Traqueurs de Combes -- Freak Offs (2025)

Nowaki Music

• Experimental electronica 
• Abstract 
• Deconstructed pop 
• Avant-pop 
• Musique concrète 
• Post-psychedelic 
• Micronoise 
• Experimental pop 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Glitchtronica 
• Avant-electronica

On rõõm olla tagasi legendaarse Prantsuse netiplaadifirma Nowaki Music`u man, mis on olnud aktiivne aastast 2003. Nende loosung - püüd ühildada uusi elektroonilisi praktikaid, kaasaegset kompositsiooni ning kunsti ja helidisaini - on igati kohane ja põnevust kruttiv (ning enamasti kuulaja ootustele vastav). Tõsi, viimastel aastatel on nende jõud mõnevõrra raugenud -- näiteks käesolev 12-looline taies on nende selle aasta diskograafias senini ainus. Plaadifirmat veab seesama isik - Marc Jolibois (MJ) -, kes on ka käesoleva projekti taga. Kui heita pilk plaadifirma diskograafiale, siis võib näha, et suur osa albumitest on rohkemal või vähemal määral temaga seotud (eriti viimastel aastatel). Need 51 minutit on keskendunud popi, eksperimentaalse elektroonika ning võimalike vigade ja häirite esinemisele selles tervikus. Ühelt poolt lähtudes oodatud eeldusest, et ühiskonnas reeglina vigu peetakse millekski, millest on vaja lahti saada. Teisalt vigadest ei ole alati võimalik lahti saada - haiguse käsitlusele võib laiendada sama analoogia -, vaid tuleb õppida, kuidas neid minimeerida või mahendada. Vigadega on võimalik koos elada. Tõsi, sõltudes vea raskuse iseloomust ujub sellest johtuv probleem rutem või hiljem taas pinnale. MJ näitab, et vea probleemi võib peita, kui asjassepuuutuv kontekst selle ümber õigesti kujundada. Teisalt ei saa välja jätta inimlikke ootusi, millelt toimub konkreetsesse teemakäsitlusse sisenemine. Ühelt poolt on tegu klaaspärlimängu-laadse arenemise ja kasvamisega, ent teisalt sellesamuse kontsentratsiooni pealt kasvavad nii mõnedki pärlid esile. Nagu legendaarne USA filmirežissöör David Lynch on öelnud, et iga tänava igal nurgal on saladus, mis sind ootab; arvates, et jälgid maailma, kuigi tegelikult hoiab hoopis maailm sinul silma peal. MJ pakub siin süntpoppi, indimuusikat, psühhedeeliat, ämbienti, ent vea kontseptsiooni sissetoomine on tinginud teada-tuntud elementidele rohkemal või vähemal määral uue kuju loomist. Popmuusika kriitikast tõukunud ebamuusika, mis igal juhul intellektuaalset koormust pakkudes pühib melomaani õlgadelt eksistentsiaalset raskust. Aga vahetevahel ei ole võimalik vihaimpulssi alla suruda. 8.5 (8.0-8.5)

Gareth Davis & Scanner -- Songlines (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-rock 
• Organic electronica 
• Experimental rock 
• Art music 
• Ambient rock 
• Guitar ambient

Gareth Davis'e ja Robin Rimbaud' 2-looline taies otsib, märkab ja talletab vaikust helides. Kuidas sobitada nähtamatut olevas nii, et see muutuks nähtavaks? Nende suhtlemine, analüüs ja vaatenurga esitlemine toimub ämbient- ja postrokkmuusika ristumiskohas. See ei ole peene ja toore võitluse mänguväli; toores on jäetud kõrvale valemist -- see ei ole rajatud vastuseisule ning välistamisele; selle asemel toimub järk-järguline ülenemine, milles on võrdne roll nii (vale)kitarridel (hoolimata ilmsest kõlast kitarrid siin puuduvad), elektroonikal kui pärishelide manipulatsioonil. Elektroonika omakorda võib ka tähendada kitarre, ent (kitarride) helisid on töödeldud viisil, et need ei toimiks rokkmuusikaliste seoste tekitajana. Kastreerides kujutluspilte staadioniihalusega rokkmuusikast antakse väljund noile pingetele, mida seal peetakse sündsusetult eksperimentaalseks (laskmata neil luupainajatel tekkidagi). Tandemi mõtte järjepidevus on teisenenud ämbientseks fooniks, mille osaks on kas fraktaalsete kihistuste vaheldumine või siis helikoe pingestumine ja lõdvenemine. Ämbientmuusika annab nende 46 minuti vältel püsiva tonaalse, tekstuurilise ja sugereeriva aluse - analoogse mõtte -, mis võimaldab kuulaja meelel jälgida üldist suunda ilma, et teravad ja katkendlikud märgid teda segaksid. Arvestades tõika, et Robin Rimbaud on suur Swans'i fänn, siis näiteks loo "Figurative Language" teise poole hüpnootiline astumine viitab ilmselt šniti võtmisele. Kõiksugu viiteid ja katkestusi ei ole kuigi palju, aga eelpoolmainitud fooni valguses mõjuvad need võrdlemisi tektoonilisena. Heli vibreerib, olles võimendatud ja laetud. Ent seesugust laetust ei leia me etableerunud rokk- ja popmuusikast. Küll see resoneerub rokkmuusika kui teistsuguse ja mässulise (alg-)idee pildiga. 8.0 (8.0-8.5)

xols -- sharp and chispi (2025)

Broque

• Electro-house 
• Electro pop 
• Hi-NRG 
• Electronic music

Ma hindan seda Broque-nimelise netiplaadifirma all üllitatud kaheloolist taiest rohkem teostuse ja struktuuri kui originaalse mõtte (puudumise) pärast. Meeldib nii vaib suhtumise näitajana kui ka arranžeerimine struktuuri indikaatorina. Tuleb möönda, et ühelt poolt on see üsna tavaline elektropop - ei midagi erilist -, teisalt tuleb tunnistada, et lugude muusikalised plokid on oskuslikult doseeritud ja õigete hetkete ärgitamiseks sisestatud. Võib-olla see lihtsus - et mitte öelda lihtlabasus - esmapilgul on petlik, kuna teatud mõjud moonutavad "lihtsa elektropopi“ silti. Ühelt poolt mõjutab seda haussmuusika mõju (ennekõike avaloos: vihjed stiilile nii iseloomulikule filtreerimisele teisele poole, mille tulemusel aktsendid muutuvad. Filtreerimine tekitab „pühkiva“ efekti ning seeläbi nihutades nii kuulaja fookust kui loo energiat. Siin ja seal tehakse ka räppimise vihjeid MC-de madala vokaali kasutamisega, kuigi viimased jäävad hektilisteks ja pigem pritsmete sarnasteks ilminguteks. Vihjates vihjamatule kui välja arendamata jäänule. Nende 11 minuti vältel settivad välja Hi-NRG seosed. Kuigi nimetatud stiili tempoka ja energilise tantsumuusikana peetakse hausi ja tehno eelkäijaks, siis iseenesest võib selle kasutamine osutuda väljakutseks, kuivõrd libastuda võib nii kergesti. Siin elektropopi manipulatsioonid piirduvad Hi-NRG peamiste ilmingute muutmisega, võttes veidi vähem energiat ja hajutades seda kontekstuaalselt. Muusika on Hi-NRG pehmendatud ja keerukam versioon -- pruukides küll mainitud energiast ülevoolava stiili põhielemente, kuid vähendades rütmilist intensiivsust ja kasutades energiat kompositsiooni kontekstis hajutatumalt ja läbimõeldumalt; selle asemel, et lihtsalt pakkuda järeleandmatut kõrget, sageli nüristavat rütmimalakat. 8.0 (8.0-8.5)

Georgy Orlov-Davydovsky / Nikita Shishkin -- Ethnopolis (2025)

Attenuation Circuit

• Sound art 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Avant-electronica 
• Ambient jazz
• Electronic music

Kui helikunsti kõrgeim eesmärk ei ole mitte meelelahutus, vaid vormide ja seisundite vahetamine - esteetilise eskapismi harrastamine -, siis käesolev 5-looline album esindab säherdust lähenemist. See on meeldetuletus kõigest, mis muusika võib olla, kui see lakkab konkreetselt olemast ja saab hoopis elavaks vibratsiooniarhitektuuriks, salajaseks liturgiaks hoolivale kõrvale. Tahtes ülendada seda alkeemiliseks helikunstiks, et ammutada selle müstilisest substantsist nii vaimu- kui hingejõudu. Muusika ületab tehnika piirid käsitöölises tähenduses, võttes tavapäraseid materjale - nii tuttavaid žanre, helisid, tundmusi, aistinguid, assotsiatsioone - ning muutes need millekski haruldaseks, laetuks ning isegi müstiliseks. Fikseeritud struktuuri asemel areneb vorm elava organismina -- fantoomlikust maailmamuusikast kummitusjätsuni. Kuulajana tajun pigem kasvu, muundumist ja metamorfoosi kui jäika kujundust. Alles jääb orgaaniline tervik, mitte žanriline lapitekk. Vaimselt resonantne pakub pilguheitu teisest võimalikust maailmast -- utoopiline oma ühtsuspüüdlustes, kuivõrd helikihid libisevad üksteise suhtes, olles pidevalt kohal, ent siiski olemata ankurdamata. Justkui libestatud helikaart, mis ei tahagi, et helid haakuksid teineteisega. See on justnimelt utoopiline ühtsuse otsinguil, mitte sunnitud harmoonia või lahenduse, vaid kooseksisteerimise läbi: helikihid libisevad üksteise vastu või teineteisest läbi, on alati kohal, kuid saamata kunagi kokku üheks ankurpunktiks. Iga element säilitab oma ainulaadsuse, osaledes samal ajal kollektiivses resonantsis, justkui praktiseeriks muusika erinevuse poliitikat ilma liialduste kustutamiseta -- täieliku sulandumise võimatust ja samas kooseksisteerimise imet. Sel moel viitab muusika mitte lahenduste, vaid pidevate läbirääkimiste utoopiale -- maailmale, kus erinevused ei ole mitte lahendamist vajav probleem, vaid säilitamist vajav elujõud. Mõju kahtlemata näikse pärinevat väljastpoolt siinset -- fragmentidest koosnev terviklikkus ning lahknevustest koosnev voog moodustavad funktsioneeriva vooluringi. Totaalsus, mis õrritab illusoorse vabaduse looriga. 8.0 (7.5-8.5)

Bing Satellites -- Hypnosis Tapes volume two (2025)

Bing Satellites/Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Post-rock 
• Modern classical 
• Sound art

On üllitisi, mis rahustavad, on üllitisi, mis haaravad endasse, kuid harva kohtab säherdust, mis tundub vähem palade kogumina ning rohkem orgaaniliselt funktsioneeriva konfiguratsioonina ehk organismina, mis hingab, tuksleb, lahustub ning seejärel kogu(ne)b uuesti kuulaja siseruumis. Seesugune ideaalsusele pretendeeriv ei allu kategooriatele -- see liigub mööda neid. Sfäärilised tekstuurid ei ole pelgalt taustaks laotatud; need laienevad vibreerivateks droonideks, lahustuvad kammerliku intiimsuse hetkedeks ja kujundavad end ümber mahedaid lõunatuuli meenutavaks stiihiaks. Keerukusele vaatamata ei ole siin ühtegi traageldusjälge kuulda. See, mis lahti rullub, on orgaanilise aegruumi materialiseerumine, justkui heli ise kasvaks vastavalt väljastpoolt antud geomeetrilistele reeglitele. 71-minutilises kulgemises torkab silma helipildi ökonoomsus. Sõna otseses mõttes -- niivõrd oskuslikult sisendmaterjali ärakasutamine vastandub popmuusikalisele raiskamisele -- ornamentikaga priiskamisele, mille liialdused pahatihti nõrgestavad loo struktuuri (või siis ongi nõrga struktuuri varjamiseks mõeldud). Ka seetõttu ei näe põhjust arvata, et albumi pikkusega oleks üle pingutatud. Johtuvalt eelnevast jutust tähendaks kaheloolise sahteldamine ämbiendiks või droonmuusikaks selle olemuse kohatut piiritlemist. Helide konfiguratiivne säetus läheneb pigem alkeemiale: toonidest saavad elemendid, harmooniad piserdatakse essentsideks ja vaikus muudetakse eelneva mänguväljakuks. Taies saavutab tehnikast rituaaliks ülenemise. See ammutab midagi müstilist, utoopilist energiat ja ainet, mis tundub korraga nii lõpmatu kui haprana. Kuulaja suundub sihtkohata teekonnale (tõepoolest -- sihtkohatu on selle kontekstis vägagi kohane), milles kuulamise akt ise muutub transformatsiooniks -- mille jooksul ka subjekti ajuseisundid ja sellele vastavad vaimupildid muutuvad. 9.0 (9.0-9.5)

Dissociative Identity Quartet -- Melodies And Voices (2025)

Mahorka

• Synth-pop 
• Electronic 
• Sophisti-pop 
• Avant-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop

Mis veel võiks olla parim kuulajale, kui talle peale mingi üllitise kuulamist jääksid pähe kummitama meloodiad. Tugevad, selgepiirilised, kergesti meenutatavad meloodiad. Häälte puhul peas kahtlemata tuleb täpsustada nende laadi. Aga inimhäälte maheda tämbri nautimine, sulnite häälutuste imendumine otsmikusagarasse on kindlasti midagi sellist, millele inimene kätt ette ei pane Ent jah, juba eelduslikult artisti nimest tulenevalt on siin tahtlik kattuvus ja tahe mängida dissotsiatiivse identiteedihäirega ehk lõhestunud isiksuse sündroomi kirjeldusega. Kui indiviidil on probleeme sündmuste meenutamisega ning võimetusega tundmusi ja mõtteid ühtseks tervikuks ühendada, siis võib ju eeldada, et 10-loolise taiese puhul osutatakse krutskiliselt neile tahkudele. Või vähemalt eeldatakse, et meloodiad ja harmooniad peavad jõudma kuulaja teadvusesse raadioformaadist teistmoodi -- võib-olla eeldatakse suisa viivitust ning kontekstuaalset muutust. Võib-olla on nimes ka osutus kvartetile kui loomuldasa ning aprioorselt lõhenenud fenomenile. Ka stiililiselt on bänd targu platseerunud (ei)kuhugi -- (ei)kuhugi indimuusika ja süntpopi vahele, pigem vihjates kui ühte või teist poolt valides ja esindades. Nõnda varjule jäädes on võimalik omi asju sundimatult ellu viia -- meloodiad on pildid või piltide järgnevused, mida me mälu vahendusel selekteerime ja korrastame. Korrastame seetõttu, et unustame ära -- kui just ei oma hanniballecterlikku fenomenaalset mälu, eraldumaks suisa väliskeskkonnast. Või siiski -- artist laulab: anna mulle meloodiaid, anna mulle hääli, et ma saaksin läbi uste. Teisisõnu -- andke mulle ainest, et saaksin seda mäletada, et ma saaksin mööda pilte edasi-tagasi liikuda. Mälu on ühtlasi nii kosmoserakett kui portaal, mis võimaldab takistamatult rännata. Äkki ikka hääled osutavad hullusele, et lasta fantaasial lennata? Kõige sulnimatel hetkedel DIQ kõlab kui eksperimentaalne The Blue Nile, olles ühtaegu nii meloodiline kui süüviv, nii atmosfääriline kui kriipiv, nii lainetav kui krampe kogev. Või siis evides elektrooniliseks muteerunud The Penguin Cafe Orchestra-sugust viivu, mille sarm ja eneseteadlikkus kanduvad edasi sõltumata vormilisest eripärast. 8.0 (7.5-8.5)

Ääni -- Putkiremontti (2025)

Wooden Sherpa

• Noise rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-metal 
• Psych-rock

Lugesin ERR kultuuriportaalist Tristan Priimägi kontsertarvustust Mogwai äsjasest kontserdist Eestis, tema arutlust Simon Reynolds'i postroki definitsioonist lähtuvalt ning teisalt kuulates seda 4-loolist mürarokkpõmmimist Soome ansamblilt põhjanaabrite plaadifirma Wooden Sherpa tähise all. Just pani mõtlema (staadioni)roki ja postroki eristav võrdlemine -- postrokk on mitteroki tegemine roki instrumentidega. Aga kui asetada võrdlusse mürarokk, siis näib, et määratlus tuleb mitmetähenduslikum ja ebamäärasem -- siin samuti kasutatakse rokiinstrumente, tehakse seda mänguvahendeid kurnates, ent see viis on veelgi efektiivsem, veelgi piinavam. Siit tuleneb küsimus: kas see on ühe stiili edasiarendus või tahtlik vastandus? Seesugusel viisil küsimine ilmselt eeldab nii ühte kui teist -- tahtlikku vastandust kuuleb Ääni helipildi trotslikkusest, müralainete suubumisest läbi vaevu mahutava kanali; on kuulda elektriseeritud keelpille tegemas helisid, mida konventsionaalne rokk peab arvatavasti radikaalseks kui mitte sobimatuks -- läbi digitaalsete filtrite väänatud-moonutatud helindid tavatut energiat tervikusse süstimas (pigem kuuluvad seesugused moonutused rütmilise müra, surmaindustriaali ja jõuelektroonika valdkonda). Kahtlemata seesugune lähenemine külgneb ja siseneb rohkemal või vähemal määral metalli pärusmaale. Nende 40 minuti vältel tekib tunne, et kui eksisteeriks metalli ja roki vaheline radikaliseerunud piiritsoon, siis Ääni kahtlemata voorib edasi-tagasi sellel eikellegimaal. Teisalt -- see ala ei ole kuigi lai: kunstlik laienemine on riskidega, kuna võidakse lihtsalt laiali hajuda; see laienemine toimub sisemiselt, teatud elemente võimendades, suurendades ning rõhutades. Või siis need elemendid on muusikute peas enne mängimist lahti võetud, teistmoodi kokku pandud ning seejärel uuesti esitatud. Loos "CV" intensiivse kriipiva kidratöö all galopeerib rütm -- polüfoonilise rokkmuusikana, milles kaks kihti eraldi liikudes kasvavad ometi dünaamiliselt kokku. Tulemus on tõepoolest võimust võttev -- teadvus hägustub ebakonventsionaalsete võtete taamal -- saamata aru, kas tektoonilised nüansid tulevad siit või ülakorruselt ülemeelikute naabrite trampimisest; kas lennuk päriselt lendas üle või oli see osa helist (jah, kolmandal kuulamisel uudishimust tegin selgeks, et see on osa helist ("Mikään ei riitä"). 9.0 (8.5-9.0)

YOSHIWAKU -- Colonoscopy Without Anesthesia (2025)

Le Colibri Nécrophile/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic
• Musique concrète 
• Electronic 
• Krautrock 
• Avant-garde 
• DIY 
• Motorik
• Abstract 
• Musique brut

10-loolise üllitise pealkiri võiks pigem osutada mõnele goregrind-stiili esindaja üllitisele, kuigi jah, ka siin on kõvasti hõõrdumist, päri- ja vastukarva kraapimist ning kuulmistaluvust proovilepanevat lihvimist. Nende eksperimentaalsete helide jadana rulluvad selles 89-minutilises ajaaknas valla psühhedeelsed tundmused. See kahtlemata on meeleolukas, mis tähendab, et vaimus esile kutsutavate piltide jada tekitab emotiivseid hingeliigutusi -- kiiremini-aeglasemalt keritavate helide kattumine ja üksteisest lahknemine, mis vahetevahel vahelelükitud lõbususega tõstab esitluse karnevalilikesse kõrgustesse (nt "Are you ready for a new adventure ?"). Kui tegu on niivõrd pika teosega, siis võiks ju eeldada, et selle aja jooksul toimub nii mõndagi. Ent teisalt kvantiteet peab teisenema kvaliteediks. Mis omakorda tähendab seda, et n-ö liigestest lahti olevad koostisosad jäävad hulpima pelkade faktidena -- lihtsalt on seesugune heli siin, on naasugune heli seal; helisageduste sebimine kuulajat reeglina ei rahulda (erandeid kahtlemata leiab). Eelpoolmainitud karnevalikarva ilmingud tuletasid meelde ühe netist nähtud CAN'i esinemist, kus bändiga kõrvuti olid lavad mustkunstnikud ja tuleneelajad. Isegi kahtlasemaiguliste asjadega flirtimine võib kõrge meisterlikkuse puhul õnnestuda -- nagu näiteks...siin. YOSHIWAKU tõepoolest annab paljudest torudest kuuma -- seda võib vaadelda nii "NEU! 2" kui "Tago Mago" sohilapsena, ent vaadelgem sellest väikse koefitsendiga mööda. Samamoodi võib seda käsitleda elastsuse säilitanud müramuusikana, milles on välditud ekstreemse müramuusika (nt Japanoise'i) kõigi helisageduste sõda kõigi vastu. Leviaatan võib kuulajat tervitada ka naerusui. Pealkirjaga kaasnev loosung "Shit Music for Scatology lovers" seevastu võiks osutada hoopis Coil'ile kummarduse tegemisena. 8.5 (8.0-9.0)

Crepuscular Rituals -- Imbolc (2025)

Basement Corner Emissions/Gates Of Hypnos

• Abstract 
• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Microsound 
• Ambient drone 
• Micronoise 
• Avant-garde

Album, üksainus monoliitne 43-minutiline lugu, on vähem muusikapala ja pigem helilise dekonstruktsiooni ilming. See on väljakutseks pragmaatilisele meelele, kutsudes kuulajat piiripealsesse ruumi, kus reaalsuses tuttavad ja rurvalised helid asenduvad ebamääraselt helisevate, kuid intensiivsete mikroskoopiliste mürade, suminate ja undamise vaibaga. See ei ole taustamuusika; see on fantoomvaip, mis on kootud jääkhelidest, mida teadvus tavaliselt välja filtreerib; sahinate ja kajade maailm, mis tunduvad nii ebareaalsed kui ka sügavalt kohalolevad. Kuulamise kogemus on järk-järguline eemaldumine. Sellel kompositsioonil ei ole oluline ei algus ega lõpp; jättes selle kordusrežiimile mängima kaob teadmine kuulamiskordade üle -- teadmata, kas oled loo lõpus, keskel või juba järgmise ringiga alguses. Teisisõnu -- helimaastik hakkab hägustama ümbritseva maailma jäikust, pehmendades reaalsuse tugevat ruumi; helimustrid hakkavad värelema ja kõik kuulaja ümber näikse vibreerivat teises rütmis. See võib hüpoteetiliselt kõlada irreaalsena - eesti keeles sõna "irreaalne" juhtumisi kõlaliselt sobib kokku sõnaga "irduma" -, s.t irdub reaalsusest, murdub-murrab sellest lahti. Eemaldub ning tekitab distantsi, luues piltlikult väljendudes radioaktiivse halo peakeste ümber -- pakkudes võimalust sumisevale segadusele, aktiveerides uusi signaale ja vaigistades erksa ja kaitsva teadvuse. Neile, kes on valmis selle vooga kaasa voolama, on see kolmveerandtund sügav uurimus mateeria muutlikkusest ja taju vormitavusest; tuletades meelde, et reaalsus on tingimuslik ning helid, mida me juhuslike või olematutena kõrvale heidame, saab vormida ühtseks, ehkki seesmiselt vastuokslikuks (ent intrigeerivaks) tervikuks. See teos ei saavuta edu mitte pragmaatilise maailma heliregaaliatega manipuleerides, vaid tavapärase heli vormist vabanedes. Sellega ennekõike loob ta eeldused uue emotiivse paradigma tekkeks. Isegi tavapärased, muidu sageli ilma eristava ilmeta ämbient- ja droonmuusikalised kompositsioonid paistavad selle valguses üsna konkreetsetena. Seesugune muusika on abstraheeritud ja ekstraheeritud -- kui jääkheli, mis funktsionaalselt ähmastab, pehmendades reaalsuse tugevat tuuma -- paganama tõhusalt heli narmendades lainetab siin. 8.5 (8.5-9.0)

Granlab -- Movements EP (2025)

Broque

• Electro 
• Post-disco 
• Electronic pop 
• Remix
• Club dance 
• Electro pop 
• Hyperpop 
• Hi-NRG

Selle 4-loolise juures meeldib ninakas suhtumine, sünteetiline elegants, androgüünne anonüümsus ning ülbe küte -- midagi sellist nagu mõned naiste juhitud projektid kunagi Kiwa korraldatud Olematute Bändide Festivalil. Mõrralik suhtumine, mida lükkab ühelt poolt edasi tuim basstrummide müdin, ent seda on piisavalt vürtsitatud hüperdigitaalsete efektide ja plinkiva elektroonikaga. Justkui homset ei tulekski -- on vaid igavene mutantdisko. Punk ei ole oluline, mutantdisko on põhiline. Inimesed tulevad ning lähevad -- kuid edasiviivad ideed ja hullud mõtted jäävad kuhugi ülemistesse sfääridesse hõljuma; et uued tulijad saaksid neid pilvest alla laadida ning tundma õppida (nagu Mooses laadis käsutahvlid taevast alla). Plastmassist mannekeenid, kelledele on siirdatud bioloogilist kudet, astrorakke, kutsudes esile muteerunud sünapsite tõttu kontrollimatuid impulsse termoplastses polümeeris. Iga rütm sisaldab infot, mida on vaja filtreerida, tõlgendada ning endast läbi lasta -- vastasel juhul paisuksid nukud lõhki. Muusika, mille algoritmi on kirjutatud unustamine; üksnes jälgede jätmine, et kuulajas helinarkomaanina tekiks sõltuvus neid jälgi jätta ja täita -- jätta-täita, jätta-täita ning mitte üledoosi saada. Loos "Sometimes I Wake Up" painatakse, et .../This overwhelming feeling/That something is missing/. Luupainajast hirmutunne, et tervikust puudub midagi -- mingi defineerimatu miski. Või on see luul -- igatsedes eimiskit. Näha valendikku kuristikuks muutuvat, näha tõe simulaakrumit laiali valgumas. Ajuenergia veel funktsioneerib, ent keha vajub kokku ning pea kõmatab vastu plaadimängijat. Katkudisko keset õilmitsemist ümberringi. 8.5 (8.0-8.5).

Miffle -- Goodbye, World! (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Indietronica 
• Shoegazing 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-folk
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Drone rock 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• Glitchtronica

Seda 11-loolist taiest kuulates meenusid nullindate lõpu ja kümnendate algul tollal tegutsenud netiplaadifirmade (Aerotone, Camomille, No Source, Rain, Resting Bell, 12 rec., La bèl) all üllitatud taiesed. Ning loomulikult on siin ka kitarristist alkeemiku Christian Fennesz'i hõngu, kes on püüdnud Kevin Shields'i alustatud lähenemist - teha rokkmuusikat pigem elektroonilise muusika perspektiivist lähtuvalt - jätkata. Ei saa jätta märkimata ka teise suure - Slowdive'i "Pygmalion'i" - dekonstrueeritud kitarrimuusikat. Poolast pärit neiu - kes selle taiese on pühendanud kaks ja pool aastat tagasi surnud sõbrale - käib oskuslikult ringi nüanssidega, mis on fikseeritud kitarrimuusika ja elektroonika eksperimentaalsele vaheliidesele. Artist saab hakkama lahtirebitud katkendlike helisignaalide komponeerimisega tervikuks -- eriti hästi küllastub asi madalaid bassisaunde kompositsiooni söötes (("digital blizzard", "long walk home (you exist in my frozen memories forever")); sellisel juhul meenuvad ka Tim Hecker'i ettevõtmised esimesel ja kolmandal albumil. Miffle'ile sümboliseerib katkendlikkus püüdu joosta mälestuste (ja mineviku) eest pakku, ent pingest tekkinud virvendused ja hetktõrgete imbumine helindisse osutavad sellise soovi illusoorsusele. Teisalt põgenemine saab eelduslikult õnnestuda siis, kui (ühed) piirid jäetakse selja taha (et siseneda uutesse) -- ka sellisel juhul ei saa olla kindlad õnnestumises. Zenon'i apooria kilpkonna ja Achilleus'e võidujooksust võiks seda näilist vabadust (ehk ettemääratust) päris täpselt ilmestada. Väga korralik taies -- kui oleks rohkemaid lugusid ilmestanud madalate sagedustega - kohati muutus helipilt natuke hõredaks -, andnuks veelgi kõrgema hinde.  Aga siit on hea edasi minna nii muusikaloome kui oma eluga. 8.5 (7.5-9.5)

Lucrecia Dalt -- A Danger To Ourselves (2025)

RVNG Intl./Bandcamp

• Avant-pop 
• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indietronica 
• Chamber pop

Kolumbiast pärit muusiku Lucrecia Dalt'i (LD) üheksas stuudioalbum ((kui arvestada patta ka esimesed kaks (soolo)albumit, mille ta salvestas Lucrecia nime all)). Käesoleva üllitise produtsendiks on kunstpopi ikoon David Sylvian (DS), keda ses osas on pädev võrrelda nii Scott Walker'i kui Mark Hollis'ega. Sellele albumile lähenemist võrdleksin rusutud meeleolus olemisega, kui esimest sammu on raske teha -- ent kui see on astutud, siis asi hakkab vähehaaval avanema ning protsessid käivituma. Kuivõrd helitegu on inspireeritud berliinlanna eraelust ning isikliku rolli mõtestamisega suhestatuses, oma minapildi kokkupanemisega, siis on mõistlik eeldada, et mingisugust pillerkaaritamist siit ei leia -- LD ei kirjelda ei ühemõtteliselt ega selgelt; kasutades sümboleid, vihjeid ja reegleid, et siduda erinevate stiilide fraktaalid ja katked omanäoliseks tervikuks. Nende 44 minuti vältel esineb ohtralt mõtisklemist ja kaemust, ent kui letargiaahelatest suudetakse vabaks murda, siis tekitatakse elegantseid ja tähenduslikke seoseid; mida igati tugevdab emotiivne energia (ennekõike lugu "hasta el final" sugereeriva lõõritamise ja ruumilise orkestreeringuga). Tõsi, seesuguseid hetki ei ole kuigi palju -- album jääb liiga lakooniliseks; on näha, et artist tegeleb enesedistsipliiniga; püüab hoida end eemal välisilma kaosest ja vulgaarsusest, püüeldes puhta mõtte ja vaimuelu poole. Mulle kuulajana hakkab sellest vähe külge. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld -- paraku sellest muusikas ei piisa. Jääb mulje, et ülesandepüstitus jääb artistile lõppkokkuvõttes lahendamatuks. Korralik Harju keskmine, ent tähesära on vähevõitu. 7.0 (6.0-8.0)

small electronic deer -- access EP (2025)

UK Gloom

• Vaporwave 
• Electronic music 
• Slushwave
• Lo-fi 
• DIY 
• Experimental electronica

Käesoleva 4-loolise taiese kõige selgemad momendid saabuvad lõpulooga "international geophysical year" -- kaheksaminutiline hõllandus, mille udune panoraam ning eetrisse summutatud vokaalid annavad žanrilise määratlemise vaatepunktist kõige kergemini kätte. Ent kätte ulatatakse ka 20-minutilise üllitise ülesehituslik skeem, mis algab kõige primitiivsemast - justkui differentseerumata rakud arenevad edasi eristatavateks, et seejärel paljuneda ning moodustada piiritletavaid elundeid. Teisiti sõnastades möönaks, et aeg-ajalt embrüonaalses faasis olevad helilised väljendused on huvitavamadki võrdluses lõpptulemustega. Käesoleval juhul see paraku nii ei ole -- kaks viimast kompositsiooni on nii vaimselt kui emotiivselt küpse(ma)d (rääkimata vormilisusest), millede tõlgendamiseks ning endale vastuvõetavaks tegemiseks ei ole kuigi palju vaeva näha (kolmas ongi tabavalt nimilugu); tõsi, päris kõrvale ma esimest kahte ka ei heidaks, kuivõrd selles võib kuulda iseorganiseerimist, helile ja vapor-stiilile ja selle derivaatidele omast geneetilist koodi ja muutuste dünaamikat primitiivsel kujul; osa sellest tuimestatud kahinast vastab viimaste lugude loogikale; osa meenutab seda, olles kandunud üle (üks loo funktsiooniks on lihtsalt eritada roostet). Näiteks lõpulugudest kostub välja allasurutud pahaendelisus -- kui pahaloomuline haigus, mis on organismi võtnud pantvangi, olles määranud viimase saatuse. Või siis elu kui selline, mis on pidevas muutumis- ja hävimistsüklis, kuni tsüklite arv lõpuks ümber saab. Revolutsiooni need paarkümmend minutit just esile ei kutsu, ent asjalikku elevust mingil määral küll. 7.5 (6.0-8.0)

Eiko Ishibashi and Jim O’Rourke -- Pareidolia (2025)

Drag City/Bandcamp

• Avant-garde 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Experimentalism

Pealkiri osutab psühholoogilisele nähtusele, kui inimesed tajuvad juhuslikes ärritajates tuttavaid mustreid, näiteks nägusid. Konkreetsemalt nähes nägusid, mis omandavad ilme pilvedes, või kuuldakse sõnu staatilises müras. Subjektil on kalduvus leida tähendust eriilmelistes, üksteisest lahutatud sündmustes. Uuringud näitavad, et see võime võib olla juurdunud varajastes ellujäämisinstinktides, kuna nägude ja võimalike ohtude äratundmine oli ohutuse tagamiseks ülioluline. Üldiselt illustreerib pareidoolia aju meelevaldsust suruda juhuslikkusele peale tuttavlikkust -- see omadus on arenenud, et kergendada sotsiaalset suhtlust ja äratundmist. Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis - mis on jätk jaapanlanna ja USA eksperimentaalse muusika legendi paari aasta eest alanud koostööle (eelmine album "Lifetime of a Flower" ilmus 2023. aastal, mis võib-olla oli elektroonilisem, aga kindlasti mürarohkem ja mängulisem) - võimaldab käsitletava fenomeni kognitiivse hälbe funktsioon palju tõlgendamisvõimalusi. Seda enam, et muusikute koostöö on huvitav, muusika kätkeb eneses palju eri kihte nii emotiivses kui esteetilises plaanis. Võib aimata, et nad mängivadki näilisusele - ehk isegi platoonilises tähenduses -- δόξα ja ἰδέα vastandusele. Kujutan ette, et erinevalt teaduslikust maailmast on muusikas ahvatlevam mängida sellele, mis ei ole püsiv, muutumatu ning hävimatu. Juba seetõttu, et valides mitmesse suunda kulgeva tee on võimalik ära eksida ((muusikas(se) eksimist ei peeta mitte ainult positiivseks, vaid suisa soovitavaks)). Seevastu tõeni jõudmist võib visuaalselt ette kujutada liikumisena teadmiste püramiidi põhjast tipu poole. Ei ole kuigi ihaldusväärne eesmärk! Tõepoolest, muusikute helipalett - mis koosneb peamiselt sulnitest helidest - hõljub ja kangastub, põigates välja venitatud suupillide ja rustikaalse õndsuse saatel isegi Americana väljadele. Ning teisalt läbi eetri valguvate trompetite süüvivad noodid osutavad olulisele peatükile USA muusikaajaloos, kui Miles Davis kohtus Gil Evans'iga 60ndate lõpus, et avardada ruumi jätsumeeste peades. Mõned lood tuletavad meelde ka Mark Nelson'i fantoomlikke lende suurlinna kohal ((täpsemalt Pan American'i albumit "Quiet City" (2004, Kranky)). Need helid koloniseerivad tohutut õhuookeanit ning see on täis kauneid vibratsioone; ent teisalt üldmulje jääb tasapaksuks, terviklahendused näikse lõpuks puuduvat ning asi vajub veidi ebamäärasena soiku. Peljatakse liialdusi, mis süstinuks indu ja hoogu tervikusse. Kuigi jäädakse liiga kauaks oma ilusat naba imetlema, jääb see ilusaks nabaks niikuinii. 7.5 (7.0-8.0).

The Hirundu - Zintl

José Miguel Candela -- Afectos del Desastre (2025)

Pueblo Nuevo

• Improvised music 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Acousmatic music 
• Glitchtronica 
• Post-minimalism 
• Musique concrète 
• Microsound 
• Abstract 
• Electronic 
• Avant-garde

Selle neljast kompositsioonist koosneva üllitise mõistestikus torkab kohe üks asi silma -- kõikide lugude pikkuseks on 11.57. Sekunditesse teisendatuna on vasteks 717 (seda käsitletakse inglinumbrina, mis omakorda tähendab sõnumit üleloomulikust ilmast; seostatuna vaimse ärkamise, kaemuse, uue alguse, sõltumatuse ning loovusega). Teiseks tähendab pealkiri:  "katastroofi tagajärjed". Teose eesmärgiks oli süveneda inimkogemuse emotsionaalsesse valdkonda, mis on ajendatud majandustegevusega seotud sotsiaal-keskkonnakatastroofidest. Kohati muutub tšiillase José Miguel Candela (JMC) muusika vägagi abstraktseks, kujutades seda, et seesuguste piirsituatsioonide negatiivsel aktualiseerumisel ei olegi eriti midagi tõdeda -- hinges miilab tuimenenud valu jälg, mis aeg-ajalt leekima hakkab -- iseäranis kujundlikult väljendub see loos "Santa Olga (incendios)". Vaikus võtab mingil hetkel võimust -- emotsionaalselt on subjekt end läbi küpsetanud või surnud. Kuivõrd Santa Olga piirkonda laastasid puidutööstusest valla pääsenud metsatulekahjud, siis tule hävitustöö kirjeldamiseks ei saagi olla paremat kirjaviisi ja emotsionaalset tööriista. Lisaks sellele oli aluseks veel reostus Puchuncaví's ja põud Quillagua's (mõlemad ilmnesid kaevandustööstuse tegevuse tagajärjedena). Kui ma kuulan kompositsiooni "Quillagua (sequía)" - seda pühalikku vokaalset intonatsiooni ning kargete veetilkade langemise kaja, siis meenub Elias Canetti metsa ja katedraali võrdlus. Ikka tegijatel juhtub, ent sageli sedalaadi õnnetused juhtuvad kasuahnusest -- millest on tingitud turvameetmete tagamatus, vähetasustatud personali motiveerimatus, inimlik ükskõiksus, looduskeskkonna ja tööliste kurnamine üle forsseerimisega). Ent tõsi on see, et kõik, mis inimene teeb, teeb vaid endale: olles osa loodusest ning sõltuv füüsilisest keskkonnast, on tagajärjed sageli pöördumatud. Nagu ahv, kes banaanide kättesaamise nimel on põõsa juurtega maast välja kiskunud (tõsi, ahv reeglina nii loll ei ole). 8.0 (7.5-8.5)

Roberto Vodanović Čopor -- What happens when we become silent (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Sound art 
• Organic electronica 
• Dark ambient 
• Musique concrète 
• Electronic music

Inimestel võivad omada kõiksugu uskumusi -- alates sellest, et tubaka tarbimine suurendab produktiivsust ja loomingulisust kuni selleni, et Vikatimees võib pahaendeliselt öösel kolm korda uksele koputada (lisaks fataalse liisu langemisele arvatakse, et Surm irvitab kristliku püha kolmainsuse arusaama üle). Uskumuste virvarr muutub ajas ning uue informatsiooni omandamise käigus, sõltudes loomulikult konkreetse isiku eluhoiakutest ning soovmõtlemisest. Samas uskumused ei peagi suhestuma mõistusega -- sageli on tegu kinnisideeliste fenomenidega, mis ei suhestugi intellektiga (nagu Brett Anderson kunagi tabavalt laulis Suede'i 2002. aasta albumil). Või kui suhestuvadki, siis loogika muutub hägustub ning vahetab rugevamad argumendid nõrgemate vastu, et uskumustele õigustust leida. Suitsetajale ei pruugi olla argumendiks miljonite patsientide hääbumine kopsuvähki suitsetamise - põhjustades haigust 80 protsendil juhtudest - tagajärjel; küll aga on argumendiks, et ülejäänud paarikümnel protsendil on kurja haiguse tekkepõhjuseks radoon ja radiatsioon, keskkonna saastatus ning kroonilised kopsuhaigused. 55-aastasel horvaadil Roberto Vodanović Čopor'il (RVC) näikse surmamotiiv ja vaikusesse hääbumise teema käesolevat 8-loolist albumit läbivat. Elu on kõrge taraga piiratud aed, milles kulgev teerada viib plangu manu -- teadmata samas, mis teisele poole seda jääb. Inimestena näeme-mõistame siia poole jäävat ultimatiivset horisonti, samas mõistmata, kas surm on lõpp või hoopis üleminekuala kuhugi mujale. Ka muusikaliselt ilmestab RVC temaatikat sügavusest esilekerkiva tumeduse ja rõskusega. Kitarristina kasutab zadarlane oma instrumenti tuntaval viisil vähe ning vastupidi ilmselt palju -- tõsi on, et see on kaemuslik süvenemine helikunsti ja ämbiendi sügavatesse hoovustesse, milles toimub kogu aeg midagi -- midagi tõuseb esile, midagi vajub hoomamatusse; toimub kuulaja aju stimuleerimine ning simulaakrumite loomine (võib-olla simulaakrumiteks on neid isegi lihtlabane nimetada, kuivõrd neile seisunditele reaalsuses vaevalt vastet leiab). Siit leiab summutatuid karjeid, allasurutud meeleheite immitsemist, lõpetamata lausete mõtestatud perspektiivi. On paar lugu ("The day started with rain" ning "The night"), milles tumedus on peaasjalikult hajunud ning loodushelide lainetamine ja näppe- ja klahvpillide mõtisklused pakuvad pealtnäha rahustavat perspektiivi). Surm on julm ning kosmoses on külm (või oli see vastupidi) -- võib-olla seda albumit kuulates on võimalik Vikatimeest üle kavaldada nagu ühes Eesti muinasjutus seda tehti -- esmakordselt jootes ta purju ning teist korda kleepides ta pingi külge. 8.5 (8.0-9.0)

Centz -- mini-DV (2025)

Dusted Wax Kingdom/Bandcamp 

• Trip-hop 
• Sampledelic 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Breaks 
• Downtempo 
• Cinematic

Suur rõõm on teatada, et Colin Thieme (CT) ehk Centz on tagasi; ent veelgi rohkem rõõmustab tõik, et sellega kaasnevalt on ka oluline Bulgaaria netiplaadifirma Dusted Wax Kingdom pärast nelja aasta pikkust pausil olekut tagasi (oli paraku alust arvata, et on pillid kotti pistnud). 18-loolisel üllitisel on välja arendatud sämpledeelsed orkestratsioonid, mis kõrgustesse püüdlevad, kujundamaks arusaama, et kuidas ja kuivõrd on omavahel seotud ämbient ja klassikaline muusika, filmimuusika ja üleelusuuruses unenäod ja päikeserammestusest tekkinud nägemused. Kompotti lükkavad edasi lohisevad trip-hop- ja rohmakad hip-hop-rütmid, mis kolisevad orgaaniliselt eri intensiivsuse ja rütmide vahelduvusega -- sünkopeerides, lahti harutades, kombineerides, moonutades. CT mõnuga orkestreerib laiekraanhõllandusi, mis sulni harjaga paitab kuulaja vaimust lahti igapäevaseid porikillukesi ning mudapritsmeid, et lasta hingel õilmitseda ja vabalt lennelda. Alati on oht, et tehakse midagi valesti -- üle pingutades või tulemust liialt lahjendades. Lisaks selle vältimisele ning terviku võimendamiseks on oluline lugusid õigesti järjestada ning intensiivust ja varieeruvust õhulisusega võimestada. Kahtlemata Centz oskab seda -- lisaks eelpoolmainitud võtetele näiteks lugu "Tread" areneb inditrooniliseks paleuseks, milles on sees nii tung kui vaigistamatu uudishimu uute helikombinatsioonide sõlmimiseks. Siin-seal kihtide vahel on igati värskendav elektrikitarride undamist kuulda -- CT ilmselgelt ei tee seda seetõttu, et kidrasaundi oleks lahe kasutada, vaid tõlgendab seda eriomaselt (elektroonilise muusika produtsendi horisondilt). Äkki kõike seda ülevust ning rõõmu, mis sellesse muusikasse on valatud, on CT kaasaegne Ludwig van (elik teisisõnu, kui Beethoven elanuks tänapäeval, teinuks seesugust muusikat). Näituseks vapustav rõõmupall "Crash", mis põrkudes ja veeredes pillub ülinakkavalt sädemeid. 9.0 (8.0-9.5)

reFUGeeS From Beyond -- Etrange Constellation (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Sampledelic 
• Ethnotronica 
• Post-psychedelic 
• DIY
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Krautrock 
• Industrial music

Le Colibri Nécrophile on kahtlemata üks põnevamaid kaasaja netiplaadifirmasid. Teisalt katsetuslik muusika ei erine kuigi päriselust -- tuleb ette õnnestumisi, aga esineb ka tagasilööke. Ühelt poolt psühhedeelia ning teisalt katsetuslikkus, mis muusikaliselt omandab suht ebakonventsionaalse vormi (midagi krautrokist, etnomuusikast, psühhedeeliast, lo-fi'st, kosmoserokist, industriaalmuusikast). Ent käesolev 78-minutiline šamanistlik hullus krutib suurepäraselt algusest lõpuni. Meenuvad Faust'i protoindustriaalsed jämmid, milles metalne teravus hõõrus haavu esteetilisse kehandisse -- luues rahutus- ja pingetunde, pideva hõõrdumise, hoides kuulajat pinges. Hullud mehed need Faust'i mehed, keda ohjas produtsent ja mänedžer Uwe Nettelbeck -- teades, millal neid võis lasta stuudiosse ning millal tuli hoida luku taga. Erinevalt Faust'ist ei tehta siin ootamatuid temaatilisi vurre, vaid doseeritakse energiat, et keerata pöördeid maksimumini, viimaks lõpuni šamanistlikku teekonda heli sügavustesse. 6-loolise albumi toores, taltsutamata energia esindab esmapilgul kaootilist ja esindamatut tühjust, väljendades looja ja laiemalt inimelu eksistentsi. Ent sellele on siiski antud piirid ja korrastatus loomeakti aktualiseerimisega, mis kasvatab näiteks loos "Lévitation" lummavatest kordustest moodustuva vaaba. Kujutlusvõime muutub reaalsuseks, allasurutud hirmud maandatakse loomeakti ratsionaalsusesse. Teravused ja vastasseisud saavad eksistentsi valemi osaks -- ometi see ei tähenda, et pinged oleksid lõpuni minimeeritud. Pinge lihtsalt transformeerub kvalitatiivselt. Kuulates seda joonistuvad välja trajektoorid helindis -- kas elliptiliselt teatud servades teelt välja kaldudes või siis teistsuguse mustriga radu pidi liikudes kiirgavad esteetilist laetust. 9.0 (8.5-9.5)

Bruno Duplant & Judith Wegmann -- Univers Parallèles - Des Nuits Et Des Jours (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Improvised music 
• Sound art

Üks lihtsustatud viis üllitist planeerida on luua pikaldane taies. Nagu see 42-minutiline kompositsioon Madalmaade eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture'i all, mille puhul ei pea pead vaevama vähemalt lugude järjestamise ning pealkirjade väljamõtlemisega. Siin see on -- loogeldes prepareeritud klaveri ankurdamise saatel; ent seda nimetada ainult klaverimuusikaks on ilmne moonutav kitsendus; klaveriakordid on siin tõepoolest rõhutatud, ehk isegi eraldi võimendatud -- madalad akordid tungivad kõigest läbi ning sügavale allapoole; ent nootide vahele jäävast ruumist on tehtud omaette instrument ja selle mängimisest kompositsiooniline tulem; sellega liituvad aeg-ajalt (peen)elektroonilised helid ja osakeste vood, andes taiesele teistsuguse dimensionaalsuse. Kolmandaks lisandub improvisatoorne mõõde -- seda nii klaverimängu tasandil kui ka delikaatse manipuleerimisega kihtide vahel (nt 10.45 algab töötavat filmiprojektorit meenutav heli; kohati mõned helid meenutavad suuga tehtud häälutusi). Nii et kokkuvõtvalt on tegu on nii akustilisse kui elektroonilisse muusikasse ulatuva taiesega, milles liikumist võimendavate impulsside vahele jääb ka hoogu pidurdavat staatilisust. Sellesse kuuluvad konstandid (konkreetselt klaveriakordid) on ilmselt aastasadu tuntud, ent kaasaegseks teeb selle ennekõike ajastu võimalustest ja looja tahtest tulenev (normide külge mitteklammerduv) tõlgendus. Kokkuvõttes -- mida muud see on kui tänapäeva klassikaline muusika, mis nii vormilt kui definitsioonilt õieti ei olegi seda enam. Tähelepanu ja äratundmise järgi on see seda. 8.5 (8.0-9.0)