New Animal New Animal (New Animal)

New Animal is a duo from Atlanta, consisting of Kris Hermstad and Derek Burdette. Recently the duo issued their self-titled album, compiled of 15 tracks. Actually their similarity with Animal Collective is not incidental on the name level only as having much broader touch through shimmering soundscapes and blissful milieu as well. Of course, they are more contemporary (i.e blissfully arranged) group incorporating a little chillwave and glo-fi elements as well. All of it can be seen via psychotic singing manners, repeated psychedelic loops, and impressive (even epic) overdrives, all in all, those mixed electronic pop currents and acoustic folk indie grounds do make out a subtle post-crossover (or post-Animal Collective) approach. Apparently it could be called as animated indie or spiritualized disco too. Really outstanding/transcending moments are embodied in such songs as All I Want Is Gone, Grow Back Out, They Don`t Know, Kill The Lights. In fact, something similar happened about one year ago as well when another duo named as Magic Man released their Real Life Color. Indeed, New Animal might be one of the best candidate for the top album of 2011 at today`s hour already.

Listen to it here

9.7

Coolrunnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)

The Knoxvillian trio Coolrunnings by Brandon Biondo, Forrest Ferguson and Elliott White have published two EPs (Buffalo; Babes Forever) during the August of 2010. However, I like the latter one more - the discussion is not going only around the coverprint. Here can be drawn out some essential characteristics which will be occurred via magic runs on (post-)psychedelic ecstasy and (pseudo) religious hysterics. It can be imagined as if a formula consisting of 40 percent on Animal Collective and Arcade Fire and 20 per cent on The Dandy Warhols respectively. Indeed, although both releases include wide-range musical imageries as broadly as the same, seems Babes Forever to be a more fluid and organic one. Moreover, the borders between the illusions, dreams and reality are blurred through encapsulated lyrics having added much impression to the whole contribution. The issue is full of essentially sublime moments, for instance the track like Better Things When I Got High With You shining out in a bombastic manner. Or Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel which embarks on arrogantly rough synths similar to The Ganglians thereafter developing into the sublime rise of symphonic accompaniment on ecstatic drive. In fact, between those mentioned drifts can be found out for much more minutiae and detailed expressions. Or the self-titled song`s hypnotic drumming introduction and the followed sudden change of direction, and subsequently its re-formation again. The ending notch Slumberland is going on about the quintessential evidence once again to be commended through the orchestral brass arrangements being finally resulted in highly potent loftiness. In other words, a kind of vanguard pop which on the other side betrays the trio`s healthy desire toward the charts. Indeed, the six tracks form a whole which is plentiful of pop potential. In any cases, I will keep my fingers crossed.

Listen to it here

9.5

[Artists] Inverness

Inverness
Jamendo
Myspace
Lastfm

Music For Your Plants S/T (MFYP)

Though I come from Estonia I have been quite critical about the most of phenomenons regarding somehow the Estonian indie music and its musical appearances over the previous and last decade. The reason is simple because my native country does have the community of musical critics/activists and musicians very densely related to each other, however, some of them through the job, the other through dense friendship connections. This is why I am not used to believe in maximum-rated overviews in local newspapers after I had listened to some of the albums being classified as really second-rate ones in principle. Once again, I really hope I am not being misunderstood - it is not a complaint it is just admission about the inevitable shortcoming of the small communities.

The debut album by the Tallinn-based trio Music For Your Plants is one of the best issues growing out from the local scene in recent years. Their 8-track release reflects upon past, present and future, where technical know-how is finely arranged with shitloads of ideas and a decent spiritual touch, where all needful is kindly presented and played up into the balance. First off, their affinity toward retrodelic fusion and progressive rock is showed up via impressive light-hearted guitar noodlings and synthesized psychedelic electronics-based vortexes altogether reminiscent of the doings of Kaseke, Radar, and In Spe, the Estonian jazz rock and progressive rock legends by the 80`s, respectively. (Though I am aware of the facts being compared to the likes of Tortoise, Tame Impala and other experimental rock luminaries already). On the other side, though through a narrow slot, you can be a witness about the dodges toward enchanting chillwave moulds (Dr. Mudawi), or the tropicalia/surf pop-mixed-up excellence of Enchanted Sister. Undoubtedly Music For Your Plants is a record which has acquired the potential to be written into progressive rock annuals sometime. In fact, I mean it very seriously.

Listen to it here

9.5

[Artists] Music For Your Plants

Music For Your Plants
Myspace
Lastfm

Inverness Somewhere I Can Hear My Heart Beating (Psicotropicodelia/Jamendo)

The southern side of the American continent is and has been full of great artists, and Inverness is undoubtedly one of the best entries I am being honoured to listening to.

Four friends from Sao Paulo are there to push their idiosyncratic conception forward - Lucas de Almeida (voice, guitar, sampler), Marcio Barcha (drums), Mateus Perito (voice, guitar, sampler), and Flávio Fraschetti (bass) are joined together to create the experimental rock band Inverness. The name comes from a dream, a successive theme in the group's work.

However, four organic instruments (voice, guitars, bass, drums) plus samplers do constitute up a very reminiscent instrumental array of My Bloody Valentine, though, their intention is inclined to be going in a bit different directions. Besides lush noise outbursts, strumming beauty of guitars and fabulous cinematic orchestrations you can hear shitloads of different influences via intense sampling synthesis - from hazy sunshine pop and doo wop-infused easy listening and techno vibes to psychedelia and sub-ethnic music numbers (involving in new age-y flute passages and weird vocal manners). If you are not satisfied yet searching for some solid ground, to find out some examples, I maintain you to make some steps toward The Avalanches, and The Guillemots as well. 10 tracks full of fucking greatness indeed, being one of the best killers of the 2010 so far. Obrigado, lads!

Listen to it here

10.0

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)

Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

Les Marquises Beko_59 (Beko DSL)

2. novembril ilmub prantsuse-USA bändi Les Marquises`i debüütalbum "Lost Lost Lost" (Lost Recordings), mida siinkirjutaja korduvalt kuulanuna võib väga heaks hinnata.

Lyonlased Jean Sèbastien Nouveau ja Jonathan Grandcollot on osalenud vähetuntud indieaktides (Pan Pan Pan, Colo Colo, Immune, Robe Et Manteau), seevastu austinlane Jonathan Graiger on osaline tuntud americana-aktides nagu Shearwater (live-esinemistel), Minus Story ja Hospital Ships (sooloprojekt).

Ei ole kahtlustki, et Les Marquises`i muusikas kõneleb Shearwater`i õhuline kammerlikkus ja hillitsetus ning Hospital Ships`i staatilisus, samas välditakse vihjeid ameerikalikele muusikatraditsioonidele. Samuti Minus Story indie-plahvatuslikkus ei ole selle bändi implikatsioon. Foonina kumab läbi Beach House`i (teine prantsuse-USA kollaboratsioon!) poolt juurutatud minimeeritud popi kontseptsioon. Live-ülesvõttena salvestatud kolisevad trummid, Graiger`i palveks pitchitud kaeblik vokaal, elektrooniline noir, orelite sugestiivne drone ning hingekriipivad (ja pompöössed) orkestratsioonid teevad sellest imetabase reliisi (meenutab kohati Air`i "Moons Safari" aega ja ruumi ületavat ilu). Asi muutub seda üllatavamaks, kui selgub, et süntesaatoritest on salvestamiseks kasutatud üksnes väikese tootenumbriga klahvpille (Yamaha HandySound`i miniorel, Realistic Concermate-650 ning Casio SK-1). Mis veel - debüütalbum ei paku Volcano The Bear`i (Only Ghosts) ja Gareth Brown`i (Comme Nouns Brulons) suurepäraseid remikse ega alternatiivversiooni loost Only Ghosts. Omandage lisaks "Lost Lost Lost"-ile ka see.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Yuni in Taxco

Yuni in Taxco
Cakes and Tapes
Myspace
Lastfm

Coolrunnnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)

Knoxville`i trio Coolrunnings ehk Brandon Biondo, Forrest Ferguson ja Elliott White üllitas 2 EP`d ("Buffalo" ja "Babes Forever") augustikuu vältel. Siinkirjutajale meeldib viimatinimetatu rohkem - põhjus ei ole ainult plaadiümbrises. Põhikarakteristikud ilmnevad psühhedeelse ning psühhedeeliajärgse ekstaasi ja (pseudo)religioosse hüsteerilisuse kaudu. Kujutage ette seesugust valemit, et Animal Collective`i 40 protsenti, Arcade Fire`it 40 protsenti ning The Dandy Warhols`i ülejäänud 20 protsenti. Tõepoolest, kuigi muusikalised kujundid on mõlemal üllitisel üldjoontes samad, näikse "Babes Forever" voolavam ning orgaanilisem olevat. Ning jalustrabavam samuti. Kujutelmadesse-unenägudesse ning ähmastunud reaalsusesse kapseldunud laulutekstid lisavad tervikusse oma impressiivse panuse. Väga ülevad hetked ilmnevad radade Better Things ning When I Got High With You pompöösses kaunikõladuses. Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel hiilgab alul pohhuistlikult robustsete süntekatega a la The Ganglians, mis edasi areneb ekstaatiliseks draiviks sündisümfoonia saatel. Õigupoolest jääb veel sinna vahele kõiksugu elemente. Või siis nimilugu sissejuhatav hüpnootiline trummeldamine ning selle järgnev ootamatu suunamuutus ning uuesti ülesehitamine. Lõpulugu Slumberland on kvintessentslik tõestus siinkirjutaja esimesele väitele - taaskord tuleb kiita orkestratsioone-brass-seadeid ning võimsat kõrgelennulisust. Teisisõnu, avangardistlik pop, millest kumab läbi elutervet edetabeliihalust. Tõepoolest, 6 rada moodustavad terviku, milles on rohkelt poppotentsiaali. Mina hoian neile kõvasti pöialt igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Evenings

Evenings/Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Artistid] PREGNANT

PREGNANT
Free Music Archive
Bandcamp
Life`s Blood
Lost Lamp
Myspace
Lastfm

Evenings North Dorm EP (Bandcamp)

Nathan`i nimeline noormees Charlottesville`ist (Virginia, USA) pakub tasemel chillwave/glo-fi/dream pop/stargaze/haze pop elamuse. Hõrgud meloodiad ning paitavad harmooniad moodustavad vastupandamatu kombinatsiooni - isegi siis, kui konkreetne helind näib kohati laisalt või suisa passiivselt kulgevat. Kuid see on näivus/või näivusega manipuleerimine, kuivõrd sellega külgnebki varjatud mõte. Kaunikõlalisus on alati töötanud, ning andes ühtlasi tunnistust, miks sarnast helikudet produtseerivad-reliisivad samaaegselt sajad pundid üle ilma. Tundub üha enam, et on moodustunud uue meinstriimi vöönd, mida ka toetab üha enam established muusikapress (nt Pitchfork on haaranud plaadifirma Arcade Sound`i oma "hoole" alla). Jutud aastaid tagasi, et Stereolab`i (järjekordne) album kõlab kui popmuusika aastal 2050 või hiljem, on osutunud valeks. Tõsilugu on, et see aeg on märksa varem pärale jõudnud. Kuulata "North Dorm" EP`i tähendab langeda sulniduse mõjusfääri, lasta vajutada teatud klahvidele. Filosoofid ei kõnele tänapäeval enam sõnades, vaid helide keeles. Nupumuusika.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Molly Shannon, Molly Shannon

Fir Traders Union
Mediafire
Lastfm

[Artistid] Gobble Gobble

Gobble Gobble
Bart Records
Beko DSL
Myspace
Lastfm

Ducktails: Live at WFMU on Marty McSorley's show on 10/24/2008

Üle-eelmise aasta jõululaupäeval salvestatud 7-looline sett (sh intervjuu) paljastab Matt Mondaline`i suuruse. Kuigi väljutanud muusikat suht lühikest aega, on New Jersey resident mõne aasta vältel jõudnud üheks silmapaistvaimaks DIY-liikumise suurkujuks tõusta. Jänki on lugu pidanud töötlemata helikvaliteedist, salvestamiskeskkondadeks on olnud tööriistasara ja kelder ning levitanud oma loomingut üksnes kassettidel ja vinüülidel.

Kitarrid, Casio, Moog ja helifaaside modulaatorid on tema mänguvahenditeks. Helipilt on ühelt poolt uinutav, kuid teisalt (kohati väga) erk oma tekstuurilt. Mulksuvad elektroonilised (mini)efektid/drone, newage`ilikud süntesaatorite ja loodushelide põimumised ning minimalistlikult progresseeruv kihistus on vundamendiks, kandes edasi Neu!, Tangerine Dream`i, Conrad Schnitzler`i ja Harmonia aegumatuid ideaale - demonstreerides ilmekalt, kus peitub chillwave/glo-fi ideoloogiline lähtepunkt. Tõepoolest, suurepärane sessioon.

Kuula albumit siit

Okinawa Lifestyle Lazy Friend You Move So Fast (haaa00a00a0a/Bandcamp)

Tbilisi duo eelmist reliisi "Naha" - kahtlemata üks parimaid sellest aastast - arvustades avaldasin lootust, et loodetavasti kuuleme neist veel ja veel. Tõepoolest, meisterlik looming, milles on esindatud ning omavahel tasakaalustatud meeliülendavad harmooniad ja kaasakiskuvad nurgelised strobo-rütmid. Uus 5-looline EP jätkab vankumatult eelmise reliisi "Naha" rida. Funky`d electro-haagid ning läbi klubimuusika filtrite kulgev elektrooniline popmuusika kätkeb eneses loomulikult ka tugevat chillwave-glo-fi elementi, olles rohkem kui eales varem lähedal näiteks The Neon Indians`ile. Kuigi David Datunashvili-Gigi Jikia alustasid atmosfääriliste-unistuslike numbritega (debüütreliis "Roswell Crash" EP), on rütmid järjest olulisimat rolli nende helipildis omandamas. Kaasaegne indie dance´i vaste.
----------------------------------------------
Having reviewed their previous release "Naha" I expressed my strong hope that we would get a lot of issues from this crafty Tbilisian duo in the future again and again. Their alchemistry is a good example of balancing of magical harmonies and edge-y strobo rhythms. Indeed, a new EP does continue walking on in the steps of "Naha". All of those funky electro strokes and through the filters of club music roving electronic pop tunes are previously blended strongly with exhilarating chillwave/glo-fi aesthetics, for instance, being as close to The Neon Indians as they have never done it before. This music can seriously be described as contemporary indie dance.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Two Lane Phonebooth

Two Lane Phonebooth

Two Lane Phonebooth Empire (Shows About Water)

Kuigi TLP on 2 aasta jooksul üllitanud 7 albumit-EP´d omaenda label`i Shows About Water Records alt, ei ole võimalik leida mingisugust taustainfot selle projekti kohta. Puudub myspace`i ja bandcamp`i lehekülg. Mis iganes, music talks, ning see koosneb väga erinevatest elementidest, hõlmates peamiselt metal`li ja grunge`i, post-punk`i, tumedat electro`t ja elektroonikat. Albumiti on rõhuasetused muidugi erinevad.

14-looline "Empire" demonstreerib projekti küpsust - avalugu Great Hot Invasion Army on industrial`i ja post-punk`i avangardistlik hübriid - tundmustest tühjaks põlenud vokaali all hingitsevad-pulbitsevad diibid kahinad-sahinad, millele sekundeerib vaikselt tukslev rütmimasin. Ülejäänud träkid jätkavad põhiliselt post-punk`i traditsioonis liueldes - mida kroomib vokaalist miilav metalne gootilikkus - , mida kohati kõditab meisterlik pomp-esteetika ning teatraalsed sündikäigud-interlüüdid. Kuulates "Empire"-i korduvalt algusest lõpuni, tuleb nentida, et voog on homogeenne ja professionaalne - midagi sarnast The Jesus & Mary Chain`i ketaste kuulamisele. Siiski mõned erandid kerkivad selgelt esile - Takeover`i ja Blood Lightning`i puhul võiks arvata, et lood on Ariel Pink`i produtseeritud - sametised saundskeibid tuvastamatutest kümnenditest ning sooja hingusena paitav vokaal on meistriklass! Ka The Event Manager`s Voicemail on väga-väga-väga ilusate harmooniate ning käikudega rada! Sama kehtib ka Wheelhouse`i kohta. I Heard That Too Somewhere peegeldab ühelt poolt pehmemat palet, teisalt lööb ülierksate ning kergete üleminekute-muundumistega. Väga catchy! Või siis Computer Article`i masinlikud sündiefektid-bassid - lihtne ja sirgjooneline, kuid lööv - sitaks hea, nagu öeldakse. Mõnes mõttes on traagiline, et "Empire" ei ilmunud aastal 1984 või varem, mistõttu rokiklassikasse kinnistumise aeg on alles ees ootamas. Võib-olla.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Joe Meek JOE MEEK (Comfort Stand)

Rääkides suurimatest mõistatuslikest isikutest popmuusika ajaloos, kandideerib Joe Meek (1929-1967) kahtlemata esikohale. Ühelt poolt lõhestunud isiksus, okultist, paranoiku, traagiline isik - kes sooritas mõrva ja seejärel enesetapu -, teisalt esimene Briti laulukirjutaja-produtsent, kelle träkk Telstar (The Tornados`e esituses) vallutas Billboard`i tipu ning teised rajad korduvalt Briti edetabeli. XTC`i liige Andy Partridge on öelnud tabavalt, et Meek rääkis surnutega, kuulis helisid teistelt planeetidelt ning kirjutas oma köögis nr 1 hitte. Innovatiivne salvestamis-ja elektroonilise muusika pioneer ning muusikale läheneja, self-made-man, kelle geniaalsust on maailm uuesti avastamas... .

Käesolev 26-looline kogumik koosneb pika aja vältel kompileeritud demodest, kus on muuseas Meek`i laulmas kuulda. Kuid ennekõike kuuleme läbi tugeva lindisahina adresseeritud suuri meloodiaid, sh suurimate hittide Telstar ning Sky Man (musti) versioone. Crooner pop`i ja sunshine pop´i (orkestreeritud) numbritest esilekerkiv meloodiate-harmooniate üleujutus on nii võimas, et avangardistlikud nüansid - (elektroonilised) heliefektid-helitehnilised manipulatsioonid, space age`i ruumilised elemendid - jäävad esmakuulamisel märkamata. Seal kõrval on ka elektroakustilist sentimenti, konkreethelisid, selgelt improvisatsioonilise suunitlusega lugusid, trikitamisi ning üle võlli keeratud vokaali. Ka tänapäevas kuulatuna ei kõla see kohe iseenesestmõistetavana. Meek laseb paista nii huumoril ja helgematel meeleoludel kui toob esile tumedama pooluse. Meek oli kahtlemata universaalne mees - tema muusika ja (helitehnilise) võttestiku uurimine aitab osaliselt lahti kodeerida nii hilisemat popmuusikat kui DIY-kultuuri.

Kuula albumit siit