- Slacker rock
- Indie punk
- Post-punk
- Punk rock
- Live
Punkmuusika mõiste on vägagi vastuokslik -- palju eelduslikku jääb järele vaadates ebamääraseks. Eeldades, et 80ndatel nimetati pungiks ka seda saundi, mida tänapäeval klassifitseeritakse postpungi alla. Ühelt poolt lihtne saund, kiire tempo, toores energia, lihtlabane lugude ülesehitus, mudane helipilt; ent postpunk vastupidi hakkas pungi vastu mässama (või siis lihtsalt põlastades astus sellest üle). Kahtlemata pungi lihtsuses on võlu -- iseasi, palju seda järjest kuulata viitsid. Tšehhis 90ndatel tegutsenud punkpundi laivalbum on hea lõnguspungi näide -- midagi sellist, et mehh-ei-viitsi-me-seda-punki-tõsiselt-võtta. Tahame juua sikspäki jagu õllekest enne ja pärast kontserti ning vaarudes kuseda põõsa taga. Pohhuism ennekõike. Absurdis kangastuvad selgushetked, ja vastupidi. Kindlasti õigem suhtumine kui koguneda purskkaevu ümber, et minna üheskoos punkatribuutikat poest ostma (kunagi Jürgen Rooste rääkis sellest Tampere-majas Soome näite najal). Eks ju nt Kurt Cobain oli ehe näide lõnguspunkarist -- näituseks mängis laval nende riietega, millega magas; teisalt saades aru, et ta bänd sai sellise (kümne miljonilise) võimaluse, mida tavaliselt ei juhtu -- ilmselt seetõttu hakkas veelgi enesehävituslikumalt käituma -- tajudes ebaõiglust ja absurdi -- enesetapu asemel võinuks hoopis muusikaliselt radikaliseeruma hakata -- tegema eksperimentaalset asja. Aga jah, selles 16-loolises albumis on eelpoolkirjeldatud ärge-segage-mind-ja-minge-üldse-persse suhtumine. Ja see on hää. Tegel't on ka mul ükstaspuha.
