Filipe Miranda -- Movimento (2025)

Bump Foot/Archive

• Art rock 
• Noise rock 
• Improvised music 
• Experimental rock

Portugaallase Filipe Miranda (FM) lähenemine muusikale ja kitarrile kõlab nagu lõputusse, pühendunud rituaali ankurdatud meele kuulmislik ilming -- säherdune, mis keeldub tähelepanu hajutamisest ning liikumisest - et mitte öelda põgenemisest - kuhugi mujale. Iga noot, iga võnge või hõre akord tundub pigem sunnitud kui valitud: väike, korduv žest, mida tuleb sooritada, uurida-kuulata ning uuesti sooritada mikroskoopilise (ja sellest tulenevalt suurendatud) intensiivsusega, justkui ei saaks mängija puhata enne, kui mingi intuitiivne tõde, mis on neisse toonidesse kätketud, on täielikult ammendunud. Muusika siin harva kiirustab; selle asemel peatub see fraasidel peaaegu valuliku tahtlikkusega, naastes nende juurde nagu keegi, kes jälgib ikka ja jälle sama pragu seinas või täket põranda laminaadis, on veendunud, et sügavam mõistmine on vaid ühe sammu kaugusel. Siin ühelt poolt puudub liialdatud õitsemine, siin saadakse läbi ilma eputamiseta - ainult käputäie intervallidega ringi käimine, nendega manipuleerimine, kuni need hakkavad omandama habrast melanhoolia varjundit, tundudes nii isikliku kui ka iidsena. Kahtlemata taoline metoodiline lähenemine asjale väikeste kõrvalekallete korral omab tektoonilist efekti. Ühelt poolt jah, kordustest kerkiv palavikulisus loob omamoodi temperamenti. Igatahes elektrikitarrile ja võimendustele toetuv "Movimento III" omab taolist galvaniseerivat mõju. Motiiv võib pika improvisatsiooni jooksul ilmuda viis, kümme, ehk isegi kakskümmend korda, iga kord paljastades mikroskoopilisi muutusi -- murdosa rohkem füüsilist survet keelele, natuke rohkem noodi kestust või ruumis laiali hajutamist. See liikumine - nagu pealkirigi osutab - on spiraalne, ent iga samm sellele muudab natuke selle trajektoori. Justkui püüaks FM saavutada keerulist mängutehnilist eesmärki samu mustreid täiustades või vähemalt tõetruult seesmisele seisundile vastavalt reageerides. Kitarr toimib nii fiksatsiooni objektina kui vahendina fikseerimise juhtimiseks. 8.0 (7.0-9.0)

In Vitro -- Radio Spectrum Secrets (2025)

Silent Flow/Archive

• Ethnotronica 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Sampledelic 
• Post-industrial

Kõigepealt märgin seda, et täna saanuks The Fall'i hing, südametunnistus ja selgroog Mark E. Smith 69-aastaseks. Popstaar, kes ei teadnud midagi sellest, kuidas seda olla, mistõttu ta oligi nii muusikaliselt kui suhtumiselt äge tüüp. Kuigi ta otsesõnu ei armastanud etnotroonikat, siis elektroonikat ning rockabilly't ikkagi, segades oma postpungi-juurtega. Sel 4-loolisel hakkavad torupillid torisema tugeva vinüülikrabina saatel, millega siin-seal liituvad inimhääled jutuvadana -- kohati kui kusagil pikas koridoris distantsilt kuulajale kõrva kostumas, kohati sosina ja isegi ülemeelikute naeruturtsatustena. Selle taustal klõbisevad suht anonüümsed süntesaatoriakordid, mis midagi lisavad, ent mida, täpselt ei oskagi sõnastada. Torupillid igatahes on ägedad, eriti kui neid on programmeeritud vaikseks, seetõttu ähvardavaks manaks. Siin-seal liituvad jätsu- ja impromuusikaosad, ületades programmeerimisest tulenevat masinlikku staatilisust. Lemmiklooks on "Jardins A La Nit", milles jahejätsulõiked paisuvad eepiliseks, kus elektroonika ilmutab hingelisi liigutusi ning tulemus kõlab ideaalse hilisõhtumuusikana. Aga tipphetkeks on ka nimiloos tagasisidestusena vilisevad heliefektid üle kogu helispektri. Heas mõttes raputav muusika, milles on ka õnneks piisavalt sügavust. 8.5 (7.5-9.0)

Denver -- Dark Bird EP (2025)

Inunct Music

• Ambient pop 
• Tech-house
• Electronic pop 
• Dance pop 
• Techno pop
• Post-disco 
• House pop 
• Club dance

See on intrigeeriv tantsupop, kuivõrd ühelt poolt siin on pealtnäha ilmsed tantsurütmid toodud esile, ent ei ole üldse kindel, et rahva tantsutamise kavatsuslikkus oleks esmane; seda tavalisust ja iseenesestvõetavust murendavad tillukesed elemendid siin-seal -- elektromuusikakillukesed, ühest kanalist teisse võnkuvad elektroonilised efektid, mis tahavad painduda ümber oma telje kui öökull oma pead ja kaela pööramas 360 kraadi või kameeleon ümbritsevasse keskkonda sulandununa omi igas suunas kõõritamas; atmosfäärilised pilvekesed, justkui mahendamaks ja lahustamaks eeldatavalt pealetükkivat rütmistikku. Sünteesitud heliilma moodustavate tekstuuride ja eriilmeliste mustrite kasutamine tõstab taiese tundlikkust ning rõhutab valikute teadlikkust, asetades seeläbi teose hübriidterritooriumile -- sisaldades nii delikaatselt käsitletud kui ka kõrgesteetilisi poose ja kunstilisi artikulatsioone. Siin võib taamal kuulda õrnu dub-kajasid, etnolikke rütmipille, veidralt õõnsaid rütme, motoorset mutantdiskot, mille vormid lisaks eelpoolmainitule võivad ulatuda nii trip-hop'i kui indimuusika ääremaile. Nagu Saint Etienne'i või Dubstar'i oleks remiksinud mõni tehno või tech-house'i artist. Siin on ka vokaalhausi eri võimalikkusi testitud, tuues sisse nii orgaanilist lopsakust kui õhtuse vööndi (ala)teadvuse ähmastumisest tekkivat mnemoonilist trikitamist. 8.0 (7.5-8.5)

Kukan Effect -- Urlandschaft (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock
• Reductionism 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Art rock 
• Post-folk 
• Organic electronica

Jaapani artisti Kukan Effect'i muusika kahtlemata on omanäoline ja võib-olla suisa intiimne -- justkui mängiks ta seda häbelikul moel endale, mida salaja kuulavad teised kõrvad distantsilt kõrvalt. Sellele vuajeristlikule iseloomujoonele võib osutada helis loomuldasa esinev digitaalsest põrnikast puretud heliline algoritm, mis kummastavalt vibreerib Ühe kitarri abil manatakse esile helisid, mida töödeldakse efektiplokkide ja harmoniseerijate abil, moodustades atmosfäärilisi ja minimalistlikke helimaastikke. Käesoleval leheküljel sai kajastatud 2023. aastal ilmunud albumit "Fluctuate", milles kajastus fragmenteeritud tervik seesmise põletava pinge ja survega, mis hõõgus ning mingil hetkel lahvatas leegilaadseks intensiivsuseks, et seejärel vaibuda -- nagu tõusud ja mõõnad füüsilise keskkonnana meie meeli ja vaimu mõjutamas. See kahtlemata on ürgne maastik -- millele 95-minutilise taiese saksakeelne pealkiri ka osutab. Ürgne on midagi, mida eluta objektide ning nende jäetud jälgede kaudu uurime ja rekonstrueerime. Ometi kõik see taandub tõenäosuslikkusele, et kuidas see või teine võis välja näha või kostuda. Sarnaselt ka käesoleval 13-loolisel taiesel kombineeritakse loomulikke ja töödeldud helisid polüfoonilisel viisil, tekitades helide läbipõimumist, ent ka tahtlikku eraldatust, luues redutseeritud helindeid, mis kanaliseerivad ja summutavad pealevalguvat energiat, paljastades folgi, uusklassika, psühhedeelia ning elektroonilise muusika hõrke kombinatsioone. Seda võib mõista hümnina isikule kui loojale ning austusavaldusena masinatele, tunnustades tehnoloogia rolli kunstis. Töödeldud kitarritoonid tekitavad õrna resonantsi ning loovad kerget kaootilist tundmust, orgaanilise tundlikkuse ilmnemine eeldab kergete elektronhelide kontrapunkti, mille ümber minimalistlikud helid -- nii tsentris kui sealt välja nihkunud ebaharilikud kajad tantsivad elegantset puntratantsu. Teisisõnu --selles on nii emotsiooni väljendamise kunsti kui helitekstuuri esiletõstmise oskust. 8.5 (8.5-9.0)

GERMÁN MEIRA & EL ZOMBIE ESPACIAL -- El Centrito de la Tierra (2025)

Camembert Électrique

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Live session 
• Avant-blues

Ou jee, see on üks tore psüühilise, füüsilise ning mentaalse pinge väljutamine 15 ja poole minuti vältel -- see on improviseeritud muusika nagu plaadiümbris vägagi täpselt ennustada võimaldab, kuivõrd seal on esindatud instrument nimega meloodika (mida näiteks väga armastas dub-legend Augustus Pablo ning ka The Fall'i liidril MES'il meeldis seda kasutada ansambli muusikas üheksakümnendate algul). Ka elektrikitarr on siin kenasti esindatud, ent tuleb tunnistada, et traditsioonilist kitarrisaundi siit küll välja ei kosta; mutileeritud kidrasaundi kostab küll, ent see on kaja- ja delay-efektidega seotud ja laetud (ning mis asendis ja mis vahenditega kidrat üleüldse mängitakse, on iseasi). Küsimus lõppude lõpuks taandub identiteedile -- tavateadvuses kitarr on kitarr ennekõike siis, kui rokkmuusika falloseks peetav instrument täidab rolli ontlikul ja turvalisel viisil. Et kuulaja saaks väita, et mängija on käsitööoskuslikult vilunud, on omandanud kimbu oskusi, tulemaks vastu kuulajate ootustele; ka sellest muusikast kostub rokitraditsiooni -- bluusmuusikapõhist seestunud energiat, mille kohta liigub ringi süngeid legendeid, kuidas varased bluusimehed ühele kabjalisele täiskuu ajal teede ristumiskohas hinge maha müüsid. Ajad on läinud edasi, ent sellest instrumendist kostub jätkuvalt tumedat vilinat-sahinat-mürinat; isegi kui tulem on hoopis midagi teistsugust, on suhtumine õige; sekka karust vokaali (pigem on see oigamine). Äge noh. Ou jee, ou jee. 8.0 (8.0-8.5)

Pu-3rh -- Sunyata EP (2025/2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Industrial music 
• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-garde 
• Deep house 
• Punk rock 
• Ambient 
• Big Beat 
• Industrial electro

Käesolevat 5-loolist kassetti Trash Can Dance`i all välja antuna olen korduvalt käianud, kuivõrd tegu on ühe parima eksperimentaaltaiesega eelmisest aastast. Mürarohke, seestunud, intensiivne ning boonuseks lisaks ka mitmekesine tükk hamba all, mida küll ja küll annab mõnusalt mäluda. See on sedasorti vana kooli industriaalmuusika, mille produtseerimisel oleks justkui ühelt kassetikalt teisele salvestatud -- salvestatud sellisega, millel puudub salvestamiskontrollnivoo, mis tugevama sisendheli korral lihtsalt taandab "liigse" heli taamale, tekitades seeläbi kummastava heliudufooni; ning samas esiplaanil olevad helid on justnagu veidi pundunud, saades industriaalmuusika idee kohaselt just õige (kergelt perversse) vormi. Tõsi, nii mõnigi lugu algab või sisaldab (post)pungilikku bassi ja trummi käiamist, mille kohal pöörleb metallipuru ning hõljub mustjas heliloor; sillates seeläbi varast industriaali punk-muusikaga (ka industriaalmuusikat on teatud aegadel sobitatud postpungiga samasse lahtrisse tänu sellistele puntidele nagu varane Cabaret Voltaire, This Heat, Psychic TV, Clock DVA). Justnimelt see toorus, see känkrasse võimendatud heli tsunamina füüsilist meediumit vibreerima pannes annab asjale sügavuse ja mõtte. Ainus kõlaliselt helge hetk ilmneb avaloos ("Artificial Scars"), kus süvahausilikke filtreerimisi nügitakse kolisevate big beat-rütmidega, millesse sugenevad metalsed kahinad-sahinad. Tõsi, ühes loos veel on kuulda selle vähemkuuldavamat kaja. 9.0 (8.5-10)

Ätzøk -- L4 (2025)

[DSRPTV Records]

• Breaks 
• Trip-hop 
• Electronic music 
• Nu jazz 
• Hip-hop 
• Acid jazz

Hiljuti IDA Raadios eetris olnud saates Miles Davis'est toodi välja, et Miles ei olnud eriline virtuoos, ent tema heli oli eriline. Võis tajuda kerget vasturääkivust Tõnis Kahu jutus, kuivõrd ühelt poolt möönis, et Miles saavutas erilise saundi. Järelikult see suurest virtuoossusest ei sõltunud, mistõttu jääb arusaamatuks antud tahu toonitamine. Ma saan aru, et jätsutraditsioonis on pillimängu hinnatud, ent see ei tähenda nagu Miles olnuks andetu pillimees. See on nagu punkarite puhul pillimänguoskuse rõhutamine (või mitterõhutamine -- paljud ju mängivad pilli hästi!) (Primal Scream'i Bobby Gillespie nullindate algul mingis muusikaajakirjas õigesti väitis, et Miles oligi punk). Miles kasutas stuudiot instrumendina ning ka sellisena näitas ta tuld tulevikku. Käesoleva 8-loolise taiese puhul saabki virtuoossus seisneda üksnes stuudio oskuslikus kasutamises -- selle võimalikkuste teadvustamises, optimeerimises ning eesmärkide täitmiseks nende võimaluste oskuslikus ärakasutamises. Aga eelnevalt võimalikkuste teadvustamisega ka eesmärkide avardamist. Teisalt on alati oht, et artist jääb tehnikasse liiga kinni, muutudes vidinatesse takerdunud solipsistiks. Brasiillase üllitisel kohtuvad trip-hopilikud ning hip-hopilikud rütmid jätsulike varjunditega, mis portisheadilikku traditsiooni aluseks võttes kahtlemata ongi eimidagi erilist, st kompoti osa. Korralikult produtseeritud, ent siiski eripärast jääb suti puudu. Ütleme nii, et teeb minimaaloptimaalse ära ja natuke peale. 7.5 (7.0-8.0)

The Man From Viersen -- Forbidden Realms Of The Dark Carnival (2025)

Rodent Tapes

• Ambient 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Neoclassical 
• Experimentalism 
• Art music 
• Dark wave

Vaatasin hiljuti praeguseks hetkeks legendaarseks saanud 2010. aastal linastunud õudusfilmi "Astraal" (originaalkeeles "Insidious"). Eriti lummas see stseen, kus pereisa oma poega Taamal otsides liikus ühte koopasse, kus rippuvad nukud kõlkusid õudsete kaunistustena, puidust ratas pöörles ning Nukumeister ise - punase näoga deemon - juhtis protsesse. Intensiivne, burleskilaadne karnevalienergia, mis oli põimitud pahatahtlikkusega. See on pealtnäha lõbus, ent nihkes ja hullunud tsirkuseetendus, mis kutsub kaasa (hüplema), kuid alatoon on puhas saatanlik rõõm: muusika kõigub ja hüpleb, justkui naudiks deemon oma groteskset teatrit, sikutades nööre, samal ajal kui nukud on abitud. Säherdune duaalsus - loomuldasa kuri - peegeldab stseeni visuaalset õudust, kus lapsepõlve süütud nukud, keerlevad mänguasjad loovad õudusunenäolise miljöö. Ühesõnaga, käesoleval 5-loolisel taiesel kostub keelpillidest samuti tumedaid ning metalselt kriipivaid tämbreid, pahaendeliselt veiderdavaid helikombinatsioone, justkui nurgas asuvast kastist hüppaks vedruna välja jubeda lõustaga nukk. Mängutooside tekitatud helid olid 19. sajandi lõpus ilmselt üks nõutumaid mänguasju; mõnda sellist tänapäeval kuulates võib kummastavas ilus tajuda pahade vaimude esilekutsumist. 9.0 (8.5-9.5)

Floating Mind -- Intensensitiv (2025)

MonoKraK/Archive

• Ambient techno 
• Deep techno 
• Ambient 
• Minimal techno 
• Downtempo 
• Electronic music 
• Techno pop 
• Post-classical

Floating Mind'i kolmelooline album, Genfis resideeruva produtsendi Roberto Vitali (RV) ning ühtlasi MonoKraK-nimelise netiplaadifirma kureerija pikaajaline projekt, jätkates rafineeritud (või peaks ütlema rafineerimata, kuivõrd on tervislik) süvatehno alade avastamist. Pärast seda taiest on ta juba jõudnud ilmutada kaks uut kolmeloolist taiest. Eelmisest aastast "Black Cubism'i" valisin 2025. aasta parimate taieste sekka. RV on heas mõttes traditsionalist ning talupojatarkusest lähtuv produtsent. Ei tõmble, et end lõhki tõmmates püüaks luua midagi (kardinaalselt) uut. Ta jätkab Mootorite Linna põrandaaluse tehno hüpnootika ning Düsseldorfi elektroonika ja elektroonilise popi pärandi (peen)häälestamist ning paisutamist, modifitseerides ning lisades oskuslikult uusi elemente. Võrreldes viimaste taiestega on lisandunud ämbientlikumad struktuurid -- mis siin ikka keerutada, lugu nimega "Dans Mes Chordes" on stiilipuhas ämbient, mis on huvitavalt üles ehitatud. Vaikusest tasapisi välja kasvav, et teatud kihte vaikimisi esile tõstes tekitada uut moodi meeleseisundeid. Võib-olla ei ole see enam ämbient, vaid kaasaegne klassika, mis võiks vabalt olla ka esindatud Arvo Pärdi albumil. Avalugu "Chords Machinery" on süvatehno eksperimentaalset tahku edasiviiv pärl. Fantastiline rütmiklõbin üle sügavusi püüdlevate pulseerimiste. Vaoshoitavad rütmid kihistavad järk-järgult minimalistlikku tõmmet, soodustades kaasahaaravat, eneseteadlikku voogu. Kõige popilikum on lõpulugu "Fly With Me", mis vibreerib peavoolulikuma tehno sugestiivsuse ja downtempo aegluubis puute segunemise saatel. Ehk teisisõnu -- hüpnootilise tehnopopi kui RV ühe leivanumbri esitlemine, tõsi, mis võrreldes eelnenud väljapaistvate kompositsioonidega natuke kahvatub, mistõttu maksimumpunktide variant langeb paraku ära. Aga-aga...võib ikkagi nentida, et luues lõppkokkuvõttes sünergilise dimensiooni, kus tervik taas ületab oma osade summa. 8.5 (7.5-10)

ABRUPT -- Trancey (2025)

Basement Corner Emissions

• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Power electronics 
• Harsh noise 
• Rhythmic noise 
• Experimentalism

56 minutit suht brutaalset müra, millel siiski looduses võib olla ekvivalent -- kujutan ette, et rüsijää kuhjumine või vabalt mööda lagendikku takistamatult tormav tuuleiil mingit objekti oma teel tugevalt räsides võiks teha taolist heli. Pragisev, iseenda raskuse all murduv heli, pakkudes totaalset domineerimist piiratud alal. Kuivõrd kaheloolise üllitise pealkiri vihjab transsi-viimise taotlusele, siis tõepoolest võiks eeldada, et transs mingist hetkest, st puhtal kujul, eeldabki peaaegu homogeenset, võib-olla ka abstraktset maastikku. Millest konkreetsel juhul kostub siiski läbi pelk võnge, mis on hüpnoosi aluseks, kuivõrd võimaldades dünaamikat, jälgida teatud liikuvat täppobjekti üle kõleda maastiku. See on funktsionaalne helind -- ainult, et äraspidist laadi, seesugune, mis jääb kaugele eemale meloodiatest ja harmooniatest. Siin võidakse olla tunnistajaks kuulaja "mina" vabatahtlikule taandumisele muusika põhijoonte kollektiivsest "jutuvadast", et seista silmitsi alateadvuse tahumata ja nikerdamata plokkidega. Ses mõttes kujutatakse heli individuatsiooniprotsessi, milles heliline müra kahtlemata kehastab alkeemilise protsessi kaootilist lähtematerjali. See on koht enne n-ö muusikalist keelt, koosnedes ainult toormaterjali möirgamisest. See toimib ka meelelise puudujäägi sümptomi ilminguna, mida kompenseeritakse maksimaalse helitugevusesega. Rääkides loodusliku ja loomuliku taotlusest, siis samamoodi nagu looduslikel helidel põhinevate heliteostega, on ka seda keeruline punktidesse arvestada. Kurioosne on taipamine, et ikka annan punkte teatud ulatuses, kuigi helid ilmselt kulgevad analoogse mustrinab mis omakorda tähendab seda, et minu enda teadvus hakkab kuulamisprotsessis muteeruma, reageerides kuuldule erinevalt ning mõtestades kuuldut erinevalt. 8.0 (7.5-8.5)

Day Of The Triangle -- Taasik (2025)

Trash Can Dance

• Progressive electronic 
• Space music 
• Ambient 
• Post-psychedelic 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• Space rock
• Ambient techno

Kuulasin Tartu artisti Day of the Triangle'i uue albumi soojenduseks vanameistri Mike Oldfield'i albumit "Tubular Bells 3" aastast 1998. Jah, sai paar aastat tagasi paarikümne euro eest ostetud viiest plaadist koosnev kogumik, saamaks aimu hetkel Bahamal resideeruvast muusikust. Sain aimu, ent see mulje oli pehmelt öeldes kesine, päriselt öeldes kusine. See asi sobis soojenduseks hästi ses mõttes, et pärast inglase pealiskaudset ja hõredalt saundi sai kuulata Eesti artisti täitsa omaette maailmast pärinevat muusikat -- teistsuguse kvaliteediga, hoomamatu sügavusega, märksa targemate lahendustega muusikat. Tõsi on seegi, et kui ma esmakordselt Martti Savolainen'i (MS) muusikat - kahest EP-st koosnevat kassettkogumikku "Salvia Sundays / Chair Conspiracy" - kuulsin, siis teadsin, et olen võetud mees. Täna, ligi 11 aastat hiljem, hakkab artist jõudma juba paarikümne üllitiseni, ent alati on, mida kuulata, on mida analüüsida, on kuhu ankrusse jääda. Varem on Martti Savolainen (ka tuntud kui Ethermen ja Sai Kuule) eksperimenteerinud biitidega, kuid seekord tundub, et rütmid on veelgi intensiivsemad, veelgi karvasemad; see on kohati müstiline kogemus, mis albumi 52 minuti vältel lahti rullub -- albumi keskpaigas tekib selline tunne, et justkui seisaksid hiigelväravate ees ning lõpuks väravate avanedes paiskub kuulajale peale mitu kihti eri iseloomuga helindeid. Ühelt poolt valguvad peale kõrgematesse registritesse kuuluvad sagedused ning teisalt sealt tagant paiskub valla tumerütmiline ning -energeetiline lainetus -- otse kuulajale peale. Missugune kuulamiskogemus! Missugune füüsiline kogemus! Ei ole ülepaisutatud väita, et üks muusika eesmärkidest peakski olema viia linnutiivul kuulaja sinna, kuhu ta maises elus füüsiliselt kindlasti ei jõuaks, ent mis mitte igale artistile ei ole teps jõukohane. Peab möönma, et MS on saanud vähem tähelepanu, kui ta virtuaalselt Eesti ämbientmuusika tippu kuuluvana seda väärib. See on selle elektroonilise muusika kaasajastatud uuendus, mis omal ajal krautrokist võrsus, ent ometi säilitades mõningased rokkmuusikalised jooned ja ilmutades kohati selke energiat (Tangerine Dream, Ash Ra Tempel, Klaus Schulze, Peter Baumann, Michael Hoenig). Astudes sisse massiivsetest ustest osutab fantaasia selja taha jätmisele ehk aktualiseerimine tähendab tunnelisse sisenemist, selle läbimist ning teisel pool tunnelit koha leidmist ning koha sisse võtmnist -- DOTT'i muusikast on saanud keskkond ja sündmus ise, millesse subjekt on sisenenud, kaotades distantsi vaatleja ja objekti vahelt. Kuulajana lähed konkreetselt üldisemale, ent see konkreetsus jääb kuulajasse ka edasistes faasides, sh lõppfaasis. Kuula seda ning sa hakkad olema ja saama. 9.0 (8.5-9.5)

Deepening -- Mountain Player (2025)

Inunct Music

• Bubblegum funk 
• Alternative dance
• Electronic music
• Synth-funk 
• Organic electronica

See kolmelooline teos (kokku 11 minutit) koosneb peamiselt lugude alguses kõlavatest sensuaalsetest loodushelidest, mis juhatavad sisse rütmid, nii sageduse kui ka tehniliste võtete poolest klubimuusikale lähemale jõudes. Bassiliinid põrkavad koomiksiliku elastsusega ja süntesaatorirütmid kalduvad aeg-ajalt sellesse kleepuvale, öisele territooriumile. Kohati läheb see üle nätskeks närimiskummi-funk'iks, mis aeg-ajalt näitab ka kohmakuse märke (mis on pigem positiivne märk maisest ebatäiuslikkusest kui orgaanilisest eksistentsist). Vokaal varieerub, kohati spiraalsesse silmusesse kokutama jäädes, kohati vabalt voolates, kuigi seal ei ole midagi väga erilist öelda -- ühelt poolt on keskmine kindlasti garanteeritud, võib-olla veidi üle selle (võib-olla lisapunktid tulevad teatud eksootikast, millest tuleb arvustuses veidi hiljem juttu). Vokaalsed ideed siin realiseeruvad harva funktsionaalsusest kõrgemale, sulades ja saades rütmi osaks, tõstmata seda; kuigi tekstuuriliselt huvitavad, hakkavad rütmid pärast mõningaid kuulamiskordi tunduma karguna. Võib arvata, et projekt peaks otsima tugevamat vokaalset identiteeti. Kohati tundub, nagu püütakse olla eksperimentaalsemad kui nad selleks tegelikult võimelised on; ning teisalt on see asjatuks osutunud hind, mida klubimuusikaks mitte muutumise eest makstakse (nt nimiloo meloodiat ülal hoidev akordionilõik on veidi kahtlane, kõlades nagu Adidase dressipüksides slaavi pättide - gopnikute - kodupidu). Kokkuvõtvalt on see PC Music'u plastilisuse vaoshoitud lähenemine ilma sügavama kaemuseta. 7.0 (6.5-8.0)

Charles Amirkhanian -- Ratchet Attach It (2025)

Other Minds/Bandcamp

• Art music 
• Avant-garde 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Improvised music

Teise Ilmasõja lõpuaasta jaanuaris sündinud ameeriklase Charles Amirkhanian'i (CA) rolli hinnatakse tänu teenetele nii Other Minds-nimelise plaadifirma asutamisel ning teiste artistide promomisel, aga ennekõike tema enda, konkreetsemalt helipoeetilise tegevuse tõttu, mis muusikastiilina teatavasti keerleb ümber inimvokaali võimalikkuste kasutamise ja laiendamise. Selle valdkonna suurnimed on-olid Meredith Monk, Demetrio Stratos (1945-1979), Michael Lentz, Laurie Anderson, Jaap Blonk, aga ka Roomet Jakapi Eestist (arvestades ainuüksi muusik-filosoofi mahukat koostööajalugu rohkem ja vähem kuulsamate avangardistidega üle ilma). Kahtlemata nimetatud artistidel kõigil on omad eripärad ning rõhuasetused (nt CA kasutas vokaali rütmina, st korduste põlistajana, millele ehitati kõik ülejäänu peale); ning mitte alati ei pidanud-pea vokaal olema kesksel kohal. Helipoeesial on olnud kanda ka poliitiline roll, kuna võimaldab semantikat vältides häält kasutada maksimaalselt vabalt. Häälevabadus on suurem kui sõnavabadus. 11-loolisel taiesel on vokaali vähe - ühes kohas on küll vaevu kuulda ingellikku fluidumit, ent enam jäävad meelde lõbusad palakesed mängituna honky donk-kõrtsiklaveril ("Hopper Popper", "Ticklish Licorice", "Tyrannus Rex"). Meeldib naljatamisi mõelda, et seesuguse tulemuseni jõudnuks ühiselt klaver taga jõmisedes Dennis Hopper ja Karl Popper, kui nad veetnuks trahtris tunde märjukest manustades. Purjakil olles ei pea midagi ei verifitseerima ega falsifitseerima, piisab toredast ühistegevusest. Muusika loomusse kuulub loomuldasa duaalsuse ja vastandlikkuse ületamine, mistõttu isegi "totter" kompositsioon võib tõe taotlusest kõlada ülevamalt. Tõeotsijad on sageli liigagi tõsised vanad, palju veetlevam külg mõtlemises on mängulisus ja vimkade viskamine -- teaduslik mõtlemine on oluline, ent metafüüsika ei tohiks kindlasti jääda tagaplaanile. Teisalt jah, Popper'i-Hopper'i olukorda võiks visandada groteskseks - seda enam, et mainitud loo lõpuossa sugenevad deliirsed elemendid, kuivõrd just joobnutes tõuseb esile eriline (oma) tõe lauda virutamise tung. Kuivõrd albumil kaasalöövate artistide nimekirjas on välja toodud kuus perkussionisti, siis ei oleks raske järeldada trummeldamise osakaalu üle (aga trummeldamist on sellele vaatamata kasinalt). On nii marssidel põhinevat improt kui ka roostes mängudoosi kriginatest-kahinatest produtseeritud abstraktsioone ((ilmselt helid on siiski tekitatud tellitava mutrivõtme kasutamisega (sic!)). Aga klaveril loodud sisutühje mõtisklusi, mis pigem tekitavad kahetsuslikke mõtteid pärast kõva pummelungi, et oli siis vaja oma aega, tervist ja raha sellele kõigele kulutada - hing jäi tühjaks ning kõht sai kurjaks. Akadeemilisi ringkondi halvav paatos tõsiseltvõetavuse üle -- mida muuseas märkis mõned kuud tagasi Elliott Sharp intervjuus Postimehele, et elektrikitarriga on raske teenida helilooja tiitlit sealsetes ringkondades -, mistõttu tuleb sisse mittemidagiütlevaid kompositsioone. Võinuks pigem pakkuda veel seesuguseid lugusid nagu "The U.S. Army Postal Unit at Blandford, Dorset, 1944", mis kõlab justkui celesta-klaveril mängitud eksootilise kaemusena (kui palju see tehnitsistlikus plaanis huviäratav on, eristub muidugi ise küsimuseks). Kokkuvõtvalt ikkagi pigem plusspoolele jääv teos, samas üldplaanis pakkumata sügavamat elamust. Võinuks siiski vokaali varjatumaid pälvusi eksperimentidesse sisestada või siis panustada üksnes kõrtsiklaverile, et komponeerida suurepärane üllitis. Kitsamas plaanis mainitud instrumendil improviseeritud asjad siin panevad hinge õkva tantsima. Milleks tekitada katkestusi - seda enam, et kahtlaste avantüüridega?! 7.5 (6.5-8.5)

芳川ヨシノ - Timeless Echoes (2025)

Maltine

• J-pop 
• Shibuya-kei 
• Electronic pop 
• Alternative pop 
• Synth-pop 
• Fusion 
• Sophisti-pop

Jaapani legendaarse ning populaarse netiplaadifirmaskeene perre kuuluva Maltine Records'i 9-looline taies tõstab esile õhulise ja sünteetilise heliilma, mis pakub ühelt poolt tuttavlikke tundmusi, mida saab konkreetselt seostada Nipponimaaga; ent teisalt sama tahk jääb ikkagi sügavalt eksootiliseks. Lauldakse nii kohalikus kui inglise keeles, mille üldine toon on muretu ning võib-olla isegi kussutav. Siin on lustlikku süntesaatoritega ludistamist, mis ometi ei muutu oma naba imetlemiseks, vaid pakkudes kontrapunkti õhulisele vokaalile. Kui nõrgemates väljaannetes võib selline säherdune helind muutuda tapeediks ja liftimuusikaks, kuid kui see on läbimõeldult komponeeritud - nagu see siin kõlab -, siis toimivad eredad ja animeeritud süntekaread sisuliselt teise häälena: põrkuvad vastu, vastavad või väänduvad piki põhivokaalmeloodiat. See loob energiat, hoides helikeele dünaamilisena ja takistab õhulisusel triivida vormitusse. Kui ma märgistasin muusikat ülalpool sildiga "süntpop", siis on see vaid poolenisti tõde, kuivõrd sünteetilisus ilmneb ka sofistipopi ja elektroonilise fusion'i kaudu. Nagu võib aimata, ei jää sellest ka klubimuusika kaugele. Nagu olen aru saanud, toovad Tõusva Päikese maa netiplaadifirmad ja nende artistid ööklubid rahvast täis. 8.0 (8.0-8.5)

KWI -- Hands (2025)

CS Industrial 1982-2010

• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-electronica 
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimental electronica

Tšehhi eksperimentaalmuusikal läheb hästi, kuivõrd kaks selle valdkonna plaadifirmat - CS Industrial 1982-2010 ning Noise Margin on tõusnud jõuliselt esile, andes välja enamasti ahmima võtvat helindit. Tõsi, esimene neist oli püünel juba aastaid tagasi ning pigem on hakanud taanduma, ent teine tegutseb aktiivsuse tipul. Arusaadav on esimese taandumine, sest nagu nimigi ütleb, siis rõhuasetus oli suunatud vanemale, ajaloolisele industriaal- ja müramuusikale. Ka samad artistid jooksevad kummagi diskograafiast läbi -- põhiosa taieseid tuleb legendaarselt rühmituselt nimega Interpretace või sellega seotud tegelastelt. Ka Slawek KWI on legendaarne artist, kes on tegutsenud 80ndate teisest poolest saati. Tema kahest pikast kompositsioonist koosnev taies demonstreerib eksperimentaalse elektron- ja müramuusika kokkukuulumist, mida ühendavaks detailiks on "improvisatsioonid" modulaarsüntesaatori(te)l. Kujutagem ette, et ostate omale seesuguse pilli - koguka, paarikümne kilose tüki -, ning hakkate katsetama ja katsetama ning katsetama. Ei taha ei süüa, juua ega magada. Ent mingil hetkel ei piisa ka sellest -- õhku võngutada on tore, ent veelgi ähedam on, kui selle õhuvõngutamise parimaid osi saaks teistega jagada. Kuivõrd tegu on eksperimentaalmuusikaga, siis Kingsley või Perrey stiilis meloodiatele keskenduvat analoogludistamist siin ei kuule. Siin püütakse tuumitsi sügavale helisse tungida ning tuuakse esile helide erinevaid avaldumisviise. Avaldusvorm võib osutuda nakatumisvormiks. Nagu riukalikud kratid mängiksid lõbustavaid heliefekte klahvpillidel, mille nad on piista pannud progevanadelt. Ka Marsil saabub kord kevad -- siinne helistiihia meenutab mõneti (üle tundmatute maastike) rulluvat loodusraevu. Olgu kinnisideeline masin sulle kerge! 8.5 (8.0-9.0)

Makunouchi Bento -- Saloane SCRUM (2025)

Bandcamp

• Ambient 
• Art music
• Cinematic 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Hauntology 
• Electronic music 
• Experimentalism

Tahaks osata kirjutada sama meditatiivset mõtisklust võrdluses Makunouchi Bento (MB) pakutava helikeelega. Paar aastakümnet tegutsenud söakas Rumeenia eksperimentaal-elektroakustiline tandem Felix Petrescu ja Valentin Toma ei ole ilmselt veel leidnud väärilist tunnustust selle imetabase eest, mida nad on loonud siia ilma (ja võib-olla ka sellest väljapoole)  Aga nagu üks tark šveitslane ütles, et ükskõik kui isoleeritud ja üksildasena sa end ka tunned, kui teed oma tööd siiralt ja kohusetundlikult, tulevad tundmatud liitlased sind otsima. See annab vargsi lootusrikka, peaaegu vaimse tooni. See indikeerib duo pühendumust: nende siiras ja kompromissitu lähenemine filmilinalikule, piire hägustava muusika loomisele köidab loomuldasa kuulajaid, kes resoneeruvad selle veidrusega. Muusikaskeenedes, kus nähtavus sageli sõltub trendidest või esteetiliste algoritmide resonantsist, tundub see õrna kunstilise terviklikkuse manifestina. Nende muusika kirjeldus võiks lähtuda aja ja ruumi trotsimisest -- tuttavlik, millele samas on väga raske näppu peale panna -- võimatu määratleda, jättes järele vaid püsiva meeldivuse tunde. MB looming segab sageli kummituslikke elemente (ilmselt vanade salvestuste kummituslike kajade simulatsioonid, hingedelt maha kistud rahvamuusika, koost lagunevad elektroonilised atmosfäärid, orgaaniliste pulsside resonantsid väliülesvõtete ja elektroakustilise kihistusega. Nagu juba kaude öeldud: muusika tundub pooleldi meelde jäänud unenäona või pooleldi kuuldud meloodiana teisest kultuurist või ajastust, mis lahustub hetkel, kui püüda seda haarata ning määratleda. See peegeldab seda, kuidas nende albumid - varastest intelligentse elektronmuusika varjundiga eksperimentidest hilisemate teosteni, nagu helindid olematutele filmidele või olles oma tegemistes inspireeritud Bela Bartók'i folklooriarhiividest - kutsuvad esile kadunud või paralleelmaailmu, neid kunagi targu selgitamata. See on müstikat toitev sügav allikas. Nende tähelepanu keskendub tasakaalule ja hingamisele: põnevus ja intriig, aga ka rahu ja vaikus -- viis, kuidas muusika hingab ja lõdvestub, laieneb ja tõmbub kokku. Nende teosed liiguvad sageli läbi pinge ja vabanemise spiraalide -- kramplik tõmblemine lõõgastumise eeltingimusena on kena, sisuliselt füsioloogiline metafoor sellele, kuidas nende tihedamad, lämmatavamad lõigud lükkavad lahti tee õhulistele hetkedele. See ei ole lihtsalt hõljuv ämbientmuusika; see on muusika, millel on lisaks pulss, mälu ja emotsionaalne lihaskond. Viide euroopalikkusele ja orientalismile on pigem teenitud kui poosetav hoiak. Lai palett mentaliteedi ja praktikate läbipõimumisest - provintslikud juured, globaalsed sämplimistraditsioonid ning spektraalne töötlus - teeb erilise tegevusjuhendina ruumi uutele kummitustele kunatises hetkes. See on erakordselt tundlik ja läbinägelik teos, vältides žanritesse vajumist või tehniliste traagelniitide paljastamist esteetilises joovastuses, eelistades igatahes muusika emotsionaalse ja eksistentsiaalse mõju esilekutsumist. Juhul kui olete olnud Timișoara tandemi muusika austaja (või selliste artistide nagu The Caretaker`i ning The Fucked Up Beat`i oma), siis taoline tekst(uur) peegeldab nende vaikset püsivust ja kummalist, ajatut ilu, milleks siiski on tarvitsenud aega. 9.0 (8.5-9.5)

Ratkiller -- Antifinity (2025)

Glitch Please

• Noise music 
• Plunderphonics 
• Avant-garde 
• Sampledelic 
• Freeformfreakout 
• Sound collage 
• Electronic 
• Power electronics 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Abstract

Aastakümneid tagasi salvestasin The Fall'i albumi "Perverted By Language" (1983) kassetile. Mingi hetk keerasin lindi tagurpidi, tahtes kuulda "normaalset" keelt. Nali naljaks (see lause teine pool), aga Mihkel Kleis'i (MK) ehk Ratkiller`i 31-minutiline (või siis 62-minutiline) taies edukat 2025. aastat nautinud Eesti plaadifirma Glitch Please'i all pakub "normaalse" versiooni kõrvale ka "rikutut", antud juhul tagurpidi pööratud kompositsiooni. Autori sõnul võib muusikat võrrelda peeglitest täidetud ruumiga, kus peeglid peegeldavad üksteist. Arvata võib, et tulemuseks ei saa olla mitte midagi muud kui midagi väga skisoidset, st mõistusele hoomamatut. Inimlikul tasandil -- kas see on midagi ideerünnaku sarnast? Ideede rünnak -- kui subjekti mõjutavad samaaegselt teised subjektid, mõjutades üksteise psühhilist tuuma, üksteise egosid, üksteise raskelt kokku traageldatud "minasid", et sellel lasta taas mõrad peegelpinda lüüa; kirjeldatu ning sellest johtuva valu tagajärjel hakatakse otsima vaba ust, et ruumist saaks võimalikult ruttu lahkuda. See hüperkollaaž ei anna asu ei helisemantilises ega -intensiivses tähenduses. Üks armutu "nuudeldamine" pealtnäha loogiliselt rakendudes, aga...loogiline vastuolu ilmneb tervet mõistust murendavas intensiivsuses, pakendades tuhandeid eri kujukestega killukesi ühtseks tervikuks, lükates neid kokku ning pannes hoovama. Energiline intensiivsus on poom, mille kaikudes killukesed killustuvad üksteise kõrvale (ning mõned kõrvuti asuvad põimuvad teineteisest läbi). Mainitud nuudeldamine ulatub kahtlemata ka mustmetalli (sund)impulsside mõjuulatusse -- selle ebaromantilisse haavatavusse, evides selle müstilist kultuslikku jõudu ning positiivset irratsionaalsust ((lõhenemisel ja lagunemisel kui kontrollmehhanismide kadumisest tekkinud (lisa)jõudu)). Kaasasündinud surmatungi impulsse siin ei püüta välja lülitada, vaid vastupidi -- tugevate emotsioonide laastamistöö viiakse primitiivseimale tasandile. Lõpuks saabub kompromiteeritud vaibumine ja rahu -- kui valu "pärisimpulsid" on vaibunud, ent alles on jäänud fantoompisted. Nõnda see tervikobjekt kujunebki kuulaja (s)ees. Õieti kuulaja muutub. 8.5 (8.0-8.5)

Night Tapes -- portals//polarities (2025)

Nettwerk/Bandcamp

• Indie pop/rock 
• Glo-fi 
• Dream pop 
• Chillwave 
• Shoegazing 
• Electronic 
• Alternative pop/rock 
• Hypnagogic pop 
• Ambient pop 
• Alternative dance 
• Psychedelic 
• Indie dance

Ilmselt kui Night Tapes'i album ilmunuks 16-17 aastat tagasi, olnuks London'i ansamblil paremad võimalused läbilöögiks. Kuivõrd tegu on muusikatööstuses osalejaga, siis tuleb arvestada turukonjuktuuriga. Ilmselt nad ise ei ole ju trendimuutjad-murdjad, mistõttu tuleb kuhugi voogu sobituda. Või siis pigem -- las koerad klähvivad, karavan läheb edasi! Tegu on ju igati korraliku muusikaga, mida ei pea korralikus seltskonnas häbenema, ammutades peaasjalikult jõudu chillwave/glo-fi/hüpnagoogilise popi maagiast. Ent pealkiri osutab sellele, mis annab käesolevale 13-loolisele taiesele lõpliku viimistluse ning veetluse. Liikumine mööda indimuusika erinevaid modaalsusi annab asjale õige maitse manu ning lisab krehvtisust, mistõttu muidu liiga kergekaaluliseks kuulamiseks jääda võinud taies apelleerib oskuslikult tundlikkusele ja emotsioonidele. Kahtlemata on vahe unelemispopil ja unelemispopil -- kui näiteks neli kümnendit tagasi Boston'i punt Galaxie 500 viljeles seda minimalistlike kitarride ja vokaali saatel, siis jah, Iiris Vesik'u sugereeriv vokaal osutab enim sellele traditsioonile. Tugev klahvpillide olemasolu loob teistsugusema - juba valmis - kõrgplatvormi, millel jätkub peenhäälestus. Olenevalt konkreetsetest lugudest meenuvad kord The Sundays, kord Pia Fraus, kord Memoryhouse, kord Ariel Pink, kord tantsuline Curve. Tõepoolest, ühes loos jõnksutavad trummi ja bassi/jungle-rütmid vankrit edasi, kasvades tasapisi eepiliseks ämbientpoprokiks. Nii mõnigi kord lauljatari dešifreerimatusse kalduv vokaalitsemine hakkab meenutama unelemispopi ema Elisabeth Fraser'it ning tema bändi Cocteau Twins'i müstilisemast veimevakast tõusvat muusikat. Albumi teises pooles on mitu pärlit, milledega võiks illustreerida möödunud aasta väljapaistva rokkmuusika kogumikke. Jäingi hindamisel veidi kahe heinakuhja vahele kinni -- otsustasin lõpuks, et tegu ei ole palju hea, vaid natuke väga hea üllitisega. 8.5 (7.5-9.0)

Northern -- The Sannikov Land: Of Willpower and Other Calamities (2025)

Trash Can Dance

• Black metal 
• Black'n'roll 
• Raw black metal

Mustmetalli kuulates võib kerkida küsimus selle usutavusest ja vannabiindusest. Meenuvad jutud sellest, et sageli selle muusika taga olevad isikud on kenad, ilmselt ka enamiku fännide kohta võib sama väita. Võiks ju eeldada, et see on psühho- ja sotsiopaatide pärusmaa, ent kahtlustan, et viimased pigem kuulavad "lõbusaid viisikesi". Võiks ju arvata, et tõsiste lapsepõlvetraumadega tegelased - kellede koletistest vanemad on muuseas sundinud omi võsukesi pealt vaatama, kuidas madu sööb lapse lemmikloomast küüliku ära - pöörduvad vinduvale vihale ja kõrvalekalletele ehitatud heli manu. Nagu Gibsonton`is resideerunud n-ö krabimees Grady Stiles sundis oma tütart pealt kaema. Teisalt on ju arusaadav, et kõik artistid ei saa olla vargvikernesid ning ei peagi olema, kuivõrd psühholoogiliste (kaitse)mehhanismide toimeviis on erinevate isikute puhul varieeruv ning eelpool eeldatust märksa keerulisem. Tartu ansambli Northern'i 8-looline taies annab kuuma -- toores ja primitiivne metallsaund, millest kostub läbi nii kõvatuumapunk kui Black Sabbath ning teisalt vürtsitatakse jõnksutavaid jõrinaid-jörinaid kõrges registris laulmisega (isegi kui see doseeritult muutub veidi kitšilikuks, ei ole see piinlik ja tüütu, vaid igati lõbustav). Aeg-ajalt lisanduvad klahvpillid, ent muutumata eksplitsiitseks (must)sümfometalliks. Need kostuvad kaugel taamal või justkui läbi filtreeriva ruloo ning pigem rõhutavad tee-seda-ise esteetikat. Kuulasin bändi kassetti 4-5 korda ning isiklikus kujuteldavas edetabelis tõuseb see kõigi aegade Eesti parimate bläki taieste sekka. Näiteks - tänu pealkirjale - meenus samuti Trash Can Dance'i all üllitatud The Grey Calamity 90ndate lugusid hõlmav kassettalbum. 8.5 (8.0-9.0)

Pandacetamol -- Below The Surface (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient
• Electronic music
• Ambient techno
• Progressive electronic
• Kosmische Musik
• Space music
• Ambient drone

Pandacetamol'i 12-loolisel on rütmid ja sünteetilised helivood, virmaliste veiklemine ning sisemaailma rohkem või vähem teadvustatud ustest uutesse universumitesse sisenemine. Sisemaailmad korreleeruvad välisilmaga, pakkudes liikumiskoridore hulgi ja otse. Nii et 59-minutiline üllitis on heliline peegeldus duaalsusest subjekti seesmiste uste ja tohutu välise avaruse vahel. Albumi aluseks on meeleolu vormiv segu rütmilistest virvendustest ja voogavatest sünteetilistest helivoogudest. Pandacetamol'il õnnestub tabada seda, mida saab kirjeldada virmaliste helidena -- seda kummitavat, kõrgsageduslikku esteetikat, mis tundub nii sfääride harmooniast puudutatuna kui ka sügavalt üksildane, värvirohke ent külm. Erinevalt näiteks Tim Hecker'i boreaalsest lopsakusest ning kummastavast soojusest või siis 70ndate lõpust esilekerkinud sageli banaalsest kosmosemuusikast - mis on läppunud soojusest risustatud - peegeldab käesolev tühjuse reaalsust: see on ilus, tõepoolest, aga see on ka füüsiliselt kurnav ning emotsionaalselt vahemaad tekitav ja hoidev. Ümberpööratud loogikaga ekspansiivsus. See ei ole romanss tolmukübemega, kes on sinna juhuslikult(?) sattunud. Selles peitub paeluv pinge: see tund aega kajastab ka analogismi ja essentsialismi vahelist võitlust, mida ühelt poolt vaadeldakse läbi hinge ühtsuse prisma. Pandacetamol õõnestab "mina" killustatuse ja muutuse teekonnal halastamatult: sarnasused ilma ühise substantsita, mis voogavad ja lahustuvad rütmiliste virvendustena ja sünteetiliste vooludena üle helimaastike. See ei ole hubane kosmiline embus. Soojuse tõrjumine kummitava väljakutsena on albumi tugevus. Emotsionaalse distantseeritusega ja füüsilise taagaga läheneb Pandacetamol eksistentsi keskmes olevale üksildusele -- see ei ole mitte kõrvalekalle mingist tõelisest, olemuslikust "minast", vaid analoogiline tõde hingest. Tulemus on sügavalt üksildane, jah, aga ka vabastav: heli, mis näitab, et tühjuses tuleb elada ilma illusioonideta, leides ilu teravas virvenduses, mitte aga lohutavas müüdis muutumatust tuumast. 8.5 (7.5-9.0)