Nac/Hut Report -- Blue Afternoon (2025)

Enjoy Life

• Dream pop 
• Alternative pop 
• Experimental rock 
• Hauntology 
• Indietronica 
• Indie pop 
• Electronic 
• Ethereal wave 
• Shoegazing
• Avant-rock 

Poola duo Nac/Hut Report'i kummituslik elektroonilise unenäopopirännak jätkub. Indimaailm on 80ndate keskpaigast alates Cocteau Twins'iga eesotsas - mida sildistati konkreetsemalt ethereal wave'ina - otsinud teed, et siseneda minevikku sünkjaid gootilikke maneere omaks võttes, sedasi põgenedes kunatisest kaasajast. Ilmselt minevikku pöördumine on paratamatu, kui tahta olevikust pageda; kuivõrd tulevikku ei saa ju teada. Dead Can Dance keeras vinti veelgi enam peale, nii et läks pigem vanamuusika ja neoklassika radadele seiklema. Kingapõrnitsemine korjas sealt midagi üles (kõige ilmekamalt on seda kuulda Slowdive'i debüütalbumil). Ilmselt Tempe'st (Arizona osariigist) pärit Lycia segas kõige oskuslikumalt unenäolisust gootilike kummitustega 80ndate lõpust (kuni siiamaani). Nullindatel asjad muutusid tänu James Leyland Kirby'ile, kelle kaugest minevikust üles korjatud sämplid või tollele ajastule omaste helide simuleerimised pakkusid uusi ideid ka teistele žanritele. Kui ma kuulan seda albumit, siis: a) kujutan end ette istumas vähemalt sada aastat tagasi massiivses nahktugitoolis, ümbritsetuna raskest puitmööblist kõrgete võlvidega tares. Valgus kumab läbi akna, pakkudes varjudemängu ning valgustades õhus lendlevaid tolmuvihke; grammofon mängib krigisedes üht saladuslikku kirjadeta plaati, pakkudes võimalust tulevikku kiigata. Võib-olla ma võõristaksin seda kummitust kaugest tulevikust; b) võib-olla ma põgeneksin selle muusikaga, mis ei ole kunagi kohane ja ajaline -- millesse on rahutus ja näivus sisse kodeeritud. Surematu Vana-Kreeka maadleja Platon'i arvates sünnime siia ilma, et mäletada. See on inimese teadmiste alus, mis on meile juba sünniga kaasa antud. Täpselt samavõrd kui tahame minevikust lahti murda, tahame seda juba unustama hakates taas kinni püüda -- või vähemalt hoida rada sinna alles -- kuivõrd tegu on loomupärase tungiga, mida kipume aeg-ajalt hülgama. Seetõttu väärtustatakse koha- ja ajavaimu. Nagu Tõnu Trubetsky ühes oma parimas loos laulab:

 /Tundus nagu oleks uuesti ma seda näind/

/Lagunenud kohviku ees peatuma ma jäin/

/Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest/Kõik oli hoopis teisiti kuid soojaks tõmbus seest/. Sellel 11-loolisel üllitisel see ajalisus krudiseb moodsate mustrite kohal; või on see kaasaegsete heliliste tegumoodide lagunemine ajalise taaga raskuse all. See tekitab melanhooliat, võib-olla isegi depressiooni -- kui inimene ei ole leppinud surelikkusega. See on näivuse ja tõe ideede, varjulisuse ja tõe valendiku ilmnemise vaheline paratamatu (?) kahekõne. Äkki see ongi kaasaegne surmatants -- danse macabre? Selle aasta üks väljapaistvamaid asju. 9.5 (9.0-10.0)

Disorder of the Sleep - Questions to the Central Brain (2025)

Enoughrecords

• Psycho-acoustic 
• Deconstructed music 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Ritual ambient 
• Post-dubstep 
• Experimentalism

Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i alt välja lastud 16-looline ei tundugi väga pikk (mistahes tüüpi muusika albumi kohta võiks ju seda eeldada!), mistõttu võib järeldada, et tulemus on varieeruv, lõpule viidud ning meeldejääv. Tõepoolest, tegu on industriaalmuusikaga - või siis selle järelmiga -, aga selle pehmema variandiga. Tõsi, kirjeldus "pehme" on suhteline, kuna siin toimub seesugune katsetuslik risttolmlemine et anna olla! Teisalt helifoon on valdavalt suhteliselt pehme ning mahlane -- vastandina tolmunud pindadele, kõledale betoonile, metalli kolksumisele. Eks kõike sedagi ole siin, aga kõik see ainult osaliselt turritab välja lopsakamast helinarratiivist. Muidugi on sellel ka tektoonilisi basse ning hulpivaid dubstep'i madalsagedusi. Sellele vastukaaluks mängitakse aeg-ajalt vaiksemate momentidega keskse loo "Form Currents" esimeses kolmandikus). See ei tähenda mitte vaikuse esitlemist, vaid abstraktsiooni rõhutamist ehk kõik heliosised on tähtsad. Abstraheerides millestki saad sellest midagi. Seda võib mõista ka kontakti hajumisese või kommunikatsioonirikkena. Ega loojad trotslikult ei vastandugi popmuusikale -- pigem selle tavapärasele tööstuslikule lähenemisviisile (väheke paradoksaalne on, et industriaalmuusika algne määratlemine tulenes konveiermeetodil loomise-väljaandmise põhimõttest). Pöörane hullus saab olla manipulatiivne - olles oskuslikult kavandatud ja meisterlikult ellu viidud -, mis võimaldab hoida uudishimu, dünaamikat ning pinget ülal. Siin on see igati õnnestunud. 8.5 (8.0-9.0)

The Hirundu - Zintl

Aysén - Proxy

Potenciómetro -- Crema (2025)

Pueblo Nuevo

• Acid house 
• Acid techno 
• Rave 
• Alternative dance 
• Acid electro 
• Deep house 
• Electronic music 
• Tekno
• Breakcore

Kaks aastakümmet maailma teeninud - tean jah, et kõlab paganama pateetiliselt - Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all välja antud 19-looline ning 101 minutini küündiv taies lisaks formaadile ei kõla ka sisuliselt stuudioalbumina, vaid pigem kui mingi vana happetehno/happehauss-legendi järelpeo DJ-mänguplaanina, ulatudes varahommikusse välja. Siin on seda vana vaibi esitlust, alates psühhedeeliast ja süvahõllandustest suht suva lausvaibakloppimiseni välja. See on ka peolviibija meeleolu presenteerimine, ulatudes eufooriast väsimuse ja masenduseni välja -- et siis end kogununa taas tõusulaines lõpetada. Üksnes "Dancer Roadie" kõlab kaasaegse dekonstrueeritud tantsulegona. Sellega külgnevalt tõstatub küsimus muusika vastuvõtmisest - kas me tajume sellises meeleseisundis ja olukorras muusikat adekvaatselt? Tšiili trio Potenciómetro ei tee seda kuidagi lihtsamaks -- kohati on heli tajutav distantsilt, kiirendatuna ja siis aeglustatuna. Tehnitsistlikult ei peagi tehno olema perfektne -- demonstreeritakse sedagi, et kui üks kanal ei tööta, siis ei ole sellest midagi. Tehnomuusika suundumus on šamanistlik -- ühelt poolt hüpnootilised kordused (siin on kohati lihtsalt loop-käik sisse jäetud!), ent just (väiksemgi) erinevus on endorfiini katalüsaatoriks. Teisalt tuleb meeltesse kujutluspilt liivapaljandist, millest üle pühkiv tuul samaaegselt katab seda ja pühib sellelt liiva. Igati psühhedeelne kogemus loomise ning muutumise-hävimise ringkäigus. Ülekantuna -- tehnomalakat on kujutatud kõrbetuulena, mis pühib paigast mõtte - ja teadvuseankrud alateadvusest ning seeläbi vabastades kuulaja tema enda egost. Isegi inimkõne, mis sageli taamal veereb, ei tekita aistinguid mõistuse järele (tõsi, kui saaks hispaania keelest aru, siis äkki oleks teisiti). Neetult hea malakas -- palju häid lugusid, ent lemmikud on "Potentiometer", "Dancer Roadie", "Shut Down", "8 Subs", "Perfumada", "En la carpa todos bailan", "Gods". 8.0 (7.0-9.0)

Scatterbaux -- Dissociate (2025)

Abstrakt Reflections

• Electro 
• Chiptune 
• 8-bit 
• Tracker music 
• Jungle 
• Electronic music 
• Tech-electro 
• Alternative dance 
• IDM

Kui mõnikord palutakse mõelda, et mis see elu mõte on, siis mõtlen hoopis, et võiks ju (tagasi vaatavalt) mõelda, et sai head muusikat kuulatud. The Smiths'i, My Bloody Valentine'i, krautrokki, Autechre'it, Stereolab'i, Röövel Ööbikut, The Fall'i, nullindate Vaiko Eplikku, Pulp'i, Soft Machine'i, varast industriaalmuusikat, varast Tim Hecker'it, Cocteau Twins'i, The Stranglers'it, Ariel Pink'i, Stereolab'i, Ennio Morricone't, Lycia't, Daniel Maze'i ning Hanetration'it. Võib olla, et mõnel on koguni Prince lemmikartist. Mõnd head filmi ja näitust sai ka nähtud ning paar head raamatut loetud pluss sai isiklikult ka midagi loodud. Teisalt inimene esteetilise olendina on ette ära lunastatud, kuna loodus on Looja nägu -- ning sellest suuremat kunstiteost Maal ei ole ju olemas (ning miski muu ei saa ligilähedalegi). Rääkimata makrokosmosest, mis jääb väljapoole, olles hoomamatu. Sama võib väita ka mikrokosmose kohta, ainult et suund on vastupidine. Mäletan, et 1997. aastal oli vist Tõnis Kahu saade Vikerraadios Briti industriaalmuusikast, siis Cabaret Voltaire'i lugu "Do the Snake" tabas mind arusaam, et paar aastat varem üht kaheksabitist mängu nimega "Bomberman" mänginuna olin seda asja juba ette kuulnud (ning sedalaadi muusika kohta öeldi mulle, et see ei ole ju muusika!). Mõtlen, et kas see lüheldane, 24-minutiline album võib mõnd noort esmakuulajat pöördumatult mõjutada -- see on hästi produtseeritud, vana kooli jungle ristumas elektro ning kohati ka arvutimängumuusikaga. Kaheksaloolise taiese pealkirja võib tõlkida "lahti ütlemise" ning "lahus hoidmisena". See osutub ilmselt võimalikuks siis, kui alustada puhtalt lehelt, kuivõrd eripära ja kompromissitusega siin just ei hiilata. Aga on siiski väärt kuulamisega tegu. 7.5 (7.0-8.0)

Sebastián Vergara -- Vigilia (2025)

Pueblo Nuevo

• Post-rock 
• Indie rock 
• Art rock 
• Clicks'n'cuts 
• Indietronica 
• Deconstructed pop 
• Art pop 
• IDM 
• Glitchtronica 
• Experimental pop 
• Avant-pop 
• Alternative rock 
• Micro-techno 
• Chamber rock

Isegi kui Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all üllitatud 9-looline ja 26-minutiline taies ehmatab ühe looga, mis üks-üheselt meenutab IDM-ga flirtinud Radiohead'i (eks ise kuulake ja püüdke see ära tabada!), siis asi tegelikkuses läheb kaunimaks -- piirid voolavad mikroskoopilise tehno ja abstraktse elektroonika taktis. Tõsi, aeg-ajalt naastakse kidramuusika manu, et luua eriilmelisi elujõulisi hübriide ämbiendi, kammermuusika, hetktõrgete ning venitatud elektroonikaga. Ühes loos on kandvad kirikuorelid. Klõbistatakse ja kolistatakse, remonditakse sutike rikkiläinud mängutoose, et neist kummituslikke noote esile manada. Ometi kõlast järeldub, et mehhanismi käivitavad vedrud on roostes ning kinnitustest lahti. Roostet pudeneb krigisevasse mehhanismi ning vedru pinda ja elastsust jääb aina vähemaks. SV leiab pidepunkte nii popi dekonstrueerimisest -- selle algdetailideni lahtilõikamisest, uuesti kokkukleepimisest; ent selle vahele on jäänud rohkem õhku, teisi helidetaile -- kui helide sekundi murdosasse peidetud hingeelu uurimisest. Seda võib võrrelda ülitugeva maavärina järgse muutusega, kui maastik on muutunud tundmatuseni. Mateeria ja osakesed on samad, kuid vorm on muutunud. Tahame ju tektoonilisi muutusi muusikas, eks ju? Meenutab kompromissitus suhtumises ja oskuslikus teostuses üht teist suurepärast artisti -- Hanetration'it. 9.0 (8.5-9.5)

Moki Mcfly -- Divin(e)tion: Music in the key of zero (2025)

Mahorka

• Hip-hop 
• Rap 
• Chopped and screwed 
• Jazz-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Urban music 
• Breaks 
• Avant-hop 
• Cloud rap 
• Nu jazz 
• Chilltronica

Jah, pakkuda 26 lugu on riskantne ettevõtmine, ent teisalt jälle -- kui kogupikkus jääb alla 50 minuti, siis hirme võib sellega maandada. Ometi -- kas keskmiselt alla kahe minuti jäävad lood ei jää pelkadeks sketšideks, kui just ei ole esitletud siin hulgi ühest loost teisse kasvavaid interlüüde. Kaasaegne maailm niikuinii kannatab räpparite ülekülluse all, ning palju neid on, kes mingilgi määral uudsena tunduvad. Kui keegi väidab, et tema muusika on harukordne, siis see väide ei ole põrmugi erakordne. Reeglina on see vale. Nii palju kui olen kuulnud Playboi Carti uue albumi lugusid, siis radikaalsemal tiival on see kõigest Death Grips'i ja Kanye pöörasemate hetkede ülessoojendamine. Hardast austusest on asi kaugel. Sama saab ka väita Moki Mcfly muusika kohta, ent Moki rändab ringkondades, kus teda teab ehk paarsada inimest. Teisalt kui ta oleks eelpoolmainitud räpistaari asemel, siis ei oleks see üldse teenimatu või kohatu. Situatsiooni võib võrrelda paari tuhande aasta taguse ajaga, kui käis ringi sadu messiaseid, kes kuulutasid oma tõde; ent vaid üks tõusis teistest esile, ning kristluse järgijad hakkasid seejärel teisi õpetusi välja juurima. Tõsi, kui tähte närida, siis Moki ei esita verbaalset sõnumit (v.a mõned lood), vaid näitab üksnes helikombinatsioone; tehes seda enamasti veenvalt -- eriti seal, kus tormlevad heliefektid segunevad loomuldasa filmiliku maastikuga (nt "Thermione", "Anathema", "Temporal"). Väga väljapaistvad taiesed tõepoolest! Ka happeline uusjäts ("Undercurrent") ning venitatud suupilliakordidega vürtsitatud kaasahaaraval biidil ratsutav "Semiotics" on igati veenvad. Kahtlemata ebatavaliste struktuuride ja atmosfääriliste tekstuuride rõhutamise taga võib aimata Flying Lotus'e mõju. Ülejäänud lood ei jää tasemelt kuigi maha, ent valides riskivabama meeli ja tundmusi rahustava tee. 8.0 (7.0-9.0)

Floating Mind -- Black Cubism (2025)

MonoKrak/Archive

• Deep techno 
• Minimal techno 
• Experimental techno 
• Electronic music

Kubism teatavasti oli moevool, mis püüdis näidata objektide ja kujutiste muutmisega geomeetrilisteks objektideks ja tasapindadeks, et kujutise konstrueeritus ja fragmenteeritus ütleb selle loomuse kohta samuti nii üht kui teist -- ainult et perspektiivi on muudetud, ning seda on võimalik näidata erinevatest rakurssidest. Lähtudes sellest, mustast kultuurist ning rääkides Genf'i muusiku Roberto Vitali (RV) paarikümne aasta pikkusest teekonnast süvatehno produtsendina, võiks järeldada, et ta maksab siin tänuvõlga Detroit'i põrandaalusele klubikultuurile. Šveitslase kolmelooline taies (nagu tavaliselt on ka see üllitatud tema enda juhitud Monokrak-nimelise netiplaadifirma all) mängib minimalismi ja sügavusega elik esmapilgul kiduv rütm, mis küll aegamööda kosub (vähemalt nii näib), säilitades minimalistliku hüpnopuute ja sügavuse; aeg-ajalt vürtsitatakse rütme ülalpool häälutuste ja analoogsüntekate efektide ja progressioonidega (nt lõpuloo viimaseid minuteid määratlevad meeleolukad arpedžod). Omal ajal Detroit'i klubiartistide mõte oli luua sellist muusikat, mis eristuks Euroopa (sageli labaseks muutuvaks) reivikultuurist, naastes pealtnäha lihtsama ja kasinama manu. RV õnnestub oma ülesandega: ühelt poolt see gruuvib, ent minemata karmiks kätte; teisalt muutumata laialivalguvaks udutamiseks. Kui väga norida (pigem eelduslikku alust arutlemiseks luues), et siin puuduvad korralikud rütmid per se, ent ometi tulemus on suurepärane, siis võiks ju arvata, et hea tehnotulemuse saavutamiseks on enbekõike tarvis sünergiat elik paradoksaalselt algosakeste summa peab jääb väiksemaks lõppsummast. 8.5 (8.0-9.0)

Neuronphase -- Doing What We Love EP (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance 
• Electronic music 
• House 
• Chilltronica 
• Deconstructed club

Teeme seda, mis meile mokkamööda on...see on ju õige vastus -- isegi kui alati ei saa teha (kõike), mis meeldib. Meeldimine on seotud positiivsete tundmustega, ning lemmikmuusika kahtlemata loob sümpaatseid seoseid. Haussmuusika on seda alati teinud ning Anti Aaveri aka Neuronphase'i muusika samuti. Hauss on ajatu muss, kätkedes eri ajastute mõjusid, mistõttu käesoleva 4-loolise puhul ei mõtle sellest kui ainult 21. sajandi muusikast. See, mis oli sügav 80ndatel ja 90ndatel, on seda ka käesoleval taiesel. Kõik see tüünus ja lopsakus, heledam ja tumedam segment (ning kõik sinna vahele jäävad varjundid), mida võib tajuda esimesel kuulamisel, on alles ka hilisematel kordadel. Hauss stiilina on eneseküllane, mistõttu ka osaliselt end lunastav (eeldusel, et on täidetud stiili põhikriteeriumid). Dionüüsoslik võnge ühtib intellektuaalse näljaga. Teisalt jälle -- see ei tähenda, et haussmuusika sees omakorda ei võiks olla ideaale. Väärtustades enim mikrohaussi stiili eksperimentaalsema väljundina (nagu näiteks tegi seda Theodor Zox nullindate algul), oodanuks dünaamika ülalhoidjana rohkem dekonstrueeritud rütme ja elemente. Kuivõrd igal artistil on oma käekiri, siis ilmselt mu ootused ei olegi õigustatud. Ilmselt ei olnud õigustatud kuulata Autechre'i matemaatilliselt visandatud biite vahetult enne selle kuulamist ("Anti EP", "Gantz Graf" EP). Tõsi, EP nimiloos on toda kruttivat ekstaatilist hullust, mis tükeldatud vokaalidest ja kramplikust rütmivõnkest ning nende omavahelisest sünergiast välja kasvab. Jepp, lugu eristub siinses kontekstis kui kassi nahka pistnud kanaarilind. Kokkuvõtvalt on tegu korraliku suutäiega. Indimehe puude on igati tunda. 8.5 (7.5-9.0)

Manoeuvres Sentimentales -- Delightfully Deceitful (2025)

CIRCUM-DISC/Andrea Bazzicalupo

• Post-bop
• RIO
• Improvised music
• Free jazz
• Avant-jazz
• Experimentalism
• No wave
• Avant-prog

Kolme nädala pärast ilmub Prantsuse plaadifirma CIRCUM-DISC all 7-looline üllitis, mis suudab vältida klišeesid (ning pakkuda uut), isegi improvisatsioonilise muusika vallas. Konkreetsemalt Andrea Bazzicalupo kitarri(m)äng kõlab avangardjätsu nihkumisena no wave-skeene ja avangardistliku progeroki suunas; kuidas siis teisiti mõista kohati mürarohket kitarrimängu jätsu kontekstis (tavapäraselt on see suund olnud vastupidine). Või siis Laurent Rigaut' kohati hakitud-tükeldatud puhkpillid, mis on spetsiifiliste heliühikute ekstraheerimine ning sisestamine helivalemisse, mis siis kas loob väärtusi või hoopis läheneb nullile (sõltub loomulikult subjektiivsest hinnangust!). Peter Orins klõbistab tavapäratult, kohati sisenedes minimaaleksperimentaalelektroonika mängumaile. Saan aru, et nimetatud asjad ongi virtuoosselt otse sisse mängitud, et säilitada isikupära. Eks trio muusika olegi pendeldamine vabajätsu vabalanguse ja postbop'i kontrollitud kaose vahel, vaadeldes end ringiga endasse tagasi tulles, taas endasse sisenedes, end kõrvalt vaadates ning taas tsüklit korrates. Õnneks ei ole tegu nartsissistidega, ollakse kriitilised, ego surutakse maha ning vajadusel kriimustatakse teineteist. Aeg-ajalt langeb kolmik pingutuse tagajärjel letargiasse: mõtte-ja helilõng hakkab hääbuma. Mõned vandenõuteoreetikud on pidanud jätsu saatanast -- kui mõelda pidevalt ringi(de)s liikumisele, siis jah, see mõte näib vägagi ahvatlevana. Nali naljaks ning ennastõigustavaid religioosseid mõtteid kõrvale jättes on see muusika kahtlemata ood intellektile, millest ei puudu ka tugev emotiivne säde. 8.5 (8.0-9.0)

Indigo Chamber -- Indigo Chamber (2025)

Mlem

• Chillwave 
• Glo-fi 
• Alternative pop 
• Dream pop 
• Indie pop 
• Soul 
• Lo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Art pop 
• Electronic
• Sadcore 

See album on segu chillwave'st ja tameimpalalikust pehmekoelisest hingestatud indipopist. Konkreetsemalt tähendab see muretuid harmooniaid ja pilvituid meloodiaid segunemas värelevate et mitte öelda kaeblike vokaalidega. Käesoleval 8-loolisel on paar lauskõrvaussi ("a losing game", "where'd you go"), mis vahelduvad mõtlikemate ja aeglasemate kompositsioonidega (nt "always you" on oma nime vääriv ballaad, kus imal ja veetlev segunevad väljakutsuvalt). Chillwave'i puhul - olles seda kuulanud 15-16 aastat - tuleb möönda, et parimad näited kahtlemata on seesugused, mulles ingellikud harmooniad-harmooniad segunevad mõõduka madalsageduslikkuse ning tee-seda-ise kohmakusega -- piltlikult väljendudes pilved kohtuvad liivatolmuga (näiteks kui võtta Eesti indiartistid, siis eeskujulike näidetena sellest sobivad Bimini ja Cuubik). Teisalt Indigo Chamber'i minimalistlikust reduktsionismist kumab unenäopopi suurkuju Galaxie 500 minimalistlik ning tempos maha keeratud saund -- hoolimata esmapilgu lakoonilisusest viirgab sellest võimast emotiivsust. Veel on huvitavaid näiteid -- "the ballroom song" kõlab tribuudina Nico'le ja Velvet Underground'ile; see on peen träkk kussutava saksofoniga, mis uneleb kusagil heeliumijääkidest läbiimbunud ruumis. Ka "everyday nostalgia", mida kellegi rikutusest tulenevalt võib pidada kas huumoriks või tõsimeeli helgesse lapsepõlve tagasipöördumiseks. Kokkuvõtvalt on tegu väga korraliku popalbumiga, see tähendab meeldejäävaid meloodiaid-harmooniad ning varieeruvat laulukirjutusoskust. Parim popalbum senini AD 2025. 8.5 (7.5-9.5)

1695 -- Vana maa (2025)

Trash Can Dance

• Ambient 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Neofolk 
• Abstract 
• Acousmatic music 
• Experimentalism

Nii mõnegi metallprojekti osaline Anti Lillak on loonud kolmeloolise taiese, kus muusika on kurblik ja kaeblik, taktitundeline ja mõneti lakooniline, tühjusest ja selle täitumisest, olematuse ja tekkimise dünaamikast toituv. Eimiski ja miski vahelist valendikku visualiseerimas. Virtuaalset visualiseerimas. Mõtlesin projektinimega 1695 seoses konkreetsele aastaarvule, mis varauusaegsel perioodil Eesti- ja Liivimaal toimus. Ennekõike laastas siis maru näljahäda, mis suretas iga viienda elaniku. Esines kannibalismi, inimesed surid massiliselt nälga, söödi paljut, mis kätte juhtus (sh puukoort, õlgi ja sõnnikut). Düsenteeria ja kõhutüüfus võtsid oma. Kuulates Lillaku muusikat võiks teda ette kujutada leviteerimas Maarjamaa kohal, pastelsed kidraakordid aeglases tempos kaastundlikult paitamas surnute leegioneid, kes sulaperioodil lume vallast kraavides, teedel ja põldudel vabanesid. Kurvameelsus on tüüne ja ülendav, ka siis, kui kitarrinoodid muutuvad, sulades abstraktseks ruumivõnkeks (millesse on kätketud väga huvitavat ruumiakustikat ning taandatud helisid. Samas ka ei kao kuulajast tunne meisterlikult loodud improvisatoorsest muusikast). 7.5 (7.0-8.5)

Giovanni Di Domenico & Rutger Zuydervelt -- Painting A Picture / Picture A Painting (2025)

Moving Furniture

• Modern classical 
• Ambient pop 
• Musique concrète 
• Art music 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Cinematic 
• Ambient 
• Drone 
• Minimalism

Itaallase ja Hollandi eksperimentaalmuusikalegendi neljaloolise üllitise väärtus seisneb kontseptuaalses ja mängulises väjundis -- kaks esimest lugu kannavad üht ja sama nime ning kolmanda ja neljanda kompositsiooniga on tehtud sama. Erinevus seisneb vaid selles, et lugusid visandatakse ja viimistletakse üksteise alla ((tegelikult on ääretult kahju, et taolist formaati-kontseptsiooni kasutatakse äärmiselt harva -- mingi lugu iseeneses võib kätkeda palju enamat kui artisti konventsionaalne (ja aneemiliseks osutunud) taotlus luua pärast üht lugu järgmist jne)). Moodne klassika, mis on tõesti veenev iseenda ilus, ent samas jäämata nartsissistlikult iseennast nautima ega tuimalt iseenda külge klammerduma; vaid liikudes minimalistlikest rajajälgedest indu saades edasi. Klaveri ja elektriklaveri akorde -- mida isegi on võimestatud nutika esitluse, vaikelulise progressiooni ja ruumilise avarusega -- laiendatakse mõõduka ämbiendi, konkreethelide, udupasunaid meenutava droonmuusika, filmilinaliku ulma ja kangastuse ning eksperimentaal- ja ruumiroki tagasisidestuse ja moonutustega (kui kidrasaund on kontrollitult võimendatud resonantsi piiridele). Eks igaüks ise leiab siit endale kauneima joonistuse -- kuigi selle taotlemine võib osutuda tautoloogiliseks juuksekarva lõhki ajamiseks (selmet nautida fantastilist tervikpilti). Tõepoolest, kompositsioonid on piisavalt pikad, et kuulajaid sügavuse, tekstuuri ning hüpnootilise puutega ära tinistada (samas viimane sirgub esimestest). Meistriteos üllitatakse ametlikult 13. juunil Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Records'i all. 9.0 (8.5-9.5)

Exploding Skull -- Coyote (2025)

Bad Channels

• Avant-blues 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Post-minimalism 
• Sound art 
• Americana

Brooklyn'i plaadifirma Bad Channels'i alt ametlikult juuni algul ilmuv taies on tasane hõõgumine, mis aeg-ajalt lahvatab põlema suurema leegiga. Peter Joseph (PJ) mängib üksnes kitarri, ent see kõik on suuresti tinglik. Ma nimelt ei ole kindel, et tegu on üldse füüsilise kitarriga; teisalt kui ongi, siis kõlab see muusika samaväärselt nii bluusi kui ka helikunstina. Nii impromuusika kui primitiivkitarri faalanksi ja laiendusena. Kitarr on kõigest sisend(väärtus), mis väljub efektiblokkide ja PJ kastist välja mõtlemise tulemusena tavapäratu helitaiesena. Huvitav on just psühholoogiline pinge, mis kasvab välja hillitsetusest -- artist õrritab kuulajat minimalistlike kidraakordidega, milles on küll elekter sees, see paisub ja võngub, ent ainult paaril korral paisub (pool)crescendo'deks. Vältides kasvamast postrokilikuks struktuuriliseks klišeeks lisab see PJ albumile lisaväärtust. Sageli vaiksetel olenditel on valjud mõtted.Muusikaliselt võib seda 9-loolist võrrelda selliste Ühendriikide perifeersete kidraheeroste nagu John Fahey', Loren Mazzacane Connors'i ning Bill Orcutt'i loominguga. 8.0 (7.5-8.5)

Interpretace -- pleíne lune (2025)

Noise Margin

• Industrial music 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Psych-rock 
• Noise rock 
• Space rock

Liberec'i linnast pärit kultusbändi järjekordne taies, mis koosneb kolmest pikast kompositsioonist. Kolmest tudengist koosnev Tšehhi punt, kes alustasid 70ndate lõpus, on maininud, et nad said kolmekesi kokku, tegid muusikat ning pärast seda läksid koos jalutama. See oli teraapiavorm, põgenemine sotsialistlikust reaalsusest ning ka omamoodi rituaal. Nad on tuntud ka selle poolest, et otsivad ebatavalisi kohti, kus oma muusikat mängida ning luua. Nad esinevad ideendile, mitte teistele. Nad on lähtunud nietzschelikust arusaamast, et tõed on illusioonid, mille kohta ei mäletata, et nad säherdused on. Ühelt poolt vihjab bändi nimi sellele, et kuulaja tõlgendab seda omal viisil, väärtustades seda enda arusaamadest lähtuvalt. Teisalt industriaalne muusika oma vormilt on keerukas ja informatiivne - ehk isegi iseendale vasturääkiv -, et muutes anamneesi piisavalt keerukaks. Kui palju suudab kuulaja puusalt kirjeldada üht või teist sellesse valdkonda kuuluvat albumit? Album on eksperimentaalroki ja industriaalmuusika hübriid, mis tihti püüdleb kosmosesse, ent ei hülga oma mudaseid juuri -- ritualistlik arusaam šamanismist, mida iseloomustab tootemi kirjeldus, ulatudes allilmast taevasse -- sel viisil ühendades kõik kolm ilma (ritualistlik ses mõttes, et kaks ilma on kujutluslikud ning sageli saavutatavad vahendaja või endas üleloomulike võimete arendamise läbi). Interpretace'ile omaselt kompromissitu, mitte lihtsalt õhku võngutav taies. Esteetiline pinge on pidevalt ülal tänu hästi komponeeritusele, mille vahele on süstitud elutervet dadaistlikku huumorit ning tähelepanu võitvaid muutusi ja heliefekte. Korrektne ajastutruu taies, mil iga heli ja taiese tekitamine peaks olema põhjendatud. 8.0 (7.5-9.0)

Hanetration -- Instance EP (2025)

Bandcamp

• Dark ambient
• Experimental electronica
• Organic electronica 
• Ambient techno
• New Age
• Organic electronica
• Drone
• Improvised music
• Folktronica
• Ambient
• Drone pop

Sõna/pealkirja "Instance" võib eesti keelde tõlkida "juhtumina", "näitena" , "kohtuinstantsina". Millise kohtu poole me peaksime apelleerima, saamaks selgust, mis juhtumi või näitega tegemist on? Ütleme siis nii, et tegu on järjekordse juhtumiga ühelt konkreetselt artistilt Uduselt Albionilt. Nagu targale ja andekale artistile omane, on Briti produtsent taas saanud maha viieloolise EPga. Ei jää siis ruumi augutäidetele ega enesekordustele. Ei anta nii võimalust tähenärijatele küüniliseks tagasisideks. Teisalt jälle -- kas neist lugudest kasvab välja tervik? Mis on tervik? Elujõuline tervik on kogum, mis on eriilmeline niivõrd kuivõrd hoiab dünaamiliselt ülal helidest tulenevat kirge. Ilma ambitsioonita ei ole võimalik midagi alustada ning ilma vaeva nägemata ei saavuta ka midagi. Hanetration näitab eriilmelisust -- loos "Foe" teeb ta vigade paranduse ja vabandab Enya eest (missugust veekalkvel alaealisust too meile kolm kümnendit tagasi pakkus!) ning järgmises loos "Mob" liigutakse süvaämbiendi kriivast tehnotümakani; et seejärel loos "Rig" (loogiliselt) muteeruda läbi keldrilae kostuvate summutatud tumeämbiendilike biitideni. Hüpnagoogiline postindustriaalne viirastus viirgab eikuhugi -- mis ongi ju lõppjaam. Ning muidugi "Cry" -- kuigi avalugu võib seda kordusrežiimil kuulates tajuda lõpuloona, kuna: lopsakas droon võsub orkestratsioonilaadseks aju loputuseks. Kulus igati ära -- täna öösel nägin märkimisväärset und, et olin Trubetsky sünnipäeval ning mingil hetkel Raul Saaremets intervjueeris laua taga Trubat, endal Robert Smith'i soeng peas! Tõeliselt kussutav ja veenev on see "Cry"! Folkt(d)rooniline "Kin" kusagil keskel ei ole üldse paha lugu, ent jääb eelpoolmainitute varju. Ometi varjulisus on transparentsuse eeldus -- juhul muidugi siis, kui loos on potentsiaali endast välja kasvada. Eks aeg näitab. 8.5 (7.5-9.0)

Aysén -- Sandía (2025)

Pueblo Nuevo

• Electro pop 
• Neokrautrock 
• Electronic pop 
• Downtempo
• Synthwave

Igati ärgas elektroonilise popi album, milles on nii eksperimentaalmuusikasse kalduvate süntesaatorite sillerdust kui ka krapsakaid närimiskummibiite. Seda kõike võib ka käsitleda kohitsetud krautrokina, mis on ilma jäetud sakilistest helirännakutest ja kinnisideelistest katsetustest. Teisalt tantsumuusika ongi ekstraheeritud postpungist ning viimase olulisest eeskujust krautrokist. Nii et haara konkreetsest segmendist, arenda seda ning anna minna! Aga see ei ole ju ainult tantsumuusika -- siin mängitakse ka meeleoludega, mille mängumaaks olid nood 80ndad iseloomulike liialdatud pooside, plekise saundi, maitsetu riietuse ning laialivalguvate värvidega. Kitš kärneriks. 7.0 (6.5-8.0)

Celine Arnauld -- Superstructure (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Experimental techno 
• Avant-techno 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Electronic music 
• Tech-electro 
• Tech-funk

Hetkel eksisteerivatest netiplaadifirmadest kõige viljakama - Bulgaaria Mahorka - all üllitatud 8-loolisel hoitakse tervikut koost lagunemast (vastandlik impulss on eksperimentaalse loomuse tõttu eelduslikult sisse kruvitud), nii et gruuv ja vaib on kenasti üleval. Ometi see gruuv ei ole päris gruuv tavamõistes, vaid näikse olevat pigem elliptiline trajektoor, mis tekitab minimaal-optimaalset hüpnoosi; selle külge on kleebitud säbrulist elektroonilist müra, mis allub jämeda bassi tekitatud helipoomi gravitatsioonile; ning teisalt pakub vaheldust pealtnäha kergemate võngetega -- mis pärinevad elektro struktuurist. Elektroga omakorda tuuakse sisse funk-võnge. Ja see on vastupandamatult metsik. Nii see siis võngub -- kaudsetel trajektooridel ning otseimpulssidel. Mis segunevad, tekitades kuulajas psühhedeelset segadust, nihestades piire ja arusaamu aju ja südame vastuvõtu vahel. Hiigelaju genereeritud tantsumuusikasse on terviklikkus sisse kodeeritud. Ääretult tore on, et albumit on juba märgatud. Meenuvad Roman Panatela, Ataraxia Rebel Force, Cola Idol, Nihil Limit jt 17 Sons-nimelise plaadifirmaga seotud artistid. 9.0 (8.5-10)

Sullivan Johns -- Pitched Variations (2025)

Moving Furniture

• Drone 
• Contemporary classical 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Art music

7-loolise taiese pealkirjad osutavad nii instrumentidele kui tehnilisele lähenemisele -- seda kõike helikalde varieerimise võtmes. SJ muusika jääb kuhugi eksperimentaalse minimalismi ja akadeemilise muusika vahele, olles kord ühele, teinekord teisele poole kaldu. Mõni lugu - vähemalt tundub - läheb udupasunate saatel üle vete rändama. Kui see viimane välja jätta, siis ei ütleks, et tegu on eriliselt fantaasiat sütitava teosega; teisalt jälle -- see sobitub hästi märtsi- või novembrikuise ilmaga kui lund (vastavalt enam või veel) ei ole, ent väljas on kuiv, päike ei paista ning maailm näib gootilikult mustvalge. Limboseisund looduses, mis aegamööda sütitab inimestes emotsioone (ka siin on aeg-ajalt tajutavad melanhoolsed viivud). Tehniliselt hästi teostatud ning loomuldasa sobiks nii eksperimentaalse muusika lavadele kui ka suure teatri repertuaari (eriti siis, kui tahetakse kava laiendada -- sisaldades nii ühis-kui ka uuenduslikku osa). 7.5 (7.0-8.5)