Noise Margin
- Acousmatic music
- Experimentalism
- Post-minimalism
- Abstract
- Avant-garde
- Musique concrète
See kahest loost koosnev taies tekitab mus kahetisi tundeid. Ühelt poolt tahaks irooniliselt küsida: leidke siit viis erinevust nende 28 minuti vältel. Tundub, et tegu ei ole justkui minimalismi, vaid dementsuse minimeeritud näitega -- üks muusikaline käik on justkui unustatud luupima, ent salvestamisnuppu on siiski vajutatud. Veel üks võimalik seletus on, et muusikale on esmapilgul jäetud teisene roll seetõttu, et see peaks kajastama - õieti osutama - seenelkäigule. Justkui oleks tegu üht harjumuspärast tegevust kajastava audiopäevikuga, mida hiljem on töödeldud. Avaloo paarkümmend minutit lõviosas kõlavad luupi püütud kõmpimise episoodina, mis ei muutu ega puutu -- liikumise sümmeetria, lineaarsus ning lakoonilisus ei anna võimalust kuulajale astuda kompositsiooniga dialoogi. Paneb õlgu kehitama. Äkki võiks sellest pildi joonistada. Milles seisneb õieti loo spirituaalsus, mis ärgitaks andma muusikale ajastuvaimust kantud tõlgendust (kaasaegseid tõlgendusi). Tõsi ta on, et kuulajana muutun närviliseks -- mis paganama pläust see on, mida ma kuulan? See ei ole aga ka pläustimine -- on see üleüldse (midagi)? Kutsudes harjumatu vormiga esile kinnisidee dešifreerimaks seda -- ent hommikupoolne mõistmatus hakkab tasapisi hajuma õhtu saabudes - Planina manipulatiivsus seisneb selles, et artist ei püüagi ajastuvaimuga suhestuda, vaid konkreetset päeva ja inimenergiavarusid lõppemise-vähenemise perspektiivi seada. Spliin-O vajub ning hüpn-O tõuseb. Seeni on korjatud sajandeid, ainult et lõpus (kohalt minema kihutava) masina hääled osutavad tuttavlikumale. Või kostusid hoopis lahtisest aknast möödasõitvate autode hääl tänavalt tuppa... . Kus on selle üllitise algus ja ots õigupoolest (eriti kui jätta muusikapleier kordusrežiimile) 7.5 (7.5-8.0)
