Bandcamp
Myspace
Kuvatud on postitused sildiga Psychedelic electronica. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Psychedelic electronica. Kuva kõik postitused
2/04/2011
1/01/2011
Hong Kong In The 60s Places (Bandcamp)
Hong Kong In The 60s is a London-based trio, lined up by Mei Yau Kan (vocal, guitar, keys), Christopher Greenberg (vocal, guitar, keys), and Tim Scullion (vocals, guitars, keys). Their 8-track sophomore Places EP - the follow-up to the Willow Pattern Songs EP (2009, Proper Songs) is full of mesmerizing, chillout/easy listening-soaked shards, dominantly loaded with the space age pop and exotica pop sensibility. Indeed, they are deeply get involved in mighty psychedelic grooves to draw upon kinds of moods and shades popularized by Jean-Jacques Perrey, Gershon Kingsley, Mort Garson, and the Barrons approximately 4 decades ago. As you have figured out yet, indeed, a set of simplistic and robust yet catchy, a bit dreadful, altogether full-blown, synth-based melodies-harmonies and burbling cadences can be expected for. Almostly, though. One of the two exceptions is A Bad Night Out which is into the exploiting of vintage-looking, downbeat-drenched Latin rhythms (of course, mingling it with electronic effects). The second feature is Disintegration The Advisory Circle Reshape, as the title admits, it is not their own creative output, playing out a notch of contemporary indie electronica/indietronica/poptronica/glo-fi. By the way, the release name of this Sean O`Hagan-afforded group is obviously used to be a hint at their vast scale of their nowadays and previous residing places/countries (The UK, Hong Kong, Brazil, Japan, Spain, Africa). In a nutshell, without some exceptions, as it is noticed above, it is an excellent quasi-retrospective/retrogard-ish outlook.
Listen to it here
9.8
7/04/2010
[Vana ning oluline] Lackluster Proof Of Concept (Yuki Yaki)
Möödunud, 2009. aasta oli Soome elektroonikule Esa Juhani Ruoho`le üks viljakamaid (7 üllitist). Yuki Yaki alt tulnud 5-looline EP näitab kõrglendu. Tänapäevane klassikaline elektroonika, mille peamised eeskujud pärinevad süntesaatoritega vormitud tantsu- ja elektroonilise muusika algusaegadest - 70ndate teisest poolest-80ndate algusest. Otseseid viiteid Kraftwerk`ile on küllaga. Lackluster`i helipilti süüvides torkab kõrva mehe armastus sündisämplite vastu, mis annab tema helile kokkuvõttes meeldiva pehmuse ja soojuse. Psühhedeelne ning atmosfääriline elektroonika lainetab, valgub ja ähmastub. Teiseks mõjufaktoriks - võttes arvesse träkkide kohatist tumepoolsust ning kramplikke kokkutõmbumisi - võiks ilmselt arvata legendaarsete rahvuskaaslaste Pan Sonic´u masinliku šamanismi ning teisalt Autechre`i intellektuaaltechno. Sarnasusi on ka varase Isan`iga - mis ei ole ka ime, kuivõrd mõlemate artistide eeskujud pärinevad samast ajast -, kuid erinevalt Briti duo laisast helipildist suudab Soome legend hoida kuulajat oma mõjusfääris, pakkudes algusest lõpuni konsistentsi, vaheldust ja koherentsi.
Kuula albumit siit
7/01/2010
Linde Lander (8bitpeoples)
Rootsi on hästi teada oma 8-bit/tracker music/chiptune/bitpop-artistidega. Goto 80, EpicNES, Bliss, Mikromjuk, planktron, Reaktor 2, Den varma bordet on üksnes mõned nimed, kes on tuntud vana kooli mängukonsoolimuusika ringkondades. Philip Linde (aka stijl) on kahtlemata üks tuntumaid, kes on jõudnud oma (vähemalt) neljanda reliisini. 2008. aastal üllitatud "Output" on saanud väärika, 5-realise järje. Helid on genereeritud Milkytracker`i ja süntesaatoritega. Psühhedeelsed puurivad, justkui ajel liuglevad happekäigud, atmosfäärilised kihistused, kobrutav süntpopp, mõõdukas electro/breakcore/chipbreak tekitavad meeldivaid assotsiatsioone. Mõned rütmivahemikud kõlavad kui mängu-Kraftwerk. Kuid heli tehniline iseloom ning psühhedeelialink seob Linder`i eelkõige Bliss`i ja Ashbrg`iga.
Kuula albumit siit
8.7
6/21/2010
W Physalis EP (Elpa)
Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.
Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.
Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.
Kuula albumit siit
9.0
6/08/2010
Omara Different EP (Omaramusic)
Lõuna-Saksamaalt Friedrichshafen`ist pärit Omara on helisid üllitanud 2005. aastast saati. Kümnekonnalt helikandjalt võib kuulda tugevalt psy trance`ist mõjutatud techno/tekno`t, acid techno`t, industrial-maigulist bounce techno`t, downtempo`t jpm. Seesugust muusikat, mille kuldaeg jäi 80ndate lõppu-90ndate algusse, kuid mis aeg-ajalt tõuseb taas päevalgusse.
2007. aastal produtseeritud 11-looline ja 79-minutiline album jätkab ühelt poolt Omara varasemas liinis - trance-rütme aeg-ajalt puurivad-katkestavad-lõhestavad elektrojurakad, segunevad helikihid, kuid teisalt psy(ühhedeelse) trance`i element on erinevalt varasemast loomingust natuke rohkem tagaplaanile tõugatud. Üldjoontes domineerib techtrance, millele on lisatud atmosfäärilist sügavust. Üks minu lemmikutest - dunkelheit verbarg das moos - on segu ulmelistest helikihtidest, happest ning maailmamuusikast (conga-trummide vahendusel). Teine superlugu on Valediction - pingestatud, kuid samas jahutav ulmepsühhedeelia viib kaugele-kaugele. Ka pealkirjad näikse vihjavad sügavustele ja väljaspoolsusele (geschichten von piraten mit sternenkarten; bitter froopz (deep remix) ). Loomulikult ei saa läbi ilma eranditeta - Schubfaktor demonstreerib ülekandeid techtrance`ist acid house`iks, Sprühnebel on agressiivne ning masinlik trance-atakk, oldschool ristab psy trance`i, electro`t ning tekno`t. Teisisõnu - korralik ning mitmekesine teos.
Kuula albumit siit
8.2
4/27/2010
Vet.Engine The World You Lived In Is Gone EP (Rack & Ruin)
Lisaks lo-fi`le, eksperimentaalse kallakuga indie`le ja alternatiiv- ja veiderfolgi tutvustamisele on Rack & Ruin Records olnud platvormiks veidra ja veiderdava elektroonilise muusika propageerimisel. Kes nimetatud plaadifirmal on pikemat aega silma peal hoidnud, teavad Gnomefoam`i, Dylan Ettinger`i, Megazord`i jt artiste.
Uute weirdtroonikute sekka on lisandunud Pennsylvania osariigist pärit Vet.Engine, kelle sünninimi ei ole loomulikult Nite Owl, nagu ta oma Myspace`i leheküljel väidab. 5-looline "The World You Lived In Is Gone" EP peegeldab paljusid helitahke läbi kõverdunud prismade. Näituseks primitivistlikus lõpuloos Roads Unraveling on elemente nii Animal Collective`ilt, Paavoharju`lt kui kaasosariiklastelt Black Moth Super Rainbow`lt. Psühhedeelne upbeat-tonaalsus lööb ja pumpab eksperimentaalse vaimsuse kaudu. Helidest koosnev tuba, mis pulbitseb nootidest, käikudest, harmooniatest-meloodiatest, ulgumisest ja laulust. Kaheldamatult üks käesoleva aasta ridu. Albumi domineerivateks teemadeks on unistused-unenäod, armastus ja igapäevahullus. Maritime Watchers üleneb imetabaseks astraalämbiendiks, midagi sarnast ei olegi kuulnud pärast Paavoharju träkki Ursulan Uni. Üllatus saabub järgmises - In the Temple -, mille aluskiht kõlab kahtlaselt sarnasena võrdluses Spiritualized`i loo Broken Heart algusega. See kahtlus ei ole etteheide, kuivõrd on korrelatsioonis ruumilise vokaalpsühhedeelia ning taotuslikult primitivistliku sünteetilise biidiga. Hip-ster Chee-tah`i alguse efektidesse maetud vokaalliin väljub laia kaebena, mida on rikastatud kõrgete ja madalate nootidega.
Kummastav, äraspidine ja väljapaistev reliis New Weird`i kodumaalt, millel on ka palju ühist soomlaste metsafolgiga.
Kuula albumit siit
9.2
2/08/2010
Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)
Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb.
Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk.
“Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi).
Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator.
Kuula albumit siit
9.3
Tellimine:
Postitused (Atom)