Militant Liturgy
- Noise music
- Abstract
- Avant-garde
- Microtonal
- Experimentalism
- Post-minimalism
Rüsijää tungib peale, rüsijää tungib peale nende 40 minuti vältel. Või on need pigem kurjakuulutavamad mudalaamad või lumelaviinid, mis surmahõngu kandva stiihiana vääramatult liiguvad elava hävitamise suunas - kui viimased ei ole veel jõudnud putket teha. Kahtlemata esimesed hetked sellest massiivist ehmatavad, ent inimene harjub kõigega. Mingil hetkel hakkan neist mürapragudest kuulma meloodiakatkeid (mis tegelikult on kuuldavad juba esimestest sekunditest saati -- avastan järgmistel kuulamistel), mis ilmselt annavad käesolevale kompositsioonile legaalsust juurde. Milles seisneks selle muusika mõtte või mõttetus ehk mõttetuse kaudu mõtte leidmine? Kindlasti on selles looduslikkusega nii mõndagi ühist, mistõttu pruuni müra positiivsuse kontsentratsioon kandub inimese psühhilisse heaollu. Isegi kui selline vali laviin sedasi kirjeldatuna esmapilgul paradoksaalselt kõlab, on säherduses heliseinas kussutav, müra müraga tõrjuv efekt. Selle vahega, et HHH taies on artikuleeritud tõrjuma kõiksugu juhuslikkust ning pinnapealsust -- käesolev on ka minimalistliku ja mikrotonaalse muusika traditsioonihoidja, kus manipuleeritakse heliga ilmselt vähem kui kuulajaga. Tegelikult, arvan, et need 2400 sekundit on algusest lõpuni täpselt identsed, mille vältel lihtsalt korratakse ühte ja sama elementi -- kuulaja kas karastub või nõrgestub selle vältel. Kordus toodab erinevust seal, kus näib valitsevat samasus. Võimalik ka, et kuulaja kaotab võime müra mingist hetkest tajuda. Tunnen selle heli füüsilist survet kasvavat, et see ei ole ahistav. See on säherdune tunne, nagu vaataksid midagi ülevat, ent ohtlikku turvaliselt distantsilt, aga kujutleksid end olevat seal eluohtlikus olukorras. 7.5 (7.5-8.0)
