Dune -- The Spice Must Flow (2025)

 

Noise Margin 

• Post-industrial 
• Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Electronic 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Avant-garde

Käesolevat kaheloolist taiest on suht raske netist üles leida juhul, kui oled ära unustanud, mis plaadifirma all - konkreetsel juhul Tšehhi eksperimentaalmuusika/industriaalplaadifirma Noise Margin`i all - on see üllitatud. Võid sattuda hoopis reggae-rütmidega asjale. Mainitud tsitaat on tulnud käibele USA režissööri David Lynch`i filmist "Dune". Elu toimimiseks hädavajalikku vürtsi (ehk vürtside segu) võib leida ainult ühelt planeedilt kogu ilmaruumis, mistõttu nimetatud aine hankimine paneb proovile tegelaste vapruse ja moraalsed põhimõtted, toob esile varjatud anded nii positiivselt kui negatiivselt. Dune`i kaheteist ja poole minutilise taiese plaadiümbris kujutab metallvõrestikku ja torusid, mis ilmselt tänapäeva ümber konverteerituna osutab planeedil Maa eluliselt olulisele naftale ja teistele fossiilsetele kütustele (vahet ei ole, mis keemis-füüsilisel kujul need esinevad). Päris meelierutav oleks ju ette kujutada, kui nafta lõppeks Maa põues ning asendusainet ei suudetaks leida -- kui laiaks ja avaraks Helesinine Kera jälle muutuks (inimeste egode rahuldamiseks oleks vaja Jupiteri-suurune tahke planeet koloniseerida)! Ennekõike avarduks esiprimaatide teadvus. Kasutaks isegi jäljendit "esikprimaat", kuivõrd tänu uuele situatsioonile oleks inimestel jälle võimalik kitsast esikust vähemale edasi astuda -- kas kööki või elutuppa. Uus situatsioon võimaldaks inimesel afektiseisundist väljuda -- konkreetsemalt ekstaasi- ja meeleheitesegusest (pool)hullusest, mille käigus tahetakse aina rohkem ja rohkem. Tuleks tsivilisatsiooni-nimelist masinat ohjeldada subjekti vajaduste vähendamisega, pöörduda tagasi orgaanilisema elukorralduse ja inimsuhete manu. Käesolev taies on positiivses mõttes ambitsioonitu, kuivõrd ei püüagi end esile tõsta -- jäädes anonüümseks ning makstes auvõlga suure kunstniku alahinnatud tööle. Teisalt muusikaliselt on selles ambitsiooni küllaga -- esmapilgul silmatorkav hillitsetus on üsna keerukas elektromehaaniline konfiguratsioon. Siin on nii liivatormidele vihjavat stiihiat, tundmatute olendite ähvardavale olemasolule osutavat tumedust kui ka otsekokkupõrget illustreerivat metalset helikaost. Vana kooli filmilindi ketta sämplimine sellesse patta ei mõju kuidagi kohatult -- vastupidi. Ühelt poolt on see miniatuurne -- nagu eneseteadliku esteedi teadlikult jõuetu pingutus, aga mõjusaks muutub see tänu artisti teadlikule otsusele mitte püüelda üle piiride, mis niikuinii...liiva jookseks. Nagu samanurgamees Andres Maimik Sirbis jõudis tabavalt järeldusele -- tolad vajavad rehabiliteerimist. Ses mõttes põrandaaluseid artiste võib jokkeritega võrrelda. Nad toovad vigurdamisega esile valusa tõe, aususe, elu mõtte. 8.0 (8.0-8.5)

Arzathon -- Your Ears Are Too Small For Some Things (2025)

Rodent Tapes

• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• EAI 
• Musique concrète 
• Ambient 
• Sound collage
• Micronoise 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Slushwave 
• Acousmatic music

Eks selle 66-minutilise taiese pealkirigi vihjab ambitsioonile, mille rahuldamine nii ühelt kui teiselt poolt vaadatuna näikse osutuvat haaramatuks. Ühelt poolt luua taies, mille (lõpuni) mõistmine osutub võimatuks, teisalt artist vihjab pealkirja teises pooles mingitele asjadele -- võib-olla ise ka teadmata, mis need asjad tegelikult on. Küll on kindel, et Rodent Tapes-nimelise netiplaadifirma taga olev tegelane - kes näikse ainuisikuliselt kehastavat ka neid teisi pseudonüüme (Swamp Donkey, Gypsy) - ei ole jätkuvalt murdunud, luues intensiivselt ning suure kirega. Esteetiliselt on see kahtlemata nauditav taies, mis tõepoolest tekitab meeldivat segadust ainuüksi vormilisest küljest. Ühelt poolt justkui hiigellugu, ent monoliitsusest on asi kaugel. See, millega asi algas, ei lõpe kindlasti samas võtmes. Algusosa kehastub kõduneva põranda meeleheitlikuks hingamiseks (tundlikumale hingele oigamiseks). Kas see on muusika? On küll. Kuivõrd selles on ülesehituslikud tahud, selles on pinge, selles on rütm, selles on vastupandamatu miski, mida mujalt ei leia. Kui lähtuda "Kõigevägevama ruupori" Mark E. Smith'i öeldust, kes nimetas rokkmuusikat labaseks instrumentide valesti kohtlemiseks, siis igasugu teistsuguste artefaktide ja objektide ekspluateerimine ei saa olla kehvem. Hiljuti Martin Helme nimetas Valget Tüdrukut "ilgeks roppuseks" kultuuriministrile tehtud järelepärimises ERM-s toimunud peo kohta. Heidy Purga võinuks küsida vastu, et kas Helme unistused jätsumuusikaga kaunistatud kohvikust ei ole mitte satanistlikud; Jüri Lina, kellega näituseks lävib tihedalt Sven Kivisildnik, on nimetanud jätsu saatana muusikaks (konservatiivsest vinklist on MH neid libastumisi aasta jooksul kuidagi palju ette tulnud). Kui Trump ütleks - kusjuures tema loomust arvestades üldse ei välistaks -, et talle Valge Tüdruku asi meeldib, siis võib kindel olla, et Helme lutsiks juba järgmisel päeval Masingu varbaid ning nimetaks teda Eesti rahvuslikuks pärliks, kuna tüdruk laulab eesti keeles. ERM-i peo kohta - Helmele teadmiseks - inimesed, kes on kultuuriteadlikud ning enamus, kes sinna läksid, aimasid artisti kuvandit arvesse võttes õigesti, et seal läheb "ilgeks" mölluks. Lihtsalt küsimus taandub sellele, et miks (pool)põrandaalune kraam ei tohi olla esindatud suurlavadel? Kultuur on dünaamiline ja orgaaniline fenomen, mille siirete stimuleerimisse-läbipõimimisse tuleb jaatavalt suhtuda. Pöördudes Eesti foonilt tagasi käesoleva juurde, siis kujutaksin käesolevat artisti esinemas 60 000 inimese ees -- kui elumuutev kogemus see võiks paljudele olla! See ongi akusmaatiline muusika - disainitud heli kummastavad maastikud -, mida peakski mängima suurtest valjuhäälditest võimalikult võimsalt! Elu on unenägu ning unenäod on üleelusuuruses pildid. 8.5 (8.0-9.5)

Cognition Delay -- Dazzled By The Dark (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Electro 
• Trance 
• Progressive electronic 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Tekno 
• Kosmische Musik

Jeremy Rice'i ja Paul Alexander'i teine üllitis (esimene oli "Mostly Dreaming" 2023. aastal) Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all on üsna tavatu segu teknost, elektrost, träänsist ning tumeämbiendist. Kohati juurdlev ja mõteisse vajunud, siis jälle happeliste pulseerimistega aneemilistesse soontesse verd juurde pumpamas. Või mis verevaesusest saab progressiivelektroonilise tüünuse taaga all ikka rääkida! See on sedasorti muusika, mis ideaalis rullub lahti aeglasemalt või laotab kaleidoskoopiliselt oma mustrit märkamatult -- tehes seda hillitsetumalt kui mõned teised žanrid, ent säherduses helipaletis seevastu on märksa enam sügavust, tuues pinnale rohkem hapnikurikast jahedust ning tundmatute vormide kaugeid kajasid. Teisisõnu -- põnevus kasvab aegamööda ja astmeliselt, või siis hajub...tõepoolest, seesuguse muusika puhul tuleb tunnetada tumeaine gravitatsiooni -- nii palju kui seda iganes on. Äkki see gravitatsioon on pigem (ehk osaliselt) kvalitatiivne, mis võrsub läbipõimunud mõjude, fenomenide ning neist omakorda moodustunud lisakvaliteetide massist. Mida suurema nurga alt see kvaliteet-kvantiteedi kääne teineteisse toimub, seda suuremat mõju see kuulajale avaldab. Siin mõned eredad hetked tõusevad esile, ent üldkokkuvõttes ikkagi natuke tuimaks jääb tulemus. Eeldanuks rohkem hingestatust ning interstitsiaalset paisumist helikoe siseselt, mistõttu suhestumine heliobjektiga kadus kohati ära. 7.0 (6.0-8.5)

Swamp Donkey -- Songs For The Necromancer (2025)

Rodent Tapes

• Experimentalism 
• Hauntology
• Ambient 
• Post-psychedelic 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound poetry

Kui lapsepõlvest meenub koormava mälestusena kaootilisus läbimas iga elu aspekti, siis inimene ilmselt otsib pidepunkti -- korrastava tegevuse võrku, teatud institutsiooni, milles kehtiksid reeglid, struktuur ja rutiin. Näiteks noorukitele võib nimetatud õlekõrreks olla esindatus sõjaväelises struktuuris; ent kui teenistusperiood jääb selja taha ning on vaja naasta tsiviilellu, võivad ilmneda kohanemisraskused. Tulemused võivad ilmneda isoleerimistahtes ja maailma jagamises väiksemateks sektoriteks, suutmaks (väiksemat) korratust hallata ja minimeerida. Selles võivad ilmneda subjekti psühho- ja sotsiopaatilised iseloomujooned nende teiste suhtes, kes sellesse pisikesse maailma on lõksu jäänud. Sotsio- ja psühhopaatia on gorgomeduusalik žilettvahe peegelpilt, mis hävitab subjekti varem või hiljem. Ent mitte subjekti nartisissistlikku minapilti, vaid füüsilisel kujul asi lõppeb alatihti fataalselt -- ilmselt psühhodele ainuvõimalikul viisil. Selle 4-loolise taiese pealkirjast inspireerituna tahan öelda, et kõiksugu ennustamiste eesmärgiks on samuti saada eelist isikliku mikromaailma ehitamiseks; teisalt surnumanajatega jamamine võib õudusfilmilikult kontrolli alt väljuda. Swamp Donkey muusika on just püüd tungida ennustajate abiga läbi lõpmatute ajuudu vaalude -- ent probleem on, et vägi selle taga on kontrollimatu ja pahaendeline -- loore ja kardinaid on loendamatul arvul, mille tagant tulevad välja eri ajastud ja ruumid, eri arusaamad ja fantaasiad ning kavatsuslikkused. See ei ole enam lineaarselt tõlgendatav ajalisse kulgemisse kätketud arenguloogika, vaid ajalis-ruumiline kihistatus ning kihtide tungimine ja lõikumine teineteisse nii, et killud ja õõv ees ning taga. See on inimese loogika -- inimese kui omaette universumi põrkumine teiste samasugustega. Ometi ka see destruktiivsusest võrsunud resultaat allub loogikale -- kogu see ebardlik kupatus tiirleb ümber omaenda hulluse telje või laskudes ja tõustes pikalipaisatud kaheksana lootusetult nõiduslikus tsüklis. Lõputult kestev koletu jant-jaht. 8.0 (7.5-8.5)

Mahamboro -- 7 Jazz Pop Greats (2025)

Yes No Wave/Bandcamp 

• Avant-jazz 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Electronic 
• Micronoise 
• Jazz noir

Ei ole vist vaja pikalt mõistatada, et selle 46-minutilise taiese pealkirja kannustusviidaks on Throbbing Gristle'i teedrajav üllitis "20 Jazz Funk Greats" (1979) -- mitte ainult pealkirja kuju, vaid ka selle eksitava sisu tõttu. Mahamboro lood küll kilgendavad jätsust, ent popist on asi kaugel -- või siis eeldatakse, et neist helidest saab popmuusika määratlematus tulevikus. Artisti elu on siin pigem ohverdatud masinatele kui et masinad oleksid helindamise instrumendid. Masinad püüavad siin justkui vastupidist arengut läbi teha -- omandada emotiivset käitumismalli, väljendada tundmusi, ent tehes seda (veel) jätkuvalt perversse miimikaga; aga muutub iga kuulamiskorraga üha orgaanilisemaks, veelgi tõetruumaks. Eks elu ühelt poolt koosnebki väänatud hingede püüdest tuimestada valu endas ja enda ümber. See käib ka loomade kohta -- võrrelge varjupaigast võetud isendeid loomulikes tingimustes sündinutega. Üks võimalus negatiivsete mälestuste ja hingepiinaga toime tulla on tegelda kunstiga -- kunstiliste eelduste ja võimalikkuste aktiveerimisega, mille puhul inimene saab samastuda Loojaga. Ei piisa ainult palvetest, vaja on ka ohvriandi. Tõelist kunsti eristab tootest tõsiasi, et kunst tulemusena jääb inimloomusest eraldiseisvaks. Kunstniku asi ei ole otsida inimest -- inimene on pelk subjekt, kunsti eelduseks on inimesest kaugeneda, et jääda talle kättesaadavaks. Selle asemel näeb ta ruumi, tajub värve, eelnevalt mediteerib võimalikest helikombinatsioonidest -- see, mis lõpuks sünnib, on eostamise hetkel (tegelikkuses veel) tundmatu. Seal on piirjooned maas -- oleva eelduseks on mingil hetkel ka mitte veel olla, et saada olevaks ning mille loomuses on käänduda mitte-olemiseks. Mitte-olu ei ole mitte see, mida ei ole (kunagi) olemas olnud, vaid konkreetselt see, mis eksisteeris mingil perioodil, ent kaotas oma olemise. Mullast oled sa võetud ning põrmuks pead sa saama. Mistõttu käesoleva üllitise jätsulikkust industriaalse muusika pärastises udutamises võiks mõista varjulisuse ja varjamatuse vahelise eluterve dünaamikana, olemise alusprintsiipide - tõeliselt fundamentaalse - aktiveerimisena. Sugulushingedest soovitan kindlasti kuulata Dadala't. 8.0 (7.5-8.5)

Traqueurs de Combes -- Freak Offs (2025)

Nowaki Music

• Experimental electronica 
• Abstract 
• Deconstructed pop 
• Avant-pop 
• Musique concrète 
• Post-psychedelic 
• Micronoise 
• Experimental pop 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Glitchtronica 
• Avant-electronica

On rõõm olla tagasi legendaarse Prantsuse netiplaadifirma Nowaki Music`u man, mis on olnud aktiivne aastast 2003. Nende loosung - püüd ühildada uusi elektroonilisi praktikaid, kaasaegset kompositsiooni ning kunsti ja helidisaini - on igati kohane ja põnevust kruttiv (ning enamasti kuulaja ootustele vastav). Tõsi, viimastel aastatel on nende jõud mõnevõrra raugenud -- näiteks käesolev 12-looline taies on nende selle aasta diskograafias senini ainus. Plaadifirmat veab seesama isik - Marc Jolibois (MJ) -, kes on ka käesoleva projekti taga. Kui heita pilk plaadifirma diskograafiale, siis võib näha, et suur osa albumitest on rohkemal või vähemal määral temaga seotud (eriti viimastel aastatel). Need 51 minutit on keskendunud popi, eksperimentaalse elektroonika ning võimalike vigade ja häirite esinemisele selles tervikus. Ühelt poolt lähtudes oodatud eeldusest, et ühiskonnas reeglina vigu peetakse millekski, millest on vaja lahti saada. Teisalt vigadest ei ole alati võimalik lahti saada - haiguse käsitlusele võib laiendada sama analoogia -, vaid tuleb õppida, kuidas neid minimeerida või mahendada. Vigadega on võimalik koos elada. Tõsi, sõltudes vea raskuse iseloomust ujub sellest johtuv probleem rutem või hiljem taas pinnale. MJ näitab, et vea probleemi võib peita, kui asjassepuuutuv kontekst selle ümber õigesti kujundada. Teisalt ei saa välja jätta inimlikke ootusi, millelt toimub konkreetsesse teemakäsitlusse sisenemine. Ühelt poolt on tegu klaaspärlimängu-laadse arenemise ja kasvamisega, ent teisalt sellesamuse kontsentratsiooni pealt kasvavad nii mõnedki pärlid esile. Nagu legendaarne USA filmirežissöör David Lynch on öelnud, et iga tänava igal nurgal on saladus, mis sind ootab; arvates, et jälgid maailma, kuigi tegelikult hoiab hoopis maailm sinul silma peal. MJ pakub siin süntpoppi, indimuusikat, psühhedeeliat, ämbienti, ent vea kontseptsiooni sissetoomine on tinginud teada-tuntud elementidele rohkemal või vähemal määral uue kuju loomist. Popmuusika kriitikast tõukunud ebamuusika, mis igal juhul intellektuaalset koormust pakkudes pühib melomaani õlgadelt eksistentsiaalset raskust. Aga vahetevahel ei ole võimalik vihaimpulssi alla suruda. 8.5 (8.0-8.5)

Gareth Davis & Scanner -- Songlines (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-rock 
• Organic electronica 
• Experimental rock 
• Art music 
• Ambient rock 
• Guitar ambient

Gareth Davis'e ja Robin Rimbaud' 2-looline taies otsib, märkab ja talletab vaikust helides. Kuidas sobitada nähtamatut olevas nii, et see muutuks nähtavaks? Nende suhtlemine, analüüs ja vaatenurga esitlemine toimub ämbient- ja postrokkmuusika ristumiskohas. See ei ole peene ja toore võitluse mänguväli; toores on jäetud kõrvale valemist -- see ei ole rajatud vastuseisule ning välistamisele; selle asemel toimub järk-järguline ülenemine, milles on võrdne roll nii (vale)kitarridel (hoolimata ilmsest kõlast kitarrid siin puuduvad), elektroonikal kui pärishelide manipulatsioonil. Elektroonika omakorda võib ka tähendada kitarre, ent (kitarride) helisid on töödeldud viisil, et need ei toimiks rokkmuusikaliste seoste tekitajana. Kastreerides kujutluspilte staadioniihalusega rokkmuusikast antakse väljund noile pingetele, mida seal peetakse sündsusetult eksperimentaalseks (laskmata neil luupainajatel tekkidagi). Tandemi mõtte järjepidevus on teisenenud ämbientseks fooniks, mille osaks on kas fraktaalsete kihistuste vaheldumine või siis helikoe pingestumine ja lõdvenemine. Ämbientmuusika annab nende 46 minuti vältel püsiva tonaalse, tekstuurilise ja sugereeriva aluse - analoogse mõtte -, mis võimaldab kuulaja meelel jälgida üldist suunda ilma, et teravad ja katkendlikud märgid teda segaksid. Arvestades tõika, et Robin Rimbaud on suur Swans'i fänn, siis näiteks loo "Figurative Language" teise poole hüpnootiline astumine viitab ilmselt šniti võtmisele. Kõiksugu viiteid ja katkestusi ei ole kuigi palju, aga eelpoolmainitud fooni valguses mõjuvad need võrdlemisi tektoonilisena. Heli vibreerib, olles võimendatud ja laetud. Ent seesugust laetust ei leia me etableerunud rokk- ja popmuusikast. Küll see resoneerub rokkmuusika kui teistsuguse ja mässulise (alg-)idee pildiga. 8.0 (8.0-8.5)

xols -- sharp and chispi (2025)

Broque

• Electro-house 
• Electro pop 
• Hi-NRG 
• Electronic music

Ma hindan seda Broque-nimelise netiplaadifirma all üllitatud kaheloolist taiest rohkem teostuse ja struktuuri kui originaalse mõtte (puudumise) pärast. Meeldib nii vaib suhtumise näitajana kui ka arranžeerimine struktuuri indikaatorina. Tuleb möönda, et ühelt poolt on see üsna tavaline elektropop - ei midagi erilist -, teisalt tuleb tunnistada, et lugude muusikalised plokid on oskuslikult doseeritud ja õigete hetkete ärgitamiseks sisestatud. Võib-olla see lihtsus - et mitte öelda lihtlabasus - esmapilgul on petlik, kuna teatud mõjud moonutavad "lihtsa elektropopi“ silti. Ühelt poolt mõjutab seda haussmuusika mõju (ennekõike avaloos: vihjed stiilile nii iseloomulikule filtreerimisele teisele poole, mille tulemusel aktsendid muutuvad. Filtreerimine tekitab „pühkiva“ efekti ning seeläbi nihutades nii kuulaja fookust kui loo energiat. Siin ja seal tehakse ka räppimise vihjeid MC-de madala vokaali kasutamisega, kuigi viimased jäävad hektilisteks ja pigem pritsmete sarnasteks ilminguteks. Vihjates vihjamatule kui välja arendamata jäänule. Nende 11 minuti vältel settivad välja Hi-NRG seosed. Kuigi nimetatud stiili tempoka ja energilise tantsumuusikana peetakse hausi ja tehno eelkäijaks, siis iseenesest võib selle kasutamine osutuda väljakutseks, kuivõrd libastuda võib nii kergesti. Siin elektropopi manipulatsioonid piirduvad Hi-NRG peamiste ilmingute muutmisega, võttes veidi vähem energiat ja hajutades seda kontekstuaalselt. Muusika on Hi-NRG pehmendatud ja keerukam versioon -- pruukides küll mainitud energiast ülevoolava stiili põhielemente, kuid vähendades rütmilist intensiivsust ja kasutades energiat kompositsiooni kontekstis hajutatumalt ja läbimõeldumalt; selle asemel, et lihtsalt pakkuda järeleandmatut kõrget, sageli nüristavat rütmimalakat. 8.0 (8.0-8.5)

Georgy Orlov-Davydovsky / Nikita Shishkin -- Ethnopolis (2025)

Attenuation Circuit

• Sound art 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Avant-electronica 
• Ambient jazz
• Electronic music

Kui helikunsti kõrgeim eesmärk ei ole mitte meelelahutus, vaid vormide ja seisundite vahetamine - esteetilise eskapismi harrastamine -, siis käesolev 5-looline album esindab säherdust lähenemist. See on meeldetuletus kõigest, mis muusika võib olla, kui see lakkab konkreetselt olemast ja saab hoopis elavaks vibratsiooniarhitektuuriks, salajaseks liturgiaks hoolivale kõrvale. Tahtes ülendada seda alkeemiliseks helikunstiks, et ammutada selle müstilisest substantsist nii vaimu- kui hingejõudu. Muusika ületab tehnika piirid käsitöölises tähenduses, võttes tavapäraseid materjale - nii tuttavaid žanre, helisid, tundmusi, aistinguid, assotsiatsioone - ning muutes need millekski haruldaseks, laetuks ning isegi müstiliseks. Fikseeritud struktuuri asemel areneb vorm elava organismina -- fantoomlikust maailmamuusikast kummitusjätsuni. Kuulajana tajun pigem kasvu, muundumist ja metamorfoosi kui jäika kujundust. Alles jääb orgaaniline tervik, mitte žanriline lapitekk. Vaimselt resonantne pakub pilguheitu teisest võimalikust maailmast -- utoopiline oma ühtsuspüüdlustes, kuivõrd helikihid libisevad üksteise suhtes, olles pidevalt kohal, ent siiski olemata ankurdamata. Justkui libestatud helikaart, mis ei tahagi, et helid haakuksid teineteisega. See on justnimelt utoopiline ühtsuse otsinguil, mitte sunnitud harmoonia või lahenduse, vaid kooseksisteerimise läbi: helikihid libisevad üksteise vastu või teineteisest läbi, on alati kohal, kuid saamata kunagi kokku üheks ankurpunktiks. Iga element säilitab oma ainulaadsuse, osaledes samal ajal kollektiivses resonantsis, justkui praktiseeriks muusika erinevuse poliitikat ilma liialduste kustutamiseta -- täieliku sulandumise võimatust ja samas kooseksisteerimise imet. Sel moel viitab muusika mitte lahenduste, vaid pidevate läbirääkimiste utoopiale -- maailmale, kus erinevused ei ole mitte lahendamist vajav probleem, vaid säilitamist vajav elujõud. Mõju kahtlemata näikse pärinevat väljastpoolt siinset -- fragmentidest koosnev terviklikkus ning lahknevustest koosnev voog moodustavad funktsioneeriva vooluringi. Totaalsus, mis õrritab illusoorse vabaduse looriga. 8.0 (7.5-8.5)

Bing Satellites -- Hypnosis Tapes volume two (2025)

Bing Satellites/Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Post-rock 
• Modern classical 
• Sound art

On üllitisi, mis rahustavad, on üllitisi, mis haaravad endasse, kuid harva kohtab säherdust, mis tundub vähem palade kogumina ning rohkem orgaaniliselt funktsioneeriva konfiguratsioonina ehk organismina, mis hingab, tuksleb, lahustub ning seejärel kogu(ne)b uuesti kuulaja siseruumis. Seesugune ideaalsusele pretendeeriv ei allu kategooriatele -- see liigub mööda neid. Sfäärilised tekstuurid ei ole pelgalt taustaks laotatud; need laienevad vibreerivateks droonideks, lahustuvad kammerliku intiimsuse hetkedeks ja kujundavad end ümber mahedaid lõunatuuli meenutavaks stiihiaks. Keerukusele vaatamata ei ole siin ühtegi traageldusjälge kuulda. See, mis lahti rullub, on orgaanilise aegruumi materialiseerumine, justkui heli ise kasvaks vastavalt väljastpoolt antud geomeetrilistele reeglitele. 71-minutilises kulgemises torkab silma helipildi ökonoomsus. Sõna otseses mõttes -- niivõrd oskuslikult sisendmaterjali ärakasutamine vastandub popmuusikalisele raiskamisele -- ornamentikaga priiskamisele, mille liialdused pahatihti nõrgestavad loo struktuuri (või siis ongi nõrga struktuuri varjamiseks mõeldud). Ka seetõttu ei näe põhjust arvata, et albumi pikkusega oleks üle pingutatud. Johtuvalt eelnevast jutust tähendaks kaheloolise sahteldamine ämbiendiks või droonmuusikaks selle olemuse kohatut piiritlemist. Helide konfiguratiivne säetus läheneb pigem alkeemiale: toonidest saavad elemendid, harmooniad piserdatakse essentsideks ja vaikus muudetakse eelneva mänguväljakuks. Taies saavutab tehnikast rituaaliks ülenemise. See ammutab midagi müstilist, utoopilist energiat ja ainet, mis tundub korraga nii lõpmatu kui haprana. Kuulaja suundub sihtkohata teekonnale (tõepoolest -- sihtkohatu on selle kontekstis vägagi kohane), milles kuulamise akt ise muutub transformatsiooniks -- mille jooksul ka subjekti ajuseisundid ja sellele vastavad vaimupildid muutuvad. 9.0 (9.0-9.5)

Dissociative Identity Quartet -- Melodies And Voices (2025)

Mahorka

• Synth-pop 
• Electronic 
• Sophisti-pop 
• Avant-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop

Mis veel võiks olla parim kuulajale, kui talle peale mingi üllitise kuulamist jääksid pähe kummitama meloodiad. Tugevad, selgepiirilised, kergesti meenutatavad meloodiad. Häälte puhul peas kahtlemata tuleb täpsustada nende laadi. Aga inimhäälte maheda tämbri nautimine, sulnite häälutuste imendumine otsmikusagarasse on kindlasti midagi sellist, millele inimene kätt ette ei pane Ent jah, juba eelduslikult artisti nimest tulenevalt on siin tahtlik kattuvus ja tahe mängida dissotsiatiivse identiteedihäirega ehk lõhestunud isiksuse sündroomi kirjeldusega. Kui indiviidil on probleeme sündmuste meenutamisega ning võimetusega tundmusi ja mõtteid ühtseks tervikuks ühendada, siis võib ju eeldada, et 10-loolise taiese puhul osutatakse krutskiliselt neile tahkudele. Või vähemalt eeldatakse, et meloodiad ja harmooniad peavad jõudma kuulaja teadvusesse raadioformaadist teistmoodi -- võib-olla eeldatakse suisa viivitust ning kontekstuaalset muutust. Võib-olla on nimes ka osutus kvartetile kui loomuldasa ning aprioorselt lõhenenud fenomenile. Ka stiililiselt on bänd targu platseerunud (ei)kuhugi -- (ei)kuhugi indimuusika ja süntpopi vahele, pigem vihjates kui ühte või teist poolt valides ja esindades. Nõnda varjule jäädes on võimalik omi asju sundimatult ellu viia -- meloodiad on pildid või piltide järgnevused, mida me mälu vahendusel selekteerime ja korrastame. Korrastame seetõttu, et unustame ära -- kui just ei oma hanniballecterlikku fenomenaalset mälu, eraldumaks suisa väliskeskkonnast. Või siiski -- artist laulab: anna mulle meloodiaid, anna mulle hääli, et ma saaksin läbi uste. Teisisõnu -- andke mulle ainest, et saaksin seda mäletada, et ma saaksin mööda pilte edasi-tagasi liikuda. Mälu on ühtlasi nii kosmoserakett kui portaal, mis võimaldab takistamatult rännata. Äkki ikka hääled osutavad hullusele, et lasta fantaasial lennata? Kõige sulnimatel hetkedel DIQ kõlab kui eksperimentaalne The Blue Nile, olles ühtaegu nii meloodiline kui süüviv, nii atmosfääriline kui kriipiv, nii lainetav kui krampe kogev. Või siis evides elektrooniliseks muteerunud The Penguin Cafe Orchestra-sugust viivu, mille sarm ja eneseteadlikkus kanduvad edasi sõltumata vormilisest eripärast. 8.0 (7.5-8.5)

Ääni -- Putkiremontti (2025)

Wooden Sherpa

• Noise rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-metal 
• Psych-rock

Lugesin ERR kultuuriportaalist Tristan Priimägi kontsertarvustust Mogwai äsjasest kontserdist Eestis, tema arutlust Simon Reynolds'i postroki definitsioonist lähtuvalt ning teisalt kuulates seda 4-loolist mürarokkpõmmimist Soome ansamblilt põhjanaabrite plaadifirma Wooden Sherpa tähise all. Just pani mõtlema (staadioni)roki ja postroki eristav võrdlemine -- postrokk on mitteroki tegemine roki instrumentidega. Aga kui asetada võrdlusse mürarokk, siis näib, et määratlus tuleb mitmetähenduslikum ja ebamäärasem -- siin samuti kasutatakse rokiinstrumente, tehakse seda mänguvahendeid kurnates, ent see viis on veelgi efektiivsem, veelgi piinavam. Siit tuleneb küsimus: kas see on ühe stiili edasiarendus või tahtlik vastandus? Seesugusel viisil küsimine ilmselt eeldab nii ühte kui teist -- tahtlikku vastandust kuuleb Ääni helipildi trotslikkusest, müralainete suubumisest läbi vaevu mahutava kanali; on kuulda elektriseeritud keelpille tegemas helisid, mida konventsionaalne rokk peab arvatavasti radikaalseks kui mitte sobimatuks -- läbi digitaalsete filtrite väänatud-moonutatud helindid tavatut energiat tervikusse süstimas (pigem kuuluvad seesugused moonutused rütmilise müra, surmaindustriaali ja jõuelektroonika valdkonda). Kahtlemata seesugune lähenemine külgneb ja siseneb rohkemal või vähemal määral metalli pärusmaale. Nende 40 minuti vältel tekib tunne, et kui eksisteeriks metalli ja roki vaheline radikaliseerunud piiritsoon, siis Ääni kahtlemata voorib edasi-tagasi sellel eikellegimaal. Teisalt -- see ala ei ole kuigi lai: kunstlik laienemine on riskidega, kuna võidakse lihtsalt laiali hajuda; see laienemine toimub sisemiselt, teatud elemente võimendades, suurendades ning rõhutades. Või siis need elemendid on muusikute peas enne mängimist lahti võetud, teistmoodi kokku pandud ning seejärel uuesti esitatud. Loos "CV" intensiivse kriipiva kidratöö all galopeerib rütm -- polüfoonilise rokkmuusikana, milles kaks kihti eraldi liikudes kasvavad ometi dünaamiliselt kokku. Tulemus on tõepoolest võimust võttev -- teadvus hägustub ebakonventsionaalsete võtete taamal -- saamata aru, kas tektoonilised nüansid tulevad siit või ülakorruselt ülemeelikute naabrite trampimisest; kas lennuk päriselt lendas üle või oli see osa helist (jah, kolmandal kuulamisel uudishimust tegin selgeks, et see on osa helist ("Mikään ei riitä"). 9.0 (8.5-9.0)

YOSHIWAKU -- Colonoscopy Without Anesthesia (2025)

Le Colibri Nécrophile/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic
• Musique concrète 
• Electronic 
• Krautrock 
• Avant-garde 
• DIY 
• Motorik
• Abstract 
• Musique brut

10-loolise üllitise pealkiri võiks pigem osutada mõnele goregrind-stiili esindaja üllitisele, kuigi jah, ka siin on kõvasti hõõrdumist, päri- ja vastukarva kraapimist ning kuulmistaluvust proovilepanevat lihvimist. Nende eksperimentaalsete helide jadana rulluvad selles 89-minutilises ajaaknas valla psühhedeelsed tundmused. See kahtlemata on meeleolukas, mis tähendab, et vaimus esile kutsutavate piltide jada tekitab emotiivseid hingeliigutusi -- kiiremini-aeglasemalt keritavate helide kattumine ja üksteisest lahknemine, mis vahetevahel vahelelükitud lõbususega tõstab esitluse karnevalilikesse kõrgustesse (nt "Are you ready for a new adventure ?"). Kui tegu on niivõrd pika teosega, siis võiks ju eeldada, et selle aja jooksul toimub nii mõndagi. Ent teisalt kvantiteet peab teisenema kvaliteediks. Mis omakorda tähendab seda, et n-ö liigestest lahti olevad koostisosad jäävad hulpima pelkade faktidena -- lihtsalt on seesugune heli siin, on naasugune heli seal; helisageduste sebimine kuulajat reeglina ei rahulda (erandeid kahtlemata leiab). Eelpoolmainitud karnevalikarva ilmingud tuletasid meelde ühe netist nähtud CAN'i esinemist, kus bändiga kõrvuti olid lavad mustkunstnikud ja tuleneelajad. Isegi kahtlasemaiguliste asjadega flirtimine võib kõrge meisterlikkuse puhul õnnestuda -- nagu näiteks...siin. YOSHIWAKU tõepoolest annab paljudest torudest kuuma -- seda võib vaadelda nii "NEU! 2" kui "Tago Mago" sohilapsena, ent vaadelgem sellest väikse koefitsendiga mööda. Samamoodi võib seda käsitleda elastsuse säilitanud müramuusikana, milles on välditud ekstreemse müramuusika (nt Japanoise'i) kõigi helisageduste sõda kõigi vastu. Leviaatan võib kuulajat tervitada ka naerusui. Pealkirjaga kaasnev loosung "Shit Music for Scatology lovers" seevastu võiks osutada hoopis Coil'ile kummarduse tegemisena. 8.5 (8.0-9.0)

Crepuscular Rituals -- Imbolc (2025)

Basement Corner Emissions/Gates Of Hypnos

• Abstract 
• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Microsound 
• Ambient drone 
• Micronoise 
• Avant-garde

Album, üksainus monoliitne 43-minutiline lugu, on vähem muusikapala ja pigem helilise dekonstruktsiooni ilming. See on väljakutseks pragmaatilisele meelele, kutsudes kuulajat piiripealsesse ruumi, kus reaalsuses tuttavad ja rurvalised helid asenduvad ebamääraselt helisevate, kuid intensiivsete mikroskoopiliste mürade, suminate ja undamise vaibaga. See ei ole taustamuusika; see on fantoomvaip, mis on kootud jääkhelidest, mida teadvus tavaliselt välja filtreerib; sahinate ja kajade maailm, mis tunduvad nii ebareaalsed kui ka sügavalt kohalolevad. Kuulamise kogemus on järk-järguline eemaldumine. Sellel kompositsioonil ei ole oluline ei algus ega lõpp; jättes selle kordusrežiimile mängima kaob teadmine kuulamiskordade üle -- teadmata, kas oled loo lõpus, keskel või juba järgmise ringiga alguses. Teisisõnu -- helimaastik hakkab hägustama ümbritseva maailma jäikust, pehmendades reaalsuse tugevat ruumi; helimustrid hakkavad värelema ja kõik kuulaja ümber näikse vibreerivat teises rütmis. See võib hüpoteetiliselt kõlada irreaalsena - eesti keeles sõna "irreaalne" juhtumisi kõlaliselt sobib kokku sõnaga "irduma" -, s.t irdub reaalsusest, murdub-murrab sellest lahti. Eemaldub ning tekitab distantsi, luues piltlikult väljendudes radioaktiivse halo peakeste ümber -- pakkudes võimalust sumisevale segadusele, aktiveerides uusi signaale ja vaigistades erksa ja kaitsva teadvuse. Neile, kes on valmis selle vooga kaasa voolama, on see kolmveerandtund sügav uurimus mateeria muutlikkusest ja taju vormitavusest; tuletades meelde, et reaalsus on tingimuslik ning helid, mida me juhuslike või olematutena kõrvale heidame, saab vormida ühtseks, ehkki seesmiselt vastuokslikuks (ent intrigeerivaks) tervikuks. See teos ei saavuta edu mitte pragmaatilise maailma heliregaaliatega manipuleerides, vaid tavapärase heli vormist vabanedes. Sellega ennekõike loob ta eeldused uue emotiivse paradigma tekkeks. Isegi tavapärased, muidu sageli ilma eristava ilmeta ämbient- ja droonmuusikalised kompositsioonid paistavad selle valguses üsna konkreetsetena. Seesugune muusika on abstraheeritud ja ekstraheeritud -- kui jääkheli, mis funktsionaalselt ähmastab, pehmendades reaalsuse tugevat tuuma -- paganama tõhusalt heli narmendades lainetab siin. 8.5 (8.5-9.0)

Granlab -- Movements EP (2025)

Broque

• Electro 
• Post-disco 
• Electronic pop 
• Remix
• Club dance 
• Electro pop 
• Hyperpop 
• Hi-NRG

Selle 4-loolise juures meeldib ninakas suhtumine, sünteetiline elegants, androgüünne anonüümsus ning ülbe küte -- midagi sellist nagu mõned naiste juhitud projektid kunagi Kiwa korraldatud Olematute Bändide Festivalil. Mõrralik suhtumine, mida lükkab ühelt poolt edasi tuim basstrummide müdin, ent seda on piisavalt vürtsitatud hüperdigitaalsete efektide ja plinkiva elektroonikaga. Justkui homset ei tulekski -- on vaid igavene mutantdisko. Punk ei ole oluline, mutantdisko on põhiline. Inimesed tulevad ning lähevad -- kuid edasiviivad ideed ja hullud mõtted jäävad kuhugi ülemistesse sfääridesse hõljuma; et uued tulijad saaksid neid pilvest alla laadida ning tundma õppida (nagu Mooses laadis käsutahvlid taevast alla). Plastmassist mannekeenid, kelledele on siirdatud bioloogilist kudet, astrorakke, kutsudes esile muteerunud sünapsite tõttu kontrollimatuid impulsse termoplastses polümeeris. Iga rütm sisaldab infot, mida on vaja filtreerida, tõlgendada ning endast läbi lasta -- vastasel juhul paisuksid nukud lõhki. Muusika, mille algoritmi on kirjutatud unustamine; üksnes jälgede jätmine, et kuulajas helinarkomaanina tekiks sõltuvus neid jälgi jätta ja täita -- jätta-täita, jätta-täita ning mitte üledoosi saada. Loos "Sometimes I Wake Up" painatakse, et .../This overwhelming feeling/That something is missing/. Luupainajast hirmutunne, et tervikust puudub midagi -- mingi defineerimatu miski. Või on see luul -- igatsedes eimiskit. Näha valendikku kuristikuks muutuvat, näha tõe simulaakrumit laiali valgumas. Ajuenergia veel funktsioneerib, ent keha vajub kokku ning pea kõmatab vastu plaadimängijat. Katkudisko keset õilmitsemist ümberringi. 8.5 (8.0-8.5).

Miffle -- Goodbye, World! (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Indietronica 
• Shoegazing 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-folk
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Drone rock 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• Glitchtronica

Seda 11-loolist taiest kuulates meenusid nullindate lõpu ja kümnendate algul tollal tegutsenud netiplaadifirmade (Aerotone, Camomille, No Source, Rain, Resting Bell, 12 rec., La bèl) all üllitatud taiesed. Ning loomulikult on siin ka kitarristist alkeemiku Christian Fennesz'i hõngu, kes on püüdnud Kevin Shields'i alustatud lähenemist - teha rokkmuusikat pigem elektroonilise muusika perspektiivist lähtuvalt - jätkata. Ei saa jätta märkimata ka teise suure - Slowdive'i "Pygmalion'i" - dekonstrueeritud kitarrimuusikat. Poolast pärit neiu - kes selle taiese on pühendanud kaks ja pool aastat tagasi surnud sõbrale - käib oskuslikult ringi nüanssidega, mis on fikseeritud kitarrimuusika ja elektroonika eksperimentaalsele vaheliidesele. Artist saab hakkama lahtirebitud katkendlike helisignaalide komponeerimisega tervikuks -- eriti hästi küllastub asi madalaid bassisaunde kompositsiooni söötes (("digital blizzard", "long walk home (you exist in my frozen memories forever")); sellisel juhul meenuvad ka Tim Hecker'i ettevõtmised esimesel ja kolmandal albumil. Miffle'ile sümboliseerib katkendlikkus püüdu joosta mälestuste (ja mineviku) eest pakku, ent pingest tekkinud virvendused ja hetktõrgete imbumine helindisse osutavad sellise soovi illusoorsusele. Teisalt põgenemine saab eelduslikult õnnestuda siis, kui (ühed) piirid jäetakse selja taha (et siseneda uutesse) -- ka sellisel juhul ei saa olla kindlad õnnestumises. Zenon'i apooria kilpkonna ja Achilleus'e võidujooksust võiks seda näilist vabadust (ehk ettemääratust) päris täpselt ilmestada. Väga korralik taies -- kui oleks rohkemaid lugusid ilmestanud madalate sagedustega - kohati muutus helipilt natuke hõredaks -, andnuks veelgi kõrgema hinde.  Aga siit on hea edasi minna nii muusikaloome kui oma eluga. 8.5 (7.5-9.5)

Lucrecia Dalt -- A Danger To Ourselves (2025)

RVNG Intl./Bandcamp

• Avant-pop 
• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indietronica 
• Chamber pop

Kolumbiast pärit muusiku Lucrecia Dalt'i (LD) üheksas stuudioalbum ((kui arvestada patta ka esimesed kaks (soolo)albumit, mille ta salvestas Lucrecia nime all)). Käesoleva üllitise produtsendiks on kunstpopi ikoon David Sylvian (DS), keda ses osas on pädev võrrelda nii Scott Walker'i kui Mark Hollis'ega. Sellele albumile lähenemist võrdleksin rusutud meeleolus olemisega, kui esimest sammu on raske teha -- ent kui see on astutud, siis asi hakkab vähehaaval avanema ning protsessid käivituma. Kuivõrd helitegu on inspireeritud berliinlanna eraelust ning isikliku rolli mõtestamisega suhestatuses, oma minapildi kokkupanemisega, siis on mõistlik eeldada, et mingisugust pillerkaaritamist siit ei leia -- LD ei kirjelda ei ühemõtteliselt ega selgelt; kasutades sümboleid, vihjeid ja reegleid, et siduda erinevate stiilide fraktaalid ja katked omanäoliseks tervikuks. Nende 44 minuti vältel esineb ohtralt mõtisklemist ja kaemust, ent kui letargiaahelatest suudetakse vabaks murda, siis tekitatakse elegantseid ja tähenduslikke seoseid; mida igati tugevdab emotiivne energia (ennekõike lugu "hasta el final" sugereeriva lõõritamise ja ruumilise orkestreeringuga). Tõsi, seesuguseid hetki ei ole kuigi palju -- album jääb liiga lakooniliseks; on näha, et artist tegeleb enesedistsipliiniga; püüab hoida end eemal välisilma kaosest ja vulgaarsusest, püüeldes puhta mõtte ja vaimuelu poole. Mulle kuulajana hakkab sellest vähe külge. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld -- paraku sellest muusikas ei piisa. Jääb mulje, et ülesandepüstitus jääb artistile lõppkokkuvõttes lahendamatuks. Korralik Harju keskmine, ent tähesära on vähevõitu. 7.0 (6.0-8.0)

small electronic deer -- access EP (2025)

UK Gloom

• Vaporwave 
• Electronic music 
• Slushwave
• Lo-fi 
• DIY 
• Experimental electronica

Käesoleva 4-loolise taiese kõige selgemad momendid saabuvad lõpulooga "international geophysical year" -- kaheksaminutiline hõllandus, mille udune panoraam ning eetrisse summutatud vokaalid annavad žanrilise määratlemise vaatepunktist kõige kergemini kätte. Ent kätte ulatatakse ka 20-minutilise üllitise ülesehituslik skeem, mis algab kõige primitiivsemast - justkui differentseerumata rakud arenevad edasi eristatavateks, et seejärel paljuneda ning moodustada piiritletavaid elundeid. Teisiti sõnastades möönaks, et aeg-ajalt embrüonaalses faasis olevad helilised väljendused on huvitavamadki võrdluses lõpptulemustega. Käesoleval juhul see paraku nii ei ole -- kaks viimast kompositsiooni on nii vaimselt kui emotiivselt küpse(ma)d (rääkimata vormilisusest), millede tõlgendamiseks ning endale vastuvõetavaks tegemiseks ei ole kuigi palju vaeva näha (kolmas ongi tabavalt nimilugu); tõsi, päris kõrvale ma esimest kahte ka ei heidaks, kuivõrd selles võib kuulda iseorganiseerimist, helile ja vapor-stiilile ja selle derivaatidele omast geneetilist koodi ja muutuste dünaamikat primitiivsel kujul; osa sellest tuimestatud kahinast vastab viimaste lugude loogikale; osa meenutab seda, olles kandunud üle (üks loo funktsiooniks on lihtsalt eritada roostet). Näiteks lõpulugudest kostub välja allasurutud pahaendelisus -- kui pahaloomuline haigus, mis on organismi võtnud pantvangi, olles määranud viimase saatuse. Või siis elu kui selline, mis on pidevas muutumis- ja hävimistsüklis, kuni tsüklite arv lõpuks ümber saab. Revolutsiooni need paarkümmend minutit just esile ei kutsu, ent asjalikku elevust mingil määral küll. 7.5 (6.0-8.0)

Eiko Ishibashi and Jim O’Rourke -- Pareidolia (2025)

Drag City/Bandcamp

• Avant-garde 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Experimentalism

Pealkiri osutab psühholoogilisele nähtusele, kui inimesed tajuvad juhuslikes ärritajates tuttavaid mustreid, näiteks nägusid. Konkreetsemalt nähes nägusid, mis omandavad ilme pilvedes, või kuuldakse sõnu staatilises müras. Subjektil on kalduvus leida tähendust eriilmelistes, üksteisest lahutatud sündmustes. Uuringud näitavad, et see võime võib olla juurdunud varajastes ellujäämisinstinktides, kuna nägude ja võimalike ohtude äratundmine oli ohutuse tagamiseks ülioluline. Üldiselt illustreerib pareidoolia aju meelevaldsust suruda juhuslikkusele peale tuttavlikkust -- see omadus on arenenud, et kergendada sotsiaalset suhtlust ja äratundmist. Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis - mis on jätk jaapanlanna ja USA eksperimentaalse muusika legendi paari aasta eest alanud koostööle (eelmine album "Lifetime of a Flower" ilmus 2023. aastal, mis võib-olla oli elektroonilisem, aga kindlasti mürarohkem ja mängulisem) - võimaldab käsitletava fenomeni kognitiivse hälbe funktsioon palju tõlgendamisvõimalusi. Seda enam, et muusikute koostöö on huvitav, muusika kätkeb eneses palju eri kihte nii emotiivses kui esteetilises plaanis. Võib aimata, et nad mängivadki näilisusele - ehk isegi platoonilises tähenduses -- δόξα ja ἰδέα vastandusele. Kujutan ette, et erinevalt teaduslikust maailmast on muusikas ahvatlevam mängida sellele, mis ei ole püsiv, muutumatu ning hävimatu. Juba seetõttu, et valides mitmesse suunda kulgeva tee on võimalik ära eksida ((muusikas(se) eksimist ei peeta mitte ainult positiivseks, vaid suisa soovitavaks)). Seevastu tõeni jõudmist võib visuaalselt ette kujutada liikumisena teadmiste püramiidi põhjast tipu poole. Ei ole kuigi ihaldusväärne eesmärk! Tõepoolest, muusikute helipalett - mis koosneb peamiselt sulnitest helidest - hõljub ja kangastub, põigates välja venitatud suupillide ja rustikaalse õndsuse saatel isegi Americana väljadele. Ning teisalt läbi eetri valguvate trompetite süüvivad noodid osutavad olulisele peatükile USA muusikaajaloos, kui Miles Davis kohtus Gil Evans'iga 60ndate lõpus, et avardada ruumi jätsumeeste peades. Mõned lood tuletavad meelde ka Mark Nelson'i fantoomlikke lende suurlinna kohal ((täpsemalt Pan American'i albumit "Quiet City" (2004, Kranky)). Need helid koloniseerivad tohutut õhuookeanit ning see on täis kauneid vibratsioone; ent teisalt üldmulje jääb tasapaksuks, terviklahendused näikse lõpuks puuduvat ning asi vajub veidi ebamäärasena soiku. Peljatakse liialdusi, mis süstinuks indu ja hoogu tervikusse. Kuigi jäädakse liiga kauaks oma ilusat naba imetlema, jääb see ilusaks nabaks niikuinii. 7.5 (7.0-8.0).

The Hirundu - Zintl