Moving Furniture
- Art music
- Experimentalism
- IDM
- Avant-techno
- Experimental electronica
- Conceptual
- Micronoise
- Abstract
- Avant-electronica
- Glitchtronica
- Sound art
Gagi Petrovići uus kogumik, mis hõlmab 13 aasta jooksul loodud muusikat teatrile ja tantsuetendustele, on mitmekihiline ja piire kompav. Tema stiili on keeruline üheselt määratleda, mistõttu selle plaadi puhul võib rääkida helimaailmade kogumikust, mis ulatuvad abstraktsest elektroonikast kuni elektroakustiliste tekstuurideni, põimides endasse nii popmuusika struktuure kui ka postindustriaalseid ängistusi. Petrović mängib tasakaalu ja kaose piiril. Ühest küljest on siin tuttavlikke rütme, mis võivad meelde tuletada IDM'i ja tehno struktuure, teisalt on siin lammutamist ootamatu müra või glitch-elementidega, muutes muusika justkui omaenda dekonstruktsiooniks. Ta ei karda ka meloodiat, kuid see ilmub pigem hetkeks -- kui kuulaja võiks oodata mingit maandust, kas hääbub või rändab kõledale elektroakustilisele maastikule, abstraktsiooni ning postindustriaalsesse ängi. Huvitavamad hetked kogumikul on need, kus inimhääled tõusevad esile. Need pole klassikalised vokaalpartiid, vaid väljendusrikkad häälitsused, mis kõiguvad ekstaasi ja valu piiril. Need hääled, sageli moonutatuna või "helivigadest" ussitatuna, võimendavad teose intensiivsust ja emotsionaalset laetust veelgi; võimendades tundeskaalat veelgi, muutes mõned palad peaaegu füüsiliselt tajutavaks. Plaadil leidub ka loodushelisid, mis ilmuvad justkui vastandina linlikule kõledusele, pakkudes kuulajale hetkelist rahu. Ometi ei ole need loodushelid kuigi idüllilised, vaid pigem hallutsinatoorsed -- justkui mälestused loodusest, mitte loodus ise. Negatiivse poole pealt tooksin välja, et helisündmused, mis siin aset leiavad, on liiga lineaarses järjestuses (justkui museaalidena) esitletud; teisisõnu, samaaegseid sündmusi, mis võiks luua uusi helikombinatsioone ja sünergiat, ei ole siin kuigi palju. 7.5 (6.5-8.5)
