Charles Amirkhanian -- Ratchet Attach It (2025)

Other Minds/Bandcamp

• Art music 
• Avant-garde 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Improvised music

Teise Ilmasõja lõpuaasta jaanuaris sündinud ameeriklase Charles Amirkhanian'i (CA) rolli hinnatakse tänu teenetele nii Other Minds-nimelise plaadifirma asutamisel ning teiste artistide promomisel, aga ennekõike tema enda, konkreetsemalt helipoeetilise tegevuse tõttu, mis muusikastiilina teatavasti keerleb ümber inimvokaali võimalikkuste kasutamise ja laiendamise. Selle valdkonna suurnimed on-olid Meredith Monk, Demetrio Stratos (1945-1979), Michael Lentz, Laurie Anderson, Jaap Blonk, aga ka Roomet Jakapi Eestist (arvestades ainuüksi muusik-filosoofi mahukat koostööajalugu rohkem ja vähem kuulsamate avangardistidega üle ilma). Kahtlemata nimetatud artistidel kõigil on omad eripärad ning rõhuasetused (nt CA kasutas vokaali rütmina, st korduste põlistajana, millele ehitati kõik ülejäänu peale); ning mitte alati ei pidanud-pea vokaal olema kesksel kohal. Helipoeesial on olnud kanda ka poliitiline roll, kuna võimaldab semantikat vältides häält kasutada maksimaalselt vabalt. Häälevabadus on suurem kui sõnavabadus. 11-loolisel taiesel on vokaali vähe - ühes kohas on küll vaevu kuulda ingellikku fluidumit, ent enam jäävad meelde lõbusad palakesed mängituna honky donk-kõrtsiklaveril ("Hopper Popper", "Ticklish Licorice", "Tyrannus Rex"). Meeldib naljatamisi mõelda, et seesuguse tulemuseni jõudnuks ühiselt klaver taga jõmisedes Dennis Hopper ja Karl Popper, kui nad veetnuks trahtris tunde märjukest manustades. Purjakil olles ei pea midagi ei verifitseerima ega falsifitseerima, piisab toredast ühistegevusest. Muusika loomusse kuulub loomuldasa duaalsuse ja vastandlikkuse ületamine, mistõttu isegi "totter" kompositsioon võib tõe taotlusest kõlada ülevamalt. Tõeotsijad on sageli liigagi tõsised vanad, palju veetlevam külg mõtlemises on mängulisus ja vimkade viskamine -- teaduslik mõtlemine on oluline, ent metafüüsika ei tohiks kindlasti jääda tagaplaanile. Teisalt jah, Popper'i-Hopper'i olukorda võiks visandada groteskseks - seda enam, et mainitud loo lõpuossa sugenevad deliirsed elemendid, kuivõrd just joobnutes tõuseb esile eriline (oma) tõe lauda virutamise tung. Kuivõrd albumil kaasalöövate artistide nimekirjas on välja toodud kuus perkussionisti, siis ei oleks raske järeldada trummeldamise osakaalu üle (aga trummeldamist on sellele vaatamata kasinalt). On nii marssidel põhinevat improt kui ka roostes mängudoosi kriginatest-kahinatest produtseeritud abstraktsioone ((ilmselt helid on siiski tekitatud tellitava mutrivõtme kasutamisega (sic!)). Aga klaveril loodud sisutühje mõtisklusi, mis pigem tekitavad kahetsuslikke mõtteid pärast kõva pummelungi, et oli siis vaja oma aega, tervist ja raha sellele kõigele kulutada - hing jäi tühjaks ning kõht sai kurjaks. Akadeemilisi ringkondi halvav paatos tõsiseltvõetavuse üle -- mida muuseas märkis mõned kuud tagasi Elliott Sharp intervjuus Postimehele, et elektrikitarriga on raske teenida helilooja tiitlit sealsetes ringkondades -, mistõttu tuleb sisse mittemidagiütlevaid kompositsioone. Võinuks pigem pakkuda veel seesuguseid lugusid nagu "The U.S. Army Postal Unit at Blandford, Dorset, 1944", mis kõlab justkui celesta-klaveril mängitud eksootilise kaemusena (kui palju see tehnitsistlikus plaanis huviäratav on, eristub muidugi ise küsimuseks). Kokkuvõtvalt ikkagi pigem plusspoolele jääv teos, samas üldplaanis pakkumata sügavamat elamust. Võinuks siiski vokaali varjatumaid pälvusi eksperimentidesse sisestada või siis panustada üksnes kõrtsiklaverile, et komponeerida suurepärane üllitis. Kitsamas plaanis mainitud instrumendil improviseeritud asjad siin panevad hinge õkva tantsima. Milleks tekitada katkestusi - seda enam, et kahtlaste avantüüridega?! 7.5 (6.5-8.5)

芳川ヨシノ - Timeless Echoes (2025)

Maltine

• J-pop 
• Shibuya-kei 
• Electronic pop 
• Alternative pop 
• Synth-pop 
• Fusion 
• Sophisti-pop

Jaapani legendaarse ning populaarse netiplaadifirmaskeene perre kuuluva Maltine Records'i 9-looline taies tõstab esile õhulise ja sünteetilise heliilma, mis pakub ühelt poolt tuttavlikke tundmusi, mida saab konkreetselt seostada Nipponimaaga; ent teisalt sama tahk jääb ikkagi sügavalt eksootiliseks. Lauldakse nii kohalikus kui inglise keeles, mille üldine toon on muretu ning võib-olla isegi kussutav. Siin on lustlikku süntesaatoritega ludistamist, mis ometi ei muutu oma naba imetlemiseks, vaid pakkudes kontrapunkti õhulisele vokaalile. Kui nõrgemates väljaannetes võib selline säherdune helind muutuda tapeediks ja liftimuusikaks, kuid kui see on läbimõeldult komponeeritud - nagu see siin kõlab -, siis toimivad eredad ja animeeritud süntekaread sisuliselt teise häälena: põrkuvad vastu, vastavad või väänduvad piki põhivokaalmeloodiat. See loob energiat, hoides helikeele dünaamilisena ja takistab õhulisusel triivida vormitusse. Kui ma märgistasin muusikat ülalpool sildiga "süntpop", siis on see vaid poolenisti tõde, kuivõrd sünteetilisus ilmneb ka sofistipopi ja elektroonilise fusion'i kaudu. Nagu võib aimata, ei jää sellest ka klubimuusika kaugele. Nagu olen aru saanud, toovad Tõusva Päikese maa netiplaadifirmad ja nende artistid ööklubid rahvast täis. 8.0 (8.0-8.5)

KWI -- Hands (2025)

CS Industrial 1982-2010

• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-electronica 
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimental electronica

Tšehhi eksperimentaalmuusikal läheb hästi, kuivõrd kaks selle valdkonna plaadifirmat - CS Industrial 1982-2010 ning Noise Margin on tõusnud jõuliselt esile, andes välja enamasti ahmima võtvat helindit. Tõsi, esimene neist oli püünel juba aastaid tagasi ning pigem on hakanud taanduma, ent teine tegutseb aktiivsuse tipul. Arusaadav on esimese taandumine, sest nagu nimigi ütleb, siis rõhuasetus oli suunatud vanemale, ajaloolisele industriaal- ja müramuusikale. Ka samad artistid jooksevad kummagi diskograafiast läbi -- põhiosa taieseid tuleb legendaarselt rühmituselt nimega Interpretace või sellega seotud tegelastelt. Ka Slawek KWI on legendaarne artist, kes on tegutsenud 80ndate teisest poolest saati. Tema kahest pikast kompositsioonist koosnev taies demonstreerib eksperimentaalse elektron- ja müramuusika kokkukuulumist, mida ühendavaks detailiks on "improvisatsioonid" modulaarsüntesaatori(te)l. Kujutagem ette, et ostate omale seesuguse pilli - koguka, paarikümne kilose tüki -, ning hakkate katsetama ja katsetama ning katsetama. Ei taha ei süüa, juua ega magada. Ent mingil hetkel ei piisa ka sellest -- õhku võngutada on tore, ent veelgi ähedam on, kui selle õhuvõngutamise parimaid osi saaks teistega jagada. Kuivõrd tegu on eksperimentaalmuusikaga, siis Kingsley või Perrey stiilis meloodiatele keskenduvat analoogludistamist siin ei kuule. Siin püütakse tuumitsi sügavale helisse tungida ning tuuakse esile helide erinevaid avaldumisviise. Avaldusvorm võib osutuda nakatumisvormiks. Nagu riukalikud kratid mängiksid lõbustavaid heliefekte klahvpillidel, mille nad on piista pannud progevanadelt. Ka Marsil saabub kord kevad -- siinne helistiihia meenutab mõneti (üle tundmatute maastike) rulluvat loodusraevu. Olgu kinnisideeline masin sulle kerge! 8.5 (8.0-9.0)

Makunouchi Bento -- Saloane SCRUM (2025)

Bandcamp

• Ambient 
• Art music
• Cinematic 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Hauntology 
• Electronic music 
• Experimentalism

Tahaks osata kirjutada sama meditatiivset mõtisklust võrdluses Makunouchi Bento (MB) pakutava helikeelega. Paar aastakümnet tegutsenud söakas Rumeenia eksperimentaal-elektroakustiline tandem Felix Petrescu ja Valentin Toma ei ole ilmselt veel leidnud väärilist tunnustust selle imetabase eest, mida nad on loonud siia ilma (ja võib-olla ka sellest väljapoole)  Aga nagu üks tark šveitslane ütles, et ükskõik kui isoleeritud ja üksildasena sa end ka tunned, kui teed oma tööd siiralt ja kohusetundlikult, tulevad tundmatud liitlased sind otsima. See annab vargsi lootusrikka, peaaegu vaimse tooni. See indikeerib duo pühendumust: nende siiras ja kompromissitu lähenemine filmilinalikule, piire hägustava muusika loomisele köidab loomuldasa kuulajaid, kes resoneeruvad selle veidrusega. Muusikaskeenedes, kus nähtavus sageli sõltub trendidest või esteetiliste algoritmide resonantsist, tundub see õrna kunstilise terviklikkuse manifestina. Nende muusika kirjeldus võiks lähtuda aja ja ruumi trotsimisest -- tuttavlik, millele samas on väga raske näppu peale panna -- võimatu määratleda, jättes järele vaid püsiva meeldivuse tunde. MB looming segab sageli kummituslikke elemente (ilmselt vanade salvestuste kummituslike kajade simulatsioonid, hingedelt maha kistud rahvamuusika, koost lagunevad elektroonilised atmosfäärid, orgaaniliste pulsside resonantsid väliülesvõtete ja elektroakustilise kihistusega. Nagu juba kaude öeldud: muusika tundub pooleldi meelde jäänud unenäona või pooleldi kuuldud meloodiana teisest kultuurist või ajastust, mis lahustub hetkel, kui püüda seda haarata ning määratleda. See peegeldab seda, kuidas nende albumid - varastest intelligentse elektronmuusika varjundiga eksperimentidest hilisemate teosteni, nagu helindid olematutele filmidele või olles oma tegemistes inspireeritud Bela Bartók'i folklooriarhiividest - kutsuvad esile kadunud või paralleelmaailmu, neid kunagi targu selgitamata. See on müstikat toitev sügav allikas. Nende tähelepanu keskendub tasakaalule ja hingamisele: põnevus ja intriig, aga ka rahu ja vaikus -- viis, kuidas muusika hingab ja lõdvestub, laieneb ja tõmbub kokku. Nende teosed liiguvad sageli läbi pinge ja vabanemise spiraalide -- kramplik tõmblemine lõõgastumise eeltingimusena on kena, sisuliselt füsioloogiline metafoor sellele, kuidas nende tihedamad, lämmatavamad lõigud lükkavad lahti tee õhulistele hetkedele. See ei ole lihtsalt hõljuv ämbientmuusika; see on muusika, millel on lisaks pulss, mälu ja emotsionaalne lihaskond. Viide euroopalikkusele ja orientalismile on pigem teenitud kui poosetav hoiak. Lai palett mentaliteedi ja praktikate läbipõimumisest - provintslikud juured, globaalsed sämplimistraditsioonid ning spektraalne töötlus - teeb erilise tegevusjuhendina ruumi uutele kummitustele kunatises hetkes. See on erakordselt tundlik ja läbinägelik teos, vältides žanritesse vajumist või tehniliste traagelniitide paljastamist esteetilises joovastuses, eelistades igatahes muusika emotsionaalse ja eksistentsiaalse mõju esilekutsumist. Juhul kui olete olnud Timișoara tandemi muusika austaja (või selliste artistide nagu The Caretaker`i ning The Fucked Up Beat`i oma), siis taoline tekst(uur) peegeldab nende vaikset püsivust ja kummalist, ajatut ilu, milleks siiski on tarvitsenud aega. 9.0 (8.5-9.5)

Ratkiller -- Antifinity (2025)

Glitch Please

• Noise music 
• Plunderphonics 
• Avant-garde 
• Sampledelic 
• Freeformfreakout 
• Sound collage 
• Electronic 
• Power electronics 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Abstract

Aastakümneid tagasi salvestasin The Fall'i albumi "Perverted By Language" (1983) kassetile. Mingi hetk keerasin lindi tagurpidi, tahtes kuulda "normaalset" keelt. Nali naljaks (see lause teine pool), aga Mihkel Kleis'i (MK) ehk Ratkiller`i 31-minutiline (või siis 62-minutiline) taies edukat 2025. aastat nautinud Eesti plaadifirma Glitch Please'i all pakub "normaalse" versiooni kõrvale ka "rikutut", antud juhul tagurpidi pööratud kompositsiooni. Autori sõnul võib muusikat võrrelda peeglitest täidetud ruumiga, kus peeglid peegeldavad üksteist. Arvata võib, et tulemuseks ei saa olla mitte midagi muud kui midagi väga skisoidset, st mõistusele hoomamatut. Inimlikul tasandil -- kas see on midagi ideerünnaku sarnast? Ideede rünnak -- kui subjekti mõjutavad samaaegselt teised subjektid, mõjutades üksteise psühhilist tuuma, üksteise egosid, üksteise raskelt kokku traageldatud "minasid", et sellel lasta taas mõrad peegelpinda lüüa; kirjeldatu ning sellest johtuva valu tagajärjel hakatakse otsima vaba ust, et ruumist saaks võimalikult ruttu lahkuda. See hüperkollaaž ei anna asu ei helisemantilises ega -intensiivses tähenduses. Üks armutu "nuudeldamine" pealtnäha loogiliselt rakendudes, aga...loogiline vastuolu ilmneb tervet mõistust murendavas intensiivsuses, pakendades tuhandeid eri kujukestega killukesi ühtseks tervikuks, lükates neid kokku ning pannes hoovama. Energiline intensiivsus on poom, mille kaikudes killukesed killustuvad üksteise kõrvale (ning mõned kõrvuti asuvad põimuvad teineteisest läbi). Mainitud nuudeldamine ulatub kahtlemata ka mustmetalli (sund)impulsside mõjuulatusse -- selle ebaromantilisse haavatavusse, evides selle müstilist kultuslikku jõudu ning positiivset irratsionaalsust ((lõhenemisel ja lagunemisel kui kontrollmehhanismide kadumisest tekkinud (lisa)jõudu)). Kaasasündinud surmatungi impulsse siin ei püüta välja lülitada, vaid vastupidi -- tugevate emotsioonide laastamistöö viiakse primitiivseimale tasandile. Lõpuks saabub kompromiteeritud vaibumine ja rahu -- kui valu "pärisimpulsid" on vaibunud, ent alles on jäänud fantoompisted. Nõnda see tervikobjekt kujunebki kuulaja (s)ees. Õieti kuulaja muutub. 8.5 (8.0-8.5)

Night Tapes -- portals//polarities (2025)

Nettwerk/Bandcamp

• Indie pop/rock 
• Glo-fi 
• Dream pop 
• Chillwave 
• Shoegazing 
• Electronic 
• Alternative pop/rock 
• Hypnagogic pop 
• Ambient pop 
• Alternative dance 
• Psychedelic 
• Indie dance

Ilmselt kui Night Tapes'i album ilmunuks 16-17 aastat tagasi, olnuks London'i ansamblil paremad võimalused läbilöögiks. Kuivõrd tegu on muusikatööstuses osalejaga, siis tuleb arvestada turukonjuktuuriga. Ilmselt nad ise ei ole ju trendimuutjad-murdjad, mistõttu tuleb kuhugi voogu sobituda. Või siis pigem -- las koerad klähvivad, karavan läheb edasi! Tegu on ju igati korraliku muusikaga, mida ei pea korralikus seltskonnas häbenema, ammutades peaasjalikult jõudu chillwave/glo-fi/hüpnagoogilise popi maagiast. Ent pealkiri osutab sellele, mis annab käesolevale 13-loolisele taiesele lõpliku viimistluse ning veetluse. Liikumine mööda indimuusika erinevaid modaalsusi annab asjale õige maitse manu ning lisab krehvtisust, mistõttu muidu liiga kergekaaluliseks kuulamiseks jääda võinud taies apelleerib oskuslikult tundlikkusele ja emotsioonidele. Kahtlemata on vahe unelemispopil ja unelemispopil -- kui näiteks neli kümnendit tagasi Boston'i punt Galaxie 500 viljeles seda minimalistlike kitarride ja vokaali saatel, siis jah, Iiris Vesik'u sugereeriv vokaal osutab enim sellele traditsioonile. Tugev klahvpillide olemasolu loob teistsugusema - juba valmis - kõrgplatvormi, millel jätkub peenhäälestus. Olenevalt konkreetsetest lugudest meenuvad kord The Sundays, kord Pia Fraus, kord Memoryhouse, kord Ariel Pink, kord tantsuline Curve. Tõepoolest, ühes loos jõnksutavad trummi ja bassi/jungle-rütmid vankrit edasi, kasvades tasapisi eepiliseks ämbientpoprokiks. Nii mõnigi kord lauljatari dešifreerimatusse kalduv vokaalitsemine hakkab meenutama unelemispopi ema Elisabeth Fraser'it ning tema bändi Cocteau Twins'i müstilisemast veimevakast tõusvat muusikat. Albumi teises pooles on mitu pärlit, milledega võiks illustreerida möödunud aasta väljapaistva rokkmuusika kogumikke. Jäingi hindamisel veidi kahe heinakuhja vahele kinni -- otsustasin lõpuks, et tegu ei ole palju hea, vaid natuke väga hea üllitisega. 8.5 (7.5-9.0)

Northern -- The Sannikov Land: Of Willpower and Other Calamities (2025)

Trash Can Dance

• Black metal 
• Black'n'roll 
• Raw black metal

Mustmetalli kuulates võib kerkida küsimus selle usutavusest ja vannabiindusest. Meenuvad jutud sellest, et sageli selle muusika taga olevad isikud on kenad, ilmselt ka enamiku fännide kohta võib sama väita. Võiks ju eeldada, et see on psühho- ja sotsiopaatide pärusmaa, ent kahtlustan, et viimased pigem kuulavad "lõbusaid viisikesi". Võiks ju arvata, et tõsiste lapsepõlvetraumadega tegelased - kellede koletistest vanemad on muuseas sundinud omi võsukesi pealt vaatama, kuidas madu sööb lapse lemmikloomast küüliku ära - pöörduvad vinduvale vihale ja kõrvalekalletele ehitatud heli manu. Nagu Gibsonton`is resideerunud n-ö krabimees Grady Stiles sundis oma tütart pealt kaema. Teisalt on ju arusaadav, et kõik artistid ei saa olla vargvikernesid ning ei peagi olema, kuivõrd psühholoogiliste (kaitse)mehhanismide toimeviis on erinevate isikute puhul varieeruv ning eelpool eeldatust märksa keerulisem. Tartu ansambli Northern'i 8-looline taies annab kuuma -- toores ja primitiivne metallsaund, millest kostub läbi nii kõvatuumapunk kui Black Sabbath ning teisalt vürtsitatakse jõnksutavaid jõrinaid-jörinaid kõrges registris laulmisega (isegi kui see doseeritult muutub veidi kitšilikuks, ei ole see piinlik ja tüütu, vaid igati lõbustav). Aeg-ajalt lisanduvad klahvpillid, ent muutumata eksplitsiitseks (must)sümfometalliks. Need kostuvad kaugel taamal või justkui läbi filtreeriva ruloo ning pigem rõhutavad tee-seda-ise esteetikat. Kuulasin bändi kassetti 4-5 korda ning isiklikus kujuteldavas edetabelis tõuseb see kõigi aegade Eesti parimate bläki taieste sekka. Näiteks - tänu pealkirjale - meenus samuti Trash Can Dance'i all üllitatud The Grey Calamity 90ndate lugusid hõlmav kassettalbum. 8.5 (8.0-9.0)

Pandacetamol -- Below The Surface (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient
• Electronic music
• Ambient techno
• Progressive electronic
• Kosmische Musik
• Space music
• Ambient drone

Pandacetamol'i 12-loolisel on rütmid ja sünteetilised helivood, virmaliste veiklemine ning sisemaailma rohkem või vähem teadvustatud ustest uutesse universumitesse sisenemine. Sisemaailmad korreleeruvad välisilmaga, pakkudes liikumiskoridore hulgi ja otse. Nii et 59-minutiline üllitis on heliline peegeldus duaalsusest subjekti seesmiste uste ja tohutu välise avaruse vahel. Albumi aluseks on meeleolu vormiv segu rütmilistest virvendustest ja voogavatest sünteetilistest helivoogudest. Pandacetamol'il õnnestub tabada seda, mida saab kirjeldada virmaliste helidena -- seda kummitavat, kõrgsageduslikku esteetikat, mis tundub nii sfääride harmooniast puudutatuna kui ka sügavalt üksildane, värvirohke ent külm. Erinevalt näiteks Tim Hecker'i boreaalsest lopsakusest ning kummastavast soojusest või siis 70ndate lõpust esilekerkinud sageli banaalsest kosmosemuusikast - mis on läppunud soojusest risustatud - peegeldab käesolev tühjuse reaalsust: see on ilus, tõepoolest, aga see on ka füüsiliselt kurnav ning emotsionaalselt vahemaad tekitav ja hoidev. Ümberpööratud loogikaga ekspansiivsus. See ei ole romanss tolmukübemega, kes on sinna juhuslikult(?) sattunud. Selles peitub paeluv pinge: see tund aega kajastab ka analogismi ja essentsialismi vahelist võitlust, mida ühelt poolt vaadeldakse läbi hinge ühtsuse prisma. Pandacetamol õõnestab "mina" killustatuse ja muutuse teekonnal halastamatult: sarnasused ilma ühise substantsita, mis voogavad ja lahustuvad rütmiliste virvendustena ja sünteetiliste vooludena üle helimaastike. See ei ole hubane kosmiline embus. Soojuse tõrjumine kummitava väljakutsena on albumi tugevus. Emotsionaalse distantseeritusega ja füüsilise taagaga läheneb Pandacetamol eksistentsi keskmes olevale üksildusele -- see ei ole mitte kõrvalekalle mingist tõelisest, olemuslikust "minast", vaid analoogiline tõde hingest. Tulemus on sügavalt üksildane, jah, aga ka vabastav: heli, mis näitab, et tühjuses tuleb elada ilma illusioonideta, leides ilu teravas virvenduses, mitte aga lohutavas müüdis muutumatust tuumast. 8.5 (7.5-9.0)

Swaying Smoke -- Grieving Tendrils Remain Hidden (2025)

Swaying Smoke/Bandcamp

• Avant-garde 
• Drone 
• Avant-rock 
• Post-minimalism 
• Experimental rock 
• Drone rock 
• Illbient 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Ambient

Käesoleva 6-loolise taiese taga on James Lowery (JL), kes palju aastaid tagasi vedas vabalt üllitatava muusika blogi (kui mäletan õigesti, siis lehekülje nimi oli Illusory nagu ka ta plaadifirma nimi). JL muusikale on iseloomulik kajade olemasolu -- konkreetsemalt monokroomsed kajad, mis justkui koosnevad terasest, roostest ning õõva kuulutava vaimu hingeõhust. Need kajad ei ole ekstra esile tõstetud, ent need imbuvad kuulaja vereringesse. Koletu deemon lõputust ilmaruumist sisistmas, et mingit lootust ei ole -- inimese impulsid on nõrgad, mõistus ning aeg piiratud. JL muusika lööb harmooniate massiga -- rõhuasetusega teisel sõnal -, kus tektoonilised platood liiguvad-nihkuvad-muutuvad, muutes aluseks olevaid helisid, samas uusi juurde luues. Droonmuusika roll siin on tekstuuri kasvatamine, ent rokkmuusikaline impulss teisalt annab asjale selgema suuna (eks see piiride tõmbamine ole väheke intuitiivne, kuivõrd mainitud žanrid on traagelniidi jälgi jätmata üheks põimitud). Artisti suurusest annab märku eepilisuse ilmnemine orkestratsioonide ning klaveriakordide näol, pakkudes tehnilisele lähtepunktile vaatamata tugeva emotiivset vaheldust ja tõusunurka. Näiteks avalugu on väga kaeblik -- et mitte öelda sügavalt kurb. Seevastu lugu D ilmutab imepärast lendu ämbiendi ja progressiivelektroonika tiibadega, olles ülevuses isegi omamoodi lõbus(tav). Loos E sugeneb sulatuskatlasse katedraaliorel, mis hoiab teostmoodi meeleolu üleval. Vähemalt selle albumi valguses -- äkki ikka on lootust? 9.0 (8.5-9.5)

Kollaborateur -- Ritual Romano (2025)

Militant Liturgy

• Dark ambient 
• Ritual ambient 
• Micronoise 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Abstract 
• Conceptual 
• Avant-garde
• Post-minimalism 

Käesolev 6-looline taies pärineb Poola leibeli Militant Liturgy alt, mille asjapulgad kirjeldavad oma platvormi sõltumatu plaadifirmana, mille alt välja antav raske elektrooniline muusika on mõjutatud kristlikust temaatikast, olles stiililiselt seotud ämbient-, droon-, industriaal- ning müramuusikaga. Tõepoolest kõik need mainitud žanrid on siin kenasti esindatud, mille kohal hõljub hämarsünge loor, mis ilmselt ongi eelpoolmainitud ristiusu mõju. Ehk siis kristluse ideeliselt süngem külg ja mõju inimteadvusele tuuakse pinnale -- kui on inspireeriv, ei ole ju vahet, kuivõrd elus kipub nõnda olema, et asju ja nähtusi saab vaadelda nii helge(ma)st kui ka tumeda(ma)st vaatevinklist. Annab aimu kultuuri sügavusest. Igatahes. Aga võib-olla tekitab see taies kuulajas härdust, koosnedes aukartusest, teadmatusest ning hirmust. Kõik need kujutluspildid viimsest kohtupäevast, põrgust ning puhastustulest; kesk- ja varauusaegsete mõtlejate ja teadlaste lõputud arutlused selle üle, et kuidas surnukehad peaksid ilmuma Looja ette (kodumaine mõtleja Roomet Jakapi - kes muideks on Poolas mõnda aega õpetanud - on seda teemat aastakümneid uurinud ja tutvustanud -- soovitan tema Vabamõtleja sarjas ilmunud teost "Irratsionaalne"). Muidugi, eks inimkonda suht algusest saati on kammitsenud hirm Jumala(te) kättemaksu ees ning mõtlemist on kandnud pingutused päästa lahti meelte ümbert usulise hirmu pingul keermed (nagu väitis luuleliselt Rooma atomist Lucretius). Selle teema peensustesse sisenemisel võivad käesolevad 26 minutit helilist roomamist valdavalt kõmisevate, ent kildudeks purunevate rütmidega pakkuda ergutavat tausta. Aga uurides lugude pealkirjade tähendust ning tõlgendamisviise, sain aru, et plaadifirma tähendabki täpselt seda, millele nimi osutab. Oh mind uskmatut küll! Nagu on olemas kristlik bläkk, nõnda näikse, et vähemalt selle plaadifirma näol olemas kristlik tumeämbient. Ning on tõesti hea! Või on see väljaspool head ja kurja. 8.5 (8.0-9.0)

Julien Palomo -- Modulisme Session 132 (2025)

Modulisme

• Abstract 
• Micronoise 
• Electro-acoustic 
• Improvised music 
• Conceptual 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Musique brut

Tean Prantsuse artisti ennekõike tänu seotusele Mahorka-nimelise netiplaadifirmaga. Bulgaaria leibel on andnud ta asju välja ning samuti on ta teinud koostööd teistega (kaks üllitist Fabbien Robbe'ga) Mahorka diskograafias. See 20-looline taies on silmatorkav näide ühtaegu abstraktsest ja robustsest modulaarelektroonilisest muusikast -- helid läbi vägivallaprisma -- tahtlikult abrasiivsed ja struktureerimata helimaastikud, mille taga võiksid olla lindimanipulatsioonid, moonutatud elektroonika, mürageneraatorid ning "õhust võetud" helid (kui teaks, et seda ei ole loodud modulaarsüntekaga). Siin puuduvad meloodiad ning tavapärased rütmid (rütm on siin imaginaarne) -- see on lakkamatu robustsete tekstuuride ning teravate sakkide rünnak, manades füüsilist ja psühholoogilist agressiooni ilma lahenduseta, keeldudes kuulaja kogemust struktureerimast ja rahustamast. Erinevalt päriselust jäljendatakse siin muusika vahendusel agressiooni: helid kuhjuvad rivaalitsedes (moonutused võistlevad domineerimise nimel, tekitades eristumatusest tuleneva kriisi (kus iga element püüab silma paista-kõrva torgata)). Mehaanilise toorusega vägivallatsetakse ilu kallal, mistõttu ei ole ka õigustatud ootused ekstaasile. Esialgne ebamugavustunne muutub hälbinud lummuseks. Hälbivuse tõttu struktuuris toimub ühtlustumine ja seejärel ühtsustumine: müra kehastab rituaalset vabanemist, minimeerides pingeid ning võimalikku vägivalla eskaleerumist. Võib ju küsida, et mida need helindid endast õieti kujutavad? Abstraktsioon tähendab helide ilmnemist füüsilisel kujul, st kindlasti ilma moraali taagata (ilmselt ka seetõttu oli Delia Derbyshire'ile vastukarva, et süntesaatorid läksid hulgitootmisse -- olles "süüdi" rohkem või vähem "kahtlaste" taieste avalikkusesse paiskamise tõttu). Modulaarne ülesehitus võimaldab täpset kontrolli tagasisideahelate ja ostsillaatorite üle, võimaldades kontrollivalt manipuleerida vägivaldsete impulssidega. Kõik see oli veelgi ilmsem ja vahetum eelmise sajandi esimesel poolel, kui masina kui võõra taltsutamine ja sellest tuleva heli integreerimine nõudis võõra põhjalikku tundmaõppimist. Ühes loos on kuulda kärbse suminat -- kõlab kui ootamatu teadaanne elu võimalikkusest ilmaruumis. Jaapani kompromissitu kidravirtuoos Keiji Haino mainis ühes hiljutises intervjuus, et vabajätsu õppinu lõpetab päeva lõpus ikkagi vabajätsu seltsis. Käesolev näide on hea näide sellest, kuidas vabajätsule spetsialiseerunu lõpetab kosmoses. 8.5 (8.0-9.0)

Cobramor -- Música para eremitas e seus demónios (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Ambient 
• Guitar ambient 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Experimentalism 
• Ambient rock

Staatiliste tekstuuridega sageli täidetud maastikul paistab see uusim 3-looline rännak silma evolutsioonilise droonmuusika meistriklassina. Siin käsitletakse heli sügava psüühilise teekonnana. Album algab mõtiskleva tundega, luues sügava aluse odüsseiaks. Selle teose iva ja sära peitub selle muutuvas resonantsis. See, mis algab füüsilise vibratsioonina, ületab kiiresti kuulmismeele, muutudes mitmemõõtmeliseks - ehk koguni sünergiliseks - kogemuseks. Muusika ei vibreeri mitte ainult kõrvades, vaid ka luues teadvuses uusi teid. Üks kõige silmatorkavamaid momente saabub tühja ruumi ja üksildaste, venitatud kitarriakordide vastasmõjus. Tühi ruum esindab toorest mateeriat kui iseenesest mõttetut entiteeti. Säherduses kontekstis kitarr ei mõju mitte üksnes instrumendina, vaid psüühilise energiana, mis annab sellele ainele eesmärgi.
Kitarrienergia kogunedes küllastab see vaakumi laetud signaalidega, muutes tühjuse mitte ainult mõttestatuks, vaid ka vastupandamatuks. Minnes veelgi sügavamale -- album mängib pingega individuaalse heli ja selle keskkonna vahel; selle teostamist võimaldavad täpsed, võnkuvad sagedused, mis kahtlemata nõuavad keskendunud kuulamist. See on haruldane kunstiteos, mis suudab olla nii intellektuaalselt range kui vaimselt ülev, tõstes kuulaja olemise viisi, kus heli ja mina vaheline piir hakkab hägustuma. 8.5 (8.0-9.0)

Hanetration -- Sightline EP (2025)

Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Micronoise

Mõtlesin hiljuti enne küllaminekut, et kas panen selga My Bloody Valentine'i Loveless-särgi või Burzum'i Filosofem'i -- kuivõrd külla oli tulemas ka katoliikliku Hispaania kuninga alam, siis otsustasin esimese kasuks. Seoses jõuludega -- kas jõulud või siis talvine pööripäev - mida niikuinii on juba enne kristlust tähistatud - mille näol on tegu paganliku pühaga. Kuulates Briti saartelt pärit produtsendi uut teost, mis - üllatus-üllatus - ei koosne enam käputäiest lugudest, vaid ühest ainsast pikast kompositsioonist - 17-minutilisest kompositsioonist -, siis tuleb möönda, et see muusika kätkeb eneses paganlikku elementi. Põhimõtteliselt on tegu pikaldase drooniga, mis varieerub, kordab ennast nende natuke rohkem kui tuhande sekundi vältel. Mänguilu huvides võiks numbri 1057 teisendada aastaarvuks -- jõuaksime õitsvasse keskaega. Droonhelid on siin resoneeruvas positsioonis, mis tähendab seda, et distortion-efekt jookseb üle selle selgroo, lisades sellele jumet ja vürtsikust. Lõppude lõpuks tekib küsimus, et kas see muusika ongi üleüldse see, mis ta näib. Natuke on ja ilmselt ei ole ka - minimalistlikust ning post-minimalistlikust muusikast tegelikult imbub välja palju enamat kui esmapilgul paistab -- minimalistlikud vormid paljastavad enamat kui luksusesse mähitud popmuusika. Lahti muukimise viisid on erisuunalised -- pigem popmuusika puhul näeme seda, et luksuslik lõpp-produkt koordub sageli kuivaks ja lihtlabaseks laulukirjutamisstruktuuriks; samas kui droonmuusika puhul - vastupidi -, see, mis näib olevat peo peal, hakkab sealt minema tuulduma, hakates tungima teistesse dimensioonidesse ning omandama hoopis teistsugust kuju ning erinevaid varjundeid. Tekib koguni kummituslik efekt -- kas need helid, mida me kuuleme, on ikka needsamad või on hoopis fantoomhelid? Igatahes helide (tagurpidi) rullumine omandab pöörase mõõtme, millest omakorda kasvab välja peenekoeliselt hullutav energia. Stiihiline energia, mis justkui oleks sidusalt pakendatud hoolimata ragisemistest-väändumistest-rebenemistest. Omamoodi must auk, mis on avanenud, võrgutades kuulajat selle veerele astuma. Drone de force. 8.5 (8.0-9.0)

Smiltzo -- Speech (2025)

Zenapolæ 

• Art rock
• Ork-pop 
• Spoken word 
• Experimental rock 
• Ambient techno 
• Post-rock 
• Chamber pop 
• Electronic 
• Conceptual 
• Baroque pop 
• Avant-rock 
• Electronic 

Oo jaa, ma mäletan Smiltzo`t veel sellest ajast, kui ta alustas Itaalia netiplaadifirma In Your Ears all selle kümnendi algul. Igatahes Francesco Monaci album "The Loneliness Of The Chess Players" (Enoughrecords) oli üks eelmise aasta väljapaistavamaid (rokk)üllitisi. Albumil kohtus eepilisus esteetilise nutikuse ning tehnoloogilise lõpuleviidusega, milles hõrk muutus isikupäraseks puudutuseks. Progresiivne rokk 21. sajandil, ma ütlen. Eks sama võib tegelikult väita ka käesoleva 10-loolise kohta, kuigi võrreldes eelmise aasta taiesega on muusika ehitatud ühiskonnategelaste, mõtlejate ning vabadusvõitlejate kõnede ümber (De Beauvoir, Mahatma ja Indira Gandhi, Luther King, Einstein jt). Imponeerib see sügavus, mis helipildi kulgemisel mööda lineaarseid kaldaid tungib lõppude lõpuks laugetelt platoodelt voogude sügavustesse. Kõige eepilisemad momendid põhjustavad hingeliigutust -- midagi Lambchop'i, Sufjan Stevens'i, Jens Lekman'i ning Penguin Cafe Orchestra kategooriast (iseäranis loos "Etre Femme"). Temaatiliselt ringlevad kõned vabaduse, võrdsuse ning demokraatia ihaluse ümber (eriti seal, kus seda ei ole -- konkreetselt Myanmar`is). Kahtlemata on demokraatias omad nõrkused, ent selles poliitilises formatsioonis on luba ja võimalus küsida iseeenda põhiolemuse (ja kehtivuse) järele -- ning sellest johtuvalt saada aru, et kus (kontroll)punktis konkreetsel ajahetkel viibitakse. Kõik nurjatud, kes püüavad poliitilist võimu kahmata, usurpeerida või sellest kinni hoida, muutuvad ruttu naeruväärseteks ja -alusteks. Olgu see riigi- või erakonna tasandil. Tuleb hinnata seda, mis meil on. Kõikide plussidega ja miinustega. Iseäranis plussidega. 9.0 (8.5-10)

Dolphins of Venice -- Captains of Industry (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Sound collage 
• Experimental electronica 
• Electronic music 
• Plunderphonics
• Sampledelic 
• Ambient pop 
• Seapunk
• Breakbeat 
• Flashcore

Käesolevad 51 minutit suudavad ära mahutada 15 lugu. Siin on palju helisid, mis meenutavad "Autobahn'i" aegset Kraftwerk'i --justnimelt albumi kolossaalset nimilugu. Piiksuvad ja tuututavad pasunad ning pehmelt põrkavad sünteetilised helid avatud helipanoraamides ning vokaalides võnkeid tekitamas ning uut ajastut ette kuulutamas. Teisalt helikollaažlik lähenemine meenutab pigem People Like Us'i, Cagey House'i ning Ergo Phizmiz'i tööeetikat ning nägemust, milles helide rõõmuküllasus on saavutatud erinevate helide tiheda sämplimisega, moonutades nendega konteksti -- esialgsest taotlusest sageli kardinaalselt teistsugune kavatsuslikkus on tõusnud esiplaanile. Eks meisterlikkust hinnatakse ikkagi selle järgi, kuivõrd eelduslikult kergemeelne (õhuke) helind suudab vastuvõtjas tekitada ankruid ning sillapäid, et gondliga oleks võimalik teha vahepeatusi ja sõiduvahendile hoolduspause. Kohati see justkui õnnestuks, ent kohati vajub laiali, jäädes hajusaks ning ebamääraseks -- et mitte öelda isegi õlgu kehitama panevalt lineaarseks ja efektidele - pelgalt efektidele - rõhuvaks taieseks. Lisaks helililisele sarnasusele tekkis paralleel Oneothtrix Point Never'i albumiga "Magic Oneohtrix Point Never" (2020, Warp), mille puhul efektide rohkus ning nõrk narratiivsus jätsid taoteldava maagia vesiseks. Ent kindlasti ei saa väita, et Veneetsia Delfiinid jätaksid kuulaja külma kätte. Siin kahtlemata on huvitavaid momente, ent läbivat paradigmat ei ole paraku jah tajuda. Läbivat jutustust, mis seoks need huvitavad helindid kuulaja (ala)teadvusega ning mäluga. Lõppude lõpuks taandub see kõik üheks tasapaksuks helimassiks; harjun esialgse fragmenteeritusega -- hääbuvad erinevused, taanduvad dünaamika ja pinge. Ehk ainult "Office Pingers" suudab lõikavate hapet pritsivate süntekatega piisavalt närvikõdi tekitada. "Polly is Broken" demonstreerib seevastu alguses tervitatavat kreenis gravitatsiooni, ent mille liikumistrajektoor hääbub tühjakspigistatud žestiks. Väga sümptomaatiline. Teine variant on lõbususe aspekt -- aga...no fun. Seda albumit võib võrrelda täielikult tehnoloogilisest vaimust kantud muusikalise masinaga, mida iseloomustab inimese tekitamata jäetud sidus psühhilis-mentaalne vooluring, mis aeg-ajalt seiskab masinavärgi. Tuleks teha peenhäälestamist, tuleks süsteemi tsüklilisust ja impulsside edastamist parendada. Probleem, millega eelpoolmainitud Düsseldorf'i legendid pidid kunagi kontserditel tehnilises plaanis rinda pistma. 6.5 (6.0-8.5)

Substak -- The Corroded Self (2025)

Zenapolæ

• Avant-garde 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Lowercase 
• Found sound 
• Sound art

Kreeklase Kostas Staikos'e (KS) ehk Substak'i kahest pikast kompositsioonist (11- ja 14-minutiline) koosnev taies USA netiplaadifirma Zenapolæ all esindab toorete, industriaalsete tekstuuride töötlemist vaikseteks - et mitte öelda - peaaegu hääletuteks helideks. Kuivõrd absoluutset vaikust ei ole võimalik planeedil Maa kogeda, siis võibki rääkida (suhtelisest) vaikusest. Seda kõike tuleb vaadelda materiaalse reaalsuse ja psühholoogilise taju kokkupuutepunktist. Viimane tahk peegeldab üleminekut karmilt, füüsiliselt helilt minimalistlikule -- kujutab endast nihet sisemisele peegeldusele. Seesmised hingeliigutused omakorda on muudetud helialkeemiaks -- kuivõrd "pärismasinate" helid (rongid, masinad) on töödeldud hääletuteks pulseerimisteks ja signaalideks, siis "sulatab" KS sisuliselt füüsilist maailma. Intrigeerivus tuleneb sellest, et muusika ei esinda siin enam objekti, millest see pärineb, vaid selle asemel esitletakse selle objekti mälestust või viirastust. Eks siin kehtib ka järgmine põhimõte: muusika jääb samaks, aga kuulaja muutub. Kui heli surutakse vaikuse äärele, siis lakkab muusika olemast see, mis kõlaritest kostub, muutudes rohkemal või vähemal määral kuulaja pingutuseks seda kuulda, seda haarata, seda mõista, seda tõlgendada. Lisaks hea asi seesuguse redutseeritud heli puhul on, et selles puudub maitsetusest võrsuv vulgaarsus, mis vänge virtsana lämmatab kõik tärkava (see võrdlus pädeb suurepäraselt taimekultuuride kasvatajate soovitatuga -- puudele ei soovitata kunagi lahjendamata läga juurtele valada -- kõrvetab ning meelitab kahjureid ligi). Liikumine vaikusesse on ühtlasi nihkumine surma - ajalisuse kui pühholoogilise fenomeni selja taha jätmise - poole. Mark Hollis Talk Talk'i ning sooloalbumiga näitlikustas seda popsfääris suurepäraselt (protsess päädis alles tema surmaga 2019. aastal). 8.5 (8.0-8.5)

The Echelon Effect -- Departure (2025)

Bandcamp

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Ambient rock 
• Electronic

Kaasaegse postroki laialivalguval maastikul maadlevad artistid sageli keskse eksistentsiaalse kriisiga: kuidas jääda tunnustatud žanri terviku osaks, säilitades samal ajal eeldatavat ainulaadset identiteeti? See pinge samasuse ja erinevuse vahel -kuulumise soovi vastandus vajadusele lahkneda stiili peavoolust - on The Echelon Effect'i edasiviiv jõud. See siin ei ole plahvatuslik mäss, see on peen lahknevus. Kui paljud postroki artistid langevad heliseina ja crescendo-klišee lõksu, ilmub The Echelon Effect (peamiselt David Walters'i looming) varjust, ilmutaded perioodiliselt helisid, mis tunduvad hingava organismina. Siinset helimaastikku määratleb kontrastsete jõudude õrn tasakaal: ühelt poolt valgust kiirgavad kitarrid - mis pigem virvendavad kui möirgavad - kildudeks purunevate löökpillide kohal ning peenekoelise elektroonika taamal horisonte maalimas. Sinna juurde veel siin-seal ilmnevad vaevumärgatavad loodushelid, mis on eelnevaga tihedalt läbi põimitud, suunates sümfoonilised keermed reaalsusesse. Need peened orgaanilised puudutused - värelevad välisalvestused ja tekstuurilised graveeringud - lisavad asjale lisaindu. Tõepoolest, üleminek filmilikust suursugususest vaiksesse ämbientlikku mõtisklusse on sujuv, vältides žanrile sageli tüütut tihedust ning mittemidagiütlevat ruumitäidet. Hinnatav on tulem, et kui orgaaniline see kõik näikse: elav, hingav üksus, mitte kunstlik konstruktsioon. Sümfoonilised paisud looklevad ümbritsevates uuristustes, luues sujuva voo eristamise moel -- ühel hetkel tulevad esile ebamaised kitarrikihid, järgmisel momendil tõmbuvad need tagasi, et paljastada tagasihoidlikud löökpillid või summutatud elektroonika. See on rokkmuusika, mis tasustab korduvat kuulamist, paljastades eristatavaid kihte, justkui rebides keerulise kanga lahti, hindamaks selle üksikuid niite. Ei ole see käputäiest lugudest koosnev taies revolutsiooniline taies, ent keskmisest siiski kõrgemale eenduv. Ka plaadiümbris on mõtteid ärgitav -- on's need lennukid või linnud, kes õieti lahkuvad? 8.0 (7.5-8.5)

Virabelo -- Nova Mistero (2025)

Archive

• Ambient 
• Microtonal
• Progressive electronic 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Post-minimalism 
• Dark ambient 
• Electronic 
• Post-classical 
• Drone

Selle 7-loolise üllitise üllitamisega oli seesugune lugu, et New Jersey`i lõunaosast pärit artist oli albumi üles laadinud Archive.org-i juba novembris, ent palus seda mitte levitada enne detsembrit. Juhuslikult sattusin peale, senini oli artist üllitanud lugude kaupa (õigem oleks kasutada mõistet "kompositsioon", kuivõrd annab kaalukust juurde -- kuivõrd träkkide pikkus ületab enamasti kümmet minutit; nagu ületavad ka käesoleval taiesel). Ma tahaksin nii väga nimetada seda muusikat klassikajärgseks helindiks, sest kõik kriteeriumid on siin esindatud -- 78-minutiline voogava helindi figuursed jooned sulanduvad pikkamööda abstraktsiooniks. Võib-olla ei olegi siin kasutatud päriselektroonikat, vaid orkestripillide (pikad) noodid on pelgalt läbi filtrite suunatud ning harmoniseeritud. Üllitise akroni moodustavad droonmuusika, ämbient ning klassikaline muusika, mis siis erinevate rõhuasetuste ning suhestatusega erinevaid kombinatsioone moodustavad. Aeg-ajalt ("Samtempeco") äratatakse kuulaja unest, sisenedes tumedatesse sügavustesse. Kui sügav on sügav? Ilmselt niivõrd põhjatu, et kui päriselus vastet otsida, siis ilmselt sealt välja ei ujuks. Ruum on peenetundeliselt täidetud lainetega, mis resoneerudes haaravad kogu ruumi, muutes selle üheks suureks lainetavaks väljaks. Järelikult on siin seitse hiiglaslikku lainet, mis pigem meenutavad välju. Laine harjal seistes võib selle purustavat jõudu aimata, ent selle hiigellaine tektooniline efekt jääb targu realiseerimata. Virabelo on kavatsuslikkuse ja energia(tasakaaalu) kanaliseerinud pigem seisundi- kui vormi(stamis)muusikaks. Selle realiseerimiseks on olemas teistsugused žanrid -- postrokist ämbientse mürani. Samas -- ei jää sellest ei Arvo Pärt, Stars Of The Lid, Bing Satellites, Loscil ega Brian Eno kuigi kaugele. Igatahes elu pulbitseb selle pinna all, tahtes kohe-kohe lõõmama hakata. Justkui päikesevarjutust läbi oonüksmustade klaaside piideldes, saades pelgalt aimu meie kalli tähe pinnal toimuvatest plahvatustest ning reaktiivprotsessidest. Pigem lõpuloo "Monolito" esiots annab selgemaid signaale -- kuigi ka need on mattunud helifiltri kihtidesse. Või on see hoopis pelgalt veidrate keermete korrastatud turbulents, mis küll lõõskab, ent ei kõrveta. Ometi ilmselgelt manitseb ettevaatlikkusele. Selle muusika pealtnäha lihtsa helikoe tegelikust sügavusest annab tunnustust ka tõsiasi, et kuulates seda eri kaugustelt, võib kuulda erinevaid asju. Ometi eepilisus ei kao kuhugi ja müstika mitte kunagi. 9.0 (8.0-9.5)

Neuronphase -- My Dear (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance
• Electronic music 
• House music
• Lounge house 
• Jazz house

On imelik tunnistada, aga olen juba aastaid olnud haussmuusika kütkeis nii põhjalikult, et isegi kui ma ise olen katsetanud kõikvõimaliku müra ja müdistamisega, ei ole ma suutnud sellest stiilist üle ega ümber saada. See on müstiline asi – justkui teaksid sisimas, et kusagil ootavad avastamist palju radikaalsemad ja huvitavamad helimaailmad, aga ikka ja alati tõmbab tagasi see kick ja cinematic, see soe bassiliin ja need pisikesed, peaaegu nähtamatud või sujuvalt teineteisse sulanduvad detailid ning purpurtooni kiiskavad sügavused, mis panevad hinge tundma ning keha liigutama. Raul Saaremetsal oli kunagi täiesti õigus: hauss on kõige-kõige. Võtame kontranäitena trummi ja bassi -- 90ndatel Eestis peeti neid kahte vaat et vennasstiilideks, täna viimati mainitut (üle) kuulates tundub enamik sellest muusikast kõlupäiste kitsarinnalise mugavustsoonina, mis kunagi tundus radikaalne, aga lõpuks sumbus iseenda piiridesse. Hauss aga elab, hingab ja areneb edasi. Äkki lihtsalt ongi nii, et haussmuusikaprodud on üliandekad. Ilmselgelt on nad tundlikumad. Ja just seda tõestab meie oma Anti Aaver 9-loolise albumiga (eile sain vinüüli õnnelikuks omanikuks!), mis on lihtsalt nauding algusest lõpuni. Avaloos "World Go By" on isegi estraadilikku gravitatsiooni, mis kohe tõmbab taiese kergelt ja mõnusalt nihkesse. See plaat on täpselt selline muusika, mida armastan: sügav, soe ning hingav ja õhuline. Siin on kergekaalulisi puupuhkpille (Priit Sootla soleerib flöödil, mille helid hõljuvad üle rütmi illusoorse ajuuduna), aga ka raskemaid vasktorusid, mis kingivad peaaegu bigbändi-laadse keerme -- ja ometi ei lähe asi kunagi ülepingutatuks. Kõik on tasakaalus. Bassiliinid on lihavad, aga mitte kunagi labased; perkussioon on krõmps ning detailirohke, aga ei pätsa mitte alati peaosa (nt lounge'ilik lõpulugu "Forever", mis paradoksaalselt lõpeb kui noaga lõigatult). Ja mis kõige tähtsam -- kogu album hingab kvalitatiivselt ühtemoodi: ei ole kiirustamist, pole täitepalu, saadakse hakkama ilma "nüüd teeme ühe klubihullutaja, et rahvas rõkkaks”-mõtteviisita. See on tervik, mis võtab aega, et avaneda, ja kui ta avaneb, siis ei tahagi enam midagi muud kuulata. Anti Aaver on juba ammu Eesti hausi lipulaev, aga selle plaadiga tõestab taas, miks just tema. Siin ei ole mingisugust piiride (tagust) jäljendamist ega trenditsemist -- see on tema hääl, ning see hääl on praegu paremas vormis kui eales varem. See jutt kehtib ka siis, kui peaks kohati meenutama Jazzanova't või St. Germaini'i elegantselt sametisse pakitud kerget neurootilisust. Kui armastad haussi, siis see album on kohustuslik. Kui arvad, et hauss on ainult klubimuusika, siis kuula seda plaati ja saad nutikamaks. 9.0 (8.5-9.5)

reFUGeeS From Beyond -- Art Of Sabotage (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Dada music 
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Noise music 
• Neo-psychedelia 
• DIY 
• Improvised noise

Ed End'i tegemised on alati põnevad tundunud, kuivõrd tema muusika esindab omamoodi valvsuse seisundit, rakendades vastupanu enesega rahulolule -- ta alustab omi tsükleid nii albumite kui kompositsioonide lõikes teatud nullpunktist; end justkui korrates, tsüklitesse langedes, et vaadata asju erinevatest vaatenurkadest -- parandada, muutuda, areneda. Ta kindlasti ei ole progressivistlik artist ses mõttes, et jõuda välja kuhugi sirendavasse ideaalpunkti. Tema muusika on pigem instrumentaalne protsess, milles on nii edasiliikumist kui tagasilööke, nii käänakuid kui takerdumisi -- ent tehes seda rohkem- või vähemkuuldavalt dadaistlikus võtmes. Kuulaja võib sealt mõndagi kaasa võtta, ent see ei ole midagi sellist, mis kinnistaks olemasolevaid popmuusikalisi narratiive ning neisse iseenesemõistetavalt sisse istutatud edulugusid. Siin hekseldatakse popmuusikat nõnda, et kõiksugu päris- ja kujuteldavatest isandatest õhku ja põhku armutult välja lastakse. Artist viib destruktiivse akti lõpuni, st ka iseenese vastu, et dekoloniseerimisaktist ei jääks õhku poosetavat mina-odööri. Erinevalt populaarsest muusikast, milles luksusega pillatakse, jääb siin alati midagi justkui vajaka -- korrates nibg käiates taas, et piiratud šabloonidest maksimumi välja võtta. Nende šabloonide tipud on üpris madalad, ent üsna püstloodis, et seda ei võiks lihtsalt ellu viia. 8.0 (7.0-8.5)