Drop Therapy -- Death of a Headmate, Part 1 (2025)

Bandcamp

• Indie rock 
• Avant-pop 
• Alternative dance 
• Post-psychedelic 
• Experimental pop 
• Electronic 
• No Wave 
• Dance rock 
• Art punk 
• Post-punk 
• Dance punk

Ei hakka siin pikalt jahuma nullindate alguses toimunud nii-öelda punkpungi tagasitulekust, mis tegelikult ei olnud tagasitulek...õige postpungi tagasitulek kindlasti mitte. Võib-olla nad olid lummuses puntidest, kes tegelikult ei olnud õige postpungi vaimsuse kandjad. Käesolev 7-looline taies esindab postpungi intelligentsust ja vaibi auväärselt ja autentselt -- see on vali, terav, teravmeelne transgressiivne; laser beam-süntesaatorid - mis lükkavad taiest võlutiivul edasi - taovad pinnasest tolmu ja murukamarat kuulajat ümbritsevasse õhku. Küte on korralik ilmselt ka seetõttu, et New Yorki postpunkarid olid tugevalt mõjutatud linna lõpututest galeriidest, seksuaal- ja muude vähemuste rikastatud kultuurimaastikust; kõigist neist kummastavatest tegelastest, kellest pajatas Lou Reed nii Velvet Undergroundi eesotsas kui soolona eteldes. Nii sotsiaalsete figuuride kui muusikaliste etendajatena oli No Wave-artistide valikuks karjuda kuulajatele kõrva nii otseselt kui kaudses tähenduses. Nende esteetiline valikuvabadus ilmnes muusikamaailma reeglite eiramises. Säherduse plahvatuse epitsentri lummuses on ka Drop Therapy. See juhuslikkuse ja kaose läbipõimunud dünaamika - mille horisondiks paratamatult oli popmuusika (millest kas püüti eemale hoida või siis mida püüti uuesti määratleda) - toidab ka käesolevat 31 minutit. Katkestused lineaarse arengu loogika suhtes keeravad asjale õige vungi sisse. See iha atonaalsuse ja aleatoorsuse, müra ja dissonantsi, rütmi dekonstrueerimise vastu toidab fantaasiat võib-olla rohkemgi kui reaalsest tulemusest välja kõlab. Kindlasti toidavad seda nii keemilised luupainajad kui ilmsi unenäod, mille hüpoteetilised piirid on eos ähmastunud ning teineteisse sulandunud. Kokkuvõtvalt -- kuulajal jääb küll ja küll käte vahele. Neid käsi on rohkem kui kaks. 9.0 (8.5-9.0)

nd dentico -- Variations for Handwashing and Ice (2025)

Falt

• Experimentalism 
• Musique concrète 
• Field recording 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound art

Head kriisi ei saa lasta raisku. Raisku lasta... jah. Covid-19 epideemiaga seoses tuletati taas meelde vanu häid hügieenitavasid, sh kätepesu kui kõige lihtsamat ja ehk ka tõhusamat. Teine tahk seostus liikumis- ja kogunemispiirangutega, mis inimestele hakkas tihti ajudele käima; mille tagajärjel hakati kummastavalt käituma. Ehk see ei olnudki "ärapööramine", vaid suudeti suunata vaateteravik asjadele, mis kippusid varjule jääma varasemas sagimises. Käesoleva 6-loolise aluseks ongi helid, mis on üles võetud käte pesust tekkinud häältest. Meenuvad klassikud: John Cage ütles, et kõik helid on muusika ning Pierre Schaeffer teisalt näitas, kuidas kord salvestatud helides-muusikas peituvad teised ja kolmandad helid-muusikad, kui neid töödelda nii- või naa- kui kolmandat moodi. Need helid siin, tõepoolest, on küllaldaselt töödeldud, et seda helindit võiks vabalt mängida kusagil muusikaviktoriinil heliidentiteedi voorus. Jäähelid on üles võetud veealuse mikrofoniga, andes edasi reljeefset murdumist ja vahedat hõõrdumist. Tõepoolest, on ju huvitav, kuidas naturaalsest helist saab elektrooniline heli; mitte alati seda orgaanilisust ei suudeta siin "ära seedida", mistõttu on siin isegi kolm tasandit esindatud; mis ongi nii dünaamika kui mitmekesisuse seisukohalt tervitatav tahk. Eks see on põnev helind ka seetõttu, et teades ette selle kontseptsiooni, hakkavad inimesed otsima sealt konkreetseid, mingi tegevusega seotud helisid. Võib koguni laiendada mängu -- kuulata seda WC-s vett peale tõmmates, vanni vett lastes ning hiljem soojas vees sulistades. Sümfooniline ja situatsionistlik muusika -- ning mänguilu missugune! Kontekstuaalsus on see, mis loob ja laieneb. Iseenesest tervisliku pruuni müra lainetamine kahtlemata masseerib ja jahutab, aga tähendused ilmnevad konkreetsetes situatsioonides: näiteks sügisesel tänaval kõrvaklappidega kuulates tajusin hoobilt üht tumedat heli taamal; kõigepealt kahtlustasin üle pea lendavat (reaktiiv)lennukit (isegi kõrvaklapid võtsin korraks peast!), aga see on hoopis kusagil torustikus voolav, mulksuv vesi, mis on omandanud tektoonilise madalsageduslikkuse (loos "Find Stability"). Iseasi on, et kuidas seda taiest tuleks hinnata? Sisetunne ütleb, et tegu on väärt asjaga; selles on sügavust, süttimiskergust ning ahelreaktsioone. Võiks isegi öelda, et see ei ole mitte niivõrd kirja, kui teo maailm. 8.0 (8.0-8.5)

Hailing Her Heavens -- Mother of Sorrows

Militant Liturgy

• Noise music 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Post-minimalism

Rüsijää tungib peale, rüsijää tungib peale nende 40 minuti vältel. Või on need pigem kurjakuulutavamad mudalaamad või lumelaviinid, mis surmahõngu kandva stiihiana vääramatult liiguvad elava hävitamise suunas - kui viimased ei ole veel jõudnud putket teha. Kahtlemata esimesed hetked sellest massiivist ehmatavad, ent inimene harjub kõigega. Mingil hetkel hakkan neist mürapragudest kuulma meloodiakatkeid (mis tegelikult on kuuldavad juba esimestest sekunditest saati -- avastan järgmistel kuulamistel), mis ilmselt annavad käesolevale kompositsioonile legaalsust juurde. Milles seisneks selle muusika mõtte või mõttetus ehk mõttetuse kaudu mõtte leidmine? Kindlasti on selles looduslikkusega nii mõndagi ühist, mistõttu pruuni müra positiivsuse kontsentratsioon kandub inimese psühhilisse heaollu. Isegi kui selline vali laviin sedasi kirjeldatuna esmapilgul paradoksaalselt kõlab, on säherduses heliseinas kussutav, müra müraga tõrjuv efekt. Selle vahega, et HHH taies on artikuleeritud tõrjuma kõiksugu juhuslikkust ning pinnapealsust -- käesolev on ka minimalistliku ja mikrotonaalse muusika traditsioonihoidja, kus manipuleeritakse heliga ilmselt vähem kui kuulajaga. Tegelikult, arvan, et need 2400 sekundit on algusest lõpuni täpselt identsed, mille vältel lihtsalt korratakse ühte ja sama elementi -- kuulaja kas karastub või nõrgestub selle vältel. Kordus toodab erinevust seal, kus näib valitsevat samasus. Võimalik ka, et kuulaja kaotab võime müra mingist hetkest tajuda. Tunnen selle heli füüsilist survet kasvavat, et see ei ole ahistav. See on säherdune tunne, nagu vaataksid midagi ülevat, ent ohtlikku turvaliselt distantsilt, aga kujutleksid end olevat seal eluohtlikus olukorras. 7.5 (7.5-8.0)

Danbient -- Eccobients I-VIII (2025)

Peddler of Misery

• Ambient 
• Hauntology 
• Art music 
• Ambient drone 
• Microsound 
• Reductionism 
• Organic electronica 
• Experimentalism 
• Vaporwave

Kahtlemata ei ole danbient ei esimene ega ka jää viimaseks artistiks, kes oma muusikat on klassifitseerinud iseenda väljamõeldud määratlusega -- konkreetselt eccobient'ina. Iseasi, kuidas teised, st kuulajad ja kriitikud, seda mõistavad; kuivõrd säherdused määratlused pärinevad ja on osa mingisugus(t)est laiema(te)st žanri(te)st, mille(de) osa reeglina ikkagi on ka see kaheksast loost koosnev üllitis. Muusika, mis ammutab jõudu nii orgaanilisest elektroonikast; iseäranis vee häält-vee sulinat diskreetselt oma helidesse kududes. Ent teisalt sellest orgaanilisusest, õieti selle kõrvalt torkavad kõrva ka teravamad, kidalised hetktõrkehelid, mis niigi madala intensiivsusega esitletud helipildis tõusevad ülejäänust veidi kõrgemale. Mõtlen ideaalpildile, mis pärineb inimese loomisloost, kus vesi ja maailmameri on olnud üliolulisel kohal. Inimene on amfiibset päritolu, olles sealt eemaldunud, hakanud oma elu elama ning loonud tsivilisatsioonid, millest kõik maapealsed hädad alguse on saanud ning kus need on kontsentreerunud. Hädad on ilmnenud iseäranis siis, kui tsivilisatsioonid on liiga suureks paisunud, küpseks saanud, millele on järgnenud allakäik, mädanemine. Just need teravaloomulised helinüansid võiksid kirjeldada vigu inimese kui sotsiaalse olendi ülesehituslikus ning eksisteerivas süsteemis. Sellele helile saab omistada ka mäluga ja meenutamisega seotud kitsaskohti. Kui täpselt midagi mäletatakse, kuivõrd meenutused ajapikku moonduvad ning mida konkreetselt meenutatakse (kuivõrd õigustatud ühe või teise tahu meenutamine on). Võib möönda, et siin ruumi hõivavad objektiivne mäluobjekt ning selle objekti subjektiivne talletamine. Vaadates plaadiümbrist võiks koguni arvata, et see mälu on hoopis vahendatud; konkreetselt lapsepõlve ilmestanud vana kooli arvutimängude kaudu. Elik moonutus on osa mängust niikuinii. Nagu eelpool juba sai mainitud, siis üldine helinivoo on siin madal, ühelt poolt kokku sulanud, ent teisalt siiski siirdeid ajav, mistõttu võimalik tähendus hakkab siin õrnalt pulseerivas, aegluubilikus hämus tasapisi hajuma. Nimetagem seda kummituslikkuseks, kuivõrd vaarutakse kahe maailma vahel. Ent just kerge hõõrduvuse, ebastabiilsuse ning inetuse seemnete ilmnemisega võibki seda pidada kaunilt ebatäiuslikuks. 8.0 (7.5-8.5)

4T Thieves -- Ports of Call (2025/2026)

Enoughrecords/Kahvi Collective

• IDM 
• Experimental electronica 
• Chiptune 
• Downtempo 
• Ambient techno 
• 8-bit 
• Tracker music

4T Thieves on Soome IDM/ämbient-artist, kelle helikeel on sügavalt juurdunud Boards of Canada esteetikasse, kuid kellel on ka Amiga demoskeene taust (konkreetselt ajavahemik 1987-1996), mis loomuldasa sulatab endasse chiptune'ile omaseid tämbreid. Tema muusika mõistmiseks - mis ka käesoleval 8-loolisel ilmselgelt kõrva torkab - tuleb meenutada tõika, et kriitikud on tema muusikat kirjeldanud BoC-i tühimiku täitjana. Hõljuv downtempolik trumm, hägune analoogsüntesaator ning spetsiifiline, kergelt melanhoolne tekstuur. Kõik see, mis iseloomustas BoC-i varasema perioodi elektroonilist folkloori, mitte hilisema perioodi tumedat apokalüptilist suunda. Kui omavahel kohtuvad BoC-ist vaimujõudu ammutav madalsageduslikest rütmistruktuuridest koosnev muusika, mis justkui roomab läbi muda tähtede poole - olles paratamatult neelanud pori kurku ning liivaterakesi hammaste vahele - ning teisalt sinna sekka kostab - kuigi väga põgusalt, et tekivad kahtlused, et mida siis ikkagi kuulsin - chiptune'ilikud sagedused; tuleb arvestada sellega, mida 4T Thieves varasemalt on teinud. See taust tähendab, et ta valdab oskust kasutada madalama eraldusvõimega digitaalseid helisid muusika loomiseks. Seega, kui mõnes loos vilksatab hetkeks terav, retrolik chiptune'i või 8-bitine sagedus, ei ole see juhuslik eksperiment, vaid soomlase aastatega kuhjunud loomingulise DNA loomulik väljendus. Seosest Soome kõige olulisema netiplaadifirmaga Kahvi Collective ei ole võimalik mööda vaadata, kuivõrd artist on olnud selle asutaja ja eestvedaja; teisalt just seal kujundati nullindate algusest peale just IDM-i, downtempo ja mikrosämplimise kultuuri. Tuleb möönda tõsiasja, et Kahvi alla koondunud taieste käekiri ei ole kunagi olnud agressiivne ega liiga akadeemiline elektroonika. Fookuses on olnud meloodilisus, soojus, kergelt unistav melanhoolia; mille aluseks omakorda on olnud orgaanilise-digitaalse hübriidtolmlemine. armas oli, et aasta tagasi üllitas ta albumi esmalt sama pika staažiga Portugali netiplaadifirma Enoughrecordsi all. 8.5 (8.0-9.0)

Emanuel Budka -- Yesterday Afternoon You make some noise in the kitchen and put a can of peaches on the cover (2025)

Noise Margin

• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Avant-garde 
• Microsound

Võib-olla arvustus sellest 5-loolisest taiesest on liig -- albumi ja lugude pealkirjad, kaanepilt ning helid on küllalt ilmekad, et kõik n-ö purki panna. Äkki isegi virsikupurki pista. Aga tahaks siiski lisada mõtteid sellele peenelt fikseeritud hetkearhiivile, mis on olme ja madalasagedusliku eksperimenteerimise sulam. Nõude kolin, metallpurgi kõlin, ruumi kaja, asjade mootoritest kiirgav sahin-kahin. Argisest tegevusest saab tahtmatu (või tahtlik?) sooritus, mis muudab tavalise pärastlõuna ja õhtupooliku peaaegu installatsioonisarnaseks helimaastikuks. Ütleme nii, et tolmune ja vahetu atmosfäär on muudetud helidokumentatsiooniks. See ei ürita olla steriilne ega üleliia viimistletud, vaid laseb mikroskoopilise heli tasanditel hingata. See meenutab vaatlust või soojendavat mälupilti -- nagu jälgiksid kellegi liikumist teises toas, kus iga masina (heli)tegevus on üheaegselt juhuslik ja sügavalt isiklik. Vahet ei ole -- kodumasinatel on oma soolod. Külmkapi madal, äkitsi võimenduv urin, veekeetja keemishetk, pesumasina trumli monotoonne pöörlemine väga aeglasest ülikiireks on tegelikult helilised meeleolud. Emanuel Budka (EB) ei kasuta neid objekte lihtsalt rekvisiidina, vaid laseb neil kõnelda võrdväärsete osalistena. Tuleb rõhutada dialoogi inimese ja eseme vahel: kui keegi teeb köögis müra ja asetab virsikupurgi plaadiümbrisele, ei ole see üksnes inimese tegevus, vaid kokkupuude -- metall riivab pinda, purk kumiseb (vastu)kajast, pind kohtub pinnaga. Need on väikesed mikroskoopilised kohtumised, kus inimene ja masin või ese vahetavad helilist energiat. Aga võib-olla kõige olulisem punkt üllitise man on see, et masinate rütmiline ja ettearvatav surin pakub sageli emotsionaalset turvatunnet. Kodumasinad on ustavad ja usutavad, alati olemas ja loovad taustamüra, mis aitab vältida absoluutset ning tihti ahistavat vaikust. EB pealkirjad ja heli näivad seda vaikset, mehaanilist seltsilist-olemist tunnustavalt. Iseasi, kui sõbralikuks nad jäävad, kui nad on ühendatud netti ning varsti TI-ga mestides. 8.0 (8.0-8.5)

Moondur @ Dreamscape, Paavli 10.02.2024 (2025)

Trash Can Dance

• Experimentalism 
• Live 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Experimental electronica 
• Psycho-acoustic 
• Sound art 
• Glitchtronica 
• Avant-electronica 
• Drone

Moonduri ehk Raul Kelleri laivesinemine Paavli Kultuuritehases hõlmab kaht kassetipoolt -- 27- ja 20-minutiliste massiividena. Ilmselt natuke tänu formaadile ning suures osas huvitavale muusikale möödub aeg kiiresti. Pärast seda, kui kassetikas parandusest läbi käis - mis läks maksma maki algse hinna -, olen muutunud kassettide kuulamise osas alalhoidlikumaks. Kuulamata ei saa samas jätta, kuna lõviosa lintidest on tulnud Trash Can Dance´i märgi alt. Iseäranis isuäratavad on spreivärviga kaunistatud laivesinemiste seeria üllitised, mille alt on tulnud siiani ainult puhast kulda. Erandiks ei ole ka Kelleri oma, mis kõlab kui põlevkivist valmistatud helipea loetava informatsioonina, millest mustab miilavat energiat, millest aeg-ajalt pudenevad väljapoole killukesed ja tükikesed. Ehk midagi miniatuurse musta augu sarnast, mis ennast täis imenuna öögib lõpuks midagi välja. Madal müdin, signaalide ähmasus ja selgus segunemas ning vaheldumisi pinnale kerkimas; mistõttu selguse huvides tuli toa aken sulgeda, et tänavalt kostuv liiklusmüra - iseäranis kiirabi undamine - ei tekitaks kohatut informatsiooni vahetust ja ähmastumist. (Kuigi esimesel poolel hetkeks läbib masinat - lennukit - meenutav heli, mis intrigeerivalt selgepiirilisest muutub ähmase(ma)ks -- justkui lennuk kadunuks pahaendeliselt radariekraanilt). Kui lindi esimene pool näikse kompivat, siis teisel keeratakse pöördeid kõrgemaks (selle muusika ja konteksti tähenduses mõistagi). Hetktõrkelise informatsiooni edastamine allub kiirendusele, mis mingil hetkel (kuni võiduka lõpuni) rüsijääna hakkab kuhjuma - muljuma ja murduma hüpnootiliselt - tekitades tektoonilisi vibratsioone. (Mõtteist käis korraks läbi isegi sõna "ilus", ent taipasin kohe, et see ilmselt ei ole säherduse muusika kirjeldamiseks kuigi kohane. Või siis ikkagi osaliselt on). Sisendusjõuline protsess kiirendamisest, pidurdamisest ja lõpuks vaibumisest -- mida paremat siin maamunal inimeste seast ikka võiks tahta! 9.0 (9.0-9.5)

José Miguel Candela -- Piezas Sueltas (2000-2025)

Pueblo Nuevo

• Acousmatic music 
• Avant-electronica 
• Spoken word 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Sound collage 
• Experimentalism 
• Musique concrète 
• EAI 
• Experimental electronica 
• Glitchtronica 
• Ambient 
• Micronoise

See 10-looline on ühelt poolt Tšiili muusiku kokkuvõte 25 aasta loomingulisest teest, mida iseloomustab nii esteetika muutumine kui ka sotsiaalne hoolivus; teisalt -- kuivõrd JMC on juba enne eelpool mainitud riigi netiplaadifirma all üllitanud viis taiest, millest igaühte iseloomustab iseäralik tsüklilisus, siis jah, siin esitletud on "väljaheidetud", mis võib-olla ise - justnimelt selle tõttu - moodustavad omaette tsükli. Teoste pikkus varieerub kolmest minutist peaaegu kolmeteistkümne minutini, peegeldades spektraalteisenduste, granulatsiooni jms tehnikate katsetusi. Kuna lõunaameeriklastele on alati olnud väga olulised sotsiaalse ja ajaloolise õigluse teemad, siis ei ole üllatav, et ta üks vrajasemaid teoseid "Bajan gritando ellos" on pühendatud maputšedele. Sellest teosest väljaspool on ta Ladina-Ameerika kultuurimälu hoidvalt ksutanud enamgi rahvamuusika elemente ja kirjanduslikke tsitaate: Lola Kiepja - viimase Selk'nami šamaani - nutulaulu ning Pablo Neruda luulet. Aga need on JMC emapiima tekitatud loomuldasa plekid ta helindites, milledes on nii loovust kui uuendusmeelsust, nii hillitsetust kui plahvatuslikkust, nii hüperesteetikat kui primitivismi, nii lopsakust kui kidumist. Kuulates lugu "Umbral" ja "Lejos de Nuestros Cantos (a Raúl Minsburg)" vastavalt viie ja üheksa aasta tagusest ajast tuleb möönda, kuivõrd taandatud see muusika nii emotiivselt kui heliliselt on. Esimeses kompositsioonis on roostes helikillukestele antud päästerõngas vaikselt ligineva droonheliga -- nojah, see kõlab pigem elektriliselt laetud väljana heliprügi kohal. Teise loo helind seevastu meenutab kergelt heeliumist täidetud maastikul mitte hõlpsat elulemist. Seevastu juba enne maputšedele osutatud taies vägagi õitseb, vokaalosa taga on turmlemas helikeel, milles on nii lopsakust, justkui Patagoonia mägedest pealevalguv helilaine ühtaegu jahutab ja paitab; kehastades sealseid külmi tuuli, liustikujärvede sinavat põhjatust ning mäetippude kiiskavust. Kompositsioonide, millede pealkiri vihjab tantsule, intrigeerivus seisneb selles, et järsult tõmmatakse vahesein tantsimise ja muusika vahele. Artist möönab, et neid kahte olulist kultuurifenomeni võib omavahel (õmblusteta) kokku traageldada, aga samas ei peaks seda ka iseenesestmõistetavaks pidama. 8.5 (8.0-9.5)

Bove -- Computerissima (2025)

Pyteca

• Electronic music 
• EDM
• Ambient techno 
• Tech-electro 
• Experimental techno 
• Italo disco
• Detroit techno
• Progressive electronic 
• IDM 
• Post-disco

Käesolev 11-looline taies on inspireeritud tulevikunägemustest, kus inimene on muutunud poolmasinaks (aga ilmselt enamakski). Ei ole üldse kindel, kas säherdused nägemused peaks üldse mulle korda minema. Esiteks juba seetõttu, et mu eluea pikkus on suure tõenäosusega juba jõudnud keskpunkti või üle selle; teiseks seeläbi, kuivõrd ma säherduse olendiga üleüldse suhestuda tahan. Ühelt poolt võib tõesti nentida, et kõik mis puudutab humanoidi kestust - sh haigustele vastupanu -, siis tulemused on ilmselt paremad. Teisalt jälle -- ma ei tahaks kindlsti omada võimast tulevikuaju, kuivõrd see moonutab mu esteetilisi valikuid ning teisalt viib kvalitatiivselt loomingu - kui seda üleüldse saab enam nimetada loominguks - mingile teisele tasandile. Eelduslikult tähendab see entroopia minimeerimist, tõlgendamiste lõpetamist, täppisteaduslikku optimeerimist nii subjekti kui objekti perspektiivis. Näiteks hetkel näikse see 53-minutiline elektrontaies veetlev, veenev ning sedasi tagasikutsuv. Hüpoteetilises tulevikuolukorras seevastu võin leida itaallaste reliisi man sedavõrd palju vigu - ning võimalik, et palju enamates ning säherdustes kategooriates -, milles ma praegu isegi mõelda ei oska. Kasvõi taiest iseloomustav mängulisus on liialdus, ning ilmselt käesoleva taiese kavatsuslikkus ja eesmärgipüstitus lihtsalt põrmustatakse ja naeruvääristatakse. Ilmselt see taandub pelgaks informatsiooniga täidetud prügiühikuks. Võib-olla pannakse isegi häbiposti. Aga näiteks kuulates lugu nimega "Sudo" võin just praegu väita, et see itaallaslik kompositsioon on välja kasvanud Giorgio Moroderi vibreerivast sünteesist, jõudnud Detroiti põrandaalustesse ööklubidesse ning sealt mõningate lisamõjudega ringiga tagasi Apenniinidele. Teisisõnu -- düstoopia on sillutatud helgete unistustega. Mida tulevikus võiks tähendada - või üleüldse midagi tähendada - psühhedeelne tehnoelektrolik gruuv, aga kuulates kompositsiooni "Virtuale Volere" on see hetkel siililegi selge. 9.0 (8.0-10)

Junga -- River Valley EP/Coloration EP (2025/2026)

Bandcamp/Bandcamp/Trash Can Dance

• Jungle 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Organic electronica

Enne uue taiese kallale asumist kuulasin veel soojenduseks tema varasema, kaks aastat tagasi ilmunud üllitist nimega "Portaal". Kassett sai sisestatud ning neiu ütleb (mehele) resigneerunult: "give me a break". Ning helisöömaaeg sai alata. Nagu asjassepühendunud hästi teavad, siis projekt nimega Junga on Tondi ehk Siim Kuusemäe teine, võib vist küll öelda, et kõrvalprojekt. Samas need projektid on ajapikku üha enam üksteisele lähenenud, kuigi jah, Junga on üsna vihane täristamine-prõmmimine vaatamata troopilisele unelusele ülemistes kihtides. Kuulates "Portaali" tuleb tõdeda, et asi ei ole kliiniline ning sisendusjõuliselt stiili eelkäijate - kiireloomuliste murtud biitide ja jungle'i suunas kummargil. See on see, mis evib ohtralt nii orgaanilisust kui elu- ja vaimujõudu -- justkui mõnd küpset troopilist puuvilja kahe suupoolega mahla pritsides mugides. Ütleks siis nõndamoodi -- see on väikeste möönduste ning kõrvalepõigetega Tont. Vaadates seda kahest EP-st koosneva kasseti ümbrist ning sisekülge tuleb lisaks möönda projektide teineteisele lähenemist ka visuaalias. Kahtlemata lõbusalt meeleolukas on see kuulamine -- tõsi, artist toob sisse elemente - ja igati õnnestunult! - näiteks varieerides rütmistikku sünkopeerimata biitidega "River Valley" EP-l (algselt üllitatud 2025. aasta augustis). Aga nagu Tondigi puhul jäävad lõppude lõpuks meelde äkitsi esilekerkivad ja sama kiiresti hääbuvad inimhõiked ning troopilistele sügavustele ja kihistustele vihjavad poolkummituslikud helid, lunastades nii kuulajat kui artisti ennast. Need kaks EP-d kõlavad retrofuturistlikult -- ehk koguni apokalüptiliselt, ennustades hetke, kui inimesele ei ole enam jäetud aega ehitada ei kosmoselaeva ega muud võimsat venet, vaid ülesandeks on tehtud siit Siniselt Keralt uttu tõmmata. Sõna otseses tähenduses. Ning Sinikera on hakanud välja köhima kahjulikku elementi. "Colorationi" - mille SK üllitas kolm kuud hiljem - instinktid siiski erinevad eelnevast, hakates just mürgist magmat eritama, millest kahjustub hingav kude ning rõõmuküllane vaim. Rütmid on lakoonilised ja veidi muserdatult hajali, isegi kui aeg-ajalt ujub tippu mõni sfäärilisem pilv või vokaalne hõllandus, on tulemus pöördumatult liigestest lahti kistud; pusle on liialt killustunud, et seda oleks võimalik loomuldasa kokku panna. Need vihjed ilmnevad kaude, need ei rakendu vägivaldselt. Kuidagi on kokku lapitud, ent asjaga on ühel pool. Lõpetavate minutite päralt on pelk heli, mille loomus ja intervall saavad tunnusmärgistada üksnes nulli ja tühjust. Ning kõige selle taga hoomamatut lõpmatust ja teadmatust. Isegi kui artist kirjeldab konkreetset looduslikku protsessi aastaaja vaheldumise tähenduses, näikse selle alatoon olevat märksa sügavam ja süngem. 8.5/7.5

Professor Yaffle -- Everyone Wants to Dream (2025)

Violette/Bandcamp

• Indie folk 
• Smooth jazz 
• Easy listening 
• Folk indie 
• Ork-pop 
• Alternative pop 
• Cinematic 
• Chamber pop

Käesolev taies on inspireeritud vananemisega seotud rahunemisest, kui tunded ja suguhormoonide tase on alanenud. Keskendumine perioodile, kui lapsed kasvavad ning pigem hakatakse mõtlema elukaare alumisele otsale. Vananemisega paratamatult hakatakse samastuma ning seeläbi istma neid, kelle vastu on mässatud. Sedalaadi revisjonism ei ole midagi laiduväärt, kuivõrd paljud õpivad eelkäijate vigadest, et oma elu elamisväärsemaks muuta. Ka muusikaga ja selle ajalooga on samamoodi -- pungiajastul ei kiidetud heaks rokisauruste kuulamist, ent hiljem näiteks rollingud ja zepid imbusid tagasi roki panteonile nii, et sinna jääda. See ei tähenda, et neid oleks ilmtingimata jäljendatud. Võeti nii ühte kui teist, et ajastuvaimuga kooskõlastada; samas jäeti ka mõndagi välja, mis kas ei sobinud, oli klišeelik või muidu mittemidagiütlev. Liverpoolist pärit pundi 8-loolist taiest iseloomustavad laia poognaga tõmmatud orkestratsioonid, aeg-ajalt tolmuste orelitega happe nõristamine ning lõbusad saksofonisoolod vaikelulistel smuutijätsuhetkedel. Orkestratsioonid tõepoolest on kesksel kohal, luues nii laiekraanmomente kui viies jahiga Atlandile seilama. Samas tehes seda piisavalt kontrollitult ja alalhoidlikult - nagu eelpool juba sai osutatud -, et rannajoon vähemalt kiikriga vaadelduna kätte paistaks. Tõepoolest -- unistamine ei ole kahjulik; suisa kasulik, kui see ka lihaks saab. 8.0 (7.5-8.5)

Hana Haruna -- The Gospel According To Hana Haruna (2025)

Basement Corner Emissions

• Noise music 
• Psycho-acoustic
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Glitchtronica

Käesolevat 3-loolist taiest võiks lisaks esteetilisele keelele võrrelda ka füüsilis-klimaatilistes mõistetes. Avalugu "New Covenant" on kui maruiilide räsitud looduslik keskkond, milles puud on vägivaldselt surutud vastu maad palveasendisse, meri on sunnitud väljapoole oma tavalist asendit ning merelained hosiannatavad aukartust. "Revelation" seevastu kõlab keskkonnana, milles loodusseadused hakkavad taanduma ning nende asemele on sugenenud pahaendeline jõud. Sõna "gospel" teatavasti tähendab evangeeliumit ehk Jeesuse elulugu ning tema õpetust. Muusikažanrina tuntud gospel teatavasti on afroameerika vaimulikes kogukondades - peaasjalikult kirikutes esitatavad - ekstaatilised Jumalat ülistavad laulud. Sealt edasi on see mõneti levinud popmuusikasse, ka indimuusikasse, mille eredaimaks näiteks on Jason Pierce oma Spiritualized'iga. Ka meenub üks Lambchopi lugu albumilt "Nixon", mis on väga helge näide. Aga Hana Haruna - kes on väga viljakas autor, kelle diskograafia läheneb paarisajale ühikule - muusika ei ole valgemüralikult rabe, vaid selles kaigub pruunile mürale omane täidlus ja kandvus annab taiesele dünaamilise lähtekoha. Kolmandas loos "Old Covenant" on kõik mainitud elemendid sees, ent lisaks kõigele iseloomustab seda ka teravasakiliste, hetktõrgetest laetud rütmide pulseerimine. Kõlades justkui varem kirjeldatud torm, ent sinna sekka on haaratud erisuunaliste jõudude poolt teravat metallprügi, millele mitte keegi ette jääda ei tahaks. Aga rääkides evangeeliumitest - millest peavooluvääriliseks peeti nelja -, siis mitteametlikke ehk apokrüüfe oli märksa enam (ning see väga loov, pöörane lugemine. Eesti keelte on tõlgitud Caroline Nixey ülevaatlik raamat "Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised jumala pojad"). Mis andis tunnistust sellest, et paari sajandi vältel pärast Jeesuse surma oli kristlus vaid üks paljude käibeideede seas Rooma keisririigis. Ning pärast seda, kui konkureerivad õpetused ära keelati, siis kirikukogude järel jäid nii mõnedki gnostilised voolud ja teised ketserlikud arusaamad rahvahulkades veel ligi tuhandeks aastaks käibele (nt Lõuna-Prantsusmaa oli viimastest kantsidest, mida paavst armeega käis maha surumas veel 13. sajandil). Nii et Hana Haruna asja võib vaadata isevärki apokrüüfina, mis räägib konkreetselt sunduslikus helide keeles. Eks see popmuusika keele suhtes ning selle subjektidele ole kindlasti hereesia. Aga keda see peale nende peaks huvitama, kui tegu on eneseküllase süsteemiga, mis teeb kuulajale uued uksed ja aknad valla. 8.5 (8.5-9.0)

Smooth Genestar -- As if music would not be a message (2025)

Cyan Music/Bandcamp

• Nu jazz 
• Ambient pop 
• Easy listening 
• Electronic music
• Ambient dub
• Balearic Beat 
• Downtempo 
• Chilltronica 
• Downtempo

Kui muusika ei kannaks sõnumit, ei kõneleks see keelena. Aga ei ole ka muusikat, mis ei kannaks mitte mingisugust sõnumit. Kuid see plaat - nagu nimigi vihjab - on täis varjusid, mälestusi ja õige hetke tabamist. Saksamaalt Wormsist pärit projekt pakub 22 lugu kogupikkusega 4 tundi ja 2 minutit (sic!). Albumi tuum peitub autarkilises iseloomus, millele midagi väljastpoolt peale immitseb. Ühelt poolt on siin olulisel kohal baleaarne (klubi)võnge, ent teisalt on siin ruumi välja venitamist nii ämbiendi kui dubilike kajadega. Tehniliselt on see elav dialoog analoogse ja digitaalse vahel, kasutades muuhulgas legendaarseid sämplereid (Akai S-2000 ja EMU ESI-4000). Tulemuseks on helimaastik, mis kõlab hoolikalt komponeeritult. Avalugu seab kohe tooni -- sügavalt pulseeriv bass, tolmused põhjad ja kerged jätsulikud akordid. Samas paljastab see esimese hooga peaaegu kõik muusikalised klotsid ja koostisosad. Hilisemates kompositsioonides toimub eelkõige nende samade elementide uuesti konfigureerimine: aeg-ajalt on kuulda kergeid orkestreeringuid, kellamängu või skrätsimist, ent see tekitab vaid põgusat pärislainetust. Vahelduseks võinuks olla ka külmemat, kramplikumat ja robotlikumat tunnetust ja elementi. Mahtu ja aega selleks ju oli. Teose autarkilisusega kaasneb oma hind. Kuivõrd kulminatsioonivõimalused ruttu ära kasutatakse, taandub neli tundi üldjoontes peenhäälestamisele ehk üldjoontes tiksumisele. Selline hermeetiline, plommitud helisüsteem - olgu see kuitahes suur ja lai - tekitab pikapeale lämbumistunde ning ressursside ja energia puudujäägi. Marco Rockstroh püüab süsteemi ülal hoida, st parameetreid - soliidseid rütme, kõrgsageduslikke helibaite - demonstreerides tervikut toita, kuid esteetiliste valikute tegematusest tulenev dünaamilise pinge läbilõikamine viib teose nullpunkti tagasi -- õigupoolest ei lasegi sealt eriti kaugele liikuda. Nii tekib oht verevaesuseks ja hääbumiseks: kogu see helipilt on vaieldamatult ilus, ent ilu säilitamiseks saanuks hakkama ka märksa kompaktsema vormiga (piisanuks ilmselt vaid poolest tunnist). 7.5 (7.0-8.0)

Milan Knížák -- Broken Music (1983/2025)

Archive/Bandcamp/Edition Hundertmark

• Plunderphonics 
• Sound collage 
• Turntablism 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Noise music 
• Freeformfreakout

Käesolev taies koosneb kahest pikast kompositsioonist - üle-eelmisel pühapäeval 86-aastaselt meie seast lahkunud Tšehhi skulptorilt, õppejõult, poliitiliselt lahkmõtlejalt ja helikunstnikult - üks ulatub 28 ning teine suisa 32 minutini. Isiklikul tasandil tekitab säherdune mikrofoni-läbi-akna-riputamise muusika üksnes positiivseid assotsiatsioone, kuna muusika tegemise tung lisaks mulle on ka nii mõnelgi teisel (vähemalt algfaasis) väljendunud just säherdusel viisil. Pealkiri võib-olla osutab isegi juba eelnevalt kulunud ja kohati katkisele kassetile, millele on peale salvestatud omakorda n-ö kahtlase iseloomuga muusikat. Nimetan säherdust muusikat n-ö kahtlaseks seetõttu, et kollaažilik helind on kokku salvestatud samaaegselt rohkem või vähem erinevatest (ja ajastutest pärinevatest) helinditest, mis siis tavaliselt evivad kuulajani vaid sekundiks-paariks; kui kauemaks, siis tavaliselt on seda heli juba töödeldud: lintide manipuleerimisega kiirendatud-aeglustatud, sinna juurde loomuldasa lisandub lindi-vinüülplaadi sahin-krõbin ning eelvõimendist kostuv ähvardav kahin, mis antud kontekstis kahtlemata on lisanüanssideks. Esiteks see tekitab kuulajas - aga ilmselt rohkemgi autoris - isetegevusest tingitud vabaduse tunnet; teiseks see kutsub esile trikke vastuvõtja teadvuses. Justkui tajuks mingit tuttavlikku helikatket - tahaks rohkem aega kuulata, et algallikat uudishumust tuvastada -, aga juba on uus katkendlikult ja hakkivalt edastatud informatsioon peale tunginud. Eelmine huviobjekt paratamatult haihtub teadvusest välja, et alles järgmise kuulamiskorraga taas korraks teadvusesse ilmuda. Kuigi mitte geograafiliselt, siis mentaalakustiliselt säherdune muusika nii stiililiselt kui metoodiliselt kahtlemata kuulub juba 70ndate lõpust on olnud kassetiundergroundi üheks tunnusjooneks, mille mõjukaimad vedajad Ühendriikides olid Big City Orchestra, Minóy, Don Campau, Hal McGee, Zan Hoffman jpt ehk siis ebahärrasmeheliku kunsti meistrid. Väga lähedane žanr taolisele lindimanipulatsioonil põhinevale muusikale on (eksperimentaalne) turntablism (ning säherdused artistid nagu Otomo Yoshihide, Christian Marclay, Philip Jeck, Martin Tétreault). Märgin seda ennekõike seetõttu, et Fluxuse liikmeks olnud MK korjas kokku katkised kauamängivad ning just neist komponeeris muusikat. Mis siis ikka, kui head teed Tšehhi söaka kunsti käilakujule Suure Meistri juurde minekul. 9.0 (9.0-9.5)

Teen Daze -- Splashes Of Colour (2025)

Bandcamp

• Chillwave 
• Balearic Beat 
• Organic electronica 
• Chilltronica 
• Electronic pop 
• Glo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Dreamwave

Selleks, et mõista chillwave'i jõudmist (või naasmist) baleaarsesse ulmailma, tasub chillwave'i trajektoori lahata individuatsiooni, projektsioonide ja sünteesi vaatenurkade kaudu. Kahtlemata alg(eli)ne chillwave oli keldris ja magamistoassündinud kajades, lindisahinates ja tuhmides sünteesaatorikihtides. Ariel Pink oli fenomen, kelle muusikat kirjeldati eristamatu kõlapildina -- milles sulasid üheks instrumendid, stiilid ning mõjud. See võis olla ka subjektiivse mälu projektsioon -- igatsus kaheksakümnendate lapsepõlve suvede, varjude, veekogude ja VHS-kassettide järele, mis unistustes ilmselgelt muutusid vastavalt veelgi rohelisemaks, sinisemaks ja värvilisemaks. Teisisõnu -- distantsilt kostuv hüpnootiline kaja, kus teadvus püüdis põgeneda analoognostalgiasse. Mingist hetkest need projektsioonid integreerusid reaalse, füüsilise maailmaga. Ning baleaarne helikeel oli füüsiliselt olemas -- soe, helge ning sillerdav. Kahtlemata sellel 4-loolisel helispektrid on toimunud avanemine: tuhmid sagedused on asendunud kõrgprodutseeritud helguse, eksaktsete rütmide, paitavate kitarriliinide ning voolavate 4/4 taktis downtempolike rütmidega. Veelgi enam -- ookeani veed ongi siin kanalite perifeersetel lainepikkustel loksumas. Kuulajana kujutle manu ka päikesetõusu ja -loojangu imetabasust, mistõttu saabki teoks esialgsest tšillveivilikust unistusest ja psühholoogilisest kaemusest lahti rullunud ning baleaaria reaalsuseks vormunud tervik. Ideeliselt ette hooldatud, et erinevuse ja ebatäiuse põhjal teadvustamata energiaga aktualiseerida tervikuks rullumine. Aga sellel tervikul ringina puudub algus- ja lõpp-punkt, mistõttu liikumine ei ole lõppenud. Imselt ka Jamison Isaaki saaga jätkub. 8.5 (8.5-9.0)

Warjutus -- Pimeduse kutse (2025)

Trash Can Dance

• Black metal 
• Raw black metal 
• Post-minimalism 
• Post-metal 
• Dungeon synth

Võtan kätte esmapilgul anonüümse kasseti -- ning säherdused helikandjad väärivad alati tähelepanu. Alati. Kassetikaas on võõbatud hõbedaseks, kusjuures tehtud on seda ebaühtlase värvikihiga. Mingi plekk on sellel nii nähtavalt kui ka kombitavalt tasapinnal kõrgemale kihistunud, justkui peegeldades karbis peituva muusika DIY-suhtumist ja andes edasi autsaiderlikku kvaliteeti. (Hiljem seda lähemalt uurides meenutab see inimese pead külgprofiilis vaadatuna). Siin on neli lugu varjule jäetud, et kuulaja saaks neid avades nende valendikku tungida. Tegemist on artistiga, kes on oma muusikat viimase viie aasta jooksul järjepanu avaldanud Trash Can Dance'i alt. Warjutus on oma nime väärt ning nimele rõhudes võib kuulda mustmetalli selle intensiivses vihas ja valuvaevades, kuid teisalt avardavad helipilti šamanistlikult tukslev basstrumm ja madalaks surutud, kokkupakitud kitarrimüra taamal. Muidugi on õige mustmetalli puhul autsaiderlikkusest rääkimine mõneti kahtlane seisukohavõtt, kuna kõrgkvaliteedi poole püüdlemine muudab selle stiili esindajad reeglina igavaks. Teisalt metoodiliselt on robustsusele rõhumine ning piltlikult öeldes oma keskme ning jäsemete järamine stiili esindajatele omane võte. Warjutuse puhul võib stiili määratlemine sõltuvalt albumist kujuneda peadmurdvaks ülesandeks, kuna ta on pakkunud nii (tume)ämbienti kui ka funeral doom'i itkulise alatooniga metallmuusikat. Avaloos "Surnuaia vaikus" säetakse kuulaja vastavasse võtmesse ja kõlla -- morbiidselt puhuv tuul hauakivide vahel kostumas. Võib-olla on käesolev taies kõige lähedasem just black metali kõvatuumale ja selle tuvastamist hõlbustavatele tunnusjoontele. Siiski on sellel neljaloolisel taiesel minimalistlik, lihtsalt ühte lummavasse kordusesse kinni jäänud ämbient esindatud viimases loos "Läbi külma igaviku". Ma pole üldse kindel, kas kompositsioon tasahilju üldse muutub või on see kuulajasse sugenenud meelepett – igal juhul võimendab see teose mõjusust. Või on see alati keldrisündimuusika (või selle alaliik), mis ämbiendi kuulaja näppude vahelt ära tõmbab? Warjutus tõestab sellega, et ei ole vaja paljut öelda ega helipilti kaunikõlalise butafooriaga üle koormata -- kõike saab edasi anda (väga) vähese, aga korralikult teostatuga. Heli toetavad minimalistlik vibrato ja sügavus, viies kuulaja sisuliselt Toonela teele õudustunnet sisendavalt kulgema. Loo lõpuossa sugenevad üksildased krõbinad -- kas häirimaks kuulajat, et ta saatusega kergelt ei lepiks? Et see, mis teda ees ootab, ei ole sugugi peegelsile virvendus? Lumeingel kruusa peal, keda oli kuklasse tulistatud. 9.0 (8.5–9.5)

Juan Rodriguez -- Forhouse EP (2025)

Monofónicos/Archive

• Tech-house 
• Club dance 
• Electronic music 
• Deep house

Juan Rodriguezi (JR) "Forhouse"-nimeline EP, mis on ilmunud Kolumbia netiplaadifirma Monofónicose alt, tõmbab kohe esimese loo ekstaatiliste vokaalinäidetega käima --lakkamatult sosiskledes nüüd ja hiljem „come on, come on“ ja "can you feel" -- toores, sisuliselt hõimuenergia urbanistlikus hilisõhtuvööndis, mis süütab tantsupõranda leekidesse. Nende peale on kihistatud ühelt poolt süvahausi nakatatud õhulised süntesaatorihelid ning soojad, kergelt teadvust nihestavad klaveriakordid ja -arpedžod -- säherdused, mis tunduvad päikesevalguse soojendava läikena märjal betoonil kell 5 suvehommikul pärast emotsionaalselt tühjaks tõmmanud pidu. Külmatunne ihus ja tühjus hinges, mis tasapisi hakkab päikese kõrgemale tõustes hajuma. Ometi keeldub EP jäämast puhtalt unistavaks, tuues esile teravamad tehnilised elemendid: karge, kergelt metalne löökpillirütmika kõikumas pendlina muutliku energia saatel, lõigates läbi ajuudu kirurgilise täpsusega. See kontrast õnnestab kogu projekti kauni ja liigutava dünaamikaga -- see hingab ja pulseerib elava organismina, pidevalt eufooria ja kerge pinge vahel nihkudes ja niheledes. See pinge kehastab ideaalselt selle muusika igavest küsimust: kuidas eristada tech-house'i pumpavat pakilisust süvahausi veeldatud unenäolisusest? JR näib sellele vastavat, samas keeldudes valimast. Ta lihtsalt laseb kahel teineteisse seguneda -- esimese hoovused annavad struktuuri ja edasiviiva liikumise, samas kui süvahausi hingestatus hoiab vaibi hõljuva ja emotsionaalsena. Tulemus on hüpnootiline ja mõjus: piisavalt kaasahaarav, et kehi liigutada, piisavalt atmosfääriline, et meeli võluda. Siin on murdumist, siin on moondumist. 8.5 (8.5-9.0)

King Gizzard & the Lizard Wizard -- Phantom Island (2025)

Bandcamp/p(doom)

• Psych-rock 
• Art rock 
• Southern rock 
• Baroque pop
• Ork-pop 
• Sunshine pop 
• Alternative pop/rock 
• Hard rock 
• Heavy psych

Kuulates viljaka Austraalia bändi järjekorras kahekümne seitsmendat (ning hetkel üllatuslikult viimast) stuudioalbumit tuleb möönda, et bänd on justkui stiililistest keeristest välja astumas ning minemas lihtsamat, orgaanilisema kõlaga teed -- samas see lihtsus on petlik, kuivõrd konkreetsetele radadele pühendudes tuleb keskenduda finessidele, mis teeksid üllitisest eraldiseisva taiese, st eristaks seda teistest sarnastest (võrdluses nii oma diskograafia piirides kui teiste artistidega). Metallroki ja elektropopi elemendid on jäetud seljataha - nii ka raskelt pealesuruvad kidrasaundid kui sünteetilised instrumendid ja -sekventsiread -, mis on asendunud lendleva popiga, milles on nii lõunaroki, barokkpopi kui 60ndate lõpu psühhedeelse folgi kergust. (Tõsi, natuke on ka raskema psühhedeelia(hardroki puudet, mis võib mõnda nende varasemat taiest meenutada). Klahvpillidest on esindatud klaver, orel ning legendaarne Mellotron, mis loovad lisadimensioone kitarridele, trummidele, vokaalile ning poognaga keelpillidele ja erinevat sorti puhkpillidele, mida mängib tohutu hulk külalisesinejaid (sh kontsermeister/dirigent). Nii The Allman Brothers, Blue Öyster Cult, The Incredible String Band, Jefferson Airplane, Crosby, Stills & Nash kui The Byrds tulevad meelde, ent retrospektiivset muusikat tasub alati kvaliteetselt ette võtta, kuna - olgem ausad - enamus poole sajandi tagusest muusikast on suht isikupäratu nii produktsioonilt kui ideedelt. See lihtsalt on algsete ideede täiendamine, ehk isegi ümber mõtestamine, andes praegu isegi huvitavamaid tulemusi. (Igati loogiline eeldustelt, kuna tehnoloogia areng ja ideede realiseerimine tohutu hulga albumite näol on vahepealsel ajal aset leidnud). Ägedad hipid igatahes, kes võib-olla ideeliselt kannavad legendaarse kaasmaalase Daevid Alleni vaimsust. 8.0 (7.0-9.0)

Emanuel Budka -- Deaf Circles (2025)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Avant-electronica 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Post-minimalism 
• Psycho-acoustic 
• Experimental electronica

Ma eeldan, et 4-loolise taiese kõige rohkem vaidlustekitavamaks momendiks on viimane lugu ehk siis "Frequency Modulation", kus sagedusi moduleeritakse 33 minuti vältel. Põhimõtteliselt kordub üks ja seesama tsükkel pealtnäha lõputult. Ülejäänud kolm lugu kõlasid enam-vähem sama pikakt kokku 33 minutit. Teisalt seda helieksperimenti on põnev kuulata, kuna on põhimõtteliselt on see modulaarsüntesaatori kui masina jõudemonstratsioon, paljastades ennast oma ilus ja alastuses. Sagedused mullitavad viisil justkui homset ees ei ootakski -- muidugi ei tea, milleks taoline käitumisviis viimset päeva silmas pidades oluline oleks. Kui ühe tuntud punkbändi lüürikat aluseks võtta, siis midagi see tähendab, aga mida, ma ei tea. Kõiki teisi lugusid ka arvesse võttes omandab industriaalmuusika lisaks algsele tähendusele - kui tootmisliinilt tulev muusika; muusika kui massitoode - ka pahaendelisema tähenduse kui osutusega tööstuskompleksis võõrandunud inimese mina-pildile, kus teadvus teeb trikke, kutsudes esile viirastusi ning moonutatud taju; kus ajataju ning võib-olla ajamääratlus on lootusetult sassi läinud ning kus mälu trikitab. Helid pulseerivad ebaloomuldasa ja moonutatult justkui ebameeldivad tundmused sügavalt alateadvusest. Kõige selle valguses taas naastes eelpoolmainitud 33-minutilise kompositsiooni manu tuleb möönda, et algne negatiivne hinnang muutus, kuivõrd toimides düstoopia hajutajana (olles ise ka düstoopne - kuigi vähemal määral) ning ilmutades industriaalmuusikale nii omast liialdustega manipuleerimise vabadust. Aga kui muusika omab terapeutilist efekti, siis ei olegi midagi kobiseda. Kui kolmes esimeses loos industriaalmuusikale nii omaste neurooside, psühhooside ning hirmudega spekuleerimine - milles taas on tunda igivana võimurite rakendatavat tavainimese vastast vägivalda ning samas neist autoriteetidest trotslikult mööda astudes ebatavalist käitumist mässuna peegeldades võetakse sealsamas kunati aeg maha -- flegmaatiliselt sammudes ning ümber astudes nagu oleks aega sajandeid; ühesõnaga -- see helipilt liigub täpselt nii nagu see artistile sobib, moodustades helindi selgroo logeleva, mõnuleva rahuloluga. Võttes üheks eelduseks juba eelpoolmainitud osutatud tööstuslikkuse ning teisalt sellega meelevaldselt nii ajaliselt kui vormiliselt ümber käies paljastub artisti industriaaldaimonlik-industriaaldeemonlik iseloom. Süttiv kokteil loovusest ja vabadusest. 8.5 (8.5-9.0)

Tomosla -- Dunestal (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Lowercase
• Found sound 
• Dreamwave 
• Reductionism 
• Musique concrète 
• Hauntology 
• Organic electronica

Briti tandem Tomosla (James Osland ning Thomas Hoey) kolmas täispikk album, mis üllitati täpselt aata tagasi - mis ühtlasi debüteerib viljaka ent kvaliteedist lugu pidava Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all - on liikunud mägedest ja rabaaladelt düünidesse (urbaniseerunud keskkonnast eemale -- lisaks rannikualadele ka metsadessse ning maapiirkonna eluollu üldisemalt). Tandemina rohkem kui kümnendi kestnud koostöö vältel on välja töötatud omalaadne ämbientheliline tunnetus, milles ühelt poolt pühendutakse (laiv)improvisatsioonile nende endi tingimustel -- protsessipõhine lähenemine, kus iga teos avaneb loomuldasa, kujundatuna spontaansest interaktsioonist ning intuitsioonist. Käesolev 6-looline taies sündis ühel vihmasel nädalavahetusel Stoke Flemingis ja Dartmouthis, Lõuna-Devoni karmil rannikul. Lummavatest maastikest ning mitmekihilisest ajaloost vaimujõudu ammutades on see ka spekulatiivne mälu-uuring, fantaseerides, kuidas võis käputäis inimesi Dartmouthis elada 11. sajandil (esmakordselt oli küla mainitud 1086. aastal ühes ürikus). Lisaks kaanepildile vihjavad need 54 minutit helindit tugevalt katkestatud tontoloogiale, milles - kui helikihte samastada ajaloo kuluga - kuulaja võib tajuda ajalookihtide funktsionaalsust kui ka hetki, kui tolmukord tekitab helipildis tugevat ähmastumist - et mitte öelda katkestusi. Seal, kus tekivad katkestused, on järelikult tekkinud takistus või varjatus. Teisalt võib seda tajuda liikumisena tõe poole ontoloogilises tähenduses -- platonlikult väljendudes on see liikumine näivuse (doxa) põhjal ideede, sh tõe idee manu. Ent kõik see üsna pea taastub, kõik hakkab taas tugevalt sahisedes ning kergelt särisedes kulgema. Jutustades meile lugu, mida kunati võib helilistest eeldustest tulenevalt kuulda mõne (pool)tooni siin- või sealpool. Süntide, kitarripedaalide, sämplerite ja välisalvestustega on siin edukalt kujundatud instinkte, mälu, kõhutunnet, andes nõnda edasi koha- ning ajavaimu, millesse on sisse kätketud kuuldeline dissonants. 9.0 (8.5-9.5)