Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga 2025. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2025. Kuva kõik postitused

7/09/2025

Stereolab -- Instant Holograms On Metal Film (2025)



Bandcamp/Warp

  • Indie pop 
  • Space pop 
  • Experimental pop 
  • Lounge pop 
  • Jazz 
  • Indietronica 
  • Avant-pop 
  • Art pop 
  • Electronic 
  • Post-pop 
  • Drone pop 
  • Shoegazing 
  • Neokrautrock 
  • Neo-psychedelia 
  • Noise pop 
  • Ork-pop 
  • Cinematic 
  • Alternative dance 
  • Doo wop

Põhjust oodata Prantsuse-Inglise bändi uut albumit oli küll ja küll -- eelmisest albumist oli möödunud juba 15 aastat ning teiseks oli tegu kahtlemata ühe kõige huvitavama (indi)bändiga üheksakümnendatel ning nullindatel. Kuivõrd möödas oli niivõrd pikk aeg, siis võis oletada, et kui taas albumi salvestamiseks kokku tuldi, ju siis on legenditel piisavalt kaalukat kuulajale öelda. Tõepoolest, 13-loolise üllitise esimesed viis lugu (sh albumi parim "Melodie Is a Wound") on korralik popmuusika Stereolab'i parimate päevade tasemel. Pärast seda teravus laulukirjutamisest kohati kaob -- helid (algosakesed) on ju intrigeerivad, ent mört valgub vuugivahest välja -- liidetavate summa on ilmselgelt suurem konkreetsetest kompositsioonidest. Mõned lood võivad tunduda mitte omaloomingu, vaid pelga tribuudina nende eeskujudele (a la Free Design). On ka varem juhtunud, et mitte kõige õnnestunumate lugude puhul hakkab Laetitia Sadier'i vokaal imaluses rõhuma, eriti kui ta hakkab teatud sõnu selge intonatsiooniga rõhutama (nt loos "Le Coeur Et La Force"). Eks nad teevad jätkuvalt ideaalpoppi (ehk isegi totaalpoppi), kuigi jah, et kas välja kukub ideaalne pop, on iseasi (1998-1999. aastal üllitatud kahel albumil see ühildamine igatahes õnnestus). Ideaalpopi esindajad on nad seetõttu, et justkui pretendeerides popile ning võttes sulatuskatlasse väga erinevaid mõjusid, sünteesivad nad kompromissitu tulemi, samas jättes alles õrnad vihjed (pop)muusikaajaloo kuulsusrikastest peatükkidest. Eks kaudselt annab sellest skeemist aimu seegi, et hoolimata tohutust žanrite nimekirjast ülal, ei näe ma vajadust neid eraldi rõhutada. Samas ma vist ei mäleta nii otsest jätsuga flirtimist üheltki nende varasemalt albumilt. Iroonia osakond töötab neil hästi -- nt loos "Electrified Teenybop" pannakse juustuse ent parajalt hüsteerilise elektropopiga rõõmsalt puid alla, mille taamal lõpuks jooksevad filmilinalikud orkestratsioonid. Päeva lõpus tuleb möönda, et legendite kosmiline meta-doo wop võidab taas südame ja mõistuse. Kui albumi pikkus ei häiri, siis on juba hästi. Kui esimestel kuulamistel jäi mulje, et tegu on vaese mehe...Stereolab'iga, siis õnneks see tundmus taandus. 8.0 (6.5-9.0)

7/08/2025

Rändröövel -- Rändröövel (2025)



Bandcamp

  • Progressive electronic 
  • Ambient 
  • Organic electronica 
  • Minimal synth 
  • Electronic music 
  • Experimental electronica 
  • Kosmische Musik 
  • Ulmetroonika

Rändröövli 13-looline (peaaegu tunni aja pikkune) album on mõttetegevust virgutav ning süvendav kuulamine. See on muusika, mis peaasjalikult uurib analoog- ja modulaarsüntesaatorite sisemist elu, koondades elektronide tantsu haaravaks helijutustuseks. Kuivõrd tegu on Eesti artistiga, siis muusikalistest päritoluliinidest kõneldes tuleb kindlasti mainida Sven Grünberg'i (SG) mõju -- maestro jalajälge hilisemale Maarjamaa elektroonikale on raske ülehinnata. Ma nimetangi ühte (ent märkimisväärset) osa Rändröövli muusikast ulmetroonikaks -- kaasaegne Eesti elektrooniline muusika, milles on nii ämbiendi kui intelligentse tantsumuusika elemente sees, ent mille idealistlikku vaimsust on selgelt mõjutanud SG ning Berliini koolkonna elektroonikud (Froese, Franke, Schulze, Göttsching, Baumann), aga ilmselt ka Jarre (iseäranis popiliku puutega "Zeldin"). Muusikud, kes nägid süntesaatoreid ette peavoolu instrumentidena, pakkumaks samaväärset emotsionaalset sügavust ning esteetilist veetlust nagu kitarridega oli saavutatud. Kosmilise mustrina lahti hargnevad imetabased atmosfäärilised helindid, mida ankurdavad neurootilised rütmi pulseerimised, andes asjale ühtaegu kosmiliselt eepilise ning rohmakalt maise mulje. Autor samas ei häbene kasutamast kõige tooremaid helindeid, mis tatsuvad kõvasti ning väljakutsuvalt. Rütmide jõuline pulseerimine ei ole piinarikas -- see jätkub punktist, kus teatud piin ja primitiivsus on niikuinii integreeritud valemisse. Need on rohmakad tahud, mis vastandudes annavad albumile impulsi ilu tekkeks. Ilu on dünaamiline, ilu koosneb osakestest ning nende segunemisest. Neist tooretest helidest ilmselt steriilsetes stuudiotes ei räägita. Mõnes ahtras loos nagu "Maritain" (Esimene faas) tuleb heliroots eriti ilmekalt esile. Nagu eelnevalt sai kaudselt osutatud -- see ei ole muusika, mis on loodud süntesaatoritel, vaid süntesaatoritele. Siin nad paljastavad endid kuulajale, näidates oma pehmemat, võib-olla isegi inimlikumat poolt (mis sellesuunalisele Eesti elektroonilisele muusikale ehk ulmetroonikale on üsna iseloomulik -- alates Uni ning varase Galaktlan'iga). Et see kindel oleks - et mehhanitsistlik element kuulajas ebamugavust ei valmistaks - on helipilt siin-seal püütud mahendada loodushelidega. Loogiline ju -- kui elektroonika muutub inimnäolise(ma)ks, ju hakkab mingist punktist igatsema aasade ja merede järele. Orgaaniliselt interaktiivne on ka seetõttu, et avatud akendest sisenevad tänavahelid ning naaberkorterist kostuv puuri kriiskamine sulanduvad loomuldasa tervikusse. Paganama mänguline, ent samas küps album. 8.5 (8.0-9.0)

7/07/2025

Dominik Vogel -- (how to avoid) common mistakes in your divine creation (2025)



Phonocake/Archive

  • Breaks 
  • Electronic music 
  • Kraut-techno 
  • Synth-wave 
  • Electro pop 
  • Tech-electro

Kuda's vältida tavapäraseid vigu oma jumalikus loomisaktis? Mind teeb seesugune küsimuseasetus nõutuks, kuivõrd jumalikuks haardeks peab tohutu pilk olema; inimlik paradoks seisneb selles, et ka kõige lihtsamaks eksistentsiks peab vaateväli suht kitsas olema -- vastasel juhul lihtsalt sureksime ära. Liiga lai inimlikus plaanis oleks haaramatu või jääks pealiskaudseks, mille praktiline mõõde taanduks. Tsivilisatsiooni olemasolu küll ühelt poolt avitab, ent teisalt on see kui masinavärk - moolok - , mis inimest kurnab, seesmiselt sööb, nõudes võlga tagasi (ning enamiku arvates rohkem kui sisendiks vaja). See jumalikkuse taotlemine on üks kahtlemata kahtlane asi, millega suhestumine on võimalik loomisakti kaudu. Ma saan aru, et sakslane Dominik Vogel (DV) pani albumile pealkirja ilmselt irvega; vaevalt ta arvab, et see 10-looline taies revolutsiooniline on. Nagu öeldakse, et teeks lihtsalt oma ära. Olen kuulnud paremaid asju, olen kuulnud halvemat. Kuigi kinnistunud esteetilise terviku üldmulje jääb tasapaksuks, on iseenesest optimaal-minimaalne sisend-tasand ju huvitav -- üleskeeratud tehno ja elektro tekitavad aeg-ajalt ajukeemias väikseid laineid. Kuna rõhuasetus on sõnadel "aeg-ajalt" ning "väikseid", siis jah, vaatamata korralikule produktsioonile jääb taies verevaeseks ja umbseks. Esteetiline tervik ei lase läbi! On ju eeldusi areneda motoorseks krauttehnoks/elektroks, eneseteadlikuks intellektuaaltehnoks/elektroks või pööraseks kolmandaks ja neljandaks, ent see eelpoolmainitud irve saab autori enda tema rahulolus kätte. No ei jää sellelt midagi meelde! Samas kuulamishetkel ei ole asi väga nadi. 6.5 (6.0-7.5)

7/06/2025

Martin Rach -- Ruins Of Summer (2025)



Bandcamp

  • Improvised music 
  • Avant-garde 
  • Musique brut 
  • Freeformfreakout 
  • Experimentalism 
  • Free jazz 
  • Post-classical 
  • Improvised noise 
  • Psycho-acoustic 
  • Avant-jazz 
  • Drone 
  • Electro-acoustic 
  • Post-bop 
  • Micronoise 
  • Abstract

Ja-jah, 36 lugu, mis ajaliselt kokku küünivad peaaegu kahe ja poole tunnini. Erinevaid varjunimesid kasutav leedukas Martinas Rakshtinas (MR) on viimase 12-13 aasta vältel olnud väga viljakas, kuigi muusikaliselt püüdnud destilleerida imetabasust peamiselt improviseeritud muusikast. Plaadi nimi, jah, on praegusel hetkel vägagi tabav; kuigi kunstiliseks tegevuseks on praegune ilm kahtlemata parim. Lugude pealkirjad osutavad lõviosas meeleolule ning kesksete instrumentide kasutamisele konkreetsetes taiestes. MR kontrollib ja õhutab stiihiat, kasutades selleks klahvpille, tenorsaksofoni, kive, kütusekanistreid-paake. Tenorsaksofon pasundab kõrgeid noote kui vihale aetud elevant, et seejärel vaibuda vaikusesse kusagil põõsastiku vööndis. Või siis tuututab kui emotsionaalselt ülesköetud ning segast peksev Mart Helme. Lugu nimega "light 2" on orelil pumpamine, vaadeldes muutusi, kuidas pealtnäha lihtsad noodid ning krobeline algus muutuvad pilvituks sfääride muusikaks. Sellele järgnev "loneliness 2" seevastu on kriiskavalt väljakutsuv -- saksofoniga meeleheite väljendamiseks on vaja olnud ruumi abi -- näikse, et mikrofon on pandud tünni põhja (või ise saksofoniga sinna roninud). Igati veenev. Martin Rach on kompromissitu looja -- ta ei näe mõtet taas luua ja toota seda, mida on juba tehtud. Seda on iseenesest raske teha, mistõttu mulle näib, et ta põhirõhuks on olnud püüe neisse helidesse tugevat emotsiooni sisestada. Ta peaasjalikult provotseerib, laskmata kuulajal mugavustsooni vajuda (ka esmapilgul malbed lood - nt "nostalgia" - võivad muutuda hetkega fuurialikuks). Teisalt selliseid pealtnäha kontrolli kaotavaid ning põrnitsevaid, ent intellektuaalset kõrgtaset näitavaid momente nagu "mud underneath breathes" ning "wild" - mis löövad pahviks - võinuks olla rohkemgi. Ilmselt kui seda hiiglaslikku kogumit manustada väiksemate tükkidena, jõuab veelgi rohkem analüüsitud infot ja muljet kuulaja ajju; kaevumaks sügavamale paisuvate-kahanevate ning mikro- ja makroskoopiliste heliskaalade taga olevate kinnismõtete ilma. 8.0 (7.0-9.0)

7/05/2025

Fletina -- Environments & Mechanisms (2025



Mahorka/Archive

  • Conceptual 
  • Avant-electronica 
  • Musique concrète 
  • Avant-garde 
  • Experimentalism 
  • Abstract 
  • Experimental electronica 
  • Sound art 
  • Post-minimalism 

Masinad keskkonnas. Erinevad masinad erinevates keskkondades. Üks masin ühes keskkonnas korraga. Printer, elektriahi, pesumasin ning lift. Mis häält teevad meie motoriseeritud abilised-sõbrad? Sumisevad masinlikult, kordavad iseennast masinlikult seni kuni nad välja lülitatakse ning järgmise korra ootele pannakse. Sellest tulenevalt muusikalist külge käsitledes on raske vahet teha, kas see seisund on muusikaliselt "elus" või "surnud". Äkki need, mis näivad surnud olevat, manavad just mehhanitsistlikke (kandilisi, robustseid, jäiku) karakteristikuid kasutades esile "kurje" loitse. Muidugi võiks selle teose asemel kuulata autentselt kõlavat printerit tagaruumis või elektriahju köögis, ent ökonoomiliselt on seda albumina mõttekam kuulata. Ma eeldan, et Šoti helikunstniku keskkonnad masinate ümber on isoleeritud, vältimaks kõrvalise müra sattumist ruumi ning seeläbi ka kontseptsiooni tingimuste rohkemal või vähemal määral määndumist. Oluliseks mängumuutvaks aspektiks kahtlemata on ka vahendaja(d) -- (kontakt) mikrofon(id) ning viis, kuidas nad on ruumi asetatud; samuti helikaardi võimekusest salvestatavat signaali konverteerida ja talletada. Ühesõnaga, selle taiese puhul - tulenevalt eeltingimustest - on kogemus singulaarne. Kuulates lugu "Backroom / Printer" tuleb möönda, et heli fenomenid võivad vastata erinevatele esindajatele. Kui peaks seda kompositsiooni kirjeldama eelnevalt pealkirja nägemata, siis võiksin arvata, et kusagil industriaalses keskkonnas - kus masinad on käiama jäetud - siristavad väliskeskkonnast ruumidesse sisse tunginud putukad-mutukad -- elektripingest ja selle muutumisest tulenev efekt meenutab ritsikate sirinat. Heli (laine) on füüsiline fenomen, sellel on erinevaid, kuigi mitte lõpmata palju avaldumisvorme. Kasutasin taiese kirjeldamiseks muuseas silte "eksperimentaalelektroonika", "avangardelektroonika", "postminimalism". Teisalt kuulates (kord tahtlikult, kord tahtmatult), kuidas kodune pesumasin pesutsükli viimases veerandis pöörded üles võtab ning külgsuunaliselt raputab, siis mul ei ole tarvidust seda sildistada. Masin on mitmes järgus eelprogrammeeritud (või programmeeritav), toites tööprotsessis konkreetseid helisid. Inimese sisenemisel siseneb ka kontseptuaalsus -- tehakse teadlikke valikuid. Kuigi see ei ole improviseeritud muusika - selles on vähe stiihiat - on nende lugude aluseks olevate väheste eelduste kordustele allutamine omamoodi transi väljundiks. Nii et -- päeva lõpus tänage masinaid abi ja tehtud töö eest. Masinad undavad ja sunisevad teile tänulikult vastu. 8.5 (8.0-9.0)

7/03/2025

Fredrik Rasten -- Murmuration and Stasis (2025)

 


  • Drone 
  • Microtonal 
  • Avant-garde
  • Sound art 
  • Experimentalism 
  • Post-minimalism 

Võiks ju arvata, et mida ikka droonmuusikaalbum pakkuda suudab - ega eriti ei suudagi -, ent vahetu kuulamiskogemus nende helide seltsis pakub piisavalt elamust. Kahtlused taanduvad siis, kui helid hakkavad kaikuma. Ühelt poolt 4-looline (pikkadest kompositsioonidest koosnev) taies evib kristalsust, mis tasapisi hakkab murenema - lisandub vibrato, pakkudes eri variatsioone, justkui kuulaja tajuks maailma õhu ja maa vahendatud vibratsioonides. Alles seeläbi hakkab kuulaja nägema. Eelpoolmanitud kristalne selgus võidab täitsa algusest tähelepanu: mitte selle poolest, et see pakuks ootamatuid pööreid või loogikaülest avangardismi, vaid pigem ausa, puhta ja siira tonaalsusega. Lähenemine on minimalistlik, kuid mitte verevaene. Siin ei ole midagi liigset ega puudu -- iga sagedus on täpselt seal, kus peab olema. Kaudselt saame selles veenduda, kuivõrd muusika tekitab seisundeid ning ettekujutust spetsiifilisest ruumist. Esmamulje võib jätta kuulaja vaiksesse jääkristallide muuseumisse, kus helid helgivad valgusena läbi läbipaistva klaasi. Vibrato lisandumisel hakkab klaaspärlimängulik tüünus vaikselt taanduma. Need peened muutused toovad kuulamisse sügavust, mis ei väljendu meloodias ega rütmis, vaid puhtas helilaotuses -- kõditades salalikult nahapinda, luid ning lihaseid. Isegi eepilisus ilmneb Rasten'i taieses -- vähem on rohkem. Isegi mitte rohkem, vaid palju rohkem kui arvestada tõsiasja, et igasugune pompöössus on sellest vilinaga välja lastud (tekitamata tundmuste maailmas kahetisi impulsse). See on vastumürk pompöössusele: puhastav, karge ning ka loogiline. 8.0 (8.0-8.5)

6/29/2025

Rani Jambak -- Vibra Genetika (2025)



Yes No Wave/Bandcamp 

  • Ethnotronica 
  • Musique concrète 
  • Found sound 
  • Electronic music 
  • World music 
  • Organic electronica 
  • Sound poetry 
  • Breakbeat 
  • Field recording 
  • Experimental electronica 
  • Fourth World
  • Experimental techno 
  • Jungle

Indoneesiast pärit 7-loolisel on kuulda eeskujulikku etno(elektro)muusikat. Eeskujuliku all mõtlen kõike muud kui heakskiidetud standardite järgi produtseeritud steriilset toodet. See ei ole kalkuleeritud toode, mis püüab pugeda keskmisele kuulajale (higise ihu vahele), kes sageli on muusikakauge ning kuulab raadiot pelgalt fooniks. Auhinnatud indoneeslanna muusika on tunnetuslikult ilmselt sama kaugel orbiidil kui keskmine New York'i elanik sügaval Amazonas'e vihmametsas elavast pärismaalasest (või vastupidi). Minangkabau rahvusest Rani Jambak'i muusikas on perifeeriad kenasti välja arendatud, tasakaalustades üksteist ning seeläbi albumi tervikpilti dünaamiliselt ülal hoides. Sellel albumil on feministlik alatoon, mis räägib naise muutumisest sotsiaalsete rollide kandmisel. Tema kui naise rännakut mõjutab seotus päritolu, esivanemate ning loodusega. See on eluterve migratsioon, mis on osa tema etnose identiteedist. Liikumise ja muutumisega seoses ei ole võimalik astuda ühte ja samasse džunglisse kaks korda. Muusika on siin eneseteadlik, pretendeerides nõudliku kuulaja tähelepanule. Ühelt poolt elektroonilise vaabaga (ultra)moodsad rütmid, mis on täpsed ja intensiivsed, teisalt selle ümber mäslevad või rütmidesse sisse sulandunud elektroonilised efektid -- mis loovad leitsakulise fooni Rani Jambak'i laulule. Lisaks autori laulmisele ja häälutamisele jahutavad eelpooltoodud rütmidest tulenevat ülesköetust loodushelid ning tuulekellad ja gongid, tekitades aeg-ajalt tunde jalgupidi kasteheinas või jõesängis seismisest. Või tunned kõditavat jahedustunnet, vaadates ülalt alla heinamaale, nähes seda tugevas tuules lainetamas. Ühest loost kostub väga laia tõmbega mängitud kidrariff, mis samas (kontekstuaalselt) ei tundu ei kitš ega ülepingutatud. Kuigi see ei ole (klassikaline) New Age-muusika, võiks seda pidada kaasaegseks New Age-muusikaks. Väga eeskujulik -- nagu juba eelpool mainitud. 9.0 (8.5-9.5)

6/09/2025

Nac/Hut Report -- Blue Afternoon (2025)




Enjoy Life

  • Dream pop 
  • Alternative pop 
  • Experimental rock 
  • Hauntology 
  • Indietronica 
  • Indie pop 
  • Electronic 
  • Ethereal wave 
  • Shoegazing
  • Avant-rock 

Poola duo Nac/Hut Report'i kummituslik elektroonilise unenäopopirännak jätkub. Indimaailm on 80ndate keskpaigast alates Cocteau Twins'iga eesotsas - mida sildistati konkreetsemalt ethereal wave'ina - otsinud teed, et siseneda minevikku sünkjaid gootilikke maneere omaks võttes, sedasi põgenedes kunatisest kaasajast. Ilmselt minevikku pöördumine on paratamatu, kui tahta olevikust pageda; kuivõrd tulevikku ei saa ju teada. Dead Can Dance keeras vinti veelgi enam peale, nii et läks pigem vanamuusika ja neoklassika radadele seiklema. Kingapõrnitsemine korjas sealt midagi üles (kõige ilmekamalt on seda kuulda Slowdive'i debüütalbumil). Ilmselt Tempe'st (Arizona osariigist) pärit Lycia segas kõige oskuslikumalt unenäolisust gootilike kummitustega 80ndate lõpust (kuni siiamaani). Nullindatel asjad muutusid tänu James Leyland Kirby'ile, kelle kaugest minevikust üles korjatud sämplid või tollele ajastule omaste helide simuleerimised pakkusid uusi ideid ka teistele žanritele. Kui ma kuulan seda albumit, siis: a) kujutan end ette istumas vähemalt sada aastat tagasi massiivses nahktugitoolis, ümbritsetuna raskest puitmööblist kõrgete võlvidega tares. Valgus kumab läbi akna, pakkudes varjudemängu ning valgustades õhus lendlevaid tolmuvihke; grammofon mängib krigisedes üht saladuslikku kirjadeta plaati, pakkudes võimalust tulevikku kiigata. Võib-olla ma võõristaksin seda kummitust kaugest tulevikust; b) võib-olla ma põgeneksin selle muusikaga, mis ei ole kunagi kohane ja ajaline -- millesse on rahutus ja näivus sisse kodeeritud. Surematu Vana-Kreeka maadleja Platon'i arvates sünnime siia ilma, et mäletada. See on inimese teadmiste alus, mis on meile juba sünniga kaasa antud. Täpselt samavõrd kui tahame minevikust lahti murda, tahame seda juba unustama hakates taas kinni püüda -- või vähemalt hoida rada sinna alles -- kuivõrd tegu on loomupärase tungiga, mida kipume aeg-ajalt hülgama. Seetõttu väärtustatakse koha- ja ajavaimu. Nagu Tõnu Trubetsky ühes oma parimas loos laulab:
 /Tundus nagu oleks uuesti ma seda näind/
/Lagunenud kohviku ees peatuma ma jäin/
/Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest/Kõik oli hoopis teisiti kuid soojaks tõmbus seest/. Sellel 11-loolisel üllitisel see ajalisus krudiseb moodsate mustrite kohal; või on see kaasaegsete heliliste tegumoodide lagunemine ajalise taaga raskuse all. See tekitab melanhooliat, võib-olla isegi depressiooni -- kui inimene ei ole leppinud surelikkusega. See on näivuse ja tõe ideede, varjulisuse ja tõe valendiku ilmnemise vaheline paratamatu (?) kahekõne. Äkki see ongi kaasaegne surmatants -- danse macabre? Selle aasta üks väljapaistvamaid asju. 9.5 (9.0-10.0)

6/08/2025

Disorder of the Sleep - Questions to the Central Brain (2025)



Enoughrecords

  • Psycho-acoustic 
  • Deconstructed music 
  • Post-industrial 
  • Avant-garde 
  • Ritual ambient 
  • Post-dubstep 
  • Experimentalism

Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i alt välja lastud 16-looline ei tundugi väga pikk (mistahes tüüpi muusika albumi kohta võiks ju seda eeldada!), mistõttu võib järeldada, et tulemus on varieeruv, lõpule viidud ning meeldejääv. Tõepoolest, tegu on industriaalmuusikaga - või siis selle järelmiga -, aga selle pehmema variandiga. Tõsi, kirjeldus "pehme" on suhteline, kuna siin toimub seesugune katsetuslik risttolmlemine et anna olla! Teisalt helifoon on valdavalt suhteliselt pehme ning mahlane -- vastandina tolmunud pindadele, kõledale betoonile, metalli kolksumisele. Eks kõike sedagi ole siin, aga kõik see ainult osaliselt turritab välja lopsakamast helinarratiivist. Muidugi on sellel ka tektoonilisi basse ning hulpivaid dubstep'i madalsagedusi. Sellele vastukaaluks mängitakse aeg-ajalt vaiksemate momentidega keskse loo "Form Currents" esimeses kolmandikus). See ei tähenda mitte vaikuse esitlemist, vaid abstraktsiooni rõhutamist ehk kõik heliosised on tähtsad. Abstraheerides millestki saad sellest midagi. Seda võib mõista ka kontakti hajumisese või kommunikatsioonirikkena. Ega loojad trotslikult ei vastandugi popmuusikale -- pigem selle tavapärasele tööstuslikule lähenemisviisile (väheke paradoksaalne on, et industriaalmuusika algne määratlemine tulenes konveiermeetodil loomise-väljaandmise põhimõttest). Pöörane hullus saab olla manipulatiivne - olles oskuslikult kavandatud ja meisterlikult ellu viidud -, mis võimaldab hoida uudishimu, dünaamikat ning pinget ülal. Siin on see igati õnnestunud. 8.5 (8.0-9.0)

6/03/2025

Potenciómetro -- Crema (2025)




Pueblo Nuevo

  • Acid house 
  • Acid techno 
  • Rave 
  • Alternative dance 
  • Acid electro 
  • Deep house 
  • Electronic music 
  • Tekno
  • Breakcore

Kaks aastakümmet maailma teeninud - tean jah, et kõlab paganama pateetiliselt - Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all välja antud 19-looline ning 101 minutini küündiv taies lisaks formaadile ei kõla ka sisuliselt stuudioalbumina, vaid pigem kui mingi vana happetehno/happehauss-legendi järelpeo DJ-mänguplaanina, ulatudes varahommikusse välja. Siin on seda vana vaibi esitlust, alates psühhedeeliast ja süvahõllandustest suht suva lausvaibakloppimiseni välja. See on ka peolviibija meeleolu presenteerimine, ulatudes eufooriast väsimuse ja masenduseni välja -- et siis end kogununa taas tõusulaines lõpetada. Üksnes "Dancer Roadie" kõlab kaasaegse dekonstrueeritud tantsulegona. Sellega külgnevalt tõstatub küsimus muusika vastuvõtmisest - kas me tajume sellises meeleseisundis ja olukorras muusikat adekvaatselt? Tšiili trio Potenciómetro ei tee seda kuidagi lihtsamaks -- kohati on heli tajutav distantsilt, kiirendatuna ja siis aeglustatuna. Tehnitsistlikult ei peagi tehno olema perfektne -- demonstreeritakse sedagi, et kui üks kanal ei tööta, siis ei ole sellest midagi. Tehnomuusika suundumus on šamanistlik -- ühelt poolt hüpnootilised kordused (siin on kohati lihtsalt loop-käik sisse jäetud!), ent just (väiksemgi) erinevus on endorfiini katalüsaatoriks. Teisalt tuleb meeltesse kujutluspilt liivapaljandist, millest üle pühkiv tuul samaaegselt katab seda ja pühib sellelt liiva. Igati psühhedeelne kogemus loomise ning muutumise-hävimise ringkäigus. Ülekantuna -- tehnomalakat on kujutatud kõrbetuulena, mis pühib paigast mõtte - ja teadvuseankrud alateadvusest ning seeläbi vabastades kuulaja tema enda egost. Isegi inimkõne, mis sageli taamal veereb, ei tekita aistinguid mõistuse järele (tõsi, kui saaks hispaania keelest aru, siis äkki oleks teisiti). Neetult hea malakas -- palju häid lugusid, ent lemmikud on "Potentiometer", "Dancer Roadie", "Shut Down", "8 Subs", "Perfumada", "En la carpa todos bailan", "Gods". 8.0 (7.0-9.0)

6/01/2025

Scatterbaux -- Dissociate (2025)



Abstrakt Reflections

  • Electro 
  • Chiptune 
  • 8-bit 
  • Tracker music 
  • Jungle 
  • Electronic music 
  • Tech-electro 
  • Alternative dance 
  • IDM

Kui mõnikord palutakse mõelda, et mis see elu mõte on, siis mõtlen hoopis, et võiks ju (tagasi vaatavalt) mõelda, et sai head muusikat kuulatud. The Smiths'i, My Bloody Valentine'i, krautrokki, Autechre'it, Stereolab'i, Röövel Ööbikut, The Fall'i, nullindate Vaiko Eplikku, Pulp'i, Soft Machine'i, varast industriaalmuusikat, varast Tim Hecker'it, Cocteau Twins'i, The Stranglers'it, Ariel Pink'i, Stereolab'i, Ennio Morricone't, Lycia't, Daniel Maze'i ning Hanetration'it. Võib olla, et mõnel on koguni Prince lemmikartist. Mõnd head filmi ja näitust sai ka nähtud ning paar head raamatut loetud pluss sai isiklikult ka midagi loodud. Teisalt inimene esteetilise olendina on ette ära lunastatud, kuna loodus on Looja nägu -- ning sellest suuremat kunstiteost Maal ei ole ju olemas (ning miski muu ei saa ligilähedalegi). Rääkimata makrokosmosest, mis jääb väljapoole, olles hoomamatu. Sama võib väita ka mikrokosmose kohta, ainult et suund on vastupidine. Mäletan, et 1997. aastal oli vist Tõnis Kahu saade Vikerraadios Briti industriaalmuusikast, siis Cabaret Voltaire'i lugu "Do the Snake" tabas mind arusaam, et paar aastat varem üht kaheksabitist mängu nimega "Bomberman" mänginuna olin seda asja juba ette kuulnud (ning sedalaadi muusika kohta öeldi mulle, et see ei ole ju muusika!). Mõtlen, et kas see lüheldane, 24-minutiline album võib mõnd noort esmakuulajat pöördumatult mõjutada -- see on hästi produtseeritud, vana kooli jungle ristumas elektro ning kohati ka arvutimängumuusikaga. Kaheksaloolise taiese pealkirja võib tõlkida "lahti ütlemise" ning "lahus hoidmisena". See osutub ilmselt võimalikuks siis, kui alustada puhtalt lehelt, kuivõrd eripära ja kompromissitusega siin just ei hiilata. Aga on siiski väärt kuulamisega tegu. 7.5 (7.0-8.0)

5/15/2025

Sebastián Vergara -- Vigilia (2025)



Pueblo Nuevo

  • Post-rock 
  • Indie rock 
  • Art rock 
  • Clicks'n'cuts 
  • Indietronica 
  • Deconstructed pop 
  • Art pop 
  • IDM 
  • Glitchtronica 
  • Experimental pop 
  • Avant-pop 
  • Alternative rock 
  • Micro-techno 
  • Chamber rock

Isegi kui Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all üllitatud 9-looline ja 26-minutiline taies ehmatab ühe looga, mis üks-üheselt meenutab IDM-ga flirtinud Radiohead'i (eks ise kuulake ja püüdke see ära tabada!), siis asi tegelikkuses läheb kaunimaks -- piirid voolavad mikroskoopilise tehno ja abstraktse elektroonika taktis. Tõsi, aeg-ajalt naastakse kidramuusika manu, et luua eriilmelisi elujõulisi hübriide ämbiendi, kammermuusika, hetktõrgete ning venitatud elektroonikaga. Ühes loos on kandvad kirikuorelid. Klõbistatakse ja kolistatakse, remonditakse sutike rikkiläinud mängutoose, et neist kummituslikke noote esile manada. Ometi kõlast järeldub, et mehhanismi käivitavad vedrud on roostes ning kinnitustest lahti. Roostet pudeneb krigisevasse mehhanismi ning vedru pinda ja elastsust jääb aina vähemaks. SV leiab pidepunkte nii popi dekonstrueerimisest -- selle algdetailideni lahtilõikamisest, uuesti kokkukleepimisest; ent selle vahele on jäänud rohkem õhku, teisi helidetaile -- kui helide sekundi murdosasse peidetud hingeelu uurimisest. Seda võib võrrelda ülitugeva maavärina järgse muutusega, kui maastik on muutunud tundmatuseni. Mateeria ja osakesed on samad, kuid vorm on muutunud. Tahame ju tektoonilisi muutusi muusikas, eks ju? Meenutab kompromissitus suhtumises ja oskuslikus teostuses üht teist suurepärast artisti -- Hanetration'it. 9.0 (8.5-9.5)

5/14/2025

Moki Mcfly -- Divin(e)tion: Music in the key of zero (2025)



Mahorka

  • Hip-hop 
  • Rap 
  • Chopped and screwed 
  • Jazz-hop 
  • Sampledelic 
  • Cinematic 
  • Urban music 
  • Breaks 
  • Avant-hop 
  • Cloud rap 
  • Nu jazz 
  • Chilltronica

Jah, pakkuda 26 lugu on riskantne ettevõtmine, ent teisalt jälle -- kui kogupikkus jääb alla 50 minuti, siis hirme võib sellega maandada. Ometi -- kas keskmiselt alla kahe minuti jäävad lood ei jää pelkadeks sketšideks, kui just ei ole esitletud siin hulgi ühest loost teisse kasvavaid interlüüde. Kaasaegne maailm niikuinii kannatab räpparite ülekülluse all, ning palju neid on, kes mingilgi määral uudsena tunduvad. Kui keegi väidab, et tema muusika on harukordne, siis see väide ei ole põrmugi erakordne. Reeglina on see vale. Nii palju kui olen kuulnud Playboi Carti uue albumi lugusid, siis radikaalsemal tiival on see kõigest Death Grips'i ja Kanye pöörasemate hetkede ülessoojendamine. Hardast austusest on asi kaugel. Sama saab ka väita Moki Mcfly muusika kohta, ent Moki rändab ringkondades, kus teda teab ehk paarsada inimest. Teisalt kui ta oleks eelpoolmainitud räpistaari asemel, siis ei oleks see üldse teenimatu või kohatu. Situatsiooni võib võrrelda paari tuhande aasta taguse ajaga, kui käis ringi sadu messiaseid, kes kuulutasid oma tõde; ent vaid üks tõusis teistest esile, ning kristluse järgijad hakkasid seejärel teisi õpetusi välja juurima. Tõsi, kui tähte närida, siis Moki ei esita verbaalset sõnumit (v.a mõned lood), vaid näitab üksnes helikombinatsioone; tehes seda enamasti veenvalt -- eriti seal, kus tormlevad heliefektid segunevad loomuldasa filmiliku maastikuga (nt "Thermione", "Anathema", "Temporal"). Väga väljapaistvad taiesed tõepoolest! Ka happeline uusjäts ("Undercurrent") ning venitatud suupilliakordidega vürtsitatud kaasahaaraval biidil ratsutav "Semiotics" on igati veenvad. Kahtlemata ebatavaliste struktuuride ja atmosfääriliste tekstuuride rõhutamise taga võib aimata Flying Lotus'e mõju. Ülejäänud lood ei jää tasemelt kuigi maha, ent valides riskivabama meeli ja tundmusi rahustava tee. 8.0 (7.0-9.0)

5/04/2025

Floating Mind -- Black Cubism (2025)




MonoKrak/Archive

  • Deep techno 
  • Minimal techno 
  • Experimental techno 
  • Electronic music

Kubism teatavasti oli moevool, mis püüdis näidata objektide ja kujutiste muutmisega geomeetrilisteks objektideks ja tasapindadeks, et kujutise konstrueeritus ja fragmenteeritus ütleb selle loomuse kohta samuti nii üht kui teist -- ainult et perspektiivi on muudetud, ning seda on võimalik näidata erinevatest rakurssidest. Lähtudes sellest, mustast kultuurist ning rääkides Genf'i muusiku Roberto Vitali (RV) paarikümne aasta pikkusest teekonnast süvatehno produtsendina, võiks järeldada, et ta maksab siin tänuvõlga Detroit'i põrandaalusele klubikultuurile. Šveitslase kolmelooline taies (nagu tavaliselt on ka see üllitatud tema enda juhitud Monokrak-nimelise netiplaadifirma all) mängib minimalismi ja sügavusega elik esmapilgul kiduv rütm, mis küll aegamööda kosub (vähemalt nii näib), säilitades minimalistliku hüpnopuute ja sügavuse; aeg-ajalt vürtsitatakse rütme ülalpool häälutuste ja analoogsüntekate efektide ja progressioonidega (nt lõpuloo viimaseid minuteid määratlevad meeleolukad arpedžod). Omal ajal Detroit'i klubiartistide mõte oli luua sellist muusikat, mis eristuks Euroopa (sageli labaseks muutuvaks) reivikultuurist, naastes pealtnäha lihtsama ja kasinama manu. RV õnnestub oma ülesandega: ühelt poolt see gruuvib, ent minemata karmiks kätte; teisalt muutumata laialivalguvaks udutamiseks. Kui väga norida (pigem eelduslikku alust arutlemiseks luues), et siin puuduvad korralikud rütmid per se, ent ometi tulemus on suurepärane, siis võiks ju arvata, et hea tehnotulemuse saavutamiseks on enbekõike tarvis sünergiat elik paradoksaalselt algosakeste summa peab jääb väiksemaks lõppsummast. 8.5 (8.0-9.0)

4/27/2025

Neuronphase -- Doing What We Love EP (2025)



Bandcamp

  • Deep house 
  • Club dance 
  • Electronic music 
  • House 
  • Chilltronica 
  • Deconstructed club

Teeme seda, mis meile mokkamööda on...see on ju õige vastus -- isegi kui alati ei saa teha (kõike), mis meeldib. Meeldimine on seotud positiivsete tundmustega, ning lemmikmuusika kahtlemata loob sümpaatseid seoseid. Haussmuusika on seda alati teinud ning Anti Aaveri aka Neuronphase'i muusika samuti. Hauss on ajatu muss, kätkedes eri ajastute mõjusid, mistõttu käesoleva 4-loolise puhul ei mõtle sellest kui ainult 21. sajandi muusikast. See, mis oli sügav 80ndatel ja 90ndatel, on seda ka käesoleval taiesel. Kõik see tüünus ja lopsakus, heledam ja tumedam segment (ning kõik sinna vahele jäävad varjundid), mida võib tajuda esimesel kuulamisel, on alles ka hilisematel kordadel. Hauss stiilina on eneseküllane, mistõttu ka osaliselt end lunastav (eeldusel, et on täidetud stiili põhikriteeriumid). Dionüüsoslik võnge ühtib intellektuaalse näljaga. Teisalt jälle -- see ei tähenda, et haussmuusika sees omakorda ei võiks olla ideaale. Väärtustades enim mikrohaussi stiili eksperimentaalsema väljundina (nagu näiteks tegi seda Theodor Zox nullindate algul), oodanuks dünaamika ülalhoidjana rohkem dekonstrueeritud rütme ja elemente. Kuivõrd igal artistil on oma käekiri, siis ilmselt mu ootused ei olegi õigustatud. Ilmselt ei olnud õigustatud kuulata Autechre'i matemaatilliselt visandatud biite vahetult enne selle kuulamist ("Anti EP", "Gantz Graf" EP). Tõsi, EP nimiloos on toda kruttivat ekstaatilist hullust, mis tükeldatud vokaalidest ja kramplikust rütmivõnkest ning nende omavahelisest sünergiast välja kasvab. Jepp, lugu eristub siinses kontekstis kui kassi nahka pistnud kanaarilind. Kokkuvõtvalt on tegu korraliku suutäiega. Indimehe puude on igati tunda. 8.5 (7.5-9.0)

4/26/2025

Manoeuvres Sentimentales -- Delightfully Deceitful (2025)



CIRCUM-DISC/Andrea Bazzicalupo

  • Post-bop
  • RIO
  • Improvised music
  • Free jazz
  • Avant-jazz
  • Experimentalism
  • No wave
  • Avant-prog

Kolme nädala pärast ilmub Prantsuse plaadifirma CIRCUM-DISC all 7-looline üllitis, mis suudab vältida klišeesid (ning pakkuda uut), isegi improvisatsioonilise muusika vallas. Konkreetsemalt Andrea Bazzicalupo kitarri(m)äng kõlab avangardjätsu nihkumisena no wave-skeene ja avangardistliku progeroki suunas; kuidas siis teisiti mõista kohati mürarohket kitarrimängu jätsu kontekstis (tavapäraselt on see suund olnud vastupidine). Või siis Laurent Rigaut' kohati hakitud-tükeldatud puhkpillid, mis on spetsiifiliste heliühikute ekstraheerimine ning sisestamine helivalemisse, mis siis kas loob väärtusi või hoopis läheneb nullile (sõltub loomulikult subjektiivsest hinnangust!). Peter Orins klõbistab tavapäratult, kohati sisenedes minimaaleksperimentaalelektroonika mängumaile. Saan aru, et nimetatud asjad ongi virtuoosselt otse sisse mängitud, et säilitada isikupära. Eks trio muusika olegi pendeldamine vabajätsu vabalanguse ja postbop'i kontrollitud kaose vahel, vaadeldes end ringiga endasse tagasi tulles, taas endasse sisenedes, end kõrvalt vaadates ning taas tsüklit korrates. Õnneks ei ole tegu nartsissistidega, ollakse kriitilised, ego surutakse maha ning vajadusel kriimustatakse teineteist. Aeg-ajalt langeb kolmik pingutuse tagajärjel letargiasse: mõtte-ja helilõng hakkab hääbuma. Mõned vandenõuteoreetikud on pidanud jätsu saatanast -- kui mõelda pidevalt ringi(de)s liikumisele, siis jah, see mõte näib vägagi ahvatlevana. Nali naljaks ning ennastõigustavaid religioosseid mõtteid kõrvale jättes on see muusika kahtlemata ood intellektile, millest ei puudu ka tugev emotiivne säde. 8.5 (8.0-9.0)

4/24/2025

Indigo Chamber -- Indigo Chamber (2025)




Mlem

  • Chillwave 
  • Glo-fi 
  • Alternative pop 
  • Dream pop 
  • Indie pop 
  • Soul 
  • Lo-fi 
  • Hypnagogic pop 
  • Art pop 
  • Electronic
  • Sadcore 

See album on segu chillwave'st ja tameimpalalikust pehmekoelisest hingestatud indipopist. Konkreetsemalt tähendab see muretuid harmooniaid ja pilvituid meloodiaid segunemas värelevate et mitte öelda kaeblike vokaalidega. Käesoleval 8-loolisel on paar lauskõrvaussi ("a losing game", "where'd you go"), mis vahelduvad mõtlikemate ja aeglasemate kompositsioonidega (nt "always you" on oma nime vääriv ballaad, kus imal ja veetlev segunevad väljakutsuvalt). Chillwave'i puhul - olles seda kuulanud 15-16 aastat - tuleb möönda, et parimad näited kahtlemata on seesugused, mulles ingellikud harmooniad-harmooniad segunevad mõõduka madalsageduslikkuse ning tee-seda-ise kohmakusega -- piltlikult väljendudes pilved kohtuvad liivatolmuga (näiteks kui võtta Eesti indiartistid, siis eeskujulike näidetena sellest sobivad Bimini ja Cuubik). Teisalt Indigo Chamber'i minimalistlikust reduktsionismist kumab unenäopopi suurkuju Galaxie 500 minimalistlik ning tempos maha keeratud saund -- hoolimata esmapilgu lakoonilisusest viirgab sellest võimast emotiivsust. Veel on huvitavaid näiteid -- "the ballroom song" kõlab tribuudina Nico'le ja Velvet Underground'ile; see on peen träkk kussutava saksofoniga, mis uneleb kusagil heeliumijääkidest läbiimbunud ruumis. Ka "everyday nostalgia", mida kellegi rikutusest tulenevalt võib pidada kas huumoriks või tõsimeeli helgesse lapsepõlve tagasipöördumiseks. Kokkuvõtvalt on tegu väga korraliku popalbumiga, see tähendab meeldejäävaid meloodiaid-harmooniad ning varieeruvat laulukirjutusoskust. Parim popalbum senini AD 2025. 8.5 (7.5-9.5)

1695 -- Vana maa (2025)



Trash Can Dance

  • Ambient 
  • Avant-garde 
  • Improvised music 
  • Neofolk 
  • Abstract 
  • Acousmatic music 
  • Experimentalism

Nii mõnegi metallprojekti osaline Anti Lillak on loonud kolmeloolise taiese, kus muusika on kurblik ja kaeblik, taktitundeline ja mõneti lakooniline, tühjusest ja selle täitumisest, olematuse ja tekkimise dünaamikast toituv. Eimiski ja miski vahelist valendikku visualiseerimas. Virtuaalset visualiseerimas. Mõtlesin projektinimega 1695 seoses konkreetsele aastaarvule, mis varauusaegsel perioodil Eesti- ja Liivimaal toimus. Ennekõike laastas siis maru näljahäda, mis suretas iga viienda elaniku. Esines kannibalismi, inimesed surid massiliselt nälga, söödi paljut, mis kätte juhtus (sh puukoort, õlgi ja sõnnikut). Düsenteeria ja kõhutüüfus võtsid oma. Kuulates Lillaku muusikat võiks teda ette kujutada leviteerimas Maarjamaa kohal, pastelsed kidraakordid aeglases tempos kaastundlikult paitamas surnute leegioneid, kes sulaperioodil lume vallast kraavides, teedel ja põldudel vabanesid. Kurvameelsus on tüüne ja ülendav, ka siis, kui kitarrinoodid muutuvad, sulades abstraktseks ruumivõnkeks (millesse on kätketud väga huvitavat ruumiakustikat ning taandatud helisid. Samas ka ei kao kuulajast tunne meisterlikult loodud improvisatoorsest muusikast). 7.5 (7.0-8.5)