Justnotnormal
- Ambient
- Progressive electronic
- Glitchtronica
- Post-rock
- Experimental electronica
- Electronic music
See album esitab ämbientmuusikale väljakutse, keeldudes sulandamast üheks ühtlaseks, lõputult voolavaks helimassiks. Selle asemel on siin katkestusi, hüppeid ja ootamatuid tonaalseid muudatusi, mis loovad progressiivse elektroonika esteetikale omase dünaamilisuse. Kui Brian Eno nägi ämbientmuusikat kui funktsionaalset ja tähelepandamatut, isegi mööbliesemega võrreldavat objekti, siis siin albumil on selgeid momente, kus heli nõuab kuulaja tähelepanu -- olgu selleks kitarrikõla ootamatu ilmumine ja võimutsemine ("Epílogo") või helimaastiku tektoonilised kõikumised. Muusika atmosfääriline kvaliteet on siiski vaieldamatult ämbientlik, kuigi mitte ilmtingimata rahustav ega passiivne. Mõned palad peegeldavad valgust justkui jäämäed eredas päikesepaistes -- helid on säravad, kuid samas jahedad, tekstuurid hüperrealistlikud. See paralleel meenutab kohati Sven Grünbergi varaseid elektroonilisi töid, näiteks tema helimaailma filmis "Hukkunud alpinisti hotell", kus sünteetilised kõlad loovad korraga nii tuttava kui ka müstilise keskkonna. Meditatiivne pulsatsioon ja elektrilised sähvatused eitavad üks-ühest kategoriseerimist. See tähendab, et album ei ole pelk "õhk ruumis" -- see suudab olla ka teekond, narratiiv või isegi omamoodi audiovisuaalne hallutsinatsioon. Kuuleme muusikalist tekstuuri, mis on hüplev, fragmentaarne ja kohati lausa katkestatud, nagu oleks see loodud kollaažitehnikas või lähtutud glitch-esteetikast (jah, sageli võiks seda muusikat kirjeldada raudritsikate laulmisena alumiiniummetsas). Helidega luuakse õhustikku, mis ei ole pelgalt taustaks, vaid lavastab keskkonda ja atmosfääri. See muusika ei eksisteeri lihtsalt taustana, vaid tõmbab kuulaja oma maailma, viies ta kuhugi, kus heli ei ole mitte ainult kuulmise, vaid ka ruumi avardamise ja valguse külvamise teema. Tõsi jah, esteetiline diapasoon jääb lõppkokkuvõttes veidi ahtaks. 7.5 (7.0-8.0)
