Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Twee pop. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Twee pop. Kuva kõik postitused

12/05/2010

Black Tambourine black tambourine cassette (Bandcamp)


There were quite messy times about the musical situation in the Foggy Albion during the 80`s when indie music had intensely searched for its very own identity. Of course, the solid premisses were up there having been moulded via the post-punk/proto-indie blowouts, and The Smiths made its succesful enterings into top charts. To be set up into the broader meaning of a then-time occurence chain, it was appropriate time when underground music identified itself through the cassette culture movement as well. In any cases, the tape-based C86 compilation was the most influental appearance showcasing a wide and vital array of twee pop and jangle pop ensembles at the time, some of which later evolved into alternative dance/baggy form (for instance, The Soup Dragons, and Primal Scream), and some musicians (Tim Gane) abandoned/cancelled his previous band (McCarthy), replacing it with obvious purpose toward innovative pop frontiers with a new type of formations (Stereolab) to be reached off.

The aforementioned situation by the US-side was strongly reverberated by the label Slumberland, which the most golden rabbits were/are The Lilies, Hood, and Black Tambourine. The last named one was consisted of the members of Whorl, and Velocity Girl, having crossovered twee, noise pop, and shoegaze (though a bit less visible angle) elements with each other. More concretely, Black Tambourine might be imagined as a bastard of Jesus & The Mary Chain, Lush and Talulah Gosh. A great bastard, yet, having stuck in catchy, joyous, and delightful warbles.

On this compilation, 4 solid tracks/re-mixes made by Don Zientara after the mastertape of original mixes were stolen from a car are proudly represented here. The differences between original mixes and new mixes are apparently subtle in principle - doubled vocals on Can't Explain and For Ex-Lovers Only, a long feedback ending to Throw Aggi Off The Bridge, different effects & treatments (reverb, reverb, reverb) all around. The vocals are somehow buried even deeper, and the guitars sound louder. Undoubtedly a hidden pop music chapter lighted up nowadays.

Listen to it here

9.0

2/12/2010

Bark Bark Disco You mum says hello (Bark Bark Disco)


Järjekordne twee pop-akt on maailma muusikamaastikku kaunistamas. Morris Woodcock ning keegi Charlotte nimetavad oma muusikat magamistoapopiks, kuivõrd kuu aja tagune debüütalbum "You mum says hello" on tervenisti seal salvestatud. Duo otsesed eeskujud on muljetavaldavad - Jonathan Richman`i juhitud psühhedeelset avant-punk`i viljelenud bänd The Modern Lovers (veel enne kui Briti saartel kolistama kukuti) ning lo-fi`likku indie punk`i ning twee pop/jangle pop`i ristanud The Vaselines. Selle ansambli muusika kõlabki kui nimetatud bändide b-pooled, mis loomulikult ei ole laitus - pigem vastupidi. Kõik need meloodiad-harmoonialiinid on justkui varjud eeskujude meistriteostest. Tõepoolest, tegu on retrot aktualiseeriva kooslusega. Teisalt - lisaks füüsilisele olemasolule hoiab bändi tänapäevas magamistoapopi primitiivne elektrooniline saund - ennekõike läbi odavate süntesaatorite nurgeliste biitide. 35 minuti sees on elemente, mida avastada, on lugusid, millega kõrva nuumata: Song for the Lovers; Place in my heart; Berlin; Heaven come true.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Bark Bark Disco






Bark Bark Disco
Myspace
Lastfm

1/24/2010

[Vana ning oluline] Joiejoiejoie 2006 EP (Poni Republic)


Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.

Kuula albumit siit

11/08/2009

Wild Honey Epic Handshakes and a Bear Hug (Lazy Recordings)


Wild Honey`i ehk madridlase Guillermo Farrè (GF) eelmisel aastal ilmunud omanimeline EP leidis kuulajatelt palju kiidusõnu. Ei ole üllatus, et WH helipildist nagu teistegi twee-aktide puhul kostavad läbi Field Mice`i, The Orchids`i ning Belle & Sebastian`i mõjud. Ent uus album on sammunud edasi – ajalooline dimensionaalsus kerkib esile nii helidest kui sõnalisest poolest. Peenekoeline, mõtlemapanev ning kohati püäntlik lüürika viib kuulaja tagasi eelmise sajandi esimesse poolde. Näiteks lugu To Steal A Piece Of Art räägib sellest, kuidas üks p...sekukkunud maletaja kohtab kuulsat avangardkunstnikku, kelle kinnisideeks on kellegagi koos varastada ning hävitada oma põhitaies. 1918-1920 õhkab mõrkjasmagusalt vanade kadunud päevade järele. Brand New Hairdo ning Isabella tiirlevad soengu-obsessiooni ümber. Muusikaliselt on hispaanlane liikunud päikese-, estraadi- kui barokkpopi suunas. On tunda nii biitlite, Beach Boys`i, Free Design`i kui ka The Carpenters`i meloodiajõudu. Väga erilised lood on 1918-1920, To Steal A Piece Of Art, Isabella ning My Bride In Black Gloves, Gold Leaf, One Word Prayer. Vastupandamatu! Mu üks sõber iseloomustas seda albumit tabavalt:

“Lood kiirgavad mõnusat feeling'ut. Samas on lood piisavalt melanhoolse/lüürilise alatooniga ja nad ei mõju seetõttu kerglaselt. Tegemist on nostalgilise lüürikaga, mis väljendab ehteuroopalikku ja esteetilist elutunnetust. Mis teha, me elame materialistlikul õhtumaade allakäigu ajastul and those golden days are long gone. Meil ei jää muud üle, kui luua oma privaatne aegruum, et jääda iseendaks”.

Muuseas, album on miksitud ning masterdatud Nashville`i oma ala proffide käe all.

GF on tänapäeva indie-muusik sõna otseses mõttes. Kuulumata kellegi alla, turustab ta oma muusikat uute skeemide alusel – album on vabalt kuulamiseks üles pandud ning tema talendi austajatel on teda võimalik toetada nii vinüüli kui ka CD ostmise pluss annetuste kaudu.

Kuula albumit siit

9.5