Joel Tammik -- Kriiva (2025)

Väli

• Ambient dub
• Dub techno
• Ambient
• Field recording
• Electronic music
• Ambient techno
• Organic electronica
• New Age
• Found sound

Käesolev taies on Kagu-Eesti nurka kolinud Joel Tammiku ei-tea-mitmes album; mitte et ta ise nii tihti üllitaks, ent aastatega lisandub kohaliku underground-muusika veteranile paratamatult staaži ja kuulajale tänuväärseid vilju. Lu:k, Myrakaru, Rajaleidja. Kolm kümnendit tuleb täis. Teine asi on see, et ta tegemised ei ole - vähemalt mulle tundub - kuigi suure aplombiga välja kuulutatud -- kes teab, see teab, kes tahab, see saab. Ise kuulasin enne käesolevale 12-loolisele mitut ringi peale tehes kahte tema üllitist täpselt 20 ja 10 aasta eest (vastavalt "Eluline" ning "Laane Universum"). Hilisemat üllitist võib pidada Eesti kosmilise elektronmuusika ehk ulmetroonika (teised väljapaistvaimad esindajad on/olid Uni, Galaktlan, Kulgurid; loomulikult ka eeskujuks olev meister Sven Grünberg). Esimene nimetatut üllitistest kahtlemata oli dub-muusika sagedustele pühendunud ristikäik (millele lõviosas tema looming keskendubki). Eks nii vist olegi, et kui artist on midagi pikemalt kaenud-lahanud-loonud, siis edasine loominguline tee - kui muusik just kardinaalseid lahkmeid ei tee -, siis ikka sügavamale helifenomeni sügavustesse. Seesuguse muusika juures ongi tänuväärt tahk see, et mida sügavamale suundud, seda laiemaks muutub tegelikult maailm su ümber. Eriti kui seda toetavad looduslähedust- ja hoidu väärtustavad veendumused ning plaanimajandusest suure kaarega mööduv vajadus muusikat väljutada. Ma ise kuulasin enne seda just 30-aastaseks saanud britti nimega "Tri Repetae", mis samuti annab võtme õigeks häälestuseks kätte. Mäletan ühte Müsteeriumi-nimelist üritust 2005. aasta juulikuus (vist Järvamaal), kui mingid purjus jõmmid tulid ka üritusele ning saades kätte tema uue reliisi (äkki üheks põhipunktiks oligi tema albumi esmaesitlus?), kuulasid seda valjult autos. Mõned olid pahased - vist autor ise ka -, aga äkki tõesti neile meeldis (vähemalt sõnades olid nad ahvivaimustuses -- miks me ei peaks neid uskuma?!)! Albumi päälkiri osutab artisti kodukülale, mis vististi on nime saanud kriivade järgi -- mis on metsa kasvanud ja paarsada kuni mõni kilomeeter pikad väliselt oose ehk vallseljakuid meenutavad künkad (kirjelduse-selgituse laenasin Indrek Rohtmetsa raamatust "101 Eesti looduspaika"). See on esimene üllitis, mille JT on salvestanud linnakeskkonnast väljaspool -- lakast leitud vana arvutiga, millel olid peal vanad muusika loomise programmid. Lisana on kasutanud kohalikke looduskeskkonna helisid. Eelpoolmainitud kaks autori üllitist loovad õlgtoe käesolevale taiesele -- siin on nii dub`ilikku võnget ja puudet kui ka ämbientlikku ära- ja äraspidiolemist. Kasseti teise poole avalugu "Märgalad" teiseneb natuke loodusest, muutudes newage`ilikuks sillerdamiseks. Parima osa moodustavad need kompositsioonid, milles võib tajuda ümbritseva keskkonna hõngu -- kui see keskkond hingab loodud muusikaga kaasa. Ehk midagi sarnast, kui vanas samblaga polsterdatud palksaunas - mu Setomaa vanaisa ehitatud saunas - leili võttes õhu sisse imbudes muutus kuumus nõelteravaks! Need on sedasorti mälestused, mis ajapikku üha enam seest välja tulevad. Kasseti vaheleht lõhnab vastupandamatult (no nuusutan seda pidevalt!) -- meenutab sambla ja seenekõdu risust õrna kopitust. 8.5 (8.0-9.0)

Core of the Coalman -- Kilometric Chameleon POV (2025)

Klang-und-Krach/Bandcamp 

• Experimental electronica 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-classical 
• New Age
• Avant-electronica 
• Electronic music 
• Found sound 
• Sound art 
• Drone 

Praha eksperimentaalse muusika väljaandja Klang-und-Krach`i all üllitatud kahelooline taies - kummagi loo pikkus on täpselt 29.51 - on kujundatud (siinpoolsest) materjalist ja artefaktidest, et moonutuste-laienduste-manipulatsioonide tehnikaga kui müstiliste kaarikutega (Platon mäletavasti kasutas seda kujundit mälu taastumise ja teadmiste poole liikumise illustreerimiseks) tõusta siinsest dimensioonist ülespoole-väljapoole-kõrvale. Selle muusika taga on Ameerikast pärit, kuid Suurbritannias elutsev 50-aastane Jorge Boehringer (JB) (ka teada projektidest On Growth and Form ning Kneeling Coats), kes tudengi ja muusikuna on salvestanud pärishelisid - nii Texas`es (San Antonio loomaaias), Tšehhis (äikesetormist räsitud tänaval), Inglismaal; lisaks Soomes üles astutud laivesinemiste salvestused üheteist aasta vältel enne, kui asi sai kunstlike helidega - mängitud kitarril, süntesaatoritel, viiulil, klaveril, suupillil ning arvutil heli programmeeritud - segatud ning purki pandud. Kas kaua-tehtud-kaunikene? Muusika on igati sugereeriv, emotiivselt laetud ning kunstiliselt huvitav -- huviäratavaks muutub JB (kes muuseas on muusikat õppinud innovaatilise muusika korüfeede Pauline Oliveros`e, Fred Frith`i ning Alvin Curran`i all pluss olnud residentuuris ja töötubades Maryanne Amacher`i, Gordon Mumma, Alan Kaprow` kui Paul Demartinis`ega) kunst seetõttu, et selles muusikas on kõrge orgaanilisuse määr -- tunni aja vältel on püütud lähtuda (mõtte) hüpoteesist, et kuidas küll võiks paista kameeleonile kõik see, mis ta ümber aset leiab (kuivõrd teised teda ei näe, siis ses mõttes ideaalne jälgimispositsioon -- võrreldes inimesega näeb ta teistmoodi juba seetõttu, et ta mälu ei ole laetud mõistestike ning tinglike-subjektiivsete teadmistega). Teisalt huvitab artisti ka ajalis-ruumiline tahk -- aja- ja kohavaim, selle muutumine inimmälus. JB ütleb, et ta mälus sulavad nii aeg kui vahemaa nende kohtade vahel üheks, mis kajastub ka käesoleval taiesel. Kas me peaksime mälu käsitlema ajalise vahemaana sünapsite vahel või siis mälu on interdimensionaalne parallaks, mis mõõdetakse parsekites (andes mälule tohutu kosmilise mõõtme). Tõepoolest - nagu lugude koondnimetused osutavad -- selles on nii lõdvestust kui põnevust, selles on nii vana kui uut kooli, nii tavapillide õrnust kui elektroonika karmust, nii madalat kui taevalikku. 9.0 (8.0-10)

Elliott Sharp & Rainer Jancis -- Uhhuu (2025)

U-Duur/Lasering/Terminal/Plaadimees/Apollo

• Experimental rock 
• No wave 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Totalism 
• Noise rock 
• Electronic 

Käesolev 4-looline ühistaies lugupeetud NY eksperimentaatori Elliott Sharp'i (ES) ning meil samaväärt austatud kitarrivirtuoosi Rainer Jancis'e (RJ) vahel kannab pealkirja "Uhhuu", mis kõigepealt seostub Minerva öökulliga ning teiseks lausega, mida Hiiglane sõnas agent Dale Cooper'ile seriaalis "Twin Peaks": "öökullid ei ole need, mis nad näivad olevat". Muusikaliselt on see taies igati vaheldusrikas, mänguline ning piiridele suruv; ning sinna jõudes ei kõhkle ka peale astumast -- selles on jõudu, sitkust, elastsust, aga ka äkilist meelt, manipulatiivsust ja agressiivsust -- kõike seda, mida ühele isendile sellessinatses ilmas ellujäämiseks vaja läheb -- sõltumata sellest, kas tegu on inimühiskonnaga või laiemalt kogu loodu(se)ga. Kuivõrd New York`ist on pärit ka seesugused olulised kitarridel heliloojad nagu Glenn Branca ja Rhys Chatham, siis nii lokaalselt kui esteetilises plaanis neist mööda minna ei saa. Postimehele antud intervjuus enne Võrus esinemist ütles ameeriklane, et talle üks tšellistist sõber olla öelnud, et teda ei peeta klassikalise muusika heliloojaks mitte varem kui ta on elektrikitarrist loobunud. Isegi kui seda konkreetset jama on mõttetu kommenteerida, siis jah, klassikalises muusikas on valvurid, kes ütlevad, et kuhu poole sa kuulud. Sellele hoiakule on viidanud ka Itaalia kunstiteoreetik ja mõtleja Alessandro Baricco oma raamatus "Hegeli vaim ja Wisconsini lehmad". ES energiat ja intellektuaalset haaret jätkub nii akadeemilise kui jätsu kui eksperimentaalse (pop)muusika äärealadelegi. Albumil katsetuslikkuse võimendamiseks ja kinnistamiseks kasutatakse ka elektroonikat ja programmeerimist, mis kahtlemata mitmekesistab helipilti. Kui tarkusejumalanna Minerva öökull kehastab filosoofilistele mõtisklustesse laskumist, siis siin kaks tarka kitarridel on samuti mõtisklustesse langenud (ning see mõnusalt süveneb albumi kuulamisse sisenedes); äge selle juures on see, et neid mõtteid võib kuulda valjult väljendatuna; järelikult võib ka mõelda, et sedasorti muusika on siiras. Avaloos "Bug Reports" - mis muideks on albumi kõige pikem kompositsioon (peaaegu 15 minutit) - löövad kaasa ka Rob Heath trummidel ning Tuulikki Bartosik akordionil. Mis siis teeb sellest 38-minutilisest üllitisest selle, millele teised ei suuda pretendeerida? Just törts elitaarset hoiakut ja näidata ülbust intellektuaalse pasafiltri kasutamiseks ei lase asjal muutuda laiemale massile suunatud tühjade lubadustega industriaalrokk-pläustiks. Teisalt paralleele kompromissitut industriaalrokki mängivate puntidega a la Swans siit leiab -- iseäranis loo "Infowar" teise poolde jäävate virvendustega helistruktuuris. Vastupandamatu subliimsus, mis vaieldamatult peegeldab meistrite klassi. Ennist sai mainitud servapidi popmuusikas sees olemist, siis kõige ilmekamalt tuleb see esile lõpuloos "Crash Mob", mis muudab ettekujutuse ideaalsest Amerikaanast luuks ja lihaks -- ometi võib arvata, et selle sakilised servad ning okkaline pind armistavad hinge ja veristavad sensuaalaparaati intensiivse emotsiooni edastamise käigus. Loodetavasti ei jää see muusikute viimaseks koostööprojektiks; on ilmne, et purakat uue ja põneva loomiseks on jätkuvalt sees. Öeldakse, et kus on kaks inimest, seal olevat psühhodraama. Siin muudavad psühho-Rama(d) destruktiivse energia millekski vastuvaidlemata veenvaks ja loovaks. 9.0 (8.5-9.5)

Esivanemate unustatud hinged -- hulk surnute numbreid (2025)

Trash Can Dance/Bandcamp 

• Dungeon synth 
• DIY 
• Black metal 
• Lo-fi 
• Jungle 
• Vaporwave 
• Experimental rock 
• Drum and bass 
• Breakbeat 
• Electronic music 

See on ilus muusika, see ilmselt on ka kodukeskne ja patriootlik; maa, kus suitsune lagi on me tarel ning toidab pragunenud maa harvade rohttaimedega. Need 11 lugu on pealtnäha lihtsad, kus süntekad ja kitarrid voolavad läbi lihtsamate filtrite ja efektide -- motiivid järgnevad järjepanu või võtavad üksteise järel rivvi; must lagi on me toal -- sünge ja rusuv toon justkui peegeldaks esivanemate rahulolematust järgnevate põlvede suhtes, käies kodus ning kollitades ja muserdades neid. Võiks ju ulatuda sellesse aega, kui veel kõik põlvkonnad elasid ühe ja sama katuse all, kui vanureid ei saadetud hooldekodudesse või spetsiaalsetesse hospiitsidesse surema. Kui on tekkinud vajadus tervislikust situatsioonist tulenevalt, siis kahtlemata. End mõnes kõrgelt arenenud riigis sureb vaid viiendik inimesi oma kodus. Tõsi, neis riikides (k.a Eestis) püütakse juurutada nn koduhaigla kontseptsiooni, mis laiendaks külastavatele õdedele kui ka lähedastele suuremad õigused ravimiseks ja abistamiseks. Kõik muutub -- nagu on kunagisest rahvast - keda tunti maarahvana - saanud eestlased. Nende 52 minuti jooksul on ka lõbustavaid hetki -- näiteks mõned sünteesaatorite arpedžod, mis mõnikord kitšilikkust tulvates ajavad isegi muigama pluss harvad sämplid. Plusspoolele jäävad kahtlemata veel rafineerimata helipilt, kõlades maalähedaselt -- justkui mõni enesessetõmbunud maamees naasnuks päeva lõpus põllult ning pannud arvuti tööle ning pillid sooja. Siin on nii kuulda kui haista mullakamara lõhna. Maaläheduse taotlust võib tajuda ka bändi pealkirjades. Siin valitsevad eri temperatuurid ja õhurõhud -- kitarrid on tihti võimsalt tuulestatud -- ruumi täidetakse totaalsel viisil nii resonantsi kui plahvatustega sarnaselt suurte meistritega -- Glenn Branca'st ja Rhys Chatham'ist Tore Elgarøy'ini. Lihtsuses peitub kahtlemata võlu, ent see on poolenisti tõde. Näiteks lugu "Lõputu Pime" tekitab lõgisevate jungle-rütmide ja taamal kajava-kriipiva kidraga veelgi (nostalgilist) lisaruumi -- päikese loojumise nautimine kusagil lämbes metsatukas, meenutades paratamatult Tonti. Kohe järgmine lugu "Midagi..." muutub kliinilisemaks elik trummiks ja bassiks; kuivõrd artist on trikster, siis seda ei saavmaha parseldada klubimuusikatootena. Biit lõgiseb puhastatult, ent süntesaatorid on piisavalt ulakalt väljakutsuvad, et selle saatel tekiks isu tantsu vihtuda. Loos "Toru" veiklevad kitarrid imetabaselt modulaarsüntesaatorite efektide ja murtud rütmide taamal. Purjed on pingestatudSelle kõige valguses tahaks Nietzsche ütlust - julmus on primitiivne mälutehnika - ümber fraseerida. Primitiivsus on julm mälutehnika (mis paratamatult viib väljakasvule). Miski, mis muutub, ei saa olla tõeline. Parem juba kütta kohe ei-miski positsioonilt. Või siis -- selle pelga olemasolu väreluses ei saa jätta tsiteerimata klassikuid: give in to lust/give up to lust/heaven knows/we will be dust (The Smiths "Pretty Girls Make Graves"). 9.0 (8.0-9.5)

Fabbien Robbe -- Skeudennoù (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Avant-garde 
• Ethnotronica 
• Post-rock 
• Avant-jazz 
• Post-psychedelic 
• Abstract 
• Electronic music 
• Space music 
• Experimentalism 
• Drone

Üks tuntud Inglise kirjanik on öelnud, et geeniuse saladus on säilitada lapse vaimu ka vanaduses, mis tähendab mitte kunagi kaotada seesmist entusiasmi. Bretooni Fabien Robbe'i (FR) 5-loolisel albumil on entusiasmi piisavalt; ent vaimustus on kõigest esimene samm selleks, et luua midagi väljapaistvat; teisteks instrumentaalseteks väärtusteks on tarkus ja ettenägelikkus -- näha tulemuse efektiivsust ning eeldusi luua midagi väljapaistvat. Neist 52 minutist võib eeldada - mis osutab lugude keskmisele pikkusele üle 10 minuti -, et aega on tarvis selle taga peituva kontseptsiooni elluviimiseksb alati väljakäidud mõistestikud ja jutustused ei tööta, vaid - vastupidi - võivad kuulaja kogemust n-ö eellaadimisega häirida. Ma ei tea, mida selle albumi pealkiri tähendada võiks; õieti püüdsin teadlikult mitte järele uurida, kuivõrd muusika iseenesest kõnetas piisavalt (st täitis piisavalt ruumi). "Skeudennoù" on väga nutikas album, mis avaneb ja avardub imetabaselt. Alguses on sulnid ämbientsed sosinad, millesse hakkavad üsna ruttu sugenema vist tagasisidestusest laetud tahud, andes karvasusega sellele nii katsetusliku kui ka esteetiliselt laetud tunde ja ka sisu Mikroskoopilised elektritormid mööda pindu liuglemas panid mu magnetofoni nurruma! Järgneva loo "Le Wagon'i" meeleolu ja muusikaline väljenduslaad muutub kardinaalselt. Hiljuti andis albumi välja Tortoise, ning Chicago legendid tulevadki esmajärjekorras meelde. See tähendab, et rokkmuusikaga tingitakse kõvasti: madalates registrites mängitud kitarrid (või on see hoopis basskitarr?) on mängitud läbi efektiploki nõnda, et asjale tuleb elektroonilise muusika mekk manu ning ka jätsulik viirgamine hakkab tasapisi sisse sugenema. Tortoise'i sugusest harg(rokk)bändist kõneldes ei saa üle ega ümber jätsulikust poolest. Ennekõike "Piper Is Drunk" kõlab John Coltrane'i või Ornette Coleman'i seestunud serva mudijana -- oo jaa, FR keerab lisavindi peale sellega, et püüab bebop'i metsiku loomuse silmusesse, taltsutades ja kanaliseerides selle energiat omamoodi. Või on slleks instrumendiks hoopis tükeldatud torupill, mis mööda elliptilist silmust hüpnootiliselt undab. Võimas! Üllitisel on ka abstraheeritusele üles ehitatud lugu "Er Mané", mis fusorina kuumutab heliioone, kutsudes järk-järgult esile helireaktsioone.Tekib säärane tunne, justkui füüsilis-keemilise protsessi käigus on konkreetsest heliruumist hapnikumolekulid ära põletatud ning takkaotsa ka gravitatsioon ekstraheeritud! Abstraktne muusika võib sageli jäädagi eraldiseisvaks, kõnetamata kuulajat. Pelk helilainete tekitamine ei ole veel edu valem -- sellest peab midagi välja imbuma, mis kuulaja ajutuultesse imbuks ning seal pöörlema hakkaks! Albumi lõpuloos - mis suubub suisa seitsmeteistkümnendasse minutisse - seotakse albumi algus ja lõpp kenasti sõlme -- ämbientmuusika seekord sügavneb seekord kosmosesse, mis võiks sarnaneda kosmoselaeva mootori vaikse undamisena keset külma ja radioaktiivset lõputust. Masina käivitamisel ja töös hoidmisel on abiks olnud teine katsetaja Julien Palomo. Kahtlemata on tegu ühe selle aasta parima taiesegs, mis loob lisaruumi ja inspireerib, võimaldades kuulajal subjektina asju kõrvalt ning teistmoodi vaadata -- see ei ole mitte loomuldasa iga albumi puhul. 9.5 (9.0-10)

Nurse With Knives -- Dissociative Fuge: The Collected Works (2025)

Zenapolæ

• Death industrial 
• Avant-garde 
• Post-industrial 
• Ethnotronica 
• Dark ambient 
• Spoken word 
• Neoclassical 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Jazz noir
• Noise music 
• Psycho-acoustic 
• Sampledelic

Kuulates seda 17-loolist tuleb nentida ,et sellel elatakse väga huvitavat elu; kuigi enamus seesugusest elust jääb meie radaritelt välja -- mitte seetõttu, et me pimedad oleksime, vaid igaüks peaks ise leidma tee seesuguse muusika manu. Kahtlemata heliobjekt ei ole lihtsate killast -- valdavat tendentsi arvestades võib taolist muusikat stiililiselt lahterdada surmaindustriaaliks; algusaegade industriaalmuusikaga on emotiivne suund muutunud künistlikust (ja seesmiselt irvitavast) teravate, ja kohati suisa näkkukarjuvate emotsioonide manu; heli instrumendina (vähemalt ses aspektis) on keeratud puhtamaks ja teravamaks: analoogsignaal on teisenenud digitaalseks; kuigi jah, pruuni ning roosa müra pahvakuid on valge müra tasakaalustamiseks juurde lisatud. Juhuslikud tavaliselt ise seesuguse muusika otsa ei satu; isegi kui satutakse, siis ilmselt sägerduselt miiniväljalt lidutakse tuulisjalu. Ühendriikide katsetuslik netiplaadifirma Zenapolæ hoiab muideks sarnaselt üsna varjulist positsiooni -- ei näe ei nende promotööd ega uudiskirju; lihtsalt aeg-ajalt turgatab pähe, et jessas, seesugune on olemas -- mida kõike head ja paremat nad on jõudnud üllitada! Aga jah, nende 50 minuti jooksul - lood on keskmiselt alla kolme minuti pikad - tekib lisaks eelpoolmainitule palju huvitavaid esteetilisi pöördeid ja käänulisi trajektoore. Näiteks lugu "Kenopsia II" läheb laiekraan-jazz noir'i saatel kuhugi Scorsese-Hermann'i "Taxi Driver'i", Prantsuse uue laine kinomuusika ning nonde ajastute psühhotrillerite ja õudusfilmide manu. Siin valitseb - nagu ennist juba öeldud - labiilne emotsionaalne lainetamine ja krambitav emotiivne intensiivsus, mis sööstab ettejuhtuvast läbi. Loos "She" üks naine sõna otseses mõttes karjub hüsteeriliselt. Tuleb aru saada, et seesugust asja ei saa genereerida emotsionaalselt tasakaalukas seisundis -- seesugune tunnete ja tundmuste laviin vallandub piirsituatsioonides, mille eest tänapäeva ühiskonnas - milles tahetakse naeratamist ning õnnelikkuse teesklemist - sordiini alla pista; seesugune reaktsioon näitab millegi tõsise paigast nihkumise kompenseerimiseks rakendatava vaimse ja füüsilise jõu ilmnemist. Kõige selle taga on subjekti seisundid ja konditsioonid -- äng, depressioon, valu; võib olla on isegi talletatud toimikutes kusagil psühhoneuroloogiahaiglas. Meenub üks industriaal(müra)muusik, kes vaimuhaiglasse sattununa pidi iga päev ühe loo komponeerima raviarsti nõudel (äge on mõelda, et äkki ta hiljem ilmutas neist kompositsioonidest albumi. Kas ta raviarsti pani kirja kaasautorina?). NWK teeb vihjeid rokkmuusika suunas -- näiteks loos "The End" kordab artist The Doors'i samanimelise loo kandvat fraasi; loos "Father Cannot Yell" osutab Saksa avantrokilegendite CAN'i debüütalbumi "Monster Movie" ühele loole -- albumil, millel CAN muuseas viljeles seinu väristavat garaaž-rokki (sealhulgas sellesama looga). Ka "Collateral Damage" on erandlik tänu Lähis-Ida rahvamuusika motiividele. Vaimusilmas loojuvas päikeses kaikuvad helid mošeede ja minarettide ümber toovad meelde kaasaegsete Ali Phi, Cosmic Analog Ensemble'i ja Golpesar'i muusika, aga veel rohkem legendaarse Muslimgauze'i ragisevad-logisevad tolmukorda mattunud biidid. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tegu on meisterliku teosega, missugune kannab enda ambitsiooni ja taotluse kenasti välja; midagi ei jää millegi taha kinni; vastupidi -- toimub helielementide ja -kombinatsioonide vastastikune mõjutamine ja võimendamine, tuues esile uusi välju, nurki ning sünergiat. On selge, et siin ei ole popmuusikale omast luksuslikku liialdamist; siin on konkreetsed elemendid, mis ei võimalda pealiskaudset laiutamist, vaid iga pisidetaili relvaks muutmist. 9.0 (8.0-9.5)

Tortoise -- Touch (2025)

International Anthem/Nonesuch

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Improvised music 
• Art rock 
• Indie rock 
• Jazz rock 
• Krautrock 
• Electronic 
• Yacht rock 
• Avant-rock 
• Americana 
• Drone pop/rock
• Neokrautrock 

Üheksa ja pool aastat tagasi kirjutasin Chicago eksperimentaalrokkarite eelmisest taiesest "The Catastrophist" mitte kuigi paitavaid sõnu ühes Eestimaa ajalehes -- nad olid muutunud kunstiliselt mõjuvõimsa rühmitusena iseenda karikatuuriks seetõttu, et hakkasid võtma malli artistidest, kes kord ise olid neid eeskujuks seadnud. Muidugi, säherdune pööre veel ei "taga", et bänd laguneks pläustiks. Ilmselt see oli ka seotud suuna ja laiemalt ka mõtte leidmisega konkreetses koosseisus muusikat edasi luua. Eks juba plaadiümbris ei sisendanud optimismi -- justkui moondunud Kurt Wagner'i näolapiga mees jõllitas jultunult näkku -- nagu kunagi üks Läti peaminister uusaastatervituses käitus sarnasel viisil provokatiivselt -- umbes et mis te, rahvas, vahite mind! Ootate, et ma midagi teile ütleks?! Aga jah -- muusikaliselt kostus nime vääriliselt taieselt halvas mõttes rikkis elektrorokki, mis - kui tsiteerida idanaabreid - ei olnud ei liha ega kala (tõsi, üks meeldiv erand oli peal, mille manu ma ikka ja jälle naasen -- Georgia Hubley lauldud "Yonder Blue"). Aga ju oli seda kõike tarvis -- äkki justnimelt selle üllitise värskuse huvides. Tõepoolest -- see 10-looline taies kõlab värskendava tuuleiilina puhumas üle tohutusuure Michigan'i järve veepeegli. John McEntire ja kompanii on kokku pannud midagi imetabast -- keeruliste helistruktuuride ja puslede fraktaalidest kasvab välja imetabane - sisuliselt meeleolumuusika; et sellele kaalu lisada, siis ütlen, et tegu on jahtrokiga (ikkagi rokilaadse asjaga!). Tuleb poodi vinüülplaadile järele minna. Kujutan ette, et kuulata seda siis, kui tahan kõrgtasemel meelelahutust; nautida seda ka siis, kui tuleb peale tappev vajadus kogeda midagi tummist (kunst)roki vallas; või siis, kui aju ja emotsioonid on süldistunud pärast väsitavat tööpäeva. See 38-minutiline taies koosneb nii pisi- kui ka mammuttasandist -- nad jätavad teadlikult siin-seal kuuldavale salvestusruumide jätsulikud lirtsatused-naginad, et selle kontrapunktina mängida välja lendlemist üle veeväljade kaldale düünide vahele kõndima. Ka volatiilsed elemendid energiajäävuse seaduse kohaselt ei tohi kaduma minna -- mikromolekulaartasand teiseneb märkamatult hüpnootiliseks krautrokiks varase Kraftwerk'i, Neu! ning Faust'i kingades. Mis tänapäevases mõttes tähendab lähenemist kunagistele koostööpartneritele Stereolab'ile, postrokiga hetkiti-kunati flirtinud Mouse On Mars'ile ning kolmanda albumi aegse Portishead'iga. Teisalt McEntire'il on käsi soojas The Sea And Cake'iga, mistõttu õige tooni määramine sensuaalsel tasandil praktiliselt foonilt on sellest johtuvalt loomuldasa orgaaniline ja võrreldes paljude teistega naturaalsem protsess. Kõik see läheb nii paganama hästi sälku, et tegu on ühe parima (rokk)üllitisega nii emotiivsel, esteetilisel kui narratiivsel tasandil. Lugu "Vexations" - vähemalt siinkirjutajale meeldib nii mõelda - on kummardus Maestrole, kes oma muusikaga põlistas nii jänkide Metsiku Lääne koodi kui nende emapiimaga kaasa antud kalduvust kujutada (üle)elu ideaale panoraamselt filmilinal. Maagilist plaadikaant silmitsedes turgatas pähe, et paradoks võib peituda selles, et mida õrnemalt ja aeglasemalt skorpionit paitada, seda õnnestunumalt ta osutajat mürgiga premeerib. Võib-olla armastus ning selle väljendamine ongi toksiline -- nagu ämblikel pärast armuakti. Armuleeki käivitavad impulsid käivitavad ka teistsuguseid, märksa rafineerimata, ohtlikumaid käitumismustreid. Kindlasti on see trikiga asi. Arvan, et Tuulise Linna tuntuim (fiktiiv)resident Al Bundy oma perega naudib seda. 9.0 (8.0-10).

Nefasto Celiba -- Notturni (2025)

23 Diskettes

• Glitchtronica 
• Primitive music 
• Avant-electronica 
• Psycho-acoustic 
• Post-classical 
• Conceptual 
• Harsh noise

Selle 13-luulise (või loolise) taiese pikkus jääb napilt alla 12 minuti, mis tähendab seda, et kui just ei ole tegu grindcore- või goregrind-muusikaga, siis ilmselt on tegu mingi kontseptuaalse helindiga; tõepoolest, ehk just seetõttu ei tundu klaveri klimberdamised ja arpedžod olevat loomuldasa manatud; hälbeline programmeeritus paistab välja klaveripassaažide justnagu noaga lõigatud lõppemises; lõppevad väga äkki ning asenduvad piltlikult väljendudes lihtsalt katki pigistatud elektronmuusikaga ehk siis hetktõrkelise õõvaga. Sinna sekka on ka lisatud masonnalikke ja merzbowlikke rünnakuid mürafaalanksist -- pelk toores müramuusika -- millest on semantiline tähendus ning emotiivne alge, harmooniad ja meloodiad mõnuga välja kärsatatud -- psühhoakustiline toorus võtab teatud hetkedel lihtsalt võimust. Ühelt poolt üsna primitiivne ja väljakutsuv riive, teisalt selles muusikas on piisavalt laiendusi nagu (narratiiv)koridorist edasi astudes palju uksi uutesse tubadesse sisenemiseks. Seesuguses muusikas on rohkem nutikust ja provokatiivsust kui pehmetes tugitoolides persed laiaks istunud rokkstaaridel. See on triksteri-muusika, mille mõte on enese struktuuri ja tekstuuri sõtkuda, et sellest selle moondumisel eemale põrkuda ning siis distantsilt targemana naasta. Mõnda lukku lisanduvad Casio Tonebank'i helid ja rütmid, mille kasutamine on nii iseloomulik DIY-artistidele. Muidugi, mõistelises plaanis on suht tänamatu kasutada primitiivse muusika mõistet elektroonilise ja laiemalt eksperimentaalmuusika kirjeldamiseks, kuivõrd piirid on hägustunud n-ö puhta ja räpase muusika vahel; alati ei ole põhjuseks artisti esteetiline ja tehnoloogiline piiratus, vaid (provokatiivsed) valikud (justnimelt nende piiride hägustamiseks). Käändub ruttu tagasi oma tuuma manu, et siis uuesti kõike seda (natuke moonutatult) korrata. 8.0 (8.0-8.5)

The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

• Avant-garde
• Art music
• Post-chamber
• Improvised noise
• Sound poetry
• Post-psychedelic
• Post-classical
• Experimentalism
• Noise music
• Post-industrial
• Freeformfreakout
• Musique concrète
• Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)

Joana Guerra, Maria Do Mar, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra -- IT DEEL IV (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Spoken word 
• Modern classical 
• Electro-acoustic 
• Sound poetry 
• Contemporary classical 
• Avant-garde 
• Ambient 
• EAI 
• Art music 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Improvised music

41-minutilise albumi stiililist määratlust muusikamängija andmelahtrist uurides on märgitud, et tegu on ämbient-muusikaga. Arvestades, et väljaandjaks on Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records, siis võib kindel olla, et siin ilmselt mingisugust värviplahvatust ei järgne; üsna ruttu selgineb, et antud kontekstis - nii palju kui mainitud stiili ka on -, tähendab see kaasaegse klassikalise muusikaga läbi põimumist, elulikku ajastuvaimust kantud sümbioosi -- kuidas iganes seda ka nimetada! Üldiselt uudishimulikud artistid ei taha muutumatusse vormi kinni jääda, püüavad vangistusest välja libiseda, astudes uutele radadele -- võiks ju nii kõlada lihtsustatud arusaam; teisalt pigem võib nõustuda mõttelaiendiga, et muutused tähendavad nihkeid teatud (konteksti) piirides, kuivõrd vastasel juhul objekt langeb määramatusse (välja arvatud noil juhtudel, kui artisti identiteeti ongi hüplikkuse ja sumbuursusega kohal-olematusse suunatud või kohal-olematuses kujundatud). Kõigil juhtudel võib nõustuda, et kujundamise taga on ratsionaalne kalkuleeriv aparaat -- reeglina ja ilmselt ka elu ideaali aluseks võttes on muusika sünteetiline segu fikseeritud kultuurkihist-kindlast põhjast ning hullusest ja hälbest, mida valemi esimese poole gravitatsioon ohjab. Teisisõnu -- hullus on rohkem või vähem väljaveninud oheliku otsas. Isegi kui sellel 10-loolisel taiesel ei ole võimalik hullusele näpuga osutada (muideks, tänapäeval on võimalik spetsiaalsete MRT-ülesvõtetega aju ülesköetud piirkondi lokaliseerida). "As De Ljoft Meisjongt" lõpuloona annab vastuse albumi ülesehituslikust ja kavatsuslikust varjatusest, kui lõppude lõpuks päästetakse valla katarsis, vahitakse tõtt ängi juurpõhjustega. Hääled vallanduvad ja moonduvad vardjate kontrolli alt -- ehk võinuks siseneda juba mõned lood varem! Aga-aga... need on kõigest esimese kuulamiskorra lõpus tekkinud mõtted. Minnes uuele kuulamisringile paljastuvad heakskiidetavad kõrgete nootidega liialdamised, selle ümber miilav tumeenergiast laetud magnetväljad, kummastavad poolmüra-elektroakustilised väljundid. Ämbientne tähetolm on tinglik ja vaevu tabatav, ent seda enam on siin (subliimselt) esindatud. Jutustav narratiiv - mis ilmselt on kas flaami või friisi keeles (viimane variant on mõeldav, kuivõrd albumi pealkirjas peegelduva sarja ainsateks püsimuusikuteks on Kleefstra'd, kes nime järgi on ilmselt friisid) - päästikuna vallandab ja suunab helilist mõistestikku; tulemuseks on... tulemuseks on siuke hillitsev robustsus (eelpoolmainitud kontrollitud hulluse katseklaasis) juba mainitud stiilide hõrgus ja maitsekas räsimises. Elus heakskiidetud asju tuleb austada, ent paratamatult neisse muudatusi sisse viies - ajastuvaimust kantud tõlgendamisvajadusest tulenevalt - taaselustab-väärtustab see edukalt aegruumilist nii vertikaalselt kui horisonaalselt pikenevat-laienevat kultuurikontiinumit. Üks parimaid kaasaegse klassika üllitisi AD 2025. 8.5 (7.5-9.0)

Element Orchestra -- Document Of Life (2025

elementperspective

• Electronic music
• Chilltronica
• Ambient pop
• Micronoise
• Spoken word
• Psychedelic
• Drone
• Sound art
• Alternative dance

Tore on taaskord õhata, et järjekordne pikal pausil (tegevuse lõpetanud?) netiplaadifirma on tagasi. Seekord saab seda öelda jaapanlaste elementperspective'i kohta, mille all on üllitanud Element Orchestra 11-loolise taiese. See muusika hoiab emotiivset ja esteetilist tasakaalu, mille juured sarnaselt projekti nimega peegeldavad plaadifirma helilist pärandit ja põhimõtet -- kui muusika eksperimentaalsus on piisavalt mõtestatud, siis ka emotiivsus kerkib esile. Seega eelpoolmainitud tasakaal on algupäraselt ühesuunaline, andes piisava manipulatiivse sügavuse ja helieelduste efektiivsel realiseerimisel teed tugevatele tundmustele ja tunnetele. Üllitis algab mu muusikamängijas hoogsa tümmina ("ALIVE"), milles on nii nätsukummi nõtkust ja psühhedeelset vaibi, ent tantsuline järelm ei pea ilmtingimata tungima esile kui...see ei toeta üldpilti. Toetab küll, kuna tantsulisuse vulgaarne esilepaiskamine peenel viisil suhestub sellega, mida järgmistes lugudes on oodata -- lood muutuvad märkamatult tumeduse ja sügavusega flirtivaks, milles on muuseas katsetuslikku konarlikkust, helilist krõbedust ning metafüüsilist väänet. Hiljuti kogesin arvamust, et muusika ei ole mõtteilma esindaja, selleks peab pöörduma filosoofia poole. Tjah -- sageli mõne mõtleja seisukoha saab mahutada pelka lausesse, siis muusika seejuures ergutab nii filosoofilist kui ilukirjanduslikku mõtteilma; nii sõltuvalt kui sõltumatult. Mäletan, et nullindate hakul lugesin Inglise sotsialistliku realismi esindajate romaane, käiates sinna kõrvale lakkamatult The Smiths'i "Best Of II" kassetti (see, mille kaanel on Dennis Hopper tsiklistina konutamas baarileti taga). See tekitas fantastilist sünergiat nii mu sees kui väljas. Kindlasti ka sellel 57 minutil - mis on peen segu nii subliimsest psühhedeeliast ja hõrgust eksperimentaalmuusikast - on olemas on raamat-raamatud. 8.5 (8.0-9.0)

Dunning & Brosamer -- Telescope Microscope (2025)

Total Silence

• Musique concrète 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Found sound 
• Microsound 
• Conceptual 
• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Experimentalism 
• Sound art

See kahelooline on vaieldamatult vägev taies; kuivõrd koosnedes vaid väga pikkadest kompositsioonidest, siis efekti saamiseks tuli see korralikult vinnastada. Dunning ja Brosamer uurivad heli ja muusika salvestamise ajalugu, taasesitustehnoloogiate helisid ja mürasid ning kultuurilisi resonantse. Loole "Telescope" on antud huvitav instrumentaalne tähendus -- linde ja linnulaulu on siin võimalik vaadelda läbi seesuguse kujuteldava pikksilma, millest kostub linnulaulu, mida mängitakse sajandivanuselt saviplaadilt, millele on lisatud 70ndate ornitoloogilised salvestised tolleaegsetelt vinüülplaatidelt. Kuigi eelduslikult võiks seda siduda ka tontoloogiaga, siis muusikast see väga läbi ei kostu -- loodushelid seevastu avardavad spektrit, laiendades ruumi ning sulandudes märkamatult üheks või andes teatepulga üle kriipivatele ent kordustesse langenud krautrokk-kitarridele ning süntesaatoritest välja võlutud kosmiliste elektronefektidele. Aga algusosa on suht abstraktne -- eelpoolmainitud vinüülmängijaga esilemanatud suhteliselt vaiksetesse ja konarlikesse (mikro)helidesse ja -manipulatsioonidesse sisenevad märkamatult linnuhelid, võimaldades tekitada mõjusat sünergiat. Ühildumistel ja üleminekutel on siin kahtlemata oluline koht. Teisisõnu -- kõik see, mis nad uurimisülesandeks püstitasid, leidis asjassepuutuva ja mõjusa väljundi. 8.5 (8.5-9.0)

NM Barramundi -- Mehaanika (2025)

 

Trash Can Dance 

• Hip-hop 
• Avant-hop 
• Industrial hip-hop 
• Cloud rap 
• Sampledelic 
• Rap 
• Urban music
• Experimental hip-hop 

Trash Can Dance'i plaadifirma all üllitatud kassettalbum võib esmapilgul pettumust valmistada neile, kes ei hinda kõvameheräppi -- eriti eestikeelset, kuna üks selle käilakujudest demonstreeris aastate eest mainitud kõvatajate taset, ähvardades Lasnamäe keldrikorruse poes penskarieas müüjat. Aga õnneks on see mulje siin petlik - vähemalt osaliselt -, kuivõrd seda (võib-olla tahtlikult esitletud) muljet murendatakse vaimukuse ja ülevõlli keeramisega. William Burroughs teatavasti õpetas propagandavõttena kunstis kaaperdama rünnatava teema tuuma, et algset sõnumit selle enda vahendeid kasutades naeruvääristada. Nii et -- kõvamehekuvand moondub groteskseks ja piinlikuks. Nagu kunagi kõrgema tasandi kommud võltsisid aruandeid, et reaalsust tagasi saada, nõnda kruvivad intelligentsed räpparid mitu-setu keeret esteetika ja igapäevaelu miksimisel peale. Ei, õiged neist ei anna ka räpi peasekretäri Nestorovi ees aru -- seda enam, et viimane muuseas tahab, et (loodetavasti igaveseks endine) munitsipaalpoolik Mihhail K. teda nähes fantaseeriks enda ees seisvast Prince'ist. Ei tea küll, millest kallis kadunuke fantaseerinuks neid kahte nähes... . NM Barramundi'l on siin ka külalis-MC'sid, sh siinkirjutaja lemmikud Dyvour ja Marmorgaze, kes loomulikult lisavad taiese kvaliteeti tummise panuse. Artisti püstitatud tellingud seisavad kindlalt, kuivõrd vastandlikud impulsid on albumi mördiks ning tajutava magnetsideme tekitajaks. Kramplik ja voolav, peen ja jõuline, lapsik ja intelligentne, prõmpiv ja irooniline. Ka tänapäeva noorte lüürika on mõnusalt nihkes -- mingitele suht mõttetutele probleemidele on projekteeritud hulgi infot, mis kuulajat targemaks ei tee. Ei eeldagi, et tegu oleks platonite, kantide või heideggeridega -- ei peagi tegema ning ei huvita ka, kuna huvitavad on just helipoeetilised võtted, meeleolu kõikumine ja tjude vaheldumine; kuna helid sõidavad agressiivselt sisse, et seejärel iseenda helitiheduse koorma alt valla pääseda. Nagu päkapikk litsutuna uruk-hai varg-ratsu alla. Sellele elegantsele kognitiivdissonantsile vaatamata - või just tänu sellele - on see sälkus hip-hop väga-vägagi. 9.0 (8.5-9.0)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

• Lobit 
• DIY 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Avant-techno 
• Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)

Weldroid -- Painted City (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Neoclassical 
• Electronic music 
• Industrial techno 
• Avant-techno 
• Post-industrial 
• Experimental techno

Stockholmis resideeruva ungarlase Tamas Zsiros`e (TZ) 35-minutiline taies raputab magnetofoni kõlarite katted tolmust puhtaks, kuivõrd neis justkui puruks tambitud ent seejärel teravasakilisteks ja miniatuurseteks sõjanuiadeks putitatud ning mikrolaengutena lõhatud rütmides on piisavalt sügavust ja dünaamikat, et kvantitatiivselt liigutada -- raputada ning väristada. Ent kaudses - kvalitatiivses - tähenduses lööb 7-looline taies ka kuulaja südamesse, ajju ja hinge. Ühelt poolt kostuvad siin keerukad tektoonilised tehnobiidid - mis on pigem matemaatika valdkonda kuuluvad kui tantsumuusikaturust mingit segmenti vallutada tahtvad -, millest immitsevad loomuldasa abstraktsete orkestreeringutena välja tumeklassikalised helivood ning pahaendelised atmosfäärilised laiendused, mis segunevad orgaaniliselt hingemolekulidega. Võib juhtuda, et kuulaja hing sel viisil kaaperdatakse; kui see nõnda juhtub, siis läheb ka süda. Lähtudes plotinoslikust arusaamast maailma mõistmisel -- me inimestena oleme osa mateeria sfäärist, mis on igatepidi niru valdkond - mille eksistents on tingitud pelgast tõigast, et psühhiline valdkond saaks endale keha, saaks valu ja naudinguga manipuleerimiseks avara mängumaa. TZ seevastu ise püüab trotsist - mis ilmselt tuleneb intellektuaalse üleoleku tundest - panna paika mängureeglid, varustamaks eksistentsi värvidega; isegi kui värvid on piiratud ja tuhmid, siis usk ja lootus vastavalt uute kvaliteetide ja mustrite loomisse on jätkuvalt alles. Igatahes Weldroid oma helikeelega on veenev. 8.0 (7.5-9.0)

Eddie Palmer -- We Recorded The Sound To Find Out What Wasn't There (2025)

Bandcamp

• Art pop
• Hauntology
• Cinematic
• Avant-pop 
• Post-classical
• Experimentalism
• Electronic
• Avant-garde
• Post-psychedelic

Ameeriklase Eddie Palmer`i (EP) muusikalised jäljed ulatuvad tagasi kümnendate esimestesse aastatesse, kui ta koos Brett Zehner`iga tegi tontoloogiaprojekti nimega The Fucked Up Beat; muusikasse sämpliti põnevaid helisid -- nii raadiojaamadest kui agentide dešifreerimismajakestest, ajendatuna nii varjatud saladustest kui vandenõuteooriatest (kuigi jah, arvan, et viimaseid nad kasutasid pigem naljaviluks või vähemalt salapärase ja aukartustäratava õhustiku tekitamiseks). Sellele järgnes tandemi uus projekt CLOUDWARMER, milles muusika muutus orgaanilisemaks ning kompositsiooni-kesksemaks. Sooloprojektiks üle minnes oli tal projekt nimega Fields Ohio kahasse Christine Annarino`ga. Käesoleva (ja ka varasema) hiigelteose - 30-loolise - muusika on mõjutatud EP 3D animatsiooni taustast; ta on loonud üksikasjalikke visandeid, mille vahendusel saaks muuta sõnu ja mõistestikke piltideks. Kõike seda võib tajuda ka tema muusikas -- teatud detailide ja elementide kui gravitatsioonitelgede ümber hakkab kogunema ja seejärel lahti rulluma sündmustik -- reeglina need algavad eikusagilt ning neid ketratakse psühhedeelseteks ja unenäolisteks nägemusteks või siis pakutakse kuulajatele kergelt lendlevaid filmilinalikke heiastusi. Kohati on EP muusika vajunud säherdustesse unelmatesse, et paradoksaalselt kustutab endast kõiksugu jäljed kuulaja mälust. See kõik on kohalolev ja päris, kui aktiivselt osaled (kuulamis)protsessis, ent sealt väljudes jääb sellest vaid pelk jälg mällu. Oluline on, et see kutsub tagasi sellesse muusikasse sukelduma, et seda õnnist tunnet kogeda. Ka EP (lihas)mällu on jäänud õrnad mälestused varem loodust, mistõttu ka käesoleva taiese helipilt hüpnotiseerib ja kummitab. Sellel pea kahe tunnisel üllitisel on palju imetabaseid hetki. Lugude pealkirjadesse süvenedes on tunda mehe jätkuvat provokatiivsust -- sidudes omavahel nii hipsterid ja massitapu, tofu ja mikroplasti, lehvitab USAle hüvastijätuks ja tervitab Chat GPT-d. Avaloo pealkirjale osutades tuleb tõepoolest möönda, et muusik on maha saanud järjekordse eluterve hüsteeria peatükiga. 8.5 (8.0-9.5)

Dune -- The Spice Must Flow (2025)

 

Noise Margin 

• Post-industrial 
• Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Electronic 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Avant-garde

Käesolevat kaheloolist taiest on suht raske netist üles leida juhul, kui oled ära unustanud, mis plaadifirma all - konkreetsel juhul Tšehhi eksperimentaalmuusika/industriaalplaadifirma Noise Margin`i all - on see üllitatud. Võid sattuda hoopis reggae-rütmidega asjale. Mainitud tsitaat on tulnud käibele USA režissööri David Lynch`i filmist "Dune". Elu toimimiseks hädavajalikku vürtsi (ehk vürtside segu) võib leida ainult ühelt planeedilt kogu ilmaruumis, mistõttu nimetatud aine hankimine paneb proovile tegelaste vapruse ja moraalsed põhimõtted, toob esile varjatud anded nii positiivselt kui negatiivselt. Dune`i kaheteist ja poole minutilise taiese plaadiümbris kujutab metallvõrestikku ja torusid, mis ilmselt tänapäeva ümber konverteerituna osutab planeedil Maa eluliselt olulisele naftale ja teistele fossiilsetele kütustele (vahet ei ole, mis keemis-füüsilisel kujul need esinevad). Päris meelierutav oleks ju ette kujutada, kui nafta lõppeks Maa põues ning asendusainet ei suudetaks leida -- kui laiaks ja avaraks Helesinine Kera jälle muutuks (inimeste egode rahuldamiseks oleks vaja Jupiteri-suurune tahke planeet koloniseerida)! Ennekõike avarduks esiprimaatide teadvus. Kasutaks isegi jäljendit "esikprimaat", kuivõrd tänu uuele situatsioonile oleks inimestel jälle võimalik kitsast esikust vähemale edasi astuda -- kas kööki või elutuppa. Uus situatsioon võimaldaks inimesel afektiseisundist väljuda -- konkreetsemalt ekstaasi- ja meeleheitesegusest (pool)hullusest, mille käigus tahetakse aina rohkem ja rohkem. Tuleks tsivilisatsiooni-nimelist masinat ohjeldada subjekti vajaduste vähendamisega, pöörduda tagasi orgaanilisema elukorralduse ja inimsuhete manu. Käesolev taies on positiivses mõttes ambitsioonitu, kuivõrd ei püüagi end esile tõsta -- jäädes anonüümseks ning makstes auvõlga suure kunstniku alahinnatud tööle. Teisalt muusikaliselt on selles ambitsiooni küllaga -- esmapilgul silmatorkav hillitsetus on üsna keerukas elektromehaaniline konfiguratsioon. Siin on nii liivatormidele vihjavat stiihiat, tundmatute olendite ähvardavale olemasolule osutavat tumedust kui ka otsekokkupõrget illustreerivat metalset helikaost. Vana kooli filmilindi ketta sämplimine sellesse patta ei mõju kuidagi kohatult -- vastupidi. Ühelt poolt on see miniatuurne -- nagu eneseteadliku esteedi teadlikult jõuetu pingutus, aga mõjusaks muutub see tänu artisti teadlikule otsusele mitte püüelda üle piiride, mis niikuinii...liiva jookseks. Nagu samanurgamees Andres Maimik Sirbis jõudis tabavalt järeldusele -- tolad vajavad rehabiliteerimist. Ses mõttes põrandaaluseid artiste võib jokkeritega võrrelda. Nad toovad vigurdamisega esile valusa tõe, aususe, elu mõtte. 8.0 (8.0-8.5)

Arzathon -- Your Ears Are Too Small For Some Things (2025)

Rodent Tapes

• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• EAI 
• Musique concrète 
• Ambient 
• Sound collage
• Micronoise 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Slushwave 
• Acousmatic music

Eks selle 66-minutilise taiese pealkirigi vihjab ambitsioonile, mille rahuldamine nii ühelt kui teiselt poolt vaadatuna näikse osutuvat haaramatuks. Ühelt poolt luua taies, mille (lõpuni) mõistmine osutub võimatuks, teisalt artist vihjab pealkirja teises pooles mingitele asjadele -- võib-olla ise ka teadmata, mis need asjad tegelikult on. Küll on kindel, et Rodent Tapes-nimelise netiplaadifirma taga olev tegelane - kes näikse ainuisikuliselt kehastavat ka neid teisi pseudonüüme (Swamp Donkey, Gypsy) - ei ole jätkuvalt murdunud, luues intensiivselt ning suure kirega. Esteetiliselt on see kahtlemata nauditav taies, mis tõepoolest tekitab meeldivat segadust ainuüksi vormilisest küljest. Ühelt poolt justkui hiigellugu, ent monoliitsusest on asi kaugel. See, millega asi algas, ei lõpe kindlasti samas võtmes. Algusosa kehastub kõduneva põranda meeleheitlikuks hingamiseks (tundlikumale hingele oigamiseks). Kas see on muusika? On küll. Kuivõrd selles on ülesehituslikud tahud, selles on pinge, selles on rütm, selles on vastupandamatu miski, mida mujalt ei leia. Kui lähtuda "Kõigevägevama ruupori" Mark E. Smith'i öeldust, kes nimetas rokkmuusikat labaseks instrumentide valesti kohtlemiseks, siis igasugu teistsuguste artefaktide ja objektide ekspluateerimine ei saa olla kehvem. Hiljuti Martin Helme nimetas Valget Tüdrukut "ilgeks roppuseks" kultuuriministrile tehtud järelepärimises ERM-s toimunud peo kohta. Heidy Purga võinuks küsida vastu, et kas Helme unistused jätsumuusikaga kaunistatud kohvikust ei ole mitte satanistlikud; Jüri Lina, kellega näituseks lävib tihedalt Sven Kivisildnik, on nimetanud jätsu saatana muusikaks (konservatiivsest vinklist on MH neid libastumisi aasta jooksul kuidagi palju ette tulnud). Kui Trump ütleks - kusjuures tema loomust arvestades üldse ei välistaks -, et talle Valge Tüdruku asi meeldib, siis võib kindel olla, et Helme lutsiks juba järgmisel päeval Masingu varbaid ning nimetaks teda Eesti rahvuslikuks pärliks, kuna tüdruk laulab eesti keeles. ERM-i peo kohta - Helmele teadmiseks - inimesed, kes on kultuuriteadlikud ning enamus, kes sinna läksid, aimasid artisti kuvandit arvesse võttes õigesti, et seal läheb "ilgeks" mölluks. Lihtsalt küsimus taandub sellele, et miks (pool)põrandaalune kraam ei tohi olla esindatud suurlavadel? Kultuur on dünaamiline ja orgaaniline fenomen, mille siirete stimuleerimisse-läbipõimimisse tuleb jaatavalt suhtuda. Pöördudes Eesti foonilt tagasi käesoleva juurde, siis kujutaksin käesolevat artisti esinemas 60 000 inimese ees -- kui elumuutev kogemus see võiks paljudele olla! See ongi akusmaatiline muusika - disainitud heli kummastavad maastikud -, mida peakski mängima suurtest valjuhäälditest võimalikult võimsalt! Elu on unenägu ning unenäod on üleelusuuruses pildid. 8.5 (8.0-9.5)

Cognition Delay -- Dazzled By The Dark (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Electro 
• Trance 
• Progressive electronic 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Tekno 
• Kosmische Musik

Jeremy Rice'i ja Paul Alexander'i teine üllitis (esimene oli "Mostly Dreaming" 2023. aastal) Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all on üsna tavatu segu teknost, elektrost, träänsist ning tumeämbiendist. Kohati juurdlev ja mõteisse vajunud, siis jälle happeliste pulseerimistega aneemilistesse soontesse verd juurde pumpamas. Või mis verevaesusest saab progressiivelektroonilise tüünuse taaga all ikka rääkida! See on sedasorti muusika, mis ideaalis rullub lahti aeglasemalt või laotab kaleidoskoopiliselt oma mustrit märkamatult -- tehes seda hillitsetumalt kui mõned teised žanrid, ent säherduses helipaletis seevastu on märksa enam sügavust, tuues pinnale rohkem hapnikurikast jahedust ning tundmatute vormide kaugeid kajasid. Teisisõnu -- põnevus kasvab aegamööda ja astmeliselt, või siis hajub...tõepoolest, seesuguse muusika puhul tuleb tunnetada tumeaine gravitatsiooni -- nii palju kui seda iganes on. Äkki see gravitatsioon on pigem (ehk osaliselt) kvalitatiivne, mis võrsub läbipõimunud mõjude, fenomenide ning neist omakorda moodustunud lisakvaliteetide massist. Mida suurema nurga alt see kvaliteet-kvantiteedi kääne teineteisse toimub, seda suuremat mõju see kuulajale avaldab. Siin mõned eredad hetked tõusevad esile, ent üldkokkuvõttes ikkagi natuke tuimaks jääb tulemus. Eeldanuks rohkem hingestatust ning interstitsiaalset paisumist helikoe siseselt, mistõttu suhestumine heliobjektiga kadus kohati ära. 7.0 (6.0-8.5)

Swamp Donkey -- Songs For The Necromancer (2025)

Rodent Tapes

• Experimentalism 
• Hauntology
• Ambient 
• Post-psychedelic 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound poetry

Kui lapsepõlvest meenub koormava mälestusena kaootilisus läbimas iga elu aspekti, siis inimene ilmselt otsib pidepunkti -- korrastava tegevuse võrku, teatud institutsiooni, milles kehtiksid reeglid, struktuur ja rutiin. Näiteks noorukitele võib nimetatud õlekõrreks olla esindatus sõjaväelises struktuuris; ent kui teenistusperiood jääb selja taha ning on vaja naasta tsiviilellu, võivad ilmneda kohanemisraskused. Tulemused võivad ilmneda isoleerimistahtes ja maailma jagamises väiksemateks sektoriteks, suutmaks (väiksemat) korratust hallata ja minimeerida. Selles võivad ilmneda subjekti psühho- ja sotsiopaatilised iseloomujooned nende teiste suhtes, kes sellesse pisikesse maailma on lõksu jäänud. Sotsio- ja psühhopaatia on gorgomeduusalik žilettvahe peegelpilt, mis hävitab subjekti varem või hiljem. Ent mitte subjekti nartisissistlikku minapilti, vaid füüsilisel kujul asi lõppeb alatihti fataalselt -- ilmselt psühhodele ainuvõimalikul viisil. Selle 4-loolise taiese pealkirjast inspireerituna tahan öelda, et kõiksugu ennustamiste eesmärgiks on samuti saada eelist isikliku mikromaailma ehitamiseks; teisalt surnumanajatega jamamine võib õudusfilmilikult kontrolli alt väljuda. Swamp Donkey muusika on just püüd tungida ennustajate abiga läbi lõpmatute ajuudu vaalude -- ent probleem on, et vägi selle taga on kontrollimatu ja pahaendeline -- loore ja kardinaid on loendamatul arvul, mille tagant tulevad välja eri ajastud ja ruumid, eri arusaamad ja fantaasiad ning kavatsuslikkused. See ei ole enam lineaarselt tõlgendatav ajalisse kulgemisse kätketud arenguloogika, vaid ajalis-ruumiline kihistatus ning kihtide tungimine ja lõikumine teineteisse nii, et killud ja õõv ees ning taga. See on inimese loogika -- inimese kui omaette universumi põrkumine teiste samasugustega. Ometi ka see destruktiivsusest võrsunud resultaat allub loogikale -- kogu see ebardlik kupatus tiirleb ümber omaenda hulluse telje või laskudes ja tõustes pikalipaisatud kaheksana lootusetult nõiduslikus tsüklis. Lõputult kestev koletu jant-jaht. 8.0 (7.5-8.5)