradel hakkab tasapisi pragunema -- sa jood lihtsalt selleks, et purju jääda; ning ajad meelemürgi mõju all jaburat verbaalset paska suust välja. Kurjus pesitseb sinus ning ajab juuri fassaadi all seni, kuni ruumi enam ei ole, plahvatades kuulajale näkku. Sa liigud turvalisest varjupaigast eemale. Pahaendelisus õilmitseb. 11-looline raske metall on siin väga rokenrolli suhtumisega. Või siis pahupidi pööratult -- surma- ja mustmetalli energia ja suhtumisega rokenroll surub end lagunemise äärele. Järeleandmatu käiguga sünkjas energia valgub väljapoole ruumi kuulaja ümber, ent füüsilised piirid on ees (või on ühe ajaühiku kohta liiga palju välja paisatavat informatsiooni - teeb sama välja) -- õhustik on kõhe. Verekoerte lõrin läheneb ning lõks tagaaetava ümber on sulgumas. Soos on maod ja alligaatorid (olenevalt kohast); ning kui neid ei olegi, siis kindlasti pahatahtlikud muda õgivad vaimud tahavad su hinge ja skalpi. Nõnda see kiires tempos kappav ning valikuid ja mälupilte sassiminekuni vahetama sundiv vägivald kulgeb -- andmaks mõista, et kõige lõpuks jääb järele mingi ebamäärane tundmus luhtunud lootustest ning tarbetust energia kulutamisest. Oleks, mida ohverdada -- järeleproovimise rõõm muutub rõõmutuks refleksiks. 7.5 (7.5-8.5)

Interpretace -- visio Mundu (2025)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Industrial music

Tšehhi (Boheemia) kombo Interpretace'i 2-looline album on tunnistus nende kestvast pärandist kohaliku industriaallegendina; kollektiivina, mis on sepistatud kommunistliku repressiooni sulatusahjus. Mõneti paradoksaalne on, et Nõukogude Liidu satelliitriikides sõnakuulmatute tagakiusamise julmus ületas esimese oma. Ning Tšehhoslovakkia ei olnud mingi erand -- kuigi jah, Rumeenia ja Albaania võimude sõgedused ületasid kõiki. Neile, kes on bändi ajalooga tuttavad, ei ole teps mitte üllatav, et see väljaanne säilitab kriipiva, piire kompava kõla, mis tõenäoliselt oleks trotsinud John Peel'i pettumust, põhjustatuna talle läkitatud raudse eesriide artistide lamedusest. Tõepoolest, Interpretace'i muusika on hoopis teistsugune. Kondenseeritud pinge (st pinge, millele on provokatiivselt paar lisavinti veel peale keeratud) loomisel on nad meistriklass. Müravad lained tõusevad ja langevad, luues helimaastiku, mis on korraga kaootiline ja hoolikalt kontrollitud. Valdavalt infantiilne prääksumine - justkui kadunuks esteetiline orientiir debiilistumise faasis -, et seejärel sirgjooneliselt valjuks pööriselektroonikaks käänduda. Nende põrgulikku mängu juhib intellektuaalne haare, mis põimub läbi nende helikoe ning annab vormi toorele, peaaegu ürgsele energiale. Ometi tungib selle intellektuaalse ranguse ja kompromissitu esteetika all igasse nooti mürgine meeleheide. See pole lihtsalt kunstiline valik; see tundub nagu ühiskondliku trauma püsiv mõju, otsene kaja nende kujunemisaastatest rõhuvate režiimide all. Nende nooruse toores ängistus, mida elati riikliku kontrolli varjus, on noaga lõigatav. Interpretace'i distantseerumine ja isoleerumine Praha muusikamaastikust oli ka selge hoiak nende kompromissitust kangekaelsusest, ning see vaim on jäänud samaks. Isegi aastakümneid hiljem keelduvad nad järele andmast konventsioonidele ega ole valmis lahjendama, ammugi mitte asendama radikaalseid valikuid. Tõeline kunstiline terviklikkus, mis on sündinud vastupanust, saab mitte ainult ellu jääda, vaid ka õitseda. See on hädavajalik kuulamismaterjal kõigile, kes otsivad muusikat, mis esitab väljakutseid, provotseerib ja lõppkokkuvõttes sügavalt resoneerub ajaloo kestvate armidega. Iseendaga võitlemine ongi kõige viljakam, kuigi tulutum ettevõtmine. Mida muud nad peaksidki tegema? Tantsumuusikat vanuigi ei-tea-kellele? Aga nad püüavad teise (hiigel)loo lõpus dub'i leiutada oma parema äranägemise järgi. Tõepoolest, prääksub küll, ent olemata ei part ega muu lind. 8.0 (8.0-8.5)

Floating Mind -- Magenta (2025)

MonoKrak/Archive

• Techno pop 
• Tech-electro 
• Club dance 
• Deep techno 
• Ambient techno

Taaskord saab nautida 3-loolist hüpnootilist tehnopoppi Šveitsi maalilise looduse esiplaanil. Genf'i muusik ning MonoKrak'i-nimelise netiplaadifirma vedaja Roberto Vitali (RV) paarikümne aasta pikkune teekond süvatehno produtsendina jätkub varasema loomingu ja kogemuse peenhäälestamisega. Pealkiri osutab fantoomvärvitoonile, mis asub punase ja sinise värvi vahepeal, ent millel puudub kindel ning teistest eristav lainepikkus, mistõttu puududes ka värvispektrist. Inimaju tajub seda optilise illusioonina, kui tuleb sünteesida omavahel sinist ja punast valgust. Punane toon osutab soojusele ja energiale ning sinine kaemuslikkusele ja sügavusele. Tõepoolest, vastavalt väsimatult pulseerivad rütmid vahelduvad jahedamate süntesaatoripassažide ning kummituslike sõnakordustega. Justkui oleksid Düsseldorf'i robotid õppinud magusamalt manama, väljendama peent melanhoolset irooniat, mis vihjab sügavamale, ehkki digitaalselt vahendatud, ent emotsionaalsele maastikule. Sellel „uue“ ja „vana“ elemendid tantsivad rahutut, ent eneseteadlikku suurejoonelist valssi. Selle EP vaieldamatult lopsakas ja hüpnootiline võlu kutsub kuulajat heliruumi, milles kaigub lugematute möödunud aegade algoritmide ja eri kohtade lähenemiste spektraalne kaja. Hüpnootiline kvaliteet ei ole pelgalt korduse funktsioon, vaid ka selle pideva päritolu helilise erinevuse funktsiooni edasilükkamisena, hoides küll kuulajat pidevalt mõistmise veerel, ent jõudmata kunagi täielikult kohale. Tehnopopi loomupärane mehaaniline täpsus määratletud rütmide ja programmeeritud järjestustega loob sujuva voolu illusiooni, mis loomuldasa suhestub tagasi tehnoloogilise tekke vaieldamatusse, peaaegu kirurgilisse täpsusse. Ent ilma muutusteta selles puuduks ka täpsuse kontrollimise funktsioon ja algupära; millest omakorda kasvab välja ühe või teise tegija käekiri. 8.0 (7.5-8.0)

Jumar - That distinctive light beyond the walls, or that’s what I thought it to be (2025)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Electronic 
• Drone 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Ambient drone 
• Electro-acoustic 
• Kosmische Musik 
• Ambient 
• Abstract 
• Sound art 
• Space music 
• Micronoise

Kaks pikka lugu (üks 35 minutit ning teine 19 minutit) osutavad sellele, et tegu ei ole teps mitte popmuusikaga. Avalugu algab eikusagilt; sugenevad helid, mille puhul on raske mõista, et kas tegu on produktsioonist ekstraheeritud "praagi" või täissulis helinditega. Teekond algab vaikusega, tühjusega, kuhu mitmekäänulised helifragmendid aeglaselt triivivad. Nende segadusse ajav olemus loob kohe kütkestava, ent samas mõnevõrra häiriva tooni -- kohati paugub, kriibib, mullitab, koost laguneb -- võttes igasugu kujusid. Kõigub ühest kanalist teisse pahaendeliste sündijurakate raskuse all. Roostet õgiv postindustriaalne helind, mille sagedusspektrit laiendatakse, ent samas ka kuulajale suunatud vastuvõttu veidi mahendatakse konkreethelide ning elektroakustiliste maanduspatjadega. Mainitud algfaas tundub toore, intuitiivse heli uurimisena, mis ei püüagi tavapärase muusika piiridesse mahtuda -- lähenemisnurk ning algajend on erinevad. Teose edenedes läheb see sujuvalt üle tumedaks ja kummitavaks droonmuusikaks. Resonantsed toonid kutsuvad esile intuitiivseid kujundeid, mis on ühtaegu nii abstraktset laadi kui ka meenutavad midagi ürgset. Hiljem - ennekõike teises loos (aga juba avaloo viimases veerandis - saab kuulaja osa sulnist ämbientmuusikast. Siiski-siiski -- sulnidus on tinglik, kuivõrd kosmilistes sfäärides on tajutav pinge kõikumine -- see on pärand ning ühendav lüli avaloost, osutades üleminekule kaootilisest faasist puhastustsüklisse. Lisaks on ühendavaks sümboliks lugude vastandlik ülesehitus -- mis tähendab seda, et lõpetav lugu lõppeb avaloo algusega sarnases orkestreeritud helikaoses. 8.5 (8.0-9.0)