Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga 1999. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 1999. Kuva kõik postitused

1/01/2026

Angus MacLise -- The Invasion Of Thunderbolt Pagoda (1999)




Siltbreeze/Discogs

  • Drone 
  • Avant-garde 
  • Experimentalism
  • Psychedelic 
  • Improvised music 
  • Post-minimalism 
  • Ethnic music 
  • Trance music 
  • Ritual ambient

Ei meeldi reeglina arvustada lemmikplaate, ent teen siin erandi. Austusest Angus MacLise'i (AM) kui inimese, kui vaimu, kui loojanatuuri vastu; aga ka seetõttu, et mees väärib palju enam austust kui siiani on saanud (muidugi iseasi on - kõike järgnevat arvesse võttes -, et kui palju AM ise oleks kiidulaulu tolereerinud). Sündisin ka samal aastal - viis kuud pärast helidruiidi lahkumist - mistõttu tema elujoon, muusika ning tegemised on kahtlemata isiklikus plaanis vägagi inspireerinud. Ta oli seotud Nepaali ja Indiaga kui oluliste budismi kantsidega. AM muusika on ajendanud helisid looma ning mõtlema muusikast kui millestki palju enamast -- ehk isegi kui meediumist maise ja igaviku vahel; kui harmoonilisest kaarikust, mis veab inimese taas kõrgustesse. Ilmselt tõusis ta laiemasse teadvusesse tänu avaldatud kompositsioonile eksperimentaalmuusikaajakirja The Wire helikandjal - Tapper'il - aastatuhande vahetusel. Kompromissitut hinge õpiti tundma Velvet Underground'i asutajaliikmena ning esimese trummariga, kelle arusaam bänditegemisest läks vastuollu Lou Reed'i omaga (kes oli ju paras sitapea, kuna sõi pundist välja John Cale'i, kes sarnaselt AM-ga oli olnud La Monte Young'i avangardgrupi Theatre of Eternal Music liige). Ma andsin käesolevale 61 minutile - mis loodud ajavahemikus 1968-1972 - kõhklemata täispunktid terviklikkuse, ebamaisuse, julguse, uuenduslikkuse eest; kui kompromissitus ning trots tõrjuda kõiksugu konventsionaalsust loomuldasa ning konstruktiivselt -- siis on see lisapunkti väärt. Muusikaliselt käesolev 5-looline taies opereerib peaasjalikult mitmikrütmide, pikkade heliakordide lummas, ent see ei tähenda, et ei oleks avatud portaale mujale. Ka ennustab AM ette paljusid stiile. Kahtlemata läbivad tema muusikat eelpoolmainitud riikide vibratsioonid ja mõjud, mida artist ristab läänemaailma tehnikatega. Muusikalise tähenduse ja helitämbri edastamiseks mängib ta samuti eksootilisi instrumente, mida mängib ta kas ise või siis teevad seda kaasmuusikud, sealhulgas ta abikaasa Hetty Maclise (1931-2011). Või siis mängides konventsionaalsemaid läänelikke instrumente, ent tehes seda ebakonventsionaalselt. Ka hääle kasutamine häälutusena, hõigetena ja karjetena liigitub viimase hulka. 39-minutilist improvisatoorset nimilugu - mis on laivesituses üles võetud - kuulates kaigub üle kujuteldava ruumi sügav ja tsipa tume psühhedeelia, mis ennetab nii Gong'i, Tangerine Dream'i, Coil'i, Muslimgauze'i -- tõsi, nagu paljude teiste stiilide puhul - näiteks rituaalse ämbiendi, industriaalmuusika, elektronmuusika või ruumiroki mõjud ei ole ilmsed -- need on kaudsemat liiki, peegeldades AM erilist loojaloomust. Ühelt poolt võib seda määratleda minimalistliku muusikana, ent on tunda, et AM ei taha selle struktuurikütkeisse jäämisega rahuldada. Artisti muusika võib kõlada isegi paganlikuna, ent see ei moodusta duaalsust millegi "kõrgemaga", vaid autarkilist meelsust kandes liigub veelgi sügavamale arhailisusse, veelgi lähemale juurte manu. Radikaalne. Võttes loo "Shortwave-India" - nagu pealkirigi teavitab - on keskendutud lühilaineraadio sageduste kruttimisele, mis seitsmekümnendatel sai eksperimentaalmuusika vahendiks ja väljendusviisiks. 10.0 (9.5-10)

11/30/2025

Out-Or -- Virtualfresh (1999/2020)



Trash Can Dance

  • Jungle
  • Acid techno
  • Electronic music
  • Alternative dance
  • Sampledelic
  • Drum and bass
  • Breakbeat
  • Acid electro

Oh jaa, kuulates seda kaugenekest aastast 1999 - Trash Can Dance`i poolt uuesti välja antud 5 aastat tagasi kasseti kujul, siis mõtlen sellele, et 90ndate indi- ja elektroonikaartistid Maarjamaal armastasid sämplimisega oma visandit avardada. Tegid seda paganama hästi! Valisid häid sämpleid, oskasid esteetilise elitaarsusega uusi järgijaid leida! Out-Or oli elektroonikaartist, kelle muusika ilmselt tagantjärele hinnateski on kompromissitu, kellel justkui ühest otsast varrukas hargnes, ent teise käega ladus tulevikku (pea pidi olema ka ettepoole suunatud -- või vähemalt anonüümselt mikserpultide, süntesaatorite ja helikaartide nähtamatu osa ehk masinate mikrokiipide rohendava maailma katedraali eksinud -- kes muusikat teinud, see teab näiteks sämpleri vastupandamatu universumi kutset). Marko Sula (MS) eeliseks oligi tema püsimatus -- tee-seda-ise esteetika varjus juba etableeruma hakanud trummi ja bassi triksterlikult nügimas, seda formalismist vabaks raputamas. Ütleme siis otse, et ärksamatele pintsaklipslastele mõeldud klanitud muusikastiil pidi väärtuslikuks elulemiseks jõudma tagasi väljaveninud pusade ja lottis teksade manu - ehk siis breikbiidi ja jungle'i vakku. Ega ikka ei jõudnud, vaid maandus eikuhugi. Teisalt kargab MS loomingust välja põrgulikult lõbus funkilik elektro- ning tehnokratt, millega võinuks ka laineid lüüa 90ndate ja nullindate alguse Michigan'i osariigi päälinnas. Aeg-ajalt tungib õlitatult funktsioneerivasse masinavärki roostet ja kõdu, kuid just sellised (ootamatud) hälbed muudavad kuulaja tundlikuks, mõistmaks "Virtualfresh`i" tekstuuride ja rütmide väärtuslikkust. Murdunud kividest ja pudedatest tellistest ehitatud helimaastik, mille taga on ei-miski-küla resident. Ühelt pool seetõttu, et omal ajal Eesti põrandaaluses liikumises oli ta ka veidi eraklik, ajades oma rida (sellal kui sealsed käilakujud soovitasid keskenduda rütmidele, mitte veidratele helidele ja veiderdavale kosmosele) ning teisalt eelpoolmainitud tagasipöörde - et edasiminekuks korraks juurtest jõudu ammutada - ebaõnnestumisest laial skaalal. Aga just nõnda legendid sünnivad -- kes oma ajastu tingimusele ja keskkonnale vastukarva keeras rütmi "valeks" ning moonutas tollast mikrokogukondlikku kommunikatsiooni. Nõnda kaduv muutubki surematuks. Vahel on juba tunne, et mu kassetika helipea hakkab üles sulama ning lint välja venima. Klassika. 9.5 (9.0-10)

11/13/2025

Drexciya -- Neptune`s Lair (1999/2025)



Tresor

  • Tech-electro 
  • Experimental electro 
  • Funk electro 
  • Post-disco 
  • Avant-electro 
  • Electro pop

Käesolevast 21-loolisest kirjutan seetõttu, et sain virtuaalse promopaki Detroit`i legendite albumiga, kuivõrd plaadifirma Tresor annab selle esmakordselt (sic!) vinüülil välja. On mida kuulata, on mida mäletada, on mida kaasa võtta! Siin on kõiksugu elektromuusika spektrid esindatud -- naiivsest tuututamistest (ärge mõiske valesti - see on väga hea kraam!) tantsulisemaks funk`iks muutuvast mutantelektrost ja tehno-elektro hübriidist kuni eksperimentaalsemate lõigeteni välja. Tõsi on ka, et kõik need elemendid võivad ühes ja samas loos juhtuda. Ning loomulikult tulnukatest isandatele ehk Kraftwerk`ile makstakse loos "Polymono Plexusgel" nende robotiloo motiiviga otseselt andamit. Nagu Saksa legendite puhulgi, ei laiene nende muusika "laiendatud miksiks" -- või kui, siis see meenutab pigem ansambli Neu! albumit "Neu 2", millel tandem Rother-Dinger ohverdab oma muusikat mehaanilisel altaril -- sõltumata sellest, kas keegi peab seda teotuseks või geniaalseks lükkeks. On kostnud hädaldamist, et Drexciya ametlikult esimene üllitis kõlab helgemalt ja ehk ka pealiskaudsemalt kui mahukas antoloogia "The Quest"; see peaks ju olema igati heakskiidetav, kui Drexciya "valge" ja "must" album on valikus. Tegelikult käesolev on väga mängulise muusika presenteerimine, millelt kostub nii kaasahaaravaid rütmimustreid kui vaaruvaid süntekaid ja sündiarpedžosid -- kohati see kõlab kui alternatiivajalugu diskojärgsele muusikale; kui võimalus, kuidas asi võinuks natuke teistsuguste rõhuasetuste korral tulevikus esile tõusta; see tähendab seda, et selles on nii italo- kui geidisko DNA-d mängulisteks algoritmideks teisendatult. Tegelikult on see kõik väga delikaatne värk -- vaadates tähti näeme sealt tegelikult minevikku tagasi peegelduvat. Teisisõnu -- näeme seda, mida võib-olla enam ei eksisteerigi; Drexciya-tähe valgus jõudis uues formaadis igatahes kohale. 8.5 (8.0-9.0)

2/10/2015

A Short Apnea – A Short Apnea (2011)




/Noise, Experimental rock, Drone rock, Avant-rock. Leftfield, Spoken word, Experimental indie/

Comment: Neon Paralleli is an Italian label whose discography involves many avant-garde gems being relevant today and will obviously be relevant tomorrow either. A Short Apnea`s eponymous release is one of such albums (initially it was recorded in 1999 on Beware! and Wallace Records). More profoundly, the 10-track issue is built upon humming drones, different noises, pulsating electronics, some spoken word snippets in Italian and reverb drenched guitar chords which are there to conjure up different patterns from relatively clear-cut guitar progressions to more mysterious ambiances and neurotic studies ready to sustain thought-provoking feel and tickling suspense. In a word, it is a sophisticated one for your brain and soul.  

8/19/2014

Vonsuck - Enne Und (1999)




  • Experimental electronica
  • Ulmetronica
  • Downtempo
  • Mood music
  • Sampledelic
  • IDM
  • Alternative dance
  • Electro house
  • World music

Comment: Vonsuck was Taavi Laatsit`s first project before he started his next (and the last hitherto) solo project Galaktlan (he is also known to be involved in such groups as Kismabande, Kulgurid, UNI, Galaktlan Group). However, Enne Und (before the sleep) is a wondrous issue of dreamy synth layers and crunchy rhythms (having hints at the vibes of IDM, downbeat/tempo electronica, electro house, deep/minimal techno, and even Hindustani`s nouveau dance music), however, predicting seamless collaboration with Henrik Luuk (UNI – the duo`s masterpiece Kosmikud would be released at the end of 1999). This 14-track issue is obviously inspired by motion pictures (for instance, taking samples from a children/cult movie, Arabella mereröövli tütar) dreams, sleeping, a bit hyper-realistic/vividly cloudless skies, and tenderness. In a word, it is a bit more than just an essential album regarding the contemporary Estonian electronic scene.            

12/18/2012

Uni - Kosmikud II (2007)




9.5

/Electronic pop, Glo-fi, Alternative, Cosmic electronica, Indietronica, Experimental electronica, Chilltronica, Easy listening/

Comment: Uni (or "Dream","Sleep" in translation) was an Estonian duo comprising such musicians and producers as Taavi Laatsit (Von Suck, Galaktlan, Galaktlan Group), and Henrik Luuk (Popidiot). I can remember for this issue firstly issued in tape format and packaged in foil in the end of 90s hanging somewhere in a shop in Tartu (and my friend bought it). This 11-track issue does include mostly laidback, outer space-related (or "ulme" in Estonian the word which is not translatable, though) and more or less ominous blissed-out electronic propulsions, however, having sometimes hints at robot pop (those vocal warped experiments), Soviet Sputnik electronica and sci-fi films and melodica-tinged endeavours. It might be thought the last track Kohvipaus reveals more the duo`s indie influences. It is a highly nostalgic and classic issue regarding the tendencies of the Estonian electronic scene. And even in the recent context it sound previously in a superb, affluent way.

1/22/2012

Bardo Pond Live at Metro Cafe on 1999-12-09 (1999)



/Doom rock, Post-metal, Doomgaze, Shoegaze, Experimental rock, Post-rock, Stoner rock, Crossover, Psychedelic rock, Drone rock, Avant-rock, Live session, Improvised music/

Comment
: Bardo Pond is a musical collective which obviously needs not to be introduced for the fans of experimental rock at all. Throughout the last 2 decades this Philly-based experimental juggernaut does have explored the realms of psychedelic and drone rock, doom and stoner rock through the eyes of demented shoegazers. Along with Jessamine, The Dylan Group, Labradford, and Tortoise the quintet redefined the term "rock" in the US-based underground scene in the 90s. More concretely, additionally to the abovementioned styles the listener can detect post-metal elements on this 8-piece gig, which are fringed below and on the lateral sides with thick psychedelic grooves and bold hooks and epic riffs. All these long (or very long) progressions can be reduced to the model of cyclic, psychedelic rock revs. Really hope they will sometime come to the Northern part of Europe either.