Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.
Kuula albumit siit
