Kiwanoid -- Vanatühi (2024)

Mille Plateaux/Trash Can Dance/Glitch Please

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Illbient 
• Flashcore 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Micronoise 
• Post-witch
• Dark ambient
• Glitchtronica 
• Abstract 
• Microsound 
• Ethnotronica

Kui tahaks kuidagigi Kiwa((noid)i)) piiritleda, siis vägagi raskeks läheb (ja mõneti on see mõttetu tegevus). Pigem osutan Kiwa'ga esimesele kohtumisele, mis oli huvitav -- 2004. aasta oktoobris Tartus, pärast tema korraldatud-kureeritud Heli+Visioon-nimelise ürituse lõppu tuli ta mu juurde ning küsis, et kas ma olen Autharktos? Pärast jaatava vastuse andmist (olin paar nädalat varem esinenud üleüldse esimest korda HUH-nimelisel üritusel Tallinnas kultuuritehases "Polümeer" -- ka tema esines seal ansambli EDASI koosseisus, mängides ebatavalist instrumenti --- sitar? Tanpura?) küsisin totakalt, et kuidas on ta nimi? Ta küsis hunnitult vastu, et kas ma olen tolliinspektor või (tõepoolest, lollidele on vaja erilist tolliinspektorit)? Arutasime muusikast, küsis mu salvestatud muusika järele, soovides sellele kõrva peale heita (viisin talle paar kassetti hiljem). Sellest ajast saati olen imestanud, et kuhu küll ta (suurepärased) albumid jäänud on; kuivõrd tal on tuhat rauda tules olnud, siis ilmselt midagi sellist võib juhtuda. Aga jah, legendaarse Saksa plaadifirma Mille Plateaux'i, (varsti sama legendaarse) Eesti leibeli Trash Can Dance'i ning veel ühe Maarjamaa plaadifirma Glitch Please'i all ilmunud üllitised "enter the untitled" (2021) ning "Vanatühi" (2024) on löömas mõrasid Eesti elektroonilise muusika kujuteldavasse ajaloo(ede)tabelisse. Uue albumi pealkiri kahtlemata suhestub kunati eimiski kunatise nihkega eikusagil. Kõike seda, mida siia ei ole toodud, on jäänud nulli teisele (heledale ent silmipimestavalt kiiskavale) küljele. See on äraspidine aktualiseerumine, mis esmapilgul viirgab paljut, vihjates samas palju rohkemale, mis siit on ära jäänud ((negatsioon toidab kuuldavat (nihet?) energiaga)). Valdavalt pelutav ent osaliselt emotiivne abstraktsioon kinni(s)tub ajju, muutes tektoonilised põrked ja sakilised sagedusmustrid aju struktuuri osaks. Kui imetabane mikrokiip, mis lihtsalt mõttelise vajutusega vajadusel siseneb või väljub ajust. Kui magnetväljade interaktsioon vormumas singulaarseks kõneks eelnevast kaosest ja toitudes selle energiast. Raske on tänapäeval midagi uut originaalset luua -- nt AI-d tuleb suunata koletute kirjelduste ning ebaharilike stiiliosutuste ja -kombinatsioonidega, vältimaks piinlikke geneerilisi tulemusi --, ent käesolev on midagi ((((imetabast)))). Ei taha omadussõnu otse välja paisata, kuivõrd need kaotavad lausumisel vahetu tähenduse. Ulgvel tehno(etno)eepos, mis oma selgeimatel hetkedel resoneerub Olev Muska pööraseimate sagedustega. Kordan -- pööraseimate sagedustega, et täita korraks midagi, mis järgmiseks hetkeks on juba nihkunud ja seetõttu kadunud. Selle aasta parim koos Röövel Ööbiku albumiga "Transcent".

kiwanoid – enter the untitled (2021)

Mille Plateaux

• Avant-electro 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Experimental techno 
• Sound art 
• Avant-techno 
• Electronic music 
• Tech-electro 
• Minimal techno 
• Avant-electronica 

kiwa(noid`i) albumi pealkiri näikse tõukuvat samanimelisest näitusest aastal 2013, mis tegeles mitte(oleva) elik (mitte)oleva)) temaatikaga. Ma väldin teadlikult tema muusika kirjeldamiseks kindlat kõneviisi, kuna lähtudes näivuse-(päris)ideede suhtest oleks ilmselt võimalik midagi enam vettpidavat ja konkreetset väita – mis samas eelduslikult end lõppude lõpuks tühistab. Teisalt – väites eimiski kohta miskit – kas selle väite esitamine ei oleks pidanud olema võimatu? Või siis – väites eimiski kohta miskit – saab eimiskist miski ja see hakkab paratamatult oma elu elama. Või on see pelgalt võimalikkus, mis võib-olla mingitel tingimustel realiseerub? Et “see on” – või nagu lõunaeestlased väljenduvad – “tuu om”. Aga “om” on juba universaalsem ja selgelt väega sõna. Kogu see temaatika külgneb ka Looja tõestamise loogilis-metafüüsilise argumentatsiooniga (kas eimiskist saab tekkida miskit?). Kiwa on kindlasti looja, tema olemasolu ei vaja tõestamist. Või ikkagi vajab? Kui tahakski, on siis selle järele tarvidust? Olen enda meelest temaga rääkinud, muusikat vahetanud (üks Autharktos`e algne lint peaks tema käes olema), telefonitsi rääkinud. Keegi samanimeline mängis kunagi “Fantaasia” saates ja kirjutas Eesti Ekspressis arvustuse mainitud artistist. Aga võib-olla kujutan seda kõike ette. Pelgad varjud koopa seinal. Aga varjude helklemises ongi mõte. Samamoodi helkleb käesolev 9-looline üllitis keha ja vaimu vastuolust sündiva labürindi iga nurgataguse seinal. Tantsib nurgeliselt-elliptiliselt ja genereerib hereetilisi mõtteid ühtaegu. Muusika on komponeeritud Buchla 200-nimelisel elektroonilisel seadmel Stockholmis. Don Buchla`le teatavasti ei meeldinud kasutada sõna “süntesaator”, mis talle seostus teiste instrumentide jäljendamisega. Eesmärk oli luua seade, millega oleks võimalik luua traditsioonilistest instrumentidest eraldiseisvaid uusi saunde. Sellega külgnevalt mainis ka Delia Derbyshire, et lihtsustatud masstootmises süntesaatorite olemasolu lahjendab (elektroonilist) muusikat. Eks iva olegi sisus ja metoodikas ning (päris)idees, mis konkreetsel juhul on meisterlikult täide viidud. Kindlasti üks parimaid asju, mida sel aastal kuulnud olen. Eesti kontekstis ühildub käesolev album – mille on üllitanud legendaarne Frankfurdi plaadifirma Mille Plateaux – samasse kontiinumi Wochtzchèe 2006. aastal ilmunud meistriteosega “Diktüoneemakilt” (Ulmeplaadid). Parmenidese tee(lahe) 21. sajandil, või kuidas?