Interpretace -- pleíne lune (2025)

Noise Margin

• Industrial music 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Psych-rock 
• Noise rock 
• Space rock

Liberec'i linnast pärit kultusbändi järjekordne taies, mis koosneb kolmest pikast kompositsioonist. Kolmest tudengist koosnev Tšehhi punt, kes alustasid 70ndate lõpus, on maininud, et nad said kolmekesi kokku, tegid muusikat ning pärast seda läksid koos jalutama. See oli teraapiavorm, põgenemine sotsialistlikust reaalsusest ning ka omamoodi rituaal. Nad on tuntud ka selle poolest, et otsivad ebatavalisi kohti, kus oma muusikat mängida ning luua. Nad esinevad ideendile, mitte teistele. Nad on lähtunud nietzschelikust arusaamast, et tõed on illusioonid, mille kohta ei mäletata, et nad säherdused on. Ühelt poolt vihjab bändi nimi sellele, et kuulaja tõlgendab seda omal viisil, väärtustades seda enda arusaamadest lähtuvalt. Teisalt industriaalne muusika oma vormilt on keerukas ja informatiivne - ehk isegi iseendale vasturääkiv -, et muutes anamneesi piisavalt keerukaks. Kui palju suudab kuulaja puusalt kirjeldada üht või teist sellesse valdkonda kuuluvat albumit? Album on eksperimentaalroki ja industriaalmuusika hübriid, mis tihti püüdleb kosmosesse, ent ei hülga oma mudaseid juuri -- ritualistlik arusaam šamanismist, mida iseloomustab tootemi kirjeldus, ulatudes allilmast taevasse -- sel viisil ühendades kõik kolm ilma (ritualistlik ses mõttes, et kaks ilma on kujutluslikud ning sageli saavutatavad vahendaja või endas üleloomulike võimete arendamise läbi). Interpretace'ile omaselt kompromissitu, mitte lihtsalt õhku võngutav taies. Esteetiline pinge on pidevalt ülal tänu hästi komponeeritusele, mille vahele on süstitud elutervet dadaistlikku huumorit ning tähelepanu võitvaid muutusi ja heliefekte. Korrektne ajastutruu taies, mil iga heli ja taiese tekitamine peaks olema põhjendatud. 8.0 (7.5-9.0)

Interpretace -- Ich kann ohne Esel nicht sein (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Neoclassical 
• Electronic

Viljakate Tšehhi industriaallegendite-kultuseksperimentaatorite järjekordne taies avab taas kitsukesi uurmeid ning võimendades nähtamatuid perspektiive ja pelki nihkeid. Kui see teos oleks mõne (konventsionaalse) rokkansambli repertuaarist pärit, siis räägitaks ilmselt üleminekuperioodist. Industriaalmuusikas seda probleemi pole -- võetakse seda, mida võtta annab. Teisalt see lähenemine kahtlemata esitab väljakutse teha sidusat teost ning vältida pealiskaudsust ja pelka eklektilisust. Kultuurijäätmete kuhjamine ja ümbertöötlemine, avatud situatsioonide loomine ja selles dogmaatilise identiteedi edasilükkamine. Nii et -- kes või mis on see eesel, kelleta rühmitus ei saa hakkama. Vastused võib-olla peituvad eri žanrites ja meetodites, mida siin kasutatakse nihete teostamise ja protsesside juhtimise platoodena, et vältida kategoriseerimist ning luua konstruktiivset meelesegadust. 8.0/10

Sense Of Content -- Interleaving Delay (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Drone 
• Micronoise 
• Abstract 
• Post-industrial

Need monoliitsed 37 minutit kingivad peaaegu sürreaalse kogemuse justkui jõllitaks mingit rõlget olendit roomamas Jumalast hüljatud terrassil. Kohmakas ja aeglane, ent näib piisavalt võõras ja ohtlik, et ellujäämisinstinkti üles äratada. Teisalt jälle - tänu nendele omadustele - nii paganama huvitav ja ligitõmbav! Iga murdosa sekundist on laetud tagurpidi pööratud helidega, mis ilmneb industriaalse suminana -- luues droonheli, mis oma jubedusttekitavale külmusele ja mehhaanilisusele vaatamata muutub pikapeale orgaaniliseks ja elavaks. Võib-olla on see põhjustatud tõsiasjast, et masinad on muutunud inimeste koduloomadeks; võib-olla seesugused helid ümbritsevad meid kogu aeg -- me lihtsalt ei kuule neid. Aga hangime kontaktmikrofonid, võimsad kõlarid ja - voilaa! - seesamune elukas on sinugi kodus. Kui püüda seda helide keeles ja loomise metoodika abil kirjeldada, siis heli pahupidi pööratud kvaliteet moonutab popstruktuurile omast sirgjoonelisust; loo arenedes taiese tekstuur ja ülesehitus muutuvad pisidetailide tasandil. Sellest kostub midagi tuttavlikku -- justkui rütmi ja vea - vearütmi/rütmivea - trotslik kombinatsioon edasi liikumas nagu pime lind. Loo intensiivsus näikse kasvavat -- jõudmata küll crescendo'ni, ent pidevalt pinget juurde kruttimas sellest vähesest käepärasest. See on ebaühtlane ja lakkamatult särisev pinge, mis tuleb sügavusest - või õieti sogasusest -, ebaselge struktuuriga heliilmast, mida ei ankurda ei rütm ega meloodia. Sellele kõigele vaatamata on kompositsioon kummituslik -- vaat et meditatiivne kogemus, mis kuulajat ühtaegu võrgutab ja segadusse ajab. Nii et ära karda -- astu hiigelkakandi manu ja kallista teda.

The Klokoňo -- The Klokoňo (2024)

• Slacker rock 
• Indie punk 
• Post-punk 
• Punk rock 
• Live

Punkmuusika mõiste on vägagi vastuokslik -- palju eelduslikku jääb järele vaadates ebamääraseks. Eeldades, et 80ndatel nimetati pungiks ka seda saundi, mida tänapäeval klassifitseeritakse postpungi alla. Ühelt poolt lihtne saund, kiire tempo, toores energia, lihtlabane lugude ülesehitus, mudane helipilt; ent postpunk vastupidi hakkas pungi vastu mässama (või siis lihtsalt põlastades astus sellest üle). Kahtlemata pungi lihtsuses on võlu -- iseasi, palju seda järjest kuulata viitsid. Tšehhis 90ndatel tegutsenud punkpundi laivalbum on hea lõnguspungi näide -- midagi sellist, et mehh-ei-viitsi-me-seda-punki-tõsiselt-võtta. Tahame juua sikspäki jagu õllekest enne ja pärast kontserti ning vaarudes kuseda põõsa taga. Pohhuism ennekõike. Absurdis kangastuvad selgushetked, ja vastupidi. Kindlasti õigem suhtumine kui koguneda purskkaevu ümber, et minna üheskoos punkatribuutikat poest ostma (kunagi Jürgen Rooste rääkis sellest Tampere-majas Soome näite najal). Eks ju nt Kurt Cobain oli ehe näide lõnguspunkarist -- näituseks mängis laval nende riietega, millega magas; teisalt saades aru, et ta bänd sai sellise (kümne miljonilise) võimaluse, mida tavaliselt ei juhtu -- ilmselt seetõttu hakkas veelgi enesehävituslikumalt käituma -- tajudes ebaõiglust ja absurdi -- enesetapu asemel võinuks hoopis muusikaliselt radikaliseeruma hakata -- tegema eksperimentaalset asja. Aga jah, selles 16-loolises albumis on eelpoolkirjeldatud ärge-segage-mind-ja-minge-üldse-persse suhtumine. Ja see on hää. Tegel't on ka mul ükstaspuha.  

Interpretace – Ataka (2022)

Noise Margin

Progressive electronic Industrial music Guitar ambient Experimentalism Avant-garde RIO Kosmische Musik Avant-prog

"Ataka" on Interpretace ehk Tšehhi industriaallegendite 5-looline album, mis võrreldes varasematega on kompaktsem ning hillitsetum, ent see ei tähenda, et kompromisse tehtaks millegi arvelt. Heli on pulseerivam ja elektroonilisem -- keskseks on modulaarsüntesaatorite rütmid ja efektid, sellest kupatusest kasvab välja omamoodi transs ja hüpnoos. Kosmos on täis metallirisu, mille kokku korjamiseks oleks tarvis üht tohutut magnetgradienti -- käesolevast võiks mõelda kui taolisest kobakast, mis liigub metallisaaste keskel -- ruum täidetud diskreetsete metallikriibete ja summutatud kriiskamisega.

Interpretace -- Piss Off (2023)

Noise Margin

Industrial Avant-garde Experimentalism Post-psychedelic

Legendaarse Tšehhi industriaalneliku kolme loo vältel paisatakse kuulaja meeltesse tavatuid pulseerimisi, happelisi analoogsüntesaatori lainetusi nii üleval pool kui allpool tasapinda. Ilmselt osad saundid on saavutatud lindimanipulatsiooniga, mis ikka on kuulunud rühmituse praktikasse. Pidev sünteetiline mulin ja kobrutav vada on siin ülal, mis ei lase subjektil kuidagigi settida. Justkui ümberpööratud põrgulik tantsupidu, mis ajab keha tõmblema sellal kui aju on juba surnud. Helind ühelt poolt on pidevas liikumises-muutumises, mis hetketi kehastub iseenda pahaendelisuses kurjakuulutavaks tulevikuennustajaks. Või siis ongi see lihtsalt kurjade kavatsustega inimeste psühhedeelia, mille grotesksust ja liialdust on siin meisterlikult visualiseeritud. Seda sorti söakas psühhedeelne muusika elik kergemat sorti industriaalmuusikute veiderdav ettevõtmine, mis ühtaegu on nii lõbus kui intellektuaalselt väljakutsuv. Raevukas grimass naeratava näo varjus, mille motoks on Nietzsche öeldu, et mis iganes tõlgendus valitseb kunati, on see jõu mitte tõe hoob.