U-Duur/Lasering/Terminal/Plaadimees/Apollo
- Experimental rock
- No wave
- Avant-rock
- Improvised music
- Totalism
- Noise rock
- Electronic
Käesolev 4-looline ühistaies lugupeetud NY eksperimentaatori Elliott Sharp'i (ES) ning meil samaväärt austatud kitarrivirtuoosi Rainer Jancis'e (RJ) vahel kannab pealkirja "Uhhuu", mis kõigepealt seostub Minerva öökulliga ning teiseks lausega, mida Hiiglane sõnas agent Dale Cooper'ile seriaalis "Twin Peaks": "öökullid ei ole need, mis nad näivad olevat". Muusikaliselt on see taies igati vaheldusrikas, mänguline ning piiridele suruv; ning sinna jõudes ei kõhkle ka peale astumast -- selles on jõudu, sitkust, elastsust, aga ka äkilist meelt, manipulatiivsust ja agressiivsust -- kõike seda, mida ühele isendile sellessinatses ilmas ellujäämiseks vaja läheb -- sõltumata sellest, kas tegu on inimühiskonnaga või laiemalt kogu loodu(se)ga. Kuivõrd New York`ist on pärit ka seesugused olulised kitarridel heliloojad nagu Glenn Branca ja Rhys Chatham, siis nii lokaalselt kui esteetilises plaanis neist mööda minna ei saa. Postimehele antud intervjuus enne Võrus esinemist ütles ameeriklane, et talle üks tšellistist sõber olla öelnud, et teda ei peeta klassikalise muusika heliloojaks mitte varem kui ta on elektrikitarrist loobunud. Isegi kui seda konkreetset jama on mõttetu kommenteerida, siis jah, klassikalises muusikas on valvurid, kes ütlevad, et kuhu poole sa kuulud. Sellele hoiakule on viidanud ka Itaalia kunstiteoreetik ja mõtleja Alessandro Baricco oma raamatus "Hegeli vaim ja Wisconsini lehmad". ES energiat ja intellektuaalset haaret jätkub nii akadeemilise kui jätsu kui eksperimentaalse (pop)muusika äärealadelegi. Albumil katsetuslikkuse võimendamiseks ja kinnistamiseks kasutatakse ka elektroonikat ja programmeerimist, mis kahtlemata mitmekesistab helipilti. Kui tarkusejumalanna Minerva öökull kehastab filosoofilistele mõtisklustesse laskumist, siis siin kaks tarka kitarridel on samuti mõtisklustesse langenud (ning see mõnusalt süveneb albumi kuulamisse sisenedes); äge selle juures on see, et neid mõtteid võib kuulda valjult väljendatuna; järelikult võib ka mõelda, et sedasorti muusika on siiras. Avaloos "Bug Reports" - mis muideks on albumi kõige pikem kompositsioon (peaaegu 15 minutit) - löövad kaasa ka Rob Heath trummidel ning Tuulikki Bartosik akordionil. Mis siis teeb sellest 38-minutilisest üllitisest selle, millele teised ei suuda pretendeerida? Just törts elitaarset hoiakut ja näidata ülbust intellektuaalse pasafiltri kasutamiseks ei lase asjal muutuda laiemale massile suunatud tühjade lubadustega industriaalrokk-pläustiks. Teisalt paralleele kompromissitut industriaalrokki mängivate puntidega a la Swans siit leiab -- iseäranis loo "Infowar" teise poolde jäävate virvendustega helistruktuuris. Vastupandamatu subliimsus, mis vaieldamatult peegeldab meistrite klassi. Ennist sai mainitud servapidi popmuusikas sees olemist, siis kõige ilmekamalt tuleb see esile lõpuloos "Crash Mob", mis muudab ettekujutuse ideaalsest Amerikaanast luuks ja lihaks -- ometi võib arvata, et selle sakilised servad ning okkaline pind armistavad hinge ja veristavad sensuaalaparaati intensiivse emotsiooni edastamise käigus. Loodetavasti ei jää see muusikute viimaseks koostööprojektiks; on ilmne, et purakat uue ja põneva loomiseks on jätkuvalt sees. Öeldakse, et kus on kaks inimest, seal olevat psühhodraama. Siin muudavad psühho-Rama(d) destruktiivse energia millekski vastuvaidlemata veenvaks ja loovaks. 9.0 (8.5-9.5)
