Blogiarhiiv

8/27/2022

Nils Quak – Ichi-Go Ichi-E (2022)



  • Drone 
  • Microtonal 
  • Avant-garde 
  • Abstract 
  • Experimentalism 

Seda kaheloolist albumit nimetaksin vanainimeste muusikaks, kuna seesugust (eksperimentaalset) kidumist olen juba kuulnud sadakond aastat. Päriselt ehk mitte nii kaua, ent La Monte Young'ist saati on sedasorti muusikat produtseeritud vähemalt paari saja aasta kuulamise jagu. Tõsi, järjestust ja rõhuasetuste komakohti on muudetud ja ümber tõstetud. On see silmamoondus või mitte – on igaühe enda otsustada. Mikroskoopilise tasandi vaatlus läbi filtrite ja minimalistlike pinnavirvenduste. See üllitis sunnib mind küsima muusikaliste realiteetide kohta. Kuivõrd see, mida me sellel kuuleme, on tõene, st algallikast lähtuv. Mis eeldustel me muusikat üleüldse ehtsana kuuleme-tajume? Kas need krõbinad, mida siin aeg-ajalt kuulukse, on need internaaIsed või tulenevad kõrvaklappide klapikatte krõbinast ja bluetooth-ühenduse ebatäiusest? Kas keegi teine või kolmas kuuleb neid? Sama teema laieneb ka fantaasia ja muusika vahekorrale – kas muusika kutsub esile fantaasiaid ilma vormi sekkumata või fantaasiad "sekkuvad" muusikasse ning hakkavad vormi mõjutama? Kui palju on muusikas eimiskit? Ehk võime edasi tõdeda, et kui eimiski on muusikas ning kuulajatena seda aktsepteerime, siis eimiski muutub miskiks. Siin see on ning kiidame heaks. Ja kõik me saame kunagi vanaks – seega kohane vanainimesemuusika on siin. 

7.5 (7.0-8.0)