Alex Alexandroff Anxiety(Piano album) (Jamendo)

Ukraina artist Alex Alexandroff (tal on ka kõrvalprojekt Resistance) on viimase aasta jooksul meilboksi järjekindlalt teadetega pommitanud. Reeglina on see muusiku uute singlitega seotud olnud. Tõsi, eelmise aasta lõpust pärineb ka album "Tranquillity" (Jamendo), kus ta mängis instrumentaalset kitarrimuusikat post-rock`ilikku kokkupuutepunkti otsides.

Nüüd on järg klaverimuusikasse jõudnud. 4 lugu (kogupikkus 10.13) ei äratanud esimestel ja pealiskaudsetel kuulamistel erilist huvi (muusikat ei tohiks tõepoolest taustaks kuulamise põhjal hinnata). Keskendununa hakkasin üllitise voorusi tajuma ning neid üha juurde leidma. Eile varahommikul aknast välja vaadates ning õrna lumevaipa murul nähes tajusin, et seesugune muusika ongi vaikeluliste olupiltide helindamiseks loodud. Minimalistlik, melanhoolne, samas jõuduandev ning ergastav. Meetod on tõepoolest minimeeritud - kas üksikud piaanoakordid üksteisele samal ja lähiastmestikul järgnemas või siis arpedžode abil õhku tõusmas. Üllitise pealkiri siiski ei ole "õigustatud". Ängi(stust) see õnneks ei tekita, seesugune õrnalt melanhoolne tüünus võib paljude kuulajate jaoks täiesti normaalse hingelise seisundi peegeldajaks osutuda. Teisalt ka mustvalget ning kontuure ähmastavat kaanepilti ei väsi vaatamast. Mis iganes, kuid tulevikus tahaks küll ukrainlaselt mõnd täispikka üllitist kuulda.

Kuula albumit siit

8.6

Alex Schaaf Radiohead's Kid A : Re​-​imagined (Bandcamp)

Kui kõigi-aegade edetabeleid koostatakse, siis Radiohead on alati kenasti platsis. Seda kahe albumiga ennekõike - "Ok Computer"-i ja "Kid A"-ga. Muusikakriitikute küsimus on pigem selles, et kas London`i pundi taiesed paigutada esimesele kohale või mitte. "Ok Computer" oli ilusate lauludega eksperimentaalne britpopp (Briti indieroki kuldaastast 1997, loe: Spiritualized`i, Blur`i, Primal Scream`i, The Verve´i, Stereolab´i, The Charlatans´i, Supergrass`i, Oasis`e jpt albumid), kuid "Kid A" märkis nullindate kohalolu, britpopi sümboolset surma ning totaalpopi esilekerkimist (millega oli samuti võimalik kõvasti raha kokku kühveldada). Radiohead on selles mõttes kahtlemata õnnelik punt, vaatamata sellele, kui palju ka Thom Yorke ei manaks õnnetuid poose ning obsessiivseid grimasse esile. Kuigi mäletan, et "Ok Computer" kõlas samuti esimesel kuulamisel nagu futumuusika, oli "Kid A" innovatiivne pilotaaž rockbändide seas ekstraklassi märkiv, mida pidi üsna palju seedima, et emotiivne sentiment tehnoloogilise tulevärgi vahelt kätte saada, mistõttu mõjus ehk isegi depressiivsemana kui eelkäija.

Samuti on Radiohead tõmmatud fookusesse, kui asi on omandanud tõlgendamise või mash-up-mõõtmed. Briti legendit on ennegi klassikalises võtmes kaverdatud, kuid newyorklase Alex Schaaf`i (tuntud ka Yellow Ostrich`i kehastusena) üllitise teeb eriliseks just rõhuasetus "Kid A"-le. (Kindlasti peitub põhjus ka 10 aasta tähtpäevas). 10 lugu, kuigi erinevas järjekorras kui originaalalbumil. 2 piaanot, 2 viiulit, 2 tšellot pluss 6 lauljat (bass, tenor, 2 alti ja 2 sopranit). Emotsioone on minimeeritud, eepiline jahedus on esile tõstetud. Võiks küsida, et mis järgmiseks - kas Radiohead `ist tehakse rockooper? (Kihlvedusid võib sõlmima hakata). Eeldused on igatahes olemas - seda tõestab ka käesolev reliis. Lemmik on rangelt kasin tõlgendus How To Disappear Completely-ist ning Idioteque-i tõlgitsusversioon töötab samuti nagu alati (ka ülejäänu on tasemel). Siin ongi mõtlemiskoht muusikutele-heliloojatele - andke oma kuldloomingule erinevad arranžeeringud, erinevad tõlgendused ning erinevad vormid (mitte alati ei tehta seda teie eest ära). Ei ole mõtet oma ressurssi raisata.

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Moya

Moya
Myspace
Lastfm

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

Dan Masquelier States Away (Jamendo)

Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5