Bruno Duplant & Judith Wegmann -- Univers Parallèles - Des Nuits Et Des Jours (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Improvised music 
• Sound art

Üks lihtsustatud viis üllitist planeerida on luua pikaldane taies. Nagu see 42-minutiline kompositsioon Madalmaade eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture'i all, mille puhul ei pea pead vaevama vähemalt lugude järjestamise ning pealkirjade väljamõtlemisega. Siin see on -- loogeldes prepareeritud klaveri ankurdamise saatel; ent seda nimetada ainult klaverimuusikaks on ilmne moonutav kitsendus; klaveriakordid on siin tõepoolest rõhutatud, ehk isegi eraldi võimendatud -- madalad akordid tungivad kõigest läbi ning sügavale allapoole; ent nootide vahele jäävast ruumist on tehtud omaette instrument ja selle mängimisest kompositsiooniline tulem; sellega liituvad aeg-ajalt (peen)elektroonilised helid ja osakeste vood, andes taiesele teistsuguse dimensionaalsuse. Kolmandaks lisandub improvisatoorne mõõde -- seda nii klaverimängu tasandil kui ka delikaatse manipuleerimisega kihtide vahel (nt 10.45 algab töötavat filmiprojektorit meenutav heli; kohati mõned helid meenutavad suuga tehtud häälutusi). Nii et kokkuvõtvalt on tegu on nii akustilisse kui elektroonilisse muusikasse ulatuva taiesega, milles liikumist võimendavate impulsside vahele jääb ka hoogu pidurdavat staatilisust. Sellesse kuuluvad konstandid (konkreetselt klaveriakordid) on ilmselt aastasadu tuntud, ent kaasaegseks teeb selle ennekõike ajastu võimalustest ja looja tahtest tulenev (normide külge mitteklammerduv) tõlgendus. Kokkuvõttes -- mida muud see on kui tänapäeva klassikaline muusika, mis nii vormilt kui definitsioonilt õieti ei olegi seda enam. Tähelepanu ja äratundmise järgi on see seda. 8.5 (8.0-9.0)

Fani Konstantinidou -- Undertones (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Drone 
• Sound art 
• Abstract 
• Improvised music 
• Post-industrial

Paari esimese kuulamiskorraga ei suutnudki näppu täpselt peale panna, mis on Fani Konstantinidou (FK) 4-loolise taiese ankurhelid. Tõsi on, et keskseid helisid siin ei olegi. Ei olegi kohta, kuhu näppu peale panna. Kui mõelda filmide kategooriates, siis meenub "Pulp Fiction", mis samuti koosnes neljast omaette, ent siiski seotud peatükist. Siin antakse siirdeid metoodiliselt ning samu või lähedaste helide tämbreid ja mustreid ühest loost teisse üle kandes. Lugu "Undertones II" kõlab nagu prügikonteineri hingeelu jäädvustamise näitena (selliseid laiendusi leiab ka teistest kompositsioonidest). Muidugi lisab autor sinna ka kellade kolinaid ning tukslevaid helinaid. Ühelt poolt FK läheneb viisil, mis on eduka albumi loomise eeldusteks. Esiteks heakskiidetud normide kasutamine, millelt on hea oma isikupärast kontseptsiooni arendada -- siia kuuluvad mõned helitrikid ja ebakonventsionaalsed võtted. See helide süsteem intensiivseimatel hetkedel koosneb justkui kinnisest torusüsteemist, millest auru jõul võimsate masinatega õhku läbi puhutakse või imetakse. Selle protsessi käigus hakkavad mõned helid helisema, vilisema ja pöörlema. FK taies on sõna otseses mõttes industriaalne muusika - mitte seesugune, mida industriaalsetes kogustes tootma peaks -, vaid tootmisliini heliline kirjeldus. Tõsi, aeg-ajalt seesuguse monokroomse heli seesugune jälgimine muutub letargiliseks koormaks, v.a "Undertones I", kus tooreid instinkte hoitakse elus ja isegi õhutatakse tagant. 7.5 (7.0-8.0)

Bas van Huizen -- Waanzintraan (2016)

Moving Furniture

• Noise music 
• Ambient noise 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Sound art 
• Experimentalism
• Lowercase
• Drone 
• Post-industrial 
• Improvised noise
• Illbient 
• Post-classical 
• Micronoise
• Psycho-acoustic 
• Post-minimalism 
• Reductionism

Mis juhtub, kui võtta prügiosised - kõige üldisemas mõttes - ja tõsta need ühele tasandile, panna võnkuma ja lasta neist elekter läbi (või siis vastupidi -- jätta need erinevatele tasanditele, et tekiks elekter ning pinge oleks võimsam). Tulemus võib olla midagi sellist, mida võib kuulda käesoleva artisti (üllitanud albumeid aastast 2008) 11-loolisel albumil. Jah, see on müramuusika, ometi kasutaksin mõninga ettevaatusega eesliidet "micro" või kasutaksin stiilimääratlust "noise". See ei ole tappev Japanoise-stiilis püstloodis atakk, see on peamiselt atmosfääriline, ruumiliseks paisutatud helisein, mis viitab kindlasti nii Glenn Branca totalismi ihalusele helis kui elektroakustilisele muusikale üldisemalt. Heliseinte sümfooniateks paisutamisel on vaja kontrolli ja oskuseid, kannatlikkust ning selget meelt. Kontroll eeldab - ja siin on seda ka kuulda - mürarohkete seinte mahasurumist ning lagede madaldamist. Imaginaar-visuaalselt ma kujutaksin end kusagil tühermaal keset hüljatud asju ja prügi ning pilvi mõõduka kiirusega üle liuglemas. Kaunis nägemus ju! Seda mürarohket idülli häirivad kohati FM-sageduslikud raadiolainete kruttimised, toored helikillukesed, mis on kukkunud eelpoolmainitet massiivist välja, ent on haaratud gravitatsiooniliselt tervikusse tagasi -- eriti lugude alguses või lühemapoolsetes kompositsioonides ilmnevad erisused. Sümfooniad on siin erinevate intesiivsustega. Näituseks "Stoppermot" kõlab klassikalise muusika järgse edasiarendusena. Väga efektne. Üldiselt on see album näide sellest, kuidas "ebanormaalsusest" elik ebakõladest, "mittemusikaalsetest" helialgetest ja kombinatsioonidest on loodud (uus) normaalsus (kui uus on, siis kui uus ta tegelikult on?) See ju ei ole heli, mis kuulajat pelutaks. Enamjaolt mitte. Kas me peame külmkapi undamist või pesumasina kuivatusfaasi mürgeldamist jälestusväärseks? Ilmselt mitte. Ilmselt seetõttu, et seesugune heli on praktilise kasuga kaasnev kahju. Võib-olla me siiski salaja päriselt naudime seda avalikult väljendatud põlguse varjus. Lugu "Reigerspijns" võiks küll pretendeerida kodumasina sumina võimendusele. Siuke sulnis sahinatest pikitud droonmuusika viirg, milles on elu tänu õrnalt tõusvatele ja langevatele helinditele. Mõnikord hääbub kompositsioonist impulss -- justkui jookseks veel eelmise loo inertsist (nt nimiloos). Lõpuloo "Zinnesikkel" teinepool meenutab katkendlikus ja müraelementidest laetud ioonkambris kohati My Bloody Valentine`i seestunumaid hetki -- segu seksuaalsest laetusest ning vappuma panevast ülevusest. Kui meid miski hirmutab, siis on see apokalüptiline nägemus lõpust -- konkreetsemalt inimolendi üksinda jäämise ja minemise maisest otsast ning võimalikust sellele järgnevast osast (apokalüptilised filmid seevastu püüavad alateadvusesse süstida kollektiivse lahkumise lunastust). Peab möönma, et üllitise lineaarsus kuidagi illustreerib seda -- seda on läbimas mingi pelutav vari -- kujutage ette edasi kihutavat (surma)lafetti, millel on inimene peal rappumas. Kokkuvõtvalt on need 55 minutit igati haaravad, st ei pressi kuulaja meeleolu ja kindlust kokku, vaid süstematiseerivad mõtteilma ja kannavad lisaväärtust. 9.0 (8.0-9.5)

Fredrik Rasten -- Murmuration and Stasis (2025)

 

Moving Furniture/Bandcamp 

• Drone 
• Microtonal 
• Avant-garde
• Sound art 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 

Võiks ju arvata, et mida ikka droonmuusikaalbum pakkuda suudab - ega eriti ei suudagi -, ent vahetu kuulamiskogemus nende helide seltsis pakub piisavalt elamust. Kahtlused taanduvad siis, kui helid hakkavad kaikuma. Ühelt poolt 4-looline (pikkadest kompositsioonidest koosnev) taies evib kristalsust, mis tasapisi hakkab murenema - lisandub vibrato, pakkudes eri variatsioone, justkui kuulaja tajuks maailma õhu ja maa vahendatud vibratsioonides. Alles seeläbi hakkab kuulaja nägema. Eelpoolmanitud kristalne selgus võidab täitsa algusest tähelepanu: mitte selle poolest, et see pakuks ootamatuid pööreid või loogikaülest avangardismi, vaid pigem ausa, puhta ja siira tonaalsusega. Lähenemine on minimalistlik, kuid mitte verevaene. Siin ei ole midagi liigset ega puudu -- iga sagedus on täpselt seal, kus peab olema. Kaudselt saame selles veenduda, kuivõrd muusika tekitab seisundeid ning ettekujutust spetsiifilisest ruumist. Esmamulje võib jätta kuulaja vaiksesse jääkristallide muuseumisse, kus helid helgivad valgusena läbi läbipaistva klaasi. Vibrato lisandumisel hakkab klaaspärlimängulik tüünus vaikselt taanduma. Need peened muutused toovad kuulamisse sügavust, mis ei väljendu meloodias ega rütmis, vaid puhtas helilaotuses -- kõditades salalikult nahapinda, luid ning lihaseid. Isegi eepilisus ilmneb Rasten'i taieses -- vähem on rohkem. Isegi mitte rohkem, vaid palju rohkem kui arvestada tõsiasja, et igasugune pompöössus on sellest vilinaga välja lastud (tekitamata tundmuste maailmas kahetisi impulsse). See on vastumürk pompöössusele: puhastav, karge ning ka loogiline. 8.0 (8.0-8.5)

Giovanni Di Domenico & Rutger Zuydervelt -- Painting A Picture / Picture A Painting (2025)

Moving Furniture

• Modern classical 
• Ambient pop 
• Musique concrète 
• Art music 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Cinematic 
• Ambient 
• Drone 
• Minimalism

Itaallase ja Hollandi eksperimentaalmuusikalegendi neljaloolise üllitise väärtus seisneb kontseptuaalses ja mängulises väjundis -- kaks esimest lugu kannavad üht ja sama nime ning kolmanda ja neljanda kompositsiooniga on tehtud sama. Erinevus seisneb vaid selles, et lugusid visandatakse ja viimistletakse üksteise alla ((tegelikult on ääretult kahju, et taolist formaati-kontseptsiooni kasutatakse äärmiselt harva -- mingi lugu iseeneses võib kätkeda palju enamat kui artisti konventsionaalne (ja aneemiliseks osutunud) taotlus luua pärast üht lugu järgmist jne)). Moodne klassika, mis on tõesti veenev iseenda ilus, ent samas jäämata nartsissistlikult iseennast nautima ega tuimalt iseenda külge klammerduma; vaid liikudes minimalistlikest rajajälgedest indu saades edasi. Klaveri ja elektriklaveri akorde -- mida isegi on võimestatud nutika esitluse, vaikelulise progressiooni ja ruumilise avarusega -- laiendatakse mõõduka ämbiendi, konkreethelide, udupasunaid meenutava droonmuusika, filmilinaliku ulma ja kangastuse ning eksperimentaal- ja ruumiroki tagasisidestuse ja moonutustega (kui kidrasaund on kontrollitult võimendatud resonantsi piiridele). Eks igaüks ise leiab siit endale kauneima joonistuse -- kuigi selle taotlemine võib osutuda tautoloogiliseks juuksekarva lõhki ajamiseks (selmet nautida fantastilist tervikpilti). Tõepoolest, kompositsioonid on piisavalt pikad, et kuulajaid sügavuse, tekstuuri ning hüpnootilise puutega ära tinistada (samas viimane sirgub esimestest). Meistriteos üllitatakse ametlikult 13. juunil Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Records'i all. 9.0 (8.5-9.5)

Sullivan Johns -- Pitched Variations (2025)

Moving Furniture

• Drone 
• Contemporary classical 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Art music

7-loolise taiese pealkirjad osutavad nii instrumentidele kui tehnilisele lähenemisele -- seda kõike helikalde varieerimise võtmes. SJ muusika jääb kuhugi eksperimentaalse minimalismi ja akadeemilise muusika vahele, olles kord ühele, teinekord teisele poole kaldu. Mõni lugu - vähemalt tundub - läheb udupasunate saatel üle vete rändama. Kui see viimane välja jätta, siis ei ütleks, et tegu on eriliselt fantaasiat sütitava teosega; teisalt jälle -- see sobitub hästi märtsi- või novembrikuise ilmaga kui lund (vastavalt enam või veel) ei ole, ent väljas on kuiv, päike ei paista ning maailm näib gootilikult mustvalge. Limboseisund looduses, mis aegamööda sütitab inimestes emotsioone (ka siin on aeg-ajalt tajutavad melanhoolsed viivud). Tehniliselt hästi teostatud ning loomuldasa sobiks nii eksperimentaalse muusika lavadele kui ka suure teatri repertuaari (eriti siis, kui tahetakse kava laiendada -- sisaldades nii ühis-kui ka uuenduslikku osa). 7.5 (7.0-8.5)

Gagi Petrovic -- Music for Dance and Theatre 2011-2024 (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Experimentalism 
• IDM 
• Avant-techno 
• Experimental electronica 
• Conceptual 
• Micronoise 
• Abstract 
• Avant-electronica 
• Glitchtronica 
• Sound art

Gagi Petrovići uus kogumik, mis hõlmab 13 aasta jooksul loodud muusikat teatrile ja tantsuetendustele, on mitmekihiline ja piire kompav. Tema stiili on keeruline üheselt määratleda, mistõttu selle plaadi puhul võib rääkida helimaailmade kogumikust, mis ulatuvad abstraktsest elektroonikast kuni elektroakustiliste tekstuurideni, põimides endasse nii popmuusika struktuure kui ka postindustriaalseid ängistusi. Petrović mängib tasakaalu ja kaose piiril. Ühest küljest on siin tuttavlikke rütme, mis võivad meelde tuletada IDM'i ja tehno struktuure, teisalt on siin lammutamist ootamatu müra või glitch-elementidega, muutes muusika justkui omaenda dekonstruktsiooniks. Ta ei karda ka meloodiat, kuid see ilmub pigem hetkeks -- kui kuulaja võiks oodata mingit maandust, kas hääbub või rändab kõledale elektroakustilisele maastikule, abstraktsiooni ning postindustriaalsesse ängi. Huvitavamad hetked kogumikul on need, kus inimhääled tõusevad esile. Need pole klassikalised vokaalpartiid, vaid väljendusrikkad häälitsused, mis kõiguvad ekstaasi ja valu piiril. Need hääled, sageli moonutatuna või "helivigadest" ussitatuna, võimendavad teose intensiivsust ja emotsionaalset laetust veelgi; võimendades tundeskaalat veelgi, muutes mõned palad peaaegu füüsiliselt tajutavaks. Plaadil leidub ka loodushelisid, mis ilmuvad justkui vastandina linlikule kõledusele, pakkudes kuulajale hetkelist rahu. Ometi ei ole need loodushelid kuigi idüllilised, vaid pigem hallutsinatoorsed -- justkui mälestused loodusest, mitte loodus ise. Negatiivse poole pealt tooksin välja, et helisündmused, mis siin aset leiavad, on liiga lineaarses järjestuses (justkui museaalidena) esitletud; teisisõnu, samaaegseid sündmusi, mis võiks luua uusi helikombinatsioone ja sünergiat, ei ole siin kuigi palju. 7.5 (6.5-8.5)

Pierre Gerard -- Full Yellow Cylinder (2025)

Moving Furniture

• Reductionism 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Drone 
• Microsound 
• Spoken word

Pierre Gerard'i kaheloolist taiest (kumbki kompositsioon kestab täpselt 20 minutit, st kokku 40 minutit) kuulama asudes tabas mind...õigupoolest ei taibanud ma midagi -- abstraktsed mahasurutud surinad-mürinad-sahinad, mis pigem näisid pärinevat mitte niivõrd sagedusgeneraatoritest, kuivõrd tehnilise pargi vigasusest. Näituseks ülepingest tulenev surin, mis viitas ühenduste või juhtmete defektsusele. Pigem füüsiline kõrvalmõju kui otsene esteetiline taotlus. Ent jätkates kuulamist avardus heliline horisont, kuigi jah, helide iseloom jäi jätkuvalt taandatuks ja lakooniliseks. Tõsi, vahele lükiti ka sõnalist poolt, aga selle mõju jäi kolmandajärguliseks. Oluline on, et algul paistnud mehaaniline heli pehmendus ja muutus meeldivaks podinaks -- justkui ennast häbenev masin kusagil nurgas vaikselt nurrumas või lainetavalt droonimas; ning sinna peale kootud monotoonsed piiksud kontekstuaalses üheülbalisuses võimendumas ja teisenemas. Korrates ja pidevalt võõrandades end, seeläbi nihestades ja murendades enda algtuuma. Kui masina võrdkuju, mis abilisena on ära kodustatud ja pereliikmeks võetud omaniku tajus. Üllitis on välja antud Hollandi plaadifirma Moving Furniture'i alt, olles pärit sellest sektsioonist, mis on pühendatud legendaarse Prantsuse eksperimentaatori Eliane Radigue'i pärandile ja mõjule. 8.0/10

Aidan Baker & Dead Neanderthals -- Cast Down and Hunted (2024)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone 
• Improvised music 
• Experimentalism
• Dark ambient 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Free jazz 
• Post-psychedelic 
• Post-metal 
• Post-bop 
• Drone doom

Kahelooline taies (kogupikkus 42 minutit), mis on loodud Kanada-Hollandi koostööna, mis algas aasta tagasi. Üks huvitav erinevus on täheldatav Hollandi tandemi puhul - tehtud on huvitav lüke - kui Rene Aquarius on jätkuvalt trummide taga, siis Otto Kokke on loovutanud saksofoni Kanada vanameistrile, eksperimenteerides ise süntekal (tõsi, Kokke on ka varem mänginud elektroonikaga mõnel albumil). Nii äärealade tume metallmuusika, pealispinna all võbelev-vigisev jäts kui pahaendeline droon- ja ämbientmuusika ilmuvad välja, et teineteist tervitada ja ühte sulanduda (tõsi, kogu aja püsib üleval tihe udu nagu Dracula lossi ümber; või sõidab udupasunatega laevuke kusagil maailma veerel). Jätkates albumi meeleolu ja pealkirja silmas pidades -- muserdavasse tulevikku viiv kaunilt ehitud muusika; kui võrdkuju peole katku a'al, kui pidulised naudivad viimaseid hetki, olles teadlikud Vikatimehe kohalolust. Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Records on meisterliku (minimalistlik, kuid ei hakka kordagi igav) teose üllitamise taga.

Smolders, Guido Nijs & Koen Delaere – Smolders / Nijs / Delaere (2023)

Moving Furniture

Improvised music Avant-garde Cool jazz Avant-electronica Experimentalism Free jazz Improvised noise Experimental electronica Musique concrète Field recording

Käesolev 5-looline taies ühelt poolt loob ning teisalt võitleb teatud standardite vastu. Nimelt Hollandi eksperimentaalplaadifirma Moving Furniture'i rohkem- ja vähemkodustatud artistid võitlevad improvisatoorse ja vabajätsu monokroomse šabloonhelivaabaga, mis ilmselt paljudel kuulajatel meelt just rõõmsaks ei tee. See on midagi sellist kui kulgeda bussis mööda magistraali ning vaadata, kuidas eessõitvad autod vahetavad kohti. Toimub liikumine, isegi teatud mustri vaheldumine, ent selle tähendus jätab kuulaja külmaks. Õieti -- jääb kuulajale kaugeks. Käesoleva plaadi ümbris näikse samuti sellele viitavat. Kuulasin eile maal kuldnokkade siristamist, ning kuulsin neilt kummastavaid helisid. Vend ütles, et nad pidid (osaliselt) imiteerima teiste lindude hääli -- ent tundus, et nad olid viimati kuulanud modulaarsüntesaatoreid. Sarnane tunne hakkab sugenema alates loost "Bianco di Titanio", mis ristab nimetet elektroonikat improvisatoorse muusikaga. See on väärt sugereeriv kogemus, kuivõrd ühes loos püütakse vokaaliga imiteerida udupasunaid. Tõele au andes ei suudeta seda vaapa ületada, ent vorm muutub niivõrd peeneks ja oskuslikuks, et kvalitatiivne hüpe toimub. Kahel viiendikul albumil, aga päästikule on juba vajutatud -- korduskuulamisel kandub udupasunate vaib ka esimestele lugudele. Lisaks ujub pinnale meeldiv kergus ja hõllanduslikkus. Uue laine jahejäts. Väärt kraam.

Coen Oscar Polack – A Concrete Pasture (2023)

Moving Furniture

Drone/Electro-acoustic/ Experimentalism/Ambient/Musique concrète/Avant-garde/Sound art/Field recording

Hollandi helialkeemiku käesolev üllitis ilmus rohkem kui kolm aastat pärast keset Covid-19 pandeemiat ja sellest ajendatud albumit "Harlemmerhout" -- eesmärgiks pakkuda konkreethelide abil tröösti sulus inimestele. Mäletavasti kasutas ta kodulinna Haarlemi pargis salvestatud helisid. Nüüdseks on pandeemiline situatsioon kardinaalselt muutunud, ent heli seetõttu nii põhjalikult ei muutu. Konkreethelid on jätkuvalt esindatud, piisavalt on elektroakustilisi katsetusi, ka tuulekelli meenutavad improvisatsioonid on kohal -- siuksed pehmed ja nunnud akordid siia-sinna kiikumas. COP-i tugevus on seisnenud abstraktse tuttavliku heliga edukalt ristamises; sinna vahele-peale-ümber-alla igasuguseid helikatsetusi -- pärishelidest väljaarendatud rütmid, kiirendatult keriv droonheli, mis mingil hetkel omandab udupasunate mõõtme ning lõppeb -- üllatus-üllatus -- saksofoni soologa. Mis ta tegelikult nii väga üllatus on -- sobib ju suurepäraselt otsa! Avaloo "Cuero Nero" eepiline, koguni pompöösne ilu (milles on natuke nii Arvo Pärti, Fennesz'it kui Tim Hecker'it) sai astendatult loogilise otsa. Kuigi kontseptualistid võivad viriseda hollandlase muusikalise hüperaktiivsuse peale, veab artist helilises meisterlikkuses igati välja.

8.0 (7.5-8.5)

Tongues Of Mount Meru – Kalpa (2023)

 

Moving Furniture

 

• Minimalism
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Psychedelic 
• Experimentalism
• Post-classical
  
• Drone 
• Raga music 
• Sound art

 

Käesolev kahelooline üllitis ei ole veel ametlikult üllitatud – see juhtub mai lõpus –, ent Hollandi eksperimentaatorid Moving Furniture'i plaadifirmast saatsid promopaki kohale. Tõepoolest – kaks pikka kompositsiooni, mille taga on kaks legendaarset helide tekitajat Norramaalt – Lasse Marhaug ja Jon Wesseltoft. See album keerleb kõige ja eimillegi ümber – keskmeks on droonpoom, mis kiirgab paremale ja vasakule, ülesse ja alla. Ühelt poolt on see klassika, ent jätkuvalt värskelt ja virgutavalt kõlav. Jätkates abielupaari La Monte Young'i ja Marian Zazeela 60ndatel alustatud pikkade heliintonatsioonide keskset traditsiooni, mis kahtlemata on ka mõjutatud Hindustani klassikalisest muusikast ja filosoofiast. Muusika, milles helide suhestumine aja ja ruumiga võib läänlaste kannatuse proovile panna (esimese osa-loo pikkus on 58- ja teise oma 44 minutit). Olles varem suht kriitiline nii mõnegi MFR diskograafias ilmunud droonalbumi suhtes, ei ole ma teps selle suhtes. Selles on jõudu ja sädemete pildumist, elektrit ning kiiresti teisenduvat seestumist-väljumist. Pärast äsjamainitud eelduste täitmist töötab helitervik printsiibil – vähem on rohkem – veatult. Poolorkestratsioonid ja udupasunad – mida teistes kontekstides oleks ehk liialdus nõnda nimetada – paisuvad ja liiguvad keskme suunas; muidu triviaalne helide vibreerimine omandab tavalisest olulisema rolli. Ja kolmandaks hakkavad albumi pikkus, muusika monotoonne iseloom ja kuulaja ootused paratamatult genereerima uusi eksisteerivaid ja fiktiivseid toone; lisaks tekitades peapööritust ja taju nihkumist. Koha parameetrid, mida külastatakse lõputult. Nii tekibki ülene seostatav kogemus elik kohavaim.

 

8.0 (8.0-8.5)

Tasos Stamou – Monoliths (2021)

 

Moving Furniture 

 

• Drone 
• Avant-garde 
• Post-folk 
• Electro-acoustic 
• New Weird Greece 
• Abstract 
• Minimalism 
• Electronic music 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Improvised music 
• Free folk

 

Kui naasta Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records'i manu, siis tähendab see tõenäolist kohtumist artisti(de)ga, kelle(de) üllitisi oled juba kuulnud. Ühelt poolt järjepidev ja ratsionaalne – võimalik jälgida artisti uusi tegemisi ja võimalikku liikumist-arengut; eriti kui tegu on eksperimentaalmuusikutega. Kreeka juurtega Tasos Stamou loomingut on juba varasemalt siin käsitletud ("Caveman" aastast 2018). Stamou on huvitav artist ka seetõttu, et ehitab ise elektroonilisi instrumente, müües ja sel viisil end finantseerides. "Monoliths" sarnaselt eelpoolmainitet albumile on korralik ja huvitav teos, milles pealtnäha vastandid on üheks seotud. Ühelt poolt mitmekihiline-mitmeharuline ja teisalt terviklik, vasakult poolt vahetult lõikav ja paremalt jälle distantsi hoidev. Ühelt poolt determineeritud, ent teisalt improviseeritud ja hingav. Stamou muusika ei taandu efemeerseks hallitooniseks üles-alla pendeldamiseks või verevaeseks binaarseks helide järgnevuseks, vaid oskuslikuks kihistuse loomeks. Võib-olla žanrilise eelistamatuse eeldus tagab helide sügavustesse käändumise – sellesse on kätketud nii elektroakustiline kõlaruum kui abstraktse folgi võbelused ja elektrooniline manipuleerimine nii pikkade nootide kui (kiriku)kellade ja suvaliste kolksatustega. Kuigi ta varasemalt on teinud koostööd vaprate metsafolgiamatsoonide Kuupuu ja Lau Nau'ga, siis esmajoones selle albumi helikeele ja lähenemise sugulust võiks võrrelda Kemialliset Ystävät'i ja Charalambides'ega. Kompromissitu, ent imetabane klaaspärlimäng.

 

9.0 (8.5-9.5)

Jacaszek, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra – IT DEEL I (2022)

 

Moving Furniture 

 

• Modern classical 
• Art music 
• Musique concrète 
• Post-rock 
• Ambient drone 
• Conceptual 
• Electronic 
• Ambient 
• Spoken word 
• Organic electronica 
• Post-classical 
• Electro-acoustic

 

Eesti filmisõpradele tuttav Poola helilooja Michał Jacaszek – kes helindas filmi "November" – on mestinud Kleefstra vellekestega, et juhtida tähelepanu inimlooma arutule käitumisele looduse suhtes. Õigupoolest on see Hollandi vendade looduse kaitsmise projekti esimene osa, mille raames nad teevad koostööd erinevate muusikutega, st esinevad ja salvestavad laivis. Igatahes avang mainitet seeriale on muljetavaldav – orgaanilised ja akustilised helindid on seotud üheks tervikuks kunstlike elektrooniliste võngetega. Sugereerivalt Jan Kleefstra esitatud friisikeelne sõnaline mana lisab sügavust nii helilisel kui tähenduslikul tasandil. Inimene kui osa loodusest; kui väike osa loodusest, kes ei tohiks muutuda mürgiks teiste osapoolte suhtes. Küsimus ei ole niivõrd looduse hävitamises, kuivõrd paratamatuses taanduda inimlike vajaduse miinimumini (ent kas sellest piisab?). Loodus saab kahjustada, ent selle käigus sureb välja inimene; saamata loodusest emalikku tuge – pärast mida loodus taastub niikuinii, hakates taas pulbitsema elurikkuses. Inimskelettide massid vedelemas linnatänavail, samas asfalt ja betoon murenemas pealetungiva puude ja põõsastiku massiivi all. Inimkolbad on putukatele eluasemeks, abaluude taga otsib mõni varju, taimed tungivad sümfüüsimulkudest kõrgustesse, randmed ja sääreluud on purustatud kõrghoonete lagunemisel eraldunud ja alla kukkunud ehitusmaterjaliga. See on sünge apokalüptiline vaatepilt – eleegia sellele, kes arvas kõike valitsevat. Süngeimad kõlad siin 8-loolisel albumil näikse implitsiitselt sellele vihjavat. See ongi viimne kohtupäev. Alternatiiv sellele vaikselt tiksuvale õõvale oleks tuumasõda – ohverdusakt, mille teostamiseks inimene on liiga arg ja egoistlik (saamata aru, et altarit ja ohvrilooma ei vali enam tema, vaid see on talle juba välja valitud – panustatakse temale). Kiirgus on tapvalt roheline, ent puhas(tav). 

 

9.0 (8.5-10)

Scanner & Modelbau – Loess (2022)

Moving Furniture

• Ambient 
• Drone 
• Microtonal 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Electronic music 
• Minimalism 
• Ambient drone 
• Experimentalism 

Legendaarse Robin Rimbaud'i ehk Scanner`i  ja mitte vähem legendaarse Frans De Waard`i (tuntud ennekõike muusikakriitikuna) ehk Modelbau ühisalbumi esimene osa on väga meisterlik ämbientmuusika. Piisavalt abstraheeritud, et hägustada piirjooned nii helis kui mälusoppides. Hägustamine nii helides kui mälus kutsub esile unustuse – unustus on seesugune viirastus, mis võimaldab fantaasial piiritult lennelda, olles mitu sammu eespool kuulaja pertseptsioonist. Ka ei sega hägustumist fraaside korduma hakkamine – ju on valitud õiged, antud kontekstis pihustumist võimendama ja teisalt koondama suunatud fraasid. Isegi kui üllitise keskpaigast hakkab muusika rohkem fokusseeruma ja sobituma juba teada-tuntud klišeedesse ning võib meenuda Brian Eno ütlus ämbientmuusika funktsionaalsuse kohta (ämbient kui pelk sisustusmuusika), tuleb rõõmuga möönda, et mingisugune kaardistamatus ratsionaalses lahtimõtestamises jääb püsima. 

8.0 (7.0-8.5)

Nils Quak – Ichi-Go Ichi-E (2022)

Eliane Tapes

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Experimentalism 

Seda kaheloolist albumit nimetaksin vanainimeste muusikaks, kuna seesugust (eksperimentaalset) kidumist olen juba kuulnud sadakond aastat. Päriselt ehk mitte nii kaua, ent La Monte Young'ist saati on sedasorti muusikat produtseeritud vähemalt paari saja aasta kuulamise jagu. Tõsi, järjestust ja rõhuasetuste komakohti on muudetud ja ümber tõstetud. On see silmamoondus või mitte – on igaühe enda otsustada. Mikroskoopilise tasandi vaatlus läbi filtrite ja minimalistlike pinnavirvenduste. See üllitis sunnib mind küsima muusikaliste realiteetide kohta. Kuivõrd see, mida me sellel kuuleme, on tõene, st algallikast lähtuv. Mis eeldustel me muusikat üleüldse ehtsana kuuleme-tajume? Kas need krõbinad, mida siin aeg-ajalt kuulukse, on need internaaIsed või tulenevad kõrvaklappide klapikatte krõbinast ja bluetooth-ühenduse ebatäiusest? Kas keegi teine või kolmas kuuleb neid? Sama teema laieneb ka fantaasia ja muusika vahekorrale – kas muusika kutsub esile fantaasiaid ilma vormi sekkumata või fantaasiad "sekkuvad" muusikasse ning hakkavad vormi mõjutama? Kui palju on muusikas eimiskit? Ehk võime edasi tõdeda, et kui eimiski on muusikas ning kuulajatena seda aktsepteerime, siis eimiski muutub miskiks. Siin see on ning kiidame heaks. Ja kõik me saame kunagi vanaks – seega kohane vanainimesemuusika on siin. 

7.5 (7.0-8.0)

Jos Smolders & Jim O'Rourke – Additive Inverse (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

 

• Experimental electronica 
• Abstract 
• Musique concrète
• Sound art 
• Avant-electronica 

Selle peaaegu 40-minutilise kompositsiooni/albumi kuulamiseks olin sunnitud aknad toas sulgema, et eristada kunstlikku "pärishelidest". Kui operatiivmasina huilgamine tuppa tungis, ei olnud ma üldse kindel, mis allikast see heli tuleb; seda enam, albumil on esindatud ka "pärishelid". Ja ma ei saanudki olla kindel – kiirabiauto sõitis nii albumil kui ka siinkirjutaja aknast mööda. Rääkides albumi temaatikast – ümberpööratusest ja taas õigetpidi lineaarsele ajajoonele paigutamisest, siis parim näide tuleb hoopis filmikunstist. Twin Peaks'ist tuntud Musta Jahimaja residentide äraspidine aktsent ja osaline kõne düsfunktsionaalsus oli saavutatud eelpoolmainitet viisil. Nihestatud, veidralt lummav elik visuaalseks saanud transtsendentaalsus. Käesoleva kompositsiooni lineaarsus on kätketud pidevasse muutumisse faasinihete ja heliefektide najal. On valje et mitte öelda ähvardavaid arenguid ning teisalt vaevumärgatavat õnnist kulgemist. Kuivõrd on tegu improvisatoorse muusikaga on juba järgmine küsimus, millele vastamine ja tolle horisondilt hinnangu andmine eeldab võrdluste olemasolu näiteks jätsu kui improvisatoorse muusika võrdkujuga. Eeldan, et eeldades seda muusikat üksnes improvisatoorse muusika näitena, võiks kompositsiooni veelgi kõrgemalt hinnata (elik kõlab põnevamalt kui keskmine näide). Võttes arvessse autorite kogemust ja kuulsust helide genereerijatena ei ole põhjust kvaliteedis kahelda. Küsimus on pigem selles, et kas efektid ei hakka albumi voolavust ja hingamist lämmatama? Vastus on pigem ei, ehk albumile jah. 

7.5 (7.0-8.5)

Claudio F. Baroni & Dario Calderone – Ursae Minoris (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Avant-garde
• Post-classical 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Drone 
• Electro-acoustic 

Kolmest pikast kompositsioonist koosnev teos Claudio Baroni'lt, keda abistab Dario Calderone. Muusika on inspireeritud Väikese Vankri tähtkujust – püüd sellesse kuuluvad tähed kaardistada helidega, kasutades ainsa instrumendiga kontrabassi; lähenedes sellele eri teid pidi ning kasutades instrumendi võimestamiseks elektroonilisi vigureid (luupe, pitch-efekte, aeglustamist-kiirendamist, samaaegset helide suhestamist-nihestamist). Siin on nii mängutehniliselt (intensiivne trummeldamine ja rahulikum droonimine) kui kõlaliselt (alates kärarikkast ja lõpetades järk-järgult vaikusesse sumbumisega) binaarne maatriks seda albumit suunamas. Samamoodi nagu põnevus ja igavus on nende helide põhjal teisenenud kuulaja emotsioone kontrollivast tajukeskusest. Konkreetse muusika funktsionaalsus võiks taustamuusikana kosmoseraketis tulla esile sama eredalt kui mõõtmatutesse kaugustesse jäävate tähtede eredus. Albumi on üllitanud Hollandi eksperimentaalmuusikaleibel Moving Furniture Records. 

6.5 (6.0-7.5)

Renè Aquarius – Transmutation (2018)

Moving Furniture

Bandcamp

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Illbient 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Acousmatic music 

Hollandi muusiku kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis sobitub tänasesse päeva – nimelt on see natuke rohkem kui pooletunnine üllitis kommentaar Norra kunstniku Ajla R. Steinvåg`i skulptuuriseeriale. Huvitav on seejuures, et mõlemad artistid on meditsiinihariduse taustaga – esimene neist on meditsiiiniteadlane ning teine tegeleb õnnetusjuhtumitest tingitud vigastuste visandamisega. Päevakajaline on seetõttu, et artiste intrigeeris mõte metallosakeste kogunemisest inimkehas, mille lõppeesmärk on surnud koe tuvastamine inimkehas. Ilmselt on silmas peetud metalli funktsioneerimist markerina. Kuna metall on organismi sisestatud, siis siit tuleneb kohane analoogia vaktsineerimisega-mittevaktsineerimisega, mis lõhestab tänasel päeval ühiskondi ja inimrühmi. Fookus, millele omakorda loovad fooni paljud muud teemad. Kuidas lahendada suur haigestumus ja suremus? Moraalsed, eksistentsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised dilemmad närivad otsustajate ja tavainimeste alateadvust ja mõistust. Sellest johtuvalt näikse see kitsaplaaniline lineaarne helitaies olevat võrdluspilt hullumeelsusele, milles inimese tundmused nii seesmiselt kui sotsiaalses plaanis on määratud ekslema, üksteise vastu põrkama ja eikuhugi jõudma. Iseennast tühistama. Tõepoolest, elame segasel ja pöörasel ajal – Hollandi leibeli Moving Furniture Records`i diskograafia sisaldabki piisavalt võimalikkust-hüpoteetilisust ja selle realiseerimist, et olla paljudes aspektides prohvetlik. Aga muutumine on kõige loomulikum asi elus – ehk selle sünonüüm koguni. Küsimus on vaid selles, et kas muutus on lineaarne, st kas subjekt jääb põhiolemuses samaks või teiseneb, st ilmneb põhituuma muutev ehk kvalitatiivne mutatsioon.  

Ryan Van Haesendonck – Vauville (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Modern classical 
• Musique concrète 
• Post-classical 
• Ambient 
• Field recording 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Art music 
• Ambient drone 
• Post-classical 
•  Experimentalism 
• Electronic music 

Võib-olla viimaseid Moving Furniture Records'i üllitisi arvustades ei ole ma kuigi armuline olnud; see muidugi ei kahanda kuidagi plaadifirma olulisust ja headust. Teada värk, et suurepärased pärlid ujuvad aeg-ajalt keskpärasema eksperimentaalmuusika seast välja. Muusikat on palju, ning kõike juhtub olema. Noore Belgia muusiku 8-looline album on ilma kahtlusteta pärl – minimalistlik, samas tundeküllane; olles inspireeritud Normandias merekaldal istumisest, kõndimisest ning ilmselgelt puhastumisest. See on kaasaegne klassikaline muusika, isegi kui sinna on pikitud elektroonikat (paar lugu on elektroonilise suunitlusega), improvisatsiooni ning väljavenitatud akorde. Õigupoolest droonhelidel on keskne roll albumil, kuigi need ei ole postindustriaalselt agressiivsed ega läbitungivad - pigem pealtnäha libisevad, pealiskaudsed ja pretensioonitud, kuigi jah, heal albumil peaks olema mingisugune fookus. Siin fookuse ankurdavad paralleelselt kerkivad harmooniad, konkreethelid, kellamängu virvendused ja improviseeritud näpped instrumentidel, mis kangastuvad üle uduhallide väreluste. Aeg-ajalt omandab asi mõnusalt pastoraalse mõõtme, kus aeg näikse tähtsuse kaotavat. Ma ei ole kindlasti originaalne, kui väidan, et mulle meenub Penguin Cafe Orchestra kohati väga mõtlikku ent ainitipilgulist teost kuulates. Ühesõnaga, küps teos noorelt loojalt.