Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Baroque pop. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Baroque pop. Kuva kõik postitused

2/07/2011

Nick Rivera Happy song is a happy song (La bèl)


In Cagliari born but now in London residing Michele Sarti aka Nick Rivera is being and has been participant in the line-up of many groups (Bron Y Aur; Franklin Delano; Sunny Day Sets Fire; Oh Atoms; Takoma). Yet, his recent project is definitely an act of intimate folk, or folk-based art which tends to search for diverse sonority fields, potent harmonic angles, making out impressive experiments with baroque pop, shuffling analogue electronics and cinematic undercurrents of epicness, all in all, finding out an equilibrium between the kind of astonishing inner harmony and outer form of beauty. Of course, Sarti is not alone, being assisted by many other musicians. For instance, at Renee Luise, the opening track, beautiful unisoned vocal lines are compiled by voices of him and Mary Dow. Indeed, an amazing track. Or in the other place the unisoned chords of fingerpicked strings (guitar, ukulele) and cello keys do play out a perfect chamber folk example (Horn Y Orgy). Or is it as if Air`s Moon Safari`s most epic moments were mastered in the vein of chamber pop attitude somehow? The title track enters into the indie folk area, more concretely, reminding of the Welsh whimsical folk wizards Gorky`s Zygotic Mynci`s playful shufflings on the ground of bucolic acoustic pop jams and acid-filled synthezised passages. Happy song is a happy song is one of the most excellent appearances (if not the best) in 2011 so far. Imagine you having a home in the countryside and you are sitting outside for looking at the sun`s going down. A truly great monumental set indeed.

Listen to it here

9.8

2/05/2011

Southern Shores Grande Comore / Mauna Loa (BadPanda)


Southern Shores is a duo from Halifax (the same city, the hockey star Sidney Crosby comes from), Canada while residing in Europe (Berlin, Germany) now. Their 2-track single at BadPanda Records is overtly opened for different stylistic interpretations and point of views, on the first place beavering away at subtle glo-fi (yet not being hypnagogic pop on its own) and poptronic moods being compared to Air France and Washed Out, on the other side it could be viewed through lush, synth-relied baroque pop and chamber pop and tropicalia pop workout expressions as well. In a more detailed way, it is full of warbling vocal-based hitches and high-voltage-loaded brass orchestrations wrapped up by seething synthezised paces. Partly because of having obvious references to different places around the world (Grande Comore is an island in the Indian Ocean off the coast of Africa; Mauna Loa is a Hawaiaan volcano) it can be considered as a soundtrack of voyage music as well. All in all, undoubtedly this kind of sonic mould does represent nowadays pop essence still waiting for the highest chart tops to be conquered once in the future.

Listen to it here

9.8

1/15/2011

Coolrunnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)


The Knoxvillian trio Coolrunnings by Brandon Biondo, Forrest Ferguson and Elliott White have published two EPs (Buffalo; Babes Forever) during the August of 2010. However, I like the latter one more - the discussion is not going only around the coverprint. Here can be drawn out some essential characteristics which will be occurred via magic runs on (post-)psychedelic ecstasy and (pseudo) religious hysterics. It can be imagined as if a formula consisting of 40 percent on Animal Collective and Arcade Fire and 20 per cent on The Dandy Warhols respectively. Indeed, although both releases include wide-range musical imageries as broadly as the same, seems Babes Forever to be a more fluid and organic one. Moreover, the borders between the illusions, dreams and reality are blurred through encapsulated lyrics having added much impression to the whole contribution. The issue is full of essentially sublime moments, for instance the track like Better Things When I Got High With You shining out in a bombastic manner. Or Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel which embarks on arrogantly rough synths similar to The Ganglians thereafter developing into the sublime rise of symphonic accompaniment on ecstatic drive. In fact, between those mentioned drifts can be found out for much more minutiae and detailed expressions. Or the self-titled song`s hypnotic drumming introduction and the followed sudden change of direction, and subsequently its re-formation again. The ending notch Slumberland is going on about the quintessential evidence once again to be commended through the orchestral brass arrangements being finally resulted in highly potent loftiness. In other words, a kind of vanguard pop which on the other side betrays the trio`s healthy desire toward the charts. Indeed, the six tracks form a whole which is plentiful of pop potential. In any cases, I will keep my fingers crossed.

Listen to it here

9.5

1/04/2011

Helado Negro Pasajero (Asthmatic Kitty)


Helado Negro is Roberto Carlos Lange, a musician from Florida being part of the famous Asthmatic Kitty roster. Those 8 tracks, only 2 of them are the kind of original songs, represented here are up to a mesmerizing mix of contemporary indie music influences and Lange`s Latin (Ecuadorian) roots. In addition to the Latin-based rhythms and catchy melodies he sings in Spanish at times being assisted by Isaac Lekach (voice, guitar), Julianna Barwick (voice), Jason Ajemian (banjo), Jacob Champagne Wick (Trumpet), Jamie Reeder (violin), Shannon Fields (clarinet, accordion). By filled in to be astonishingly suggestive, sometimes even down to heartbreaking, longing-infected baroque pop tunes which initially were intended to be a gift for Lange`s parents. In fact, all the set of minutiae do make the full range sense, particularly because of austere yet sublime electronic undercurrents. Besides covering the songs of Los Iracundos, Eduardo Mateo, Roberto Carlos, and Leo Dan, he gives a new and modern touch for Pink Floyd`s Goodbye Cruel World. All in all, this set is a great example of how sexy could the Latin music be played out actually. My heart is gone indeed.

Listen to it here

10.0

1/02/2011

[Compilation] Between Two Waves – Vol. A (EardrumsPop)


As I said once, the Norwegian-based EardrumsPop has been one of the finest single and compilation records around the world to date. (Unfortunately the first compilations are being down for a while because of purposed to save space for future issues. I hope those will be uploaded somewhere else, at Archive.org or Bandcamp, for instance). The music under this label does proof out as a voice of nowadays and classical sensed indie conscience. More profoundly, it does veer from jangle, twee pop, dream pop, baroque pop and sunshine pop currents to poptronica and electronic pop, and shibuya-kei notches (lots of artists represented herein come from Japan). Yet, in principle, the indie pop under EardrumsPop is rather a retrospective appearance, for sure, having avoided to be a hype-centric one (which is also very important!), instead aspiring for great classical melodies and astonishing harmonies to shuffle seamlessly the (theoretical) gap between nowadays and the previous decades.

On Between Two Waves - Vol. A (released in April of 2010) are represented 14 tracks by the following artists like Boa Constrictor vs The Honeydrips, Baffin Island (The Very Most + The Hermit Crabs), Suspicious for the Winter (Casa Murilo + Like Spinning), Jacob Borshard and Cake on Cake, Starlight Recorder (Dylan Mondegreen + Alex Rinde (The Margarets)), Leaving Rio (Cineplexx + Onward, Chariots), Peacock Dreams (Shelby Sifers + Spirituals), Saturnalia (The Lost Cavalry + We Walk On Ice), Kubot (Martin Gustafsson (Boy Omega) + Martin Bergström (New Beginnings/Sin Närmiljö)), Early to Bed (Wisdom Tooth + Me And The Horse I Rode In On), En handvändning (Solander + Jerker Kaj), Johnny Favourite and the Exs (Johnny Favourite + little xs for eyes), Dizzie Bird (The Marble Man + Angela Aux), and Broken Motion (Paragraphs + Me And My Arrow). As it can be witnessed for, regarding the collection title and concerning on the artists`specific juxtaposition to each other, each song in principle consists of a blend of (at least) two artists or musicians (can it somehow be related to the abandoning of the kind of snooty eccentricity, though?). The miscellany is full of great songs, though, some of them are outstanding - Baffin Island (The Very Most + The Hermit Crabs)`s You Make Two Weeks Two Days which is a fine ukulele-based troubadour pop reminiscent of some workouts by Jens Lekman and Sondre Lerche; Jacob Borshard and Cake on Cake`s Summer Will Have Its Way is a Belle & Sebastian-esque warble; Leaving Rio (Cineplexx + Onward, Chariots)`s Vanish does involve delicious doo wop harmonies, sung the first half in English, and the ending side in Spanish, respectively.

Listen to it here

6/04/2010

The Juliets The Juliets (Bandcamp/Self-released)


Ypsilanti`st (Michigan`i osariik, USA) pärit, kuid hetkel Detroidis resideeruva ansambli 12-looline esikalbum on kindlasti üks selle aasta silmapaistvamaid. Jeremy Freer (piaano, kitarr, basskitarr, kellamäng, perkussioon, vokaal), Kaylan Mitchell (tšello, kellamäng, vokaal) ning Sarah Myers (viiul, vokaal), Ashton Hopkins (basskitarr, vokaal), Jax Phillips (trummid, vokaal) lähenevad popile klassistsistliku tahu kaudu, mässides kuulaja imelisse ja kummastavasse universumisse. Teatraalne, nautisklevalt jantiv, sametine - on esimesed pähe turgatavad iseloomustused, kirjeldamaks nende kontseptsiooni. Kuigi jänkide muusikat võib vaadelda kui The Arcade Fire`i, Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i, Beirut`i, Grizzly Bear`i, Bark Cat Bark`i ja Scott Walker`i sugulast, asub nende muusika ühest, teisest ja kolmandast ühtvõrra kaugel. Ühelt poolt kammer- ja barkokkpopilikud karakteristikud tulevad esile sulnitest tšello- ja viiulipoognate tõmmetest-puudutustest, teisalt vokaalis on piisavalt pingestatust, hüsteeriat, ekstaasi, et helide saatel mitte uinuda. Tõsi, ka uinumist ei keelata, ainult et riukalik helikeel ei jäta selleks kuigi võimalust. On kohti, kus võib isegi tekkida mulje nagu sattunuks muusikud lastetuppa ning asunuks seal musitseerima. Muljeid konkreetsetest träkkidest - The Sequel meenutab Army Of Lovers`i (sic!) absurdset judeo(gei)glämmi, Sweetheart on Bittersweet Symphony AD 2010 - ainult selle vahega, et viiulite juhtmotiivi toetatakse tõmmiste tšellokihtidega. This Just In on ühelt poolt hoogne ja upbeat, teisalt on seda läbimas õrn tremolo, tekitamaks tunnet kaduvast (ja kadunud) ajast ning epohhidest. Sunday Song on siinkirjutaja jaoks teine keskne taies, kuhu on segmenteeritud arty klaverikiht, püstloodis tõusev ja näkku lajatav rokkrefrään-püänt ning ennekõike harmoonilise külje pealt ekspressiivselt lahendatud mees- ja naisvokaali läbikasvamine. Like A Parade kanaliseeritakse sümfopompplahvatuseks, Streets of Gold varjub sametiste kardinate taha, nautiskledes purpurtoone ja murduvat valgust. Ühesõnaga, The Juliets`il on kõvasti potentsiaali ning teisalt USA meedia ja Billboard on avatumad kui kunagi varem kunstilise ambitsiooniga muusikale - eelmisel aastal tõusid masside teadvusse Grizzly Bear, Animal Collective ja The Dirty Projectors, vahetult enne seda MGMT. Kõrged edetabelikohad, prime time esinemised, ülesastumised kuulsuste ja sümfooniaorkestritega tõestasid, et uus muusikaline situatsioon on siin ja praegu. Miks mitte ei võiks ka The Juliets järgmise lainega tippu tõusta?

Kuula albumit siit

9.8

4/01/2010

[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)


Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

3/11/2010

[Laivsessioon] Wild Honey

Eelmise aasta üks vaieldamatuid muusikalisi tipphetki oli Guillermo Farrè elik Wild Honey eepiline album "Epic Handshakes and a Bear Hug". Siinkirjutaja jaoks parim twee-akt pärast legendaarset Briti pioneeri Field Mice`i. Nädalpäevad tagasi salvestas madridlane oma 5-liikmelise saatebändiga laivsessiooni kohalikus Radio 3`s. 25 minuti jooksul on kuulda-näha igihaljaid laule, ilusaid inimesi, rokkivat esitust ning twee pop-ansambli kohta ebatavalist pilliparki (lisaks ordinaarsetele pillidele ka theremin`i, meloodikat, ukulele`t, bandžot, kellamängu ja ühte veidrat kummituslikku heli tegevat poognat). Kõik see kokkuvõttes sünergiseerub üheks võimsaks meeleliseks ning esteetiliseks kogemuseks.

Vaata seda siit

3/10/2010

[Kogumik] Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post (Stereogum)


Björk`i kaverdamine ei ole kindlasti ülesanne kergete killast. Veelgi vastutusrikkamaks muudab selle fakt, et tõlgitsetakse paljude kriitikute arvates ühe olulisima (nais)muusiku parimat albumit. Teisalt on vähe indiemuusikuid, keda Björk`i muusika ei oleks puudutanud. Seetõttu tänuvõlgluse ning hingestatuse üle ei tohiks muusikud kaebelda. Tõsi, ka ei ole see islandlanna esimene remiksalbum - 90ndatest pärineb "Telegram" - mille keskmes oli samuti "Post" - , kus kaverite-remikside eest hoolitsesid elektroonikud (Graham Massey, Mika Vainio, Dillinja, Outcast, LFO) ning keelpilliartistid-orkestrid (Deodato, Brodsky Quartet, Björk isiklikult). Igatahes suurepärane täiendus originaalile. 11-12 aastat tagasi sai kassett suht ribadeks kuulatud.

Muusikamaastik on kümne aastaga märgatavalt teisenenud - klubielektroonika on taandunud-lahustunud ning esile on tõusnud eksperimentaalne indie/indietronica/post pop. "Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post" üllitati 2008. aastal ning siin on esindatud tänapäevase indie raskekahurvägi - Atlas Sound, Liars, Dirty Projectors, Xiu Xiu, Final Fantasy, No Age. Muusika ulatub baroque pop`ist (Final Fantasy & Ed Droste) ja folktronica`st (High Places) noise rock`i (No Age), trikitava elektroonika (Bell) ja ülevõimendatud bassimüdistamiseni (Liars). Hinge soojendavad siiski enim Evangelicals`i psühhedeelse puutega versioon loost You've Been Flirting Again, Pattern Is Movement`i veiderdav kammerpop ning Xiu Xiu õõnes-õõvastav sissevaade loosse Isobel.

Kuula albumit siit

12/21/2009

Dan Masquelier States Away (Jamendo)


Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5

12/05/2009

Bark Cat Bark Mathilde (Sonic Reverie)


Josh Todd on Pariisis resideeruv noor muusik, kes on tuntud projektide An Astrologists Guide To The Stars In The Sky (mis oma eeterliku sündikõlalisuse ning dünaamikaga meenutab M83) ning ennekõike Bark Cat Bark järgi. Ka on ta osalenud projektis Bark Cat Bark et Le Baratin, mis peaasjalikult segas cool jazz`i Pariisi tänavamuusika elementide ning mustlasmuusikaga. Väidetavalt paar kuud tagasi pani pariislane lõplikult pillid kotti ning suundus teistele elualadele. Mis ühest küljest oli üllatav, sest viie aasta jooksul oli ta kogunud enda ümber arvestatava fännklubi ning leidnud küllalt tunnustust. Esinenud laval seesuguste kuulsustega nagu Islaja, Library Tapes, Natural Snow Buildings, Growing, Slowblow ning Ponytail. Tema myspace`i kontol on üle 7 ja poole miljoni külastuskorra. Teisalt nende viie aasta jooksul reliisis JT 5 albumit ning 10 EP`d, mis on igati aukartustäratav number.

JT on oma muusikat iseloomustanud kui “maaliline pop”. Teda on võrreldud Yann Tiersen`i, Zach Condon`i, Jeremy Barnes`i and Jónsi Birgisson`iga. Muidugi, ka temal on esinenud paremaid ning halvemaid hetki. Aga aktiva poolele jäävad kindlasti albumid “Cittadinanza”, “Rugueux” ning käesolev album “Mathilde”. Viimast pean ka tema parimaks üllitiseks üleüldse.

11 lugu ning 23 minutit. Kui varasematel albumitel kippus harmooniate ning meloodiate teravik ning üldisem suunitlus sageli ära kaduma, siis “Mathilde” näikse sihikindlamalt komponeeritud olevat. Siiski - Zach Condon`ile nii iseloomulikku südame alt õõnsaks võtvat võimsat laulukirjutamist - melanhoolse ilu orkestratsioone - on kuulda üksnes loos “Le Marais”. Aga see on ka esimene seesugune, mida ma JT sulest kohanud olen. See on üks neid oopuseid, mille pärast muusikat peetaksegi ekspressiivseimaks ning mõjusaimaks kunstivormiks. Püüdke väita selle valguses, et kujutav kunst väljendab kõrgemaid ideaale! Kurb ning zachcondonlik alatoon prevaleerib albumil edasi kuni võiduka lõpuni. Seda on nii minimalistlikes klaveriklimberdamistes kui ka kunstilises akordionipopis. Tõsi, vahel paistab vihma järel ka natuke päikest. Ühesõnaga, väga stiilne luigelaul.

Kuula albumit siit

9.1

11/08/2009

Wild Honey Epic Handshakes and a Bear Hug (Lazy Recordings)


Wild Honey`i ehk madridlase Guillermo Farrè (GF) eelmisel aastal ilmunud omanimeline EP leidis kuulajatelt palju kiidusõnu. Ei ole üllatus, et WH helipildist nagu teistegi twee-aktide puhul kostavad läbi Field Mice`i, The Orchids`i ning Belle & Sebastian`i mõjud. Ent uus album on sammunud edasi – ajalooline dimensionaalsus kerkib esile nii helidest kui sõnalisest poolest. Peenekoeline, mõtlemapanev ning kohati püäntlik lüürika viib kuulaja tagasi eelmise sajandi esimesse poolde. Näiteks lugu To Steal A Piece Of Art räägib sellest, kuidas üks p...sekukkunud maletaja kohtab kuulsat avangardkunstnikku, kelle kinnisideeks on kellegagi koos varastada ning hävitada oma põhitaies. 1918-1920 õhkab mõrkjasmagusalt vanade kadunud päevade järele. Brand New Hairdo ning Isabella tiirlevad soengu-obsessiooni ümber. Muusikaliselt on hispaanlane liikunud päikese-, estraadi- kui barokkpopi suunas. On tunda nii biitlite, Beach Boys`i, Free Design`i kui ka The Carpenters`i meloodiajõudu. Väga erilised lood on 1918-1920, To Steal A Piece Of Art, Isabella ning My Bride In Black Gloves, Gold Leaf, One Word Prayer. Vastupandamatu! Mu üks sõber iseloomustas seda albumit tabavalt:

“Lood kiirgavad mõnusat feeling'ut. Samas on lood piisavalt melanhoolse/lüürilise alatooniga ja nad ei mõju seetõttu kerglaselt. Tegemist on nostalgilise lüürikaga, mis väljendab ehteuroopalikku ja esteetilist elutunnetust. Mis teha, me elame materialistlikul õhtumaade allakäigu ajastul and those golden days are long gone. Meil ei jää muud üle, kui luua oma privaatne aegruum, et jääda iseendaks”.

Muuseas, album on miksitud ning masterdatud Nashville`i oma ala proffide käe all.

GF on tänapäeva indie-muusik sõna otseses mõttes. Kuulumata kellegi alla, turustab ta oma muusikat uute skeemide alusel – album on vabalt kuulamiseks üles pandud ning tema talendi austajatel on teda võimalik toetada nii vinüüli kui ka CD ostmise pluss annetuste kaudu.

Kuula albumit siit

9.5