International Anthem/Nonesuch
- Post-rock
- Alternative rock
- Experimental rock
- Improvised music
- Art rock
- Indie rock
- Jazz rock
- Krautrock
- Electronic
- Yacht rock
- Avant-rock
- Americana
- Drone pop/rock
- Neokrautrock
Üheksa ja pool aastat tagasi kirjutasin Chicago eksperimentaalrokkarite eelmisest taiesest "The Catastrophist" mitte kuigi paitavaid sõnu ühes Eestimaa ajalehes -- nad olid muutunud kunstiliselt mõjuvõimsa rühmitusena iseenda karikatuuriks seetõttu, et hakkasid võtma malli artistidest, kes kord ise olid neid eeskujuks seadnud. Muidugi, säherdune pööre veel ei "taga", et bänd laguneks pläustiks. Ilmselt see oli ka seotud suuna ja laiemalt ka mõtte leidmisega konkreetses koosseisus muusikat edasi luua. Eks juba plaadiümbris ei sisendanud optimismi -- justkui moondunud Kurt Wagner'i näolapiga mees jõllitas jultunult näkku -- nagu kunagi üks Läti peaminister uusaastatervituses käitus sarnasel viisil provokatiivselt -- umbes et mis te, rahvas, vahite mind! Ootate, et ma midagi teile ütleks?! Aga jah -- muusikaliselt kostus nime vääriliselt taieselt halvas mõttes rikkis elektrorokki, mis - kui tsiteerida idanaabreid - ei olnud ei liha ega kala (tõsi, üks meeldiv erand oli peal, mille manu ma ikka ja jälle naasen -- Georgia Hubley lauldud "Yonder Blue"). Aga ju oli seda kõike tarvis -- äkki justnimelt selle üllitise värskuse huvides. Tõepoolest -- see 10-looline taies kõlab värskendava tuuleiilina puhumas üle tohutusuure Michigan'i järve veepeegli. John McEntire ja kompanii on kokku pannud midagi imetabast -- keeruliste helistruktuuride ja puslede fraktaalidest kasvab välja imetabane - sisuliselt meeleolumuusika; et sellele kaalu lisada, siis ütlen, et tegu on jahtrokiga (ikkagi rokilaadse asjaga!). Tuleb poodi vinüülplaadile järele minna. Kujutan ette, et kuulata seda siis, kui tahan kõrgtasemel meelelahutust; nautida seda ka siis, kui tuleb peale tappev vajadus kogeda midagi tummist (kunst)roki vallas; või siis, kui aju ja emotsioonid on süldistunud pärast väsitavat tööpäeva. See 38-minutiline taies koosneb nii pisi- kui ka mammuttasandist -- nad jätavad teadlikult siin-seal kuuldavale salvestusruumide jätsulikud lirtsatused-naginad, et selle kontrapunktina mängida välja lendlemist üle veeväljade kaldale düünide vahele kõndima. Ka volatiilsed elemendid energiajäävuse seaduse kohaselt ei tohi kaduma minna -- mikromolekulaartasand teiseneb märkamatult hüpnootiliseks krautrokiks varase Kraftwerk'i, Neu! ning Faust'i kingades. Mis tänapäevases mõttes tähendab lähenemist kunagistele koostööpartneritele Stereolab'ile ning postrokiga hetkiti flirtinud Mouse On Mars'ile. Teisalt McEntire'il on käsi soojas The Sea And Cake'iga, mistõttu õige tooni määramine sensuaalsel tasandil praktiliselt foonilt on sellest johtuvalt loomuldasa orgaaniline ja võrreldes paöjude teistega naturaalsem protsess. Kõik see läheb nii paganama hästi sälku, et tegu on ühe parima (rokk)üllitisega nii emotiivsel, esteetilisel kui narratiivsel tasandil. Lugu "Vexations" - vähemalt siinkirjutajale meeldib nii mõelda - on kummardus Maestrole, kes oma muusikaga põlistas nii jänkide Metsiku Lääne koodi kui nende emapiimaga kaasa antud kalduvust kujutada (üle)elu ideaale panoraamselt filmilinal. Maagilist plaadikaant silmitsedes turgatas pähe, et paradoks võib peituda selles, et mida õrnemalt ja aeglasemalt skorpionit paitada, seda õnnestunumalt ta osutajat mürgiga premeerib. Võib-olla armastus ning selle väljendamine ongi toksiline -- nagu ämblikel pärast armuakti. Armuleeki käivitavad impulsid käivitavad ka teistsuguseid, märksa rafineerimata käitumismustreid. Kindlasti on see trikiga asi. Arvan, et Tuulise Linna tuntuim (fiktiiv)resident Al Bundy oma perega naudib seda. 9.0 (8.0-10).
