Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Chip music. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Chip music. Kuva kõik postitused

2/03/2011

[Old but important] Retrigger Jeanie & Caroline Album (Psicotropicodelia)


This album of 15 tracks sounds as a maelstrom of styles and sounds, veering from electro-rock, psychedelia, samplecore and fusion to creepy chiptune/8-bit shreds, joyous brass music and library music/space age pop samples. Indeed, it might be seemed as a kind of weird compilation compiled by diverse artists from here and there. Yet, Jeanie & Caroline Album is a brainchild by the one and only musician Raul Costa from Brazil who firstly released it under the title Jeanie & Caroline at Ego Twister in 2007. Now it is empowered by three more tracks including the huge LIVE at neverland (MixSetBonus). More concretely, on this publication Costa is intended to convey heavy guitar riffs, bubblegum-pumped big-beat paces, sublime doo wop, trashing surf pop, caustic synth glimpses and catchy brass fields, sometimes reminding of the Saint Petersbourg`s combo Messer Chups by its slightly mocking manner regarding the attitude against pop cliches or the French combo Juanitos by its stabbing blend of psychedelia, surf pop and brass attacks. On the other side, paying a tribute to the early electro pop experiments by The Silver Apples as well. Sometimes the tracks glide into the easiness of chillout pop, exploiting in half-transparent way some well-known pop motives (for example, Edward Grieg`s Peer Gynt). Indeed, the whole is a bulimic attack yet it is a sort of refreshing sonic binge first of all.

Listen to it here

9/24/2010

Morgan Mittag The Death Of A Cryoborg (Glitch City)


Morgan Mittag`i 3-looline ning järjekorras viies album on raskelt vunki ning võitlevat iseloomu täis. Kui mäletate veel seesugust mängu nagu TANK, kus üksi või kahekesi tuli kaitsta ekraani allosas asuvat kotkast agressiivselt pealesadavate tankide eest kõiksugu virtuaalrägastikest läbi murdes, siis käesoleva üllitise miljöö suundub kangesti sinnakanti. (Isliklikus plaanis meenuvad 4-5-tunnised mängusessioonid). Neurootilised 8-bitised saundid, raskesti mattev sihin-sahin, prõgisev pruun müra, intensiivsed mürapannood. Siin on stiihiat, vabastavat entroopiat ning selginemisi. Nagu eluprotsessi reflektsiooni näited. Valesti ei tasu ka aru saada - see ei ole mingi pelk mängu live-salvestis, vaid oskuslikult komponeeritud teos. Siinkirjutajale imponeerib kohatine hillitsetus ning sellele järsult järgnevad allamäge veerema hakkavad mürarünkad. Glitch`idest täidetud space-bit avant-noise - nagu Morgan Mittag ise oma muusika kohta väidab. Kahtlemata üks enim kõrvariivavaid artiste 8-bitise muusika maailmast (Ashbrg`i, 8-bit Betty, Bliss`i, Teacups`i jpt kõrval).

Kuula albumit siit

8.9

7/01/2010

Linde Lander (8bitpeoples)


Rootsi on hästi teada oma 8-bit/tracker music/chiptune/bitpop-artistidega. Goto 80, EpicNES, Bliss, Mikromjuk, planktron, Reaktor 2, Den varma bordet on üksnes mõned nimed, kes on tuntud vana kooli mängukonsoolimuusika ringkondades. Philip Linde (aka stijl) on kahtlemata üks tuntumaid, kes on jõudnud oma (vähemalt) neljanda reliisini. 2008. aastal üllitatud "Output" on saanud väärika, 5-realise järje. Helid on genereeritud Milkytracker`i ja süntesaatoritega. Psühhedeelsed puurivad, justkui ajel liuglevad happekäigud, atmosfäärilised kihistused, kobrutav süntpopp, mõõdukas electro/breakcore/chipbreak tekitavad meeldivaid assotsiatsioone. Mõned rütmivahemikud kõlavad kui mängu-Kraftwerk. Kuid heli tehniline iseloom ning psühhedeelialink seob Linder`i eelkõige Bliss`i ja Ashbrg`iga.

Kuula albumit siit

8.7

4/17/2010

Punktieren True Colours (Enough)


"Punktieren" tähistab saksa keelest eesti keelde tõlgituna "punkteerimist" või "täpistamist". Täppidest jadade-radade-trajektooride-teede loomist. Peterburi duol Dmitri Krotevitš-Ilja Belorukov on sellele ilmselt praktilist laadi põhjendus olemas. Nad kasutavad suhteliselt uut - umbes viieaastast - elektroonilist instrumenti tenori-on, mida aktiveeritakse käsitsi punkthaaval ning mis tööprotsessis näeb välja kui vilkuv tahvlike.

Duo debüütalbum "True Colours" peegeldabki autentseid värvikiiri -ja gammasid adekvaatses lainepikkuses. Kohtuvad minimalistlikult tukslev abstraktne tehno ja tracker-muusika. Teisisõnu - arvutimuusika algusaastad ja tänapäev. Tuleb möönda, et ei ole eelpoolmainitud sümbioosi varem kohanud nii ehedal ja väljapeetud kujul. Näituseks kohe avalugu Copy/Paste - autechre`likud geomeetrilised helijooned tungimas läbi kileda chiptune-trilli. Järgnevas (Twice Around) hakkavad bassid kestvamalt puurima ja põrnitsema, pruunjad prääksuvad-prõksuvad-krudisevad rütmisämplid siginevad helipilti. Glitch-motoorsus laieneb ning järjekordne metalne rütmimetafüüsika ongi sündinud. Tõsi, vahetevahel ruum avardub - hetkeks - pelgalt uute võimalikkuste paista laskmiseks. Teelahkmed - flashback. Chinatown Rush kõlab kui tekno-transs tulnuklaeva masinaruumist või juhtimiskabiinist. Float(Outro) iva peitub taamal kõlavates layerites, mis lihtsalt paitavad aju. Ideaalselt kõlav lõpuosa - kui Leyland Kirby oleks Autechre`i liige, siis võiks sealt säherdust imesaundi oodata.

Kuula albumit siit

9.6

12/22/2009

Hipster Youth Hearse Road Trip (Rack & Ruin)


Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.

Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.

Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.

Kuula albumit siit

9.4

11/15/2009

11/12/2009

Microcobra Lunapark (RUSZUD)


Maailm on suur ning väike ühtaegu. Ning selles suuruses on palju avastamata tube ning nurki. Avastasin Vene leibli RUSZUD (mille all on andnud välja albumeid ka seesugused netimuusika suurused nagu Buben, Sascha Müller ning Uior) pealt viite Microcobra`le, Eestist pärit noormehele. Üllatus oli seda suurem, kui selgus, et albumitelt kõlas 8-bitine mängukonsoolimuusika vastu. Ei oleks osanud arvatagi, et Eestis seesugust muusikat tehakse. Tõsi, olen leidnud vihjeid, et aastaid kümme-viisteist tagasi olid Eestis tracker-entusiastid kenasti esindatud.

Oma esimese albumi "Please, play with me" reliisis Sergei E 2008. aastal (RUSZUD`i alla kuulub see ametlikult sellest aastast). Sergei E on oma muusikat kirjeldanud kui naasmist lapsepõlve - ühesõnaga, see saund eeldabki (mingil määral) päikesepaistelisust. Mõjutajatena on ta maininud muuhulgas ka Oleg Gitarkin`i ning Oleg Kostrov`i põhiprojekti Noz dlja Frau Müller ning nõukaaegseid ulmekaid.

"Please, play with me" näitas tipptaset. Breakcore ning chipbreak flirdivad julgelt kvaasijungle-rütmidega, mis kohati omandavad progressiivse funk-electro taaga koos autotuunitud robotvokaalliinidega. Tõeliselt catchy retrofututantsumuusika. Näiteks loos microcalculator Bobby paneb happeliselt psühhedeelne sündiliin katuse mõnusalt lendama. Kui sellele saundile skooriloendur peale pandaks, siis saaksime küll kosmilise punktisumma. Ning kui drum and bass oleks sedavõrd nihestatud, siis sel suunal arvatavasti ei süttiks ka enam ohulambid peas põlema. Tracker-muusika tippteos. Kindel see.

Maikuus ilmunud albumil "Lunapark" võib uusi rõhuasetusi domineerimas tunda. Jungle-rütme on vähem ning chipbreak möllab omas elemendis. Robotlikku retrofutut on vähem - ei kuule enam ei efektiseeritud vokaale ega serotoniini vallandavaid nihkeid-üleminekuid. Samuti rütmide segmenteeritus ning helitugevus selle toetamiseks ei tundu enam sama efektiivne. Tõsi, vokaali koha pealt on üks erand - Mr. Lonely On A Rocket, mis alul kõlab nagu Demis Roussos laenanuks sellele oma vokaali. See on ühtlasi albumi tipphetk - vokaal ja rütm muutuvad ning lugu pulbitseb energiast ja dünaamikast.

Ma ei nuta taga neid helilisi lahendusi, mis võrreldes eelmise albumiga haihtunud on, vaid seda, et asi ei ole enam nii muljetavaldavaks väljundiks kanaliseeritud. Samas tracker-muusika - kus artistid on sageli üliproduktiivsed ning kus seetõttu loominguline tunnetus ja sihid võivad erineda muust - mõni album võib nt 10 aastase intervalli sees omandada paljudest albumitest koosneva kehandi osana hoopis teistsuguse tähenduse. Igatahes korralik album ka praegusel ajahetkel.

Kuula albumit siit

7.6

11/02/2009

Ashbrg Observer-expectancy effect (Hamsterloco)


Aleix Pitarch on 29-aastane katalaan, kes on 8-bitise muusika (ka tuntud kui bitpop, chiptune, tracker-music) üks valitsejatest. Ta alustas muusika loomisega sellal - 90ndate lõpus -, kui (sämplipõhine) tracker-muusika hakkas vaikselt massidesse imbuma. Muusikuna oli selle stiili tuntuimaks promojaks kindlasti Alec Empire (Nintendo Teenage Robots`i kehastuses), ning legendaarne Malcolm McLaren rääkis sellest, et sündinud on uus punk-muusika (kusjuures bitimuusikutele ei meeldinud seesugune asiotaaž ning nad tegid ühisavalduse vana peeru vastu).

Tracker-muusikal on eripärane staatus küljes – saades alguse juba 80ndate keskpaigas ning olles ühtlasi arvutimuusika eelkäija, jäi selle staatus popmuusikaliselt positsioonilt vaadatuna siiski marginaalseks. Samas see ei tähendanud, et seda muusikat oleks vähe produtseeritud. Lihtsalt tehnoloogia oli edasi arenenud ning suuremabitiline arvutimuusika võttis võimust ning tähelepanu. Chiptune-saund jäi entusiastides edasi elama. Tänapäeval ei ole esindatuses probleemi – on leibleid (Glitch City; Sociopath), millede albumiühikute arv ulatub sadadesse. Aga ka Pitarch`i leibel Hamsterloco on esindatud kümnete albumitega.

Albumilt “Observer-expectancy effect” kostub ühelt poolt ning ei kosta ka Pitarch`ile nii omast helikeelt. Närviline 8-bitine saund koos sageli mürarohkete rütmide (v.a üks erand), erineva pikkusega toonidega mängimise ning piiksuvate helidega on haihtunud. Lood on muutunud mitmekihilisemaks. Avalugu Uncanny Valley ilmutab end imeilusa meloodia ning hõljuva arranžeeringu kaudu. Mida muud see ikka saab olla kui minimalistlikus seades tänapäevane kammermuusika. Bird People on eelpoolvihjatud mürarohke lugu. Ometi see ei ole vali liigendamata digitaalmüra, mida, olgem ausad, on suht väsitav kuulata. Siinne müra paisub, kogub erinevaid kihte juurde, lainetab ning naudib oma võimsust. Selles saundis näib müstiline jõud valitsemas. Üleüldse - meloodiad albumil näikse pühaliku nimbusega immutatud olevat. Ka järgnevad lood konstrueeritakse müra-vaikuse skaalal muljetavaldavateks väljunditeks. Lood on lühikesed, jõudes enestest maha jätta üksnes positiivseid emotsioone. Igatahes vormilise poole pealt võib sellelt helikandjalt leida rõhuasetusi, mida APlt varem kuulnud ei ole. Kindlasti kuulake (vähemalt) ka Ashbrg`i albumeid Old Toy, Serve Cold ning Diumenge.

Kuula albumit siit

8.7