Trash Can Dance/Bandcamp
- Dungeon synth
- DIY
- Black metal
- Lo-fi
- Jungle
- Vapowave
- Experimental rock
- Drum and bass
- Breakbeat
- Electronic music
See on ilus muusika, see ilmselt on ka kodukeskne ja patriootlik; maa, kus suitsune lagi on me tarel ning toidab pragunenud maa harvade rohttaimedega. Need 11 lugu on pealtnäha lihtsad, kus süntekad ja kitarrid voolavad läbi lihtsamate filtrite ja efektide -- motiivid järgnevad järjepanu või võtavad üksteise järel rivvi; must lagi on me toal -- sünge ja rusuv toon justkui peegeldaks esivanemate rahulolematust järgnevate põlvede suhtes, käies kodus ning kollitades ja muserdades neid. Võiks ju ulatuda sellesse aega, kui veel kõik põlvkonnad elasid ühe ja sama katuse all, kui vanureid ei saadetud hooldekodudesse või spetsiaalsetesse hospiitsidesse surema. Kui on tekkinud vajadus tervislikust situatsioonist tulenevalt, siis kahtlemata. End mõnes kõrgelt arenenud riigis sureb vaid viiendik inimesi oma kodus. Tõsi, neis riikides (k.a Eestis) püütakse juurutada nn koduhaigla kontseptsiooni, mis laiendaks külastavatele õdedele kui ka lähedastele suuremad õigused ravimiseks ja abistamiseks. Kõik muutub -- nagu on kunagisest rahvast - keda tunti maarahvana - saanud eestlased. Nende 52 minuti jooksul on ka lõbustavaid hetki -- näiteks mõned sünteesaatorite arpedžod, mis mõnikord kitšilikkust tulvates ajavad isegi muigama pluss harvad sämplid. Plusspoolele jäävad kahtlemata veel rafineerimata helipilt, kõlades maalähedaselt -- justkui mõni enesessetõmbunud maamees naasnuks päeva lõpus põllult ning pannud arvuti tööle ning pillid sooja. Siin on nii kuulda kui haista mullakamara lõhna. Maaläheduse taotlust võib tajuda ka bändi pealkirjades. Siin valitsevad eri temperatuurid ja õhurõhud -- kitarrid on tihti võimsalt tuulestatud -- ruumi täidetakse totaalsel viisil nii resonantsi kui plahvatustega sarnaselt suurte meistritega -- Glenn Branca'st ja Rhys Chatham'ist Tore Elgarøy'ini. Lihtsuses peitub kahtlemata võlu, ent see on poolenisti tõde. Näiteks lugu "Lõputu Pime" tekitab lõgisevate jungle-rütmide ja taamal kajava-kriipiva kidraga veelgi (nostalgilist) lisaruumi -- päikese loojumise nautimine kusagil lämbes metsatukas, meenutades paratamatult Tonti. Kohe järgmine lugu "Midagi..." muutub kliinilisemaks elik trummiks ja bassiks; kuivõrd artist on trikster, siis seda ei saavmaha parseldada klubimuusikatootena. Biit lõgiseb puhastatult, ent süntesaatorid on piisavalt ulakalt väljakutsuvad, et selle saatel tekiks isu tantsu vihtuda. Loos "Toru" veiklevad kitarrid imetabaselt modulaarsüntesaatorite efektide ja murtud rütmide taamal. Purjed on pingestatudSelle kõige valguses tahaks Nietzsche ütlust - julmus on primitiivne mälutehnika - ümber fraseerida. Primitiivsus on julm mälutehnika (mis paratamatult viib väljakasvule). Miski, mis muutub, ei saa olla tõeline. Parem juba kütta kohe ei-miski positsioonilt. Või siis -- selle pelga olemasolu väreluses ei saa jätta tsiteerimata klassikuid: give in to lust/give up to lust/heaven knows/we will be dust (The Smiths "Pretty Girls Make Graves"). 9.0 (8.0-9.5)
