Kuvatud on postitused sildiga Freak folk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Freak folk. Kuva kõik postitused
12/22/2010
[Old but important] Dog Bite The Yellow Springs EP (Rack & Ruin)
There was the year 2008, and two EP`s (The Owls And Eyes; The Yellow Springs) were released by Phil Jones aka Dog Bite from Atlanta, Georgia, USA. The first named issue was combined through lo-fi approach with looped samples of voice and strumming guitar chords holding up the subtle layering in that way. In principle, on The Yellow Spring, a 5-track issue, Jones proceeded the same act, yet excellently completed it, on the other way, having made difference as well by adding some new corners and flanks - tanpura drone sounds in the kick-off track Black Tie, and world music/tribal music-inflected Nameless Names. Aside the guitar strummings and fluctuant vocal layers as the main elements of EP`s sonic backbone it is fringed by suggestive electronics and effects. No doubt, though this EP was recorded and completed in the wake of Panda Bear`s Person Pitch being published approximately 18 months earlier, the release has its very own dynamic, touch and value. In a word, let`s make the distinction between those records, thereby giving a chance for you and this so far overlooked pearl of New Weird America/New Americana.
Listen to it here
12/19/2010
Alex Winston The Basement Covers (Alex Winston)
Alex Winston is a young American singer-songwriter and multi-instrumentalist with classically trained background having got much attention during last years performing with diverse range of artists at the different stages (Chuck Berry, Miranda Lambert, The Wreckers, Love Arcade, Electric Six, We Are The Fury, the Satin Peaches, Uncle Kracker, and more). Now he has released an 5-piece cover album, making out a refreshing coat for the chosen songs of Mumford & Sons, Teddy Bears, The Rolling Stones, Jack Penate, and Francis and the Lights. No doubt, her high-pitched timbre and artistical shuffling are up here to reveal her talented skills drifting ideologically very close to the New Weird America movement`s female figureheads like Joanna Newsom, the sisters Casady (CocoRosie), Danielle Stech-Homsy (Rio en Medio), Meg Baird (Espers; The Baird Sisters). As an ordinary characteristic regarding the NWA the soundscape is half-electronic, half-acoustic, conjuring innocently beatific even naivistic milieus via minimal-approved chord paintings. Indeed, enjoy it, it is really worth much attention to be paid for.
Listen to it here
9.5
10/15/2010
[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)
Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt ekstravertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).
Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.
Kuula albumit siit
9/04/2010
[Artistid] PREGNANT
Sildid:
Avant-pop,
Bandcamp,
Chillwave,
DIY,
Electronic pop,
Freak folk,
Free Music Archive,
Glo-Fi,
Life`s Blood,
Lo-Fi,
Lost Lamp,
New weird America,
Poptronica,
spoken word,
Synth noir,
Weird pop
7/04/2010
T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)
Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.
Kuula albumit siit
9.1
5/20/2010
[Kogumikud] 1st Borrowdeer Records compilation (Borrowdeer)
Portlandis resideeruva väikese indie-plaadifirma esimene ja seni viimane kogumik (2008) peegeldab paari aasta tagust muusikalist situatsiooni. Innovaatilisust hindavas (folk)muusikailmas oli/on DIY-mentaliteet/kodus salvestamine tipul ning Animal Collective oli/on (tookord) kaheldamatu autoriteet, mis nihestas arusaamu ning mille mõju ulatus kaugele, kaasa arvatud käesolevale, 20-loolisele kogumikule. Rõõm on mainida, et üksnes Khemo Rabbit mängib varjamatult - kuigi väga hästi - AC`i mõjudega, ülejäänud püüavad oma rida sünteesida, pendeldades erinevate žanrite, peamiselt eelpoolvihjatud friikfolgi, psühhroki, jangle pop`i ja lo-fi vahel, vahele jääb ka kiledamat tsellofaansaundi (Cemetery Cemetery), musklis(ema)t rokki (Diacon-Panthers) ja hoogsalt gruuvivat orelipsühhedeeliat (Queen College Organs). Ka on kurioosumeid - Accordion + Tetris esitleb primitivistlikus võtmes - läbi 8-bitiste vööndite - balkani gruuvi. Üldjoontes tuleb nentida, et ka kohtab sugulust USA kultuslabel`i Slumberland Records`i puntidega. Tuntumatest artistidest on siin esindatud eelpoolmainitud QCO, Chauchat ja Deek Hoi. Ilusaid hetki on palju - vastupandamatud on Happy Veterans Day jangle-jämm you don't hold back my rv, Chauchat`i eepiline (marsirütmid ja puha!) old smuggler ning Courtney Short`i resigneerunud noir-number the stars are ugly. Ka Animauled`i nothing without los lobos pühitseb lo-fi ja eepika imekaunist allianssi. Teisalt - Forsa ja Samo träkid on lihtsalt suvapopp. Kompilatsiooni lõpetab Workhorse Industries`i singalong-pala don`t turn around. Väärt läbilõige.
Kuula albumit siit
3/19/2010
[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)
New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.
Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.
Kuula albumit siit
2/24/2010
2/21/2010
2/03/2010
1/22/2010
1/19/2010
1/11/2010
12/22/2009
Hipster Youth Hearse Road Trip (Rack & Ruin)
Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.
Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.
Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.
Kuula albumit siit
9.4
Sildid:
Avant-folk,
Avant-garde,
Chip music,
Chipgaze,
Chiptune,
Freak folk,
Rack And Ruin
9/22/2009
Chad Golda (CHAD GOLDA`S ALBUM) (Rack And Ruin)
Sageli kuulates mõnd albumit või vaadates mõne artisti loomingut laiemalt, olen mõelnud, et miks see või too nii väga nahast välja pugeda püüab. Kuivõrd artiste on tänapäeval palju, isegi väga palju, ning enamiku eelduseks on originaalselt kõlada (iseasi muidugi, kas nad tegelikult ka kõlavad - pigem mitte), siis piisaks lihtsalt sellest, kui mõnd oma albumit lihtsalt vaikselt edasi arendataks. Tehtaks albumitest uusi versioone ning müstiline "uus" saakski ületatud. Arvan, et ülepunnitatud ning sisutühje albumeid oleks märksa vähem. Seal on potentsiaali, mida sageli ei märgata. Ning müra ei ummistaks nii sageli meie kõrvu. Olgem ausad, iga album eraldi kätkeb eneses palju sarnaseid, samas ka erinevaid albumeid. Probleem ei ole ainult muusikutes, pigem kujundatakse vastavat mentaliteeti muusikapressi poolt. Parim muusikaline näide mainitud võimalikkuste kätkemisest ning nende tähelepanemisest on Stereolab, keda sageli on ka süüdistatud "ühesuguste lugude treimises". Vist oli see New Musical Express, mis andis kord nende ühele albumile seesugust argumentatsiooni kasutades null punkti! Ajalugu on see, mis on näidanud Stereolab`i lähenemise õigsust ning põlistanud nende staatust kui ühe suurima indieansamblina viimase kahe dekaadi jooksul.
Chad Golda on vaieldamatult üks tänapäeva geeniusi. Oma debüütalbumiga tõestab ta veenvalt seda. Ka ülejäänud muusikalised projektid, milles ta osalenud on, on kuldse läikega. ringostar,*** ning starstarstar. Kui Animal Collective näitas ülejäänutele ette, kuidas postpsühhedeelset elektroonikat tuleb folkmuusikaga ristata, siis Paavoharju arendas selle kontseptsiooni täiuseni. Ka starstarstar pakkus omanäolise ning võimsa versiooni välja albumi "Electric Goose and The Nylon Moose" kujul. Chad Golda hülgab (akustilised) kitarrid ja vokaali ning keskendub peaasjalikult eksperimentaalsele elektroonikale (ameeriklane ise on kirjeldanud albumit kui "elektroonilisusest inspireeritud helimeediumit"). Tõsi, poolteist erandit siiski on - viimases loos (original 11) kuuleb weird folk`i parimas esituses. Lugu 9 (ehk original 9) algab minimalistlike madalakõlaliste bassisaundide ning snare-taldrikute panoraamitud helidega, millega loo viimasel kolmandikul liituvad akustilised kitarrid ning heliefektid. Tõmmised analoog-bassisaundid ning pulseerivad-trillivad "teemaliinid" tõukavad albumit edasi. Kuigi stiihia on muljetavaldav, paistab selle tagant välja struktureeritus. Näiteks original 3 ning original 8 - teravakõlaliseks programmeeritud bassimüdin, kosmilised helikihid ning valjult sisse puurivad elektroonilised jurakad. Just nagu Mika Vainio-Ilpo Väisänen produtseerinuks starstarstar`i. Või siis Suicide keeranuks oma saundi mitme kraadi võrra karmimaks. Erinevalt Pan Sonic´u jäigast boreaalsest igikeltsast on Chad Golda leebem, lubades nii mõnegi värvi sinna vahele triivima. Samas need värvid haihtuvad ruttu kaootilisse pealiskihti sulandudes. Väga võimas manifestatsioon.
Kuula albumit siit
9.4
9/18/2009
starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)
2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.
Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.
Kuula albumit siit
9.8
Tellimine:
Postitused (Atom)