Eiko Ishibashi and Jim O’Rourke -- Pareidolia (2025)

Drag City/Bandcamp

• Avant-garde 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Experimentalism

Pealkiri osutab psühholoogilisele nähtusele, kui inimesed tajuvad juhuslikes ärritajates tuttavaid mustreid, näiteks nägusid. Konkreetsemalt nähes nägusid, mis omandavad ilme pilvedes, või kuuldakse sõnu staatilises müras. Subjektil on kalduvus leida tähendust eriilmelistes, üksteisest lahutatud sündmustes. Uuringud näitavad, et see võime võib olla juurdunud varajastes ellujäämisinstinktides, kuna nägude ja võimalike ohtude äratundmine oli ohutuse tagamiseks ülioluline. Üldiselt illustreerib pareidoolia aju meelevaldsust suruda juhuslikkusele peale tuttavlikkust -- see omadus on arenenud, et kergendada sotsiaalset suhtlust ja äratundmist. Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis - mis on jätk jaapanlanna ja USA eksperimentaalse muusika legendi paari aasta eest alanud koostööle (eelmine album "Lifetime of a Flower" ilmus 2023. aastal, mis võib-olla oli elektroonilisem, aga kindlasti mürarohkem ja mängulisem) - võimaldab käsitletava fenomeni kognitiivse hälbe funktsioon palju tõlgendamisvõimalusi. Seda enam, et muusikute koostöö on huvitav, muusika kätkeb eneses palju eri kihte nii emotiivses kui esteetilises plaanis. Võib aimata, et nad mängivadki näilisusele - ehk isegi platoonilises tähenduses -- δόξα ja ἰδέα vastandusele. Kujutan ette, et erinevalt teaduslikust maailmast on muusikas ahvatlevam mängida sellele, mis ei ole püsiv, muutumatu ning hävimatu. Juba seetõttu, et valides mitmesse suunda kulgeva tee on võimalik ära eksida ((muusikas(se) eksimist ei peeta mitte ainult positiivseks, vaid suisa soovitavaks)). Seevastu tõeni jõudmist võib visuaalselt ette kujutada liikumisena teadmiste püramiidi põhjast tipu poole. Ei ole kuigi ihaldusväärne eesmärk! Tõepoolest, muusikute helipalett - mis koosneb peamiselt sulnitest helidest - hõljub ja kangastub, põigates välja venitatud suupillide ja rustikaalse õndsuse saatel isegi Americana väljadele. Ning teisalt läbi eetri valguvate trompetite süüvivad noodid osutavad olulisele peatükile USA muusikaajaloos, kui Miles Davis kohtus Gil Evans'iga 60ndate lõpus, et avardada ruumi jätsumeeste peades. Mõned lood tuletavad meelde ka Mark Nelson'i fantoomlikke lende suurlinna kohal ((täpsemalt Pan American'i albumit "Quiet City" (2004, Kranky)). Need helid koloniseerivad tohutut õhuookeanit ning see on täis kauneid vibratsioone; ent teisalt üldmulje jääb tasapaksuks, terviklahendused näikse lõpuks puuduvat ning asi vajub veidi ebamäärasena soiku. Peljatakse liialdusi, mis süstinuks indu ja hoogu tervikusse. Kuigi jäädakse liiga kauaks oma ilusat naba imetlema, jääb see ilusaks nabaks niikuinii. 7.5 (7.0-8.0).

The Hirundu - Zintl

José Miguel Candela -- Afectos del Desastre (2025)

Pueblo Nuevo

• Improvised music 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Acousmatic music 
• Glitchtronica 
• Post-minimalism 
• Musique concrète 
• Microsound 
• Abstract 
• Electronic 
• Avant-garde

Selle neljast kompositsioonist koosneva üllitise mõistestikus torkab kohe üks asi silma -- kõikide lugude pikkuseks on 11.57. Sekunditesse teisendatuna on vasteks 717 (seda käsitletakse inglinumbrina, mis omakorda tähendab sõnumit üleloomulikust ilmast; seostatuna vaimse ärkamise, kaemuse, uue alguse, sõltumatuse ning loovusega). Teiseks tähendab pealkiri:  "katastroofi tagajärjed". Teose eesmärgiks oli süveneda inimkogemuse emotsionaalsesse valdkonda, mis on ajendatud majandustegevusega seotud sotsiaal-keskkonnakatastroofidest. Kohati muutub tšiillase José Miguel Candela (JMC) muusika vägagi abstraktseks, kujutades seda, et seesuguste piirsituatsioonide negatiivsel aktualiseerumisel ei olegi eriti midagi tõdeda -- hinges miilab tuimenenud valu jälg, mis aeg-ajalt leekima hakkab -- iseäranis kujundlikult väljendub see loos "Santa Olga (incendios)". Vaikus võtab mingil hetkel võimust -- emotsionaalselt on subjekt end läbi küpsetanud või surnud. Kuivõrd Santa Olga piirkonda laastasid puidutööstusest valla pääsenud metsatulekahjud, siis tule hävitustöö kirjeldamiseks ei saagi olla paremat kirjaviisi ja emotsionaalset tööriista. Lisaks sellele oli aluseks veel reostus Puchuncaví's ja põud Quillagua's (mõlemad ilmnesid kaevandustööstuse tegevuse tagajärjedena). Kui ma kuulan kompositsiooni "Quillagua (sequía)" - seda pühalikku vokaalset intonatsiooni ning kargete veetilkade langemise kaja, siis meenub Elias Canetti metsa ja katedraali võrdlus. Ikka tegijatel juhtub, ent sageli sedalaadi õnnetused juhtuvad kasuahnusest -- millest on tingitud turvameetmete tagamatus, vähetasustatud personali motiveerimatus, inimlik ükskõiksus, looduskeskkonna ja tööliste kurnamine üle forsseerimisega). Ent tõsi on see, et kõik, mis inimene teeb, teeb vaid endale: olles osa loodusest ning sõltuv füüsilisest keskkonnast, on tagajärjed sageli pöördumatud. Nagu ahv, kes banaanide kättesaamise nimel on põõsa juurtega maast välja kiskunud (tõsi, ahv reeglina nii loll ei ole). 8.0 (7.5-8.5)

Roberto Vodanović Čopor -- What happens when we become silent (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Sound art 
• Organic electronica 
• Dark ambient 
• Musique concrète 
• Electronic music

Inimestel võivad omada kõiksugu uskumusi -- alates sellest, et tubaka tarbimine suurendab produktiivsust ja loomingulisust kuni selleni, et Vikatimees võib pahaendeliselt öösel kolm korda uksele koputada (lisaks fataalse liisu langemisele arvatakse, et Surm irvitab kristliku püha kolmainsuse arusaama üle). Uskumuste virvarr muutub ajas ning uue informatsiooni omandamise käigus, sõltudes loomulikult konkreetse isiku eluhoiakutest ning soovmõtlemisest. Samas uskumused ei peagi suhestuma mõistusega -- sageli on tegu kinnisideeliste fenomenidega, mis ei suhestugi intellektiga (nagu Brett Anderson kunagi tabavalt laulis Suede'i 2002. aasta albumil). Või kui suhestuvadki, siis loogika muutub hägustub ning vahetab rugevamad argumendid nõrgemate vastu, et uskumustele õigustust leida. Suitsetajale ei pruugi olla argumendiks miljonite patsientide hääbumine kopsuvähki suitsetamise - põhjustades haigust 80 protsendil juhtudest - tagajärjel; küll aga on argumendiks, et ülejäänud paarikümnel protsendil on kurja haiguse tekkepõhjuseks radoon ja radiatsioon, keskkonna saastatus ning kroonilised kopsuhaigused. 55-aastasel horvaadil Roberto Vodanović Čopor'il (RVC) näikse surmamotiiv ja vaikusesse hääbumise teema käesolevat 8-loolist albumit läbivat. Elu on kõrge taraga piiratud aed, milles kulgev teerada viib plangu manu -- teadmata samas, mis teisele poole seda jääb. Inimestena näeme-mõistame siia poole jäävat ultimatiivset horisonti, samas mõistmata, kas surm on lõpp või hoopis üleminekuala kuhugi mujale. Ka muusikaliselt ilmestab RVC temaatikat sügavusest esilekerkiva tumeduse ja rõskusega. Kitarristina kasutab zadarlane oma instrumenti tuntaval viisil vähe ning vastupidi ilmselt palju -- tõsi on, et see on kaemuslik süvenemine helikunsti ja ämbiendi sügavatesse hoovustesse, milles toimub kogu aeg midagi -- midagi tõuseb esile, midagi vajub hoomamatusse; toimub kuulaja aju stimuleerimine ning simulaakrumite loomine (võib-olla simulaakrumiteks on neid isegi lihtlabane nimetada, kuivõrd neile seisunditele reaalsuses vaevalt vastet leiab). Siit leiab summutatuid karjeid, allasurutud meeleheite immitsemist, lõpetamata lausete mõtestatud perspektiivi. On paar lugu ("The day started with rain" ning "The night"), milles tumedus on peaasjalikult hajunud ning loodushelide lainetamine ja näppe- ja klahvpillide mõtisklused pakuvad pealtnäha rahustavat perspektiivi). Surm on julm ning kosmoses on külm (või oli see vastupidi) -- võib-olla seda albumit kuulates on võimalik Vikatimeest üle kavaldada nagu ühes Eesti muinasjutus seda tehti -- esmakordselt jootes ta purju ning teist korda kleepides ta pingi külge. 8.5 (8.0-9.0)

Centz -- mini-DV (2025)

Dusted Wax Kingdom/Bandcamp 

• Trip-hop 
• Sampledelic 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Breaks 
• Downtempo 
• Cinematic

Suur rõõm on teatada, et Colin Thieme (CT) ehk Centz on tagasi; ent veelgi rohkem rõõmustab tõik, et sellega kaasnevalt on ka oluline Bulgaaria netiplaadifirma Dusted Wax Kingdom pärast nelja aasta pikkust pausil olekut tagasi (oli paraku alust arvata, et on pillid kotti pistnud). 18-loolisel üllitisel on välja arendatud sämpledeelsed orkestratsioonid, mis kõrgustesse püüdlevad, kujundamaks arusaama, et kuidas ja kuivõrd on omavahel seotud ämbient ja klassikaline muusika, filmimuusika ja üleelusuuruses unenäod ja päikeserammestusest tekkinud nägemused. Kompotti lükkavad edasi lohisevad trip-hop- ja rohmakad hip-hop-rütmid, mis kolisevad orgaaniliselt eri intensiivsuse ja rütmide vahelduvusega -- sünkopeerides, lahti harutades, kombineerides, moonutades. CT mõnuga orkestreerib laiekraanhõllandusi, mis sulni harjaga paitab kuulaja vaimust lahti igapäevaseid porikillukesi ning mudapritsmeid, et lasta hingel õilmitseda ja vabalt lennelda. Alati on oht, et tehakse midagi valesti -- üle pingutades või tulemust liialt lahjendades. Lisaks selle vältimisele ning terviku võimendamiseks on oluline lugusid õigesti järjestada ning intensiivust ja varieeruvust õhulisusega võimestada. Kahtlemata Centz oskab seda -- lisaks eelpoolmainitud võtetele näiteks lugu "Tread" areneb inditrooniliseks paleuseks, milles on sees nii tung kui vaigistamatu uudishimu uute helikombinatsioonide sõlmimiseks. Siin-seal kihtide vahel on igati värskendav elektrikitarride undamist kuulda -- CT ilmselgelt ei tee seda seetõttu, et kidrasaundi oleks lahe kasutada, vaid tõlgendab seda eriomaselt (elektroonilise muusika produtsendi horisondilt). Äkki kõike seda ülevust ning rõõmu, mis sellesse muusikasse on valatud, on CT kaasaegne Ludwig van (elik teisisõnu, kui Beethoven elanuks tänapäeval, teinuks seesugust muusikat). Näituseks vapustav rõõmupall "Crash", mis põrkudes ja veeredes pillub ülinakkavalt sädemeid. 9.0 (8.0-9.5)

reFUGeeS From Beyond -- Etrange Constellation (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Sampledelic 
• Ethnotronica 
• Post-psychedelic 
• DIY
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Krautrock 
• Industrial music

Le Colibri Nécrophile on kahtlemata üks põnevamaid kaasaja netiplaadifirmasid. Teisalt katsetuslik muusika ei erine kuigi päriselust -- tuleb ette õnnestumisi, aga esineb ka tagasilööke. Ühelt poolt psühhedeelia ning teisalt katsetuslikkus, mis muusikaliselt omandab suht ebakonventsionaalse vormi (midagi krautrokist, etnomuusikast, psühhedeeliast, lo-fi'st, kosmoserokist, industriaalmuusikast). Ent käesolev 78-minutiline šamanistlik hullus krutib suurepäraselt algusest lõpuni. Meenuvad Faust'i protoindustriaalsed jämmid, milles metalne teravus hõõrus haavu esteetilisse kehandisse -- luues rahutus- ja pingetunde, pideva hõõrdumise, hoides kuulajat pinges. Hullud mehed need Faust'i mehed, keda ohjas produtsent ja mänedžer Uwe Nettelbeck -- teades, millal neid võis lasta stuudiosse ning millal tuli hoida luku taga. Erinevalt Faust'ist ei tehta siin ootamatuid temaatilisi vurre, vaid doseeritakse energiat, et keerata pöördeid maksimumini, viimaks lõpuni šamanistlikku teekonda heli sügavustesse. 6-loolise albumi toores, taltsutamata energia esindab esmapilgul kaootilist ja esindamatut tühjust, väljendades looja ja laiemalt inimelu eksistentsi. Ent sellele on siiski antud piirid ja korrastatus loomeakti aktualiseerimisega, mis kasvatab näiteks loos "Lévitation" lummavatest kordustest moodustuva vaaba. Kujutlusvõime muutub reaalsuseks, allasurutud hirmud maandatakse loomeakti ratsionaalsusesse. Teravused ja vastasseisud saavad eksistentsi valemi osaks -- ometi see ei tähenda, et pinged oleksid lõpuni minimeeritud. Pinge lihtsalt transformeerub kvalitatiivselt. Kuulates seda joonistuvad välja trajektoorid helindis -- kas elliptiliselt teatud servades teelt välja kaldudes või siis teistsuguse mustriga radu pidi liikudes kiirgavad esteetilist laetust. 9.0 (8.5-9.5)

Bruno Duplant & Judith Wegmann -- Univers Parallèles - Des Nuits Et Des Jours (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Improvised music 
• Sound art

Üks lihtsustatud viis üllitist planeerida on luua pikaldane taies. Nagu see 42-minutiline kompositsioon Madalmaade eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture'i all, mille puhul ei pea pead vaevama vähemalt lugude järjestamise ning pealkirjade väljamõtlemisega. Siin see on -- loogeldes prepareeritud klaveri ankurdamise saatel; ent seda nimetada ainult klaverimuusikaks on ilmne moonutav kitsendus; klaveriakordid on siin tõepoolest rõhutatud, ehk isegi eraldi võimendatud -- madalad akordid tungivad kõigest läbi ning sügavale allapoole; ent nootide vahele jäävast ruumist on tehtud omaette instrument ja selle mängimisest kompositsiooniline tulem; sellega liituvad aeg-ajalt (peen)elektroonilised helid ja osakeste vood, andes taiesele teistsuguse dimensionaalsuse. Kolmandaks lisandub improvisatoorne mõõde -- seda nii klaverimängu tasandil kui ka delikaatse manipuleerimisega kihtide vahel (nt 10.45 algab töötavat filmiprojektorit meenutav heli; kohati mõned helid meenutavad suuga tehtud häälutusi). Nii et kokkuvõtvalt on tegu on nii akustilisse kui elektroonilisse muusikasse ulatuva taiesega, milles liikumist võimendavate impulsside vahele jääb ka hoogu pidurdavat staatilisust. Sellesse kuuluvad konstandid (konkreetselt klaveriakordid) on ilmselt aastasadu tuntud, ent kaasaegseks teeb selle ennekõike ajastu võimalustest ja looja tahtest tulenev (normide külge mitteklammerduv) tõlgendus. Kokkuvõttes -- mida muud see on kui tänapäeva klassikaline muusika, mis nii vormilt kui definitsioonilt õieti ei olegi seda enam. Tähelepanu ja äratundmise järgi on see seda. 8.5 (8.0-9.0)

Malisima -- Take Me In Your Arms And Carry Me Home (2025)

Bayview Financial Trading Group/Archive

• Ambient 
• Electronic music 
• Post-classical 
• Microtonal 
• Ambient drone 
• Hauntology 
• Dark ambient

Kuulates seda kaheloolist taiest tuleb möönda, et selles on nii Brian Eno määratlust ämbientmuusikast kui passiivsest, elutoaruumis teatud funktsionaalsust täitvast helindist -- kui taustahelist; ning teisalt ärgitab see emotsioone ning tungib sügavamale hinge, kuigi jah, tahtlikku (tõrjumine on ka aktiivsuse tunnus) distantsi võib tajuda kuulaja ja muusika vahel. See igatahes nõuab tähelepanu, isegi kui see võimaldab pingevabamat kaasatust kui mõned teised stiilid, luues erilise, käegakatsutava atmosfääri või helimaailma. Iseäranis käib see loo "Carry Me Home" kohta, muutes kuulamiskogemuse aktiivseks, meditatiivseks ja liigutavaks -- kuivõrd hõllanduslikku atmosfäärilisust vormitakse mõjusate droonide - andes lugudele raskuse - ning tumetämbrilise segmendiga. "Take Me In Your Arms" seevastu on kummituslikum ja leviteeruv, justkui sügav paine kummituslinnast. Ometi olemuslikult pigem passiivse vormina ei kujutaks seda vaimusilmas eriti nahkdiivanite ja riiulite vahele. Õnneks Brian Eno piiratud mõtted ja vildakad soovid said järgnevate põlvkondade poolt ümber lükatud (eelkõige Daniel Maze'i, Dave Zeal'i, Uni, Tim Hecker'i, Loscil'i poolt). Ei ole mõtet sedagi kiruda, et kuidas too Eno Briti muusikapressi poolt ebaõiglaselt ämbientmuusika isaks tituleeriti ning au sakslastelt pätsati). Kui seda siin kuidagi mööbliesemega võrrelda saab, siis peaks säherdune artefakt sügaval kosmoses sabatähtede seltsis liuglema. 8.5 (8.5-9.0)

Mas&Delayer -- Books and Dubs (2025)

Mahorka

• Dubtronica 
• Ethnotronica 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Raggamuffin 
• Dancehall

Kui rääkida netiplaadifirmadest, Bulgaariast ja Euroopast ning nendevahelisest seosest, siis mainitud Balkani riik tõuseb Euroopa kontekstis esirinda. Kui mõelda plaadifirmadele nagu Fusion, Dusted Wax Kingdom (kumbki on paraku oma tegevuse lõpetanud) ning Mahorka, mis tegutseb siiani. See on veel tagasihoidlikult öeldud -- Ivo Petrov'i juhtimisel õilmitseva kaubamärgi all üllitatakse 1-2 üllitist nädalas, tehes sellest ilmselt kõige viljakama omataoliste seas mitte ainult Euroopas, vaid ka maailmas (ning võib-olla kogu universumis). Ning üleüldse muusikailmas, mis on ju väärtus omaette (kuigi kompromisse ei tehta kvaliteedi arvelt). Lisaks digitaalsetele vormile ilmub mõnest üllitisest ka kassettväljaanne. Nii et -- võnge on võimas, näitamata vaibumise märke (ptüi!!!). Muusikaliselt on rõhuasetus eksperimentaalelektroonilisel. Näiteks käesolev 32-minutiline vastab mõlemale kategooriale, kuigi pakub siinkirjutajale uut kogemust ninetatud diskograafia piirides (tõsi, mulle on üle jõu käinud nende pea 500 ühikust koosneva kogu ärakuulamine). Jamaika ja mõned teised Kariibi mere saared, ent mitte see kergemeelse aistinguga popmuusika, vaid eksperimentaalsem, kanepisuitsust ja kangest märjukesest läbiimbunud stuudiotes produtseeritud reggae-järgne muusika. Teisalt jälle -- ka seda võib nimetada reggae'ks nagu postpungi termin - eristamaks seda pungist - tuli muusikakriitikasse hiljem (mis tähendab seda, et algusaegadel oli see üks punk kõik). Lee "Scratch" Perry ja Osbourne Ruddock'i aka King Tubby inspireerivat õnnistust on tunda selle kohal -- nii tektooniliselt müdisevates biitides kui väljavenitatud kaja- ja viivitusefektides. Algselt isoleeritud basside ja trummide impulss on üleujutava efektina päästetud valla, olles nii psühhet ümberseadistav kui mentaalselt horisonte kaugemale nihutav. Nii et kui on plaanis teha üks korralik Kariibi-teemaline peoõhtu, siis mängige seda või sedalaadi muusikat -- võõristus ja võltsnaeratused hääbuvad iseenesest. Ainus erand on - nagu nimigi vihjab - "Naked Lunch in the Desert (with Abu Ama, BedouinDrone)", mis lõgistab sarnaselt teiste lugudega, ent olles läbiimbunud ebamaisest mošeede ja minarettide siluetist päikeseloojangu taamal. Teine osa pealkirjast osutab raamatutele -- pealkirjades ka mässulistele kirjanikele (Kerouac'ile, Burroughs'ile, McCarthy'ile ning ilmselt veel kellelegi). 8.5 (8.5-9.0)

Chiaki Nanami – Temporal Hallucinations (2025)

Bayview Financial Trading Group/Bandcamp

• Vaporwave 
• Electronic music 
• Post-industrial 
• Slushwave

On teoseid, mis on loodud kuulamiseks ning on säherdusi, mis kajavad iseenda konfiguratiivses tühjuses vastu. „Temporal Hallucinations“ kuulub tollesse teisse liiki. Kaksteist lugu -- eraldi seisvad, justkui üksildus ise häälitseks kajakoridoridesse kinni kiilununa. Siin on iga rütm ning iga udune helikatke ülemistes kihtides pooleldi sosistatud lausetena, milledest aeg-ajalt kumavad emotsioonid läbi -- allasurutud viha, õõnes(tav) äng. Öeldakse, et armasta oma vaenlast -- vihkamisele kuluv energia jääb susse vähemalt neutraalsel kujul alles, et saaksid seda järgnisteks (positiivseteks) tegevusteks rakendada. Rütmid on sünged, ebatäiuslikud, pigem vaaruvad kui sirget sammu hoiavad. Negatiivsed emotsioonid on arenenud psühhosomaatiliseks ning füüsis on juba haaratud -- jalad on rahhiitlikult muundunud; samuti ülemised jäsemed -- kõik, mida (vähemalt alguses) teed, on kõverusest haaratud. Joonistused on viltu, kirjastiil on längu, köögi põrandat ilmestavad kukkunud asjade tekitatud täkked. Teisalt album loob tunde nagu sammuksid võõras toas -- tajud ruumis seinu ja lage ebamääraste moodustistena. Inimhääled - kergelt kajavad, triivivad - ei otsi selgust. Vastupidi, kummituslik efekt tõuseb esile -- justkui naabertoast kostuvate naabrite argipäev pärineks aastast 1850. Füüsiliselt nad ei saa olla päral, aga nende mured, raskused ning pelutav hüsteeriliselt väljenduv rõõm on imbunud sinna seintesse ja jäänud seinte vahele. Tumeelektroonika - raske ja vinnastatud - loob tõsiduse, enam-vähem tseremoniaalse maastiku, andes albumile kummalise raskusastme; see ei varise kitšiks ega paroodiaks, vaid osutab, et ka udusel ja kergel vaporwave-stiilil on kaalu. Üksildane olemine ei tähenda ainult seltskonnast ilma jäämist; see tähendab omaenda kohaloleku kuulmist tühjades kohtades. Iseendaga võid rääkida, ent täiesti pööraseks läheb asi siis, kui hakkad iseenda jutule vastama. Kuulaja jõuab tõdemuseni, et need kompositsioonid on õõnes, ent siiski on asustatud. Teadvus skaneerib aeglaselt üle helipuru, asetades virvatulesid koridoridesse, mis muidu oleksid kottpimedusse mattunud. Aga võib-olla on ka see üks pelk mask, näivuse armutu trikk. 7.5 (6.5-8.5)

Planina -- Když jsem šel z hub...(2025)

Noise Margin

• Acousmatic music 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Musique concrète

See kahest loost koosnev taies tekitab mus kahetisi tundeid. Ühelt poolt tahaks irooniliselt küsida: leidke siit viis erinevust nende 28 minuti vältel. Tundub, et tegu ei ole justkui minimalismi, vaid dementsuse minimeeritud näitega -- üks muusikaline käik on justkui unustatud luupima, ent salvestamisnuppu on siiski vajutatud. Veel üks võimalik seletus on, et muusikale on esmapilgul jäetud teisene roll seetõttu, et see peaks kajastama - õieti osutama - seenelkäigule. Justkui oleks tegu üht harjumuspärast tegevust kajastava audiopäevikuga, mida hiljem on töödeldud. Avaloo paarkümmend minutit lõviosas kõlavad luupi püütud kõmpimise episoodina, mis ei muutu ega puutu -- liikumise sümmeetria, lineaarsus ning lakoonilisus ei anna võimalust kuulajale astuda kompositsiooniga dialoogi. Paneb õlgu kehitama. Äkki võiks sellest pildi joonistada. Milles seisneb õieti loo spirituaalsus, mis ärgitaks andma muusikale ajastuvaimust kantud tõlgendust (kaasaegseid tõlgendusi). Tõsi ta on, et kuulajana muutun närviliseks -- mis paganama pläust see on, mida ma kuulan? See ei ole aga ka pläustimine -- on see üleüldse (midagi)? Kutsudes harjumatu vormiga esile kinnisidee dešifreerimaks seda -- ent hommikupoolne mõistmatus hakkab tasapisi hajuma õhtu saabudes - Planina manipulatiivsus seisneb selles, et artist ei püüagi ajastuvaimuga suhestuda, vaid konkreetset päeva ja inimenergiavarusid lõppemise-vähenemise perspektiivi seada. Spliin-O vajub ning hüpn-O tõuseb. Seeni on korjatud sajandeid, ainult et lõpus (kohalt minema kihutava) masina hääled osutavad tuttavlikumale. Või kostusid hoopis lahtisest aknast möödasõitvate autode hääl tänavalt tuppa... . Kus on selle üllitise algus ja ots õigupoolest (eriti kui jätta muusikapleier kordusrežiimile) 7.5 (7.5-8.0)

Ruben Borgers -- Local Maxima (2025)

Colectivo Casa Amarela

• Ambient 
• Experimental electronica 
• Cosmic synth
• Kosmische Musik
• Progressive electronic 
• Electronic music 
• Avant-electronica

Belglase Ruben Borgers'i (RB) taies Portugali plaadifirma Colectivo Casa Amarela all räägib trippimisest paralleeluniversumites, et avastada midagi uut ning leida üles senini leidmatut. Muusika on komponeeritud laivsalvestustena süntesaatoritel, et ratsionaalne planeerimistahk oleks toetatud intuitiivse innu ning elektrooniliste masinate piiride kompomisega. Tõepoolest, RB saab ülesande püstitamisega ideaalilähedaselt hakkama, kuivõrd see on helide ja efektide keskselt põnev -- vaiksetest helide tasanditest kasvavad äkitselt välja impulsiivsed vesipüksid ja tornaadod (jäämata pelgaks ja ühildamatuks hüpertroofiaks); tunnistan ausalt, et ei tekkinud isegi ketserlikku mõtet sellest, et mis laadi ka marki masinatega seda üllitist produtseeriti. Tõsi, loos "Weyburn" annab masin oma kohalolust märku, ent seal see panustab inimlikule -- järjekindlalt jonnides ning kinnisideeliselt tähelepanu võita tahtev. See ei ole ei aju- ega hingesurmas moodustis, mida hoiavad loomuvastaselt püsti heakskiidu pälvinud masinad. Täpsemalt -- see toetub küll masinatele kvantitatiivselt, ent kvaliteet võrsub neist eraldatult. Kvantiteedi ja kvaliteedi üleminekuläviks on helide oskuslik organiseerimine -- nii lähedased, keskmised kui kauged kooskõlad kinnistavad loomuldasa ja orgaaniliselt selle 6-loolise heliuniversumi piire, mis - tõsi - näivad aeg-ajalt ähmastuvat. Kvaliteet tagab subjektile tektooniliselt raputavaid hingemaastikke; nagu omamoodi sügavikust; millest on võimalik ammutada jälle ja jälle ning jälle. Justkui heidaksid pilgu sügavikku, ent sügavik jõllitaks sind iga kord erinevate maskide tagant paljastunud seni nägematu palega. 9.0 (8.5-9.5)

Blue Roadways -- Good Morning (2025)

Jantar

• Ambient 
• Chilltronica 
• Electronic 
• Ambient drone

Suur, ent ajahambast puretud talumaja -- mis on ehitatud madalate uksevõlvidega, et sisenejad koogutaksid nii pererahva kui Looja ees. Hoonete kompleks laial maa-alal, mis on näinud sajandeid ning paljusid põlvkondi siin sündimas ja maiset teekonda lõpetamas. Ent päike on alati hommikuti tõusnud vastavalt päeva pikkuse muutumisele ja aastaaegade vaheldumisele. See on üks ütlemata kindel asi näha sõber päikest tõusmas ning õhtul loojumas. Võiks ju seda kolmeloolist samuti sildistada kontseptuaalsena, ent selleks näib põhjus liiga triviaalsena. Õigem oleks öelda, et asi on püha, mis sõltumata teaduslikust kirjeldusest, narratiivi löövusest või inimese tõlgendusest nõnda on säetud. Siis, kui hiigelhaid- ja sisalikud merd kündsid ning inimene oli pelk säde Kosmilise Demiurgi silmis. Orel, millel seda ettevõtmist ellu viiakse, on kohati kaebliku katedraalioreli kõlaga, andes asjale sellest maailmast väljapoole jääva tundmuse. Samas instrument näikse olevat tolmune ja kulunud, visates sisse vibreerivaid vimkasid, andes tunnistust selle elu kaduvusest pinnal, millel kasvavad ohakad, orashein ja nõgesed. See on kõlakeha, mis ei käsitle mälu mitte staatilise säilivuse, vaid elava, hingava materjalina, mida saab taasavastada ning millele saab anda uue elu, kehastades valuliku rõõmu hetki ja vabadust nautida üllatusi. Esmapilgul primitiivne taies peidab endas märksa-märksa enamat. Primitiivne pinnas kannab sageli viljakat saaki seetõttu, et oldaks lepitud vähesega, nii et iga külluse episood ei tunduks iseenesestmõistetavana ning seetõttu pakuks rõõmu. 7.5 (7.0-8.0)

R$kp -- L’EAU LOURDE - Vemork / Mazingarbe (2025)

Mahorka

• Synth-wave 
• Dark electro 
• Dark ambient 
• Progressive electronic 
• Kosmische Musik

Edela-Prantsusmaalt pärit R$kp'i 14-looline taies on inspireeritud kahest militaar(teadus)ajaloolisest tahust, millest üks leidis aset enne teist maailmasõda ning teine külma sõja raames. Mõlema tuumapommi arendamise episoodi man oli asjasse segatud Prantsusmaa, seistes vastu kahe totalitaarse režiimi - natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu - tugevnemisele. Muusikaliselt on üllitis liikumine varjulise ja päiksepaistelise, sünge ja eepilise vahel. Joviaalsus ja pompöössus on prantslaste muusikas alati olulisel kohal seisnud -- küsimus on vaid selles, et võetud poosid oskuslikult välja mängitud saaksid, et pompöössusest tulenev esteetilisus ei jääks loomeprotsessi katalüsaatorina jääkidena häirima. R$kp'i muusikas on düstoopilist tundmust, mis seguneb futuristlike sündiprogressioonidega (võrreldav Jean-Michel Jarre'i omadega). Futurismi esindajad enne esimest maailmasõda nägid sõda arengu katalüsaatori ning vanade traditsioonide põrmustajana, ent varasemate sõdadega võrdluses tohutud inim- ja materiaalsed kaotused sundisid paljusid neist väärtusi ümber hindama. Prantslase narratiiv on veelgi eristatum -- osutades ohule, mis nägi ette totalitaarsete režiimide poliitsektantlust nii rahvuspõhise kui spetsiifilise klassiühiskonnana, mille varjus saab poliitiline eliit valitseda ja teisi terroriseerida. Vältimaks isotoopide sattumist pooletoobiste kätte. Loos "Mazingarbe 3" on kõige ilmsemalt kuulda raskete osakestega - neutronite ja prootonitega - vesiniku rikastamist ja nn raske vee tootmist, nii et kõik pingestatult säriseb. Generaatori käitamist - et lahutada või ühendada vooluringi - on kuulda teistes lugudes. Või siis meelte aktiveerimist, võimaldades hingel rännata läbi pimeda ja tundmatu ebakindluse tsooni -- isegi siis, kui inimene on selle enda haardesse võtnud (ja arvavat seda kontrollivat). 8.0 (7.0-9.0)

Fani Konstantinidou -- Undertones (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Drone 
• Sound art 
• Abstract 
• Improvised music 
• Post-industrial

Paari esimese kuulamiskorraga ei suutnudki näppu täpselt peale panna, mis on Fani Konstantinidou (FK) 4-loolise taiese ankurhelid. Tõsi on, et keskseid helisid siin ei olegi. Ei olegi kohta, kuhu näppu peale panna. Kui mõelda filmide kategooriates, siis meenub "Pulp Fiction", mis samuti koosnes neljast omaette, ent siiski seotud peatükist. Siin antakse siirdeid metoodiliselt ning samu või lähedaste helide tämbreid ja mustreid ühest loost teisse üle kandes. Lugu "Undertones II" kõlab nagu prügikonteineri hingeelu jäädvustamise näitena (selliseid laiendusi leiab ka teistest kompositsioonidest). Muidugi lisab autor sinna ka kellade kolinaid ning tukslevaid helinaid. Ühelt poolt FK läheneb viisil, mis on eduka albumi loomise eeldusteks. Esiteks heakskiidetud normide kasutamine, millelt on hea oma isikupärast kontseptsiooni arendada -- siia kuuluvad mõned helitrikid ja ebakonventsionaalsed võtted. See helide süsteem intensiivseimatel hetkedel koosneb justkui kinnisest torusüsteemist, millest auru jõul võimsate masinatega õhku läbi puhutakse või imetakse. Selle protsessi käigus hakkavad mõned helid helisema, vilisema ja pöörlema. FK taies on sõna otseses mõttes industriaalne muusika - mitte seesugune, mida industriaalsetes kogustes tootma peaks -, vaid tootmisliini heliline kirjeldus. Tõsi, aeg-ajalt seesuguse monokroomse heli seesugune jälgimine muutub letargiliseks koormaks, v.a "Undertones I", kus tooreid instinkte hoitakse elus ja isegi õhutatakse tagant. 7.5 (7.0-8.0)

Coast2c -- Radical Devotion (2025)

White Owl/Bandcamp

• Club dance 
• Electronic music 
• Remix 
• Techno 
• Tekno 
• Breakbeat 
• Jungle 
• Tech-electro

Isabella Koen oma ümbertöötluses loost "Wichita" lõgistab trummitaldrikke ja kolistab trummidega. Vägagi tervitatav vana kooli jungle'i ja murtud rütmide rägastik, pakkudes tummist rütmitiheduse ja sageduste prügist kerkivat energialaksu. Ka stiililiselt näikse see hälbivat üllitise peavoolust. Teisalt jälle -- kui lähtuda eeldusest, kui rapsiv see remiks seesmiselt on, kuivõrd see viskleb krampides (andes tunnistust vastandlikest impulssidest selle sisemuses), siis äkki see ei ole mitte stiililine hälbimine, vaid vastavasuunaline lahjenemine ratsionaliseeritult. Lahjendatud võrdkujude kasutamine muusikalise šabloonina, milles on rohkem õhku, vähem põlemist, sujuva(ma)id üleminekuid. Muusikas - nt erinevalt teadusest - oleks just vaja rohkem ühildamatust ja ühismõõdutust -, mis eeldatavasti tagaks rohkem eripära ning uusi (utoopilisi) ideid ja tegumoode. Mis ümberpööratult tähendab seda, et muusikaline üllitis ei peaks pretendeerima olemaks heliline õgardlikkus, vaid mingi ajavahemiku esileküündivate aspektide tõlgendus ja edasiarendus. Mehhiklannast elektronmuusik kasutab siin modulaarsüntesaatorite hapet ja tehisganglionite vahelisi laenguid, mis avaloos "Urgency of Action" ja järgnevas "Wichita" muunduvad detroitilikuks tehnoelektroks, andes edasi ühtaegu EP sügavust ja kinnisideelisust. Kuigi nii "Wichita" ja "Spirals" demonstreerivad artisti atmosfäärilisemat külge sellal, kui avalugu on tehnitsistliku masinavärgi joviaalne mana. Üksnes lugu "Lovers Don't Say Goodbye" on ilmselt isiklikus nõrkuses andnud järele juustusematele impulssidele, mistõttu tasemelt langeb tervikust veidi välja. Teisalt loo keskmises sektsioonis tärkav sündiprogressioon on kahtlemata üks parimaid hetki sellel EP-l. 8.0 (7.0-8.5)

Mentula Monstrosa -- Consorting With a Higher Order (2025)

Mountain Forest Cabin Dweller

• Dungeon synth 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Fantasy music

Kas ma tahaksin mõne penikoorma selles supis sulbata, kui keegi ei ole seda veel teinud? Keldri kivipõrandale on visatud sületäis heinu, nurgas seisab kann veega, selle kõrval odrakarask. Nurka on kerra tõmbunud seinapragude vahelt sisse lipsanud rästik ning öö saabudes võtavad ritsikad laulu üles. Kes lõi vee ja tema suure üleujutuse, kes muutis baaris ringi kakerdades ning märjukest lakkudes poja kärbseks, et ta saaks vaadata, mis mänge vanemad õhtuti isekeskis mängivad. Üheks saamine Kõrgema Jõuga käesoleval 6-loolisel taiesel kätkeb ilmselgelt ka pahelist elementi eeldusel, et põrguvürsti ei ole olemas (kelle inimloom mõtles pelgalt välja oma pattude peksukotiks. Või kui ongi, siis viimane kaevus inimlike sigaduste eest sügavale maapõue). Autoriteet nõuab Aabraham'ilt vereohvrit, viimase mõistus ja südametunnistus tõrguvad, ent ürgsest alluvus- ja loomissuhtest tulenev lojaalsus sunnib teda nõudmisele alluma. Ent terve mõistus võidab...ent mis inimlikust perspektiivist õieti on terve mõistus -- selle mõistmiseks peaksime suutma tungida iseendi mõtlemisest väljapoole, iseendi kogemusest välja. Siin üllitisel on kuulda vanatestamendilikku karmust, varjatut toorest vägivalda, eksistentsialistlikke väljakutseid ning piirolukordadesse asetamist. Ent lõppkokkuvõttes jääb uhkelt kõlama heliline eepilisus. 8.5 (8.0-8.5)

Sebastian Tomb -- Even in shit, there is money (2025)

Gates of Hypnos

• Abstract 
• Microsound
• Avant-garde 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Lowercase

Selle 4-loolise taiese pealkiri tekitab seoseid. Kõigepealt tuleb meelde Rooma keistri Vespasianuse münte hoidva labakäe sirutamine pojale nina alla, torgates, et raha ei haise. Vahet ei ole, kas maksustatakse sõidukeid, omandit või avalikke käimlaid. Rahast on alati puudus, raha libiseb alatihti näppude vahelt. Teisalt ka niinimetatud sibivedajad teenivad korralikku raha sarnaselt matusebüroodega, kuna elu ise dikteerib paratamatust (või oleks õigem möönda -- paratamatuid vajadusi ning sellest tulenevaid tagajärgi). Kolmandaks Lennart Meri ütlus, et olukord on sitt, aga see on väetis tulevikuks. Piirdugem sellega, minnes plaadiümbrise manu. Need kolm baaritooli näevad välja kui trummid - nagu The Jesus And Mary Chain'i oma, kui seal algusaegadel trummeldas Bobby Gillespie. Minimalistlik (või õieti - piiratud), ent tõhus ja mõjus. Viis, kuidas Sebastian Tomb manipuleerib helide ja kuulajaga - süstides kuulajasse minimalistlikke praginaid-madalat bassiprõginat-liigestest lahti rappunud pruuni müra mõõdukat stiihiat -, siis siin on saavutatud sarnane tulem. Sõidad bussiga ning su kõrval istuv kaaslane võtab aeg-ajalt kotidt välja termose, et kohvi hea maitsta. Kõrvalvaatajana tungib kohvi lõhn ninna, ühelt poolt saavutatud, ent teisalt kättesaamatu. Berliinlase muusika samuti eritab molekule, mille mustrid mõnikord ergastavad kuulaja ajukeemiat, mõnikord jäävad lihtsalt põnevaks intellektuaalseks ajutuuleks. Omamoodi ekstaas saabub lõpuloo viimases kolmandikus, kui harjumuspärasesse heliprügisse sugenevad vaevukuuldavad orkestratsioonid, ent mis eelneva taamal mõjuvad tektoonilisena. 8.0 (7.5-8.5)

Bob Arktor -- Disconnected (2025)

Liminal Recs

• Post-industrial 
• EBM 
• Synth-industrial 
• Electronic music 
• Minimal synth

Bob Arktor'i 5-loolist taiest kuulates taipad ruttu, et selle muusika juured peituvad industriaalmuusikas, ent on juba läbinud postindustriaalse faasi ja kategoriseerimise. Juba esimestest rütmidest nõuab see tähelepanu -- manipulatiivselt metsiku ja veidi higist leemendava kutsena, aga ka kalkuleeritud näitemänguna. Rütmid kalduvad elektroonilise kehamuusika suunas, kuid žanrile omast klubilist katarsist ei ole ega ka tule. Selle asemel tundub iga löök, iga efekt planeeritud mikroskoopilise plahvatusaktina, iga bassiliin kunstliku värinana, iga atmosfääriline ilming toksiliste aurude surve all kokku surutuna. Muusika nõuab kuulaja kohalolekut, kuid julgustab sind edasi minema ja riskeerima -- see on proovikivi, kuivõrd sa oled valmis lähenema servale ilma kukkumata. Hoog on pidev, kuid mitte kunagi destruktiivselt plahvatuslik, justkui teades, et ekstaas on kaosest vaid mõne sammu kaugusel, ning ollakse rohkem huvitatud tera(viku) jälgimisest kui tühjusesse kukkumisest. EBM-i mehaaniline distsipliin, industriaali miilav oht, võib-olla ka coldwave'i eemaloleku kontuurid loovad konfiguratsioone. Üllitise muudab väärtuslikuks nimetatud tahkude väljendusrikas enesekindlus. Enesest teadlikuks saanud estetiseeritud jõud ei ilmne kohe, vaid pärast toore jõu näitamist helide käitamisel ning struktuuride loomisel. Lavastus on puhas, piirnedes steriilsusega, võimendades tunnet, et see muusika ei ole sisse töötatud, vaid pigem kujundatud. Samas see tagab teatava kindlustunde -- nagu seisaksid vaikses, ent eesootavast õõvast tiines tehases: masinad sumisevad, õhk on külm, seintelt niriseb ja laest tilgub metronoomilise täpsusega kondentsvett; ning kusagil sügaval sisemuses tead, et kui see kõik korraga ellu ärkaks, ei jääks sa ellu. 7.5 (7.0-8.0)

Other Eyes -- Themes From Nowhere (2025)

Bandcamp

• Garage rock 
• Noise rock 
• Alternative rock 
• Psych-rock 
• Indie rock 
• Fuzz rock

Eesti kroonimata rokenrollbänd on tagasi üllitisega, mis mürab, kärab ja hullab; ent mille tagant võib oneti paista tõdemus, et ansambel on teinud endaga rahu sarnaselt nagu The Jesus And Mary Chain tegi seda albumil "Darklands". Või kas ikka on? Äkki on see naeratus, kus silmahammaste läikest peegelduv irve jääb igemete varju. Other Eyes ei ole ka varasemalt olnud liigestest lahti, ent sellel 6-loolisel on nende liigutused kindlalt kontrollitud. Õhk ragiseb jätkuvalt energiast, aga see ei ole enam meeleheitlik, vaid kontrollitud ja isegi ennast säästev. Milleks peakski ennast lõikuma ja põletama, kui toorust saab luua ilma meeleheitesse uppumata. Kes on sattunud eksiteele omaenda loodud labürindis, see ei otsi väljapääsu, vaid pigem täpset fookust subjekti õgivale ahastusele. Sellel võetakse üles ürgne rütm, et rokkida tsiklite, tšikkide ning seksi lummuses. Nende tegevustega kaasnev igapäevasus on igati heakskiidetav. Nad otsivad turvalisust -- ning ka leiavad. Jõhkruse fookust kitsendatakse ning aeg-ajalt suunatakse suisa eemale, lubatakse endale pitoreskset naudisklemist ("Two Rivers, Two Suns"). Aga-aga...säherdune lõpulugu on patulunastuskiri tulevikuks -- vaevalt et ansambel nõnda karjääri lõpetada tahab. Selleks, et mässata, tuleb kuulda ja mõista sellele vastanduvat õõnsat kaja. Ning koguda jõudu uuele tasandile tõusmiseks. Vennad Reidid väljendasid albumil "Munki" otsesõnu nii armastust kui viha roki vastu. Selle vastu, mis oli neist teinud ikoonid, ent mis oli neid ka aheldanud. Käesoleval üllitisel on magnetiline tõmme, valus ausus kumab siit läbi, mis kahtlemata tekitab vastandlikke tundmusi. Seista silmitsi väljapeetud ülbuse ja trotsliku elegantsiga, pakub see unustamatut kuulamiskogemust. See on tunnistus muusika võimest väljendada kõige äärmuslikumaid inimlikke emotsioone, isegi kui need tundmused viivad otse tupikusse ehk nagu albumi pealkirigi vihjab -- eikuhugi. Kõlagu paradoksaalselt või mitte -- kuhugi jõudmiseks tuleb enne jõuda eikuhugi. Olgu tegemist nutuse esmaspäeva hommiku või loomuldasa ebaõnnestumiste jadaga. 8.0 (7.5-9.0)