[Old but important] Retrigger Jeanie & Caroline Album (Psicotropicodelia)

This album of 15 tracks sounds as a maelstrom of styles and sounds, veering from electro-rock, psychedelia, samplecore and fusion to creepy chiptune/8-bit shreds, joyous brass music and library music/space age pop samples. Indeed, it might be seemed as a kind of weird compilation compiled by diverse artists from here and there. Yet, Jeanie & Caroline Album is a brainchild by the one and only musician Raul Costa from Brazil who firstly released it under the title Jeanie & Caroline at Ego Twister in 2007. Now it is empowered by three more tracks including the huge LIVE at neverland (MixSetBonus). More concretely, on this publication Costa is intended to convey heavy guitar riffs, bubblegum-pumped big-beat paces, sublime doo wop, trashing surf pop, caustic synth glimpses and catchy brass fields, sometimes reminding of the Saint Petersbourg`s combo Messer Chups by its slightly mocking manner regarding the attitude against pop cliches or the French combo Juanitos by its stabbing blend of psychedelia, surf pop and brass attacks. On the other side, paying a tribute to the early electro pop experiments by The Silver Apples as well. Sometimes the tracks glide into the easiness of chillout pop, exploiting in half-transparent way some well-known pop motives (for example, Edward Grieg`s Peer Gynt). Indeed, the whole is a bulimic attack yet it is a sort of refreshing sonic binge first of all.

Listen to it here

[Old but important] 8bit Betty Too Bleep To Blop (Hippocamp)

If to check out for the legendary Manchesterian label Hippocamp`s (being on hiatus at the moment) download rates at Archive.org you can see Bryan Teoh`s album Too Bleep To Blop sharing bravely the second place with more than 40 000 times (not included the other download sites and servers to this sum). Vox populi vox dei, as it is used to say nowadays. Although five years have already passed since the release date, however, Teoh`s magic powder have been very refreshing up today yet. 7 tracks, based prinicipially on the numbers of chiptune/8-bit/chipbreak/tracker music, being part of this (those) genre (genres), within it recent computer music was started off approximately two and a half decades ago, and maintained previously (cult) popularity to date as well. Teoh is obviously one of the most ardent musicians I have had the privilege to listen to. Indeed, ablaze breakcore rhythms, subtle pace changes, great harmonic sweetness coming forth through autotuned vocals and elements of lollipop and shibuya-kei - even more else, the echoes of indie/shoegaze music can be heard therein. The American's ante is performed on the covering of 8bit`s very technical nature with a lot of emotions and life sense. If to mention all of those extraordinary tracks like And I Know That You're Happy (Ballad of the Lonesome Spaceboy), Reading Rainbow, Nikoma's Theme (Extended Mix) Spooky Loop, the Green Kangaroo, Blast Off!, it might be viewed as a tautological array because Too Bleep To Blop consists actually of 7 tracks only. Teoh`s comeback with his new releases would be very recommended in any case.

Listen to it here

[Artists] Illnathix

Illnathix
Qulture Production
Nihilistic Droid
Shkart
TRASHFUCK NET/Records
Punk Ist Pop
Amduscias
Skrow! Media
Mind Noise Disintegration
Sarutra`s Music

Microcobra Micropopcorn in our heads (XLR)

Microcobra is a 8-bit/chiptune activist-musician from Tallinn, Estonia who had previously released three albums under the labels such as Qulture Production, RUSZUD, and Drill. Micropopcorn in our heads is released under the Estonian label XLR and shows up his affinity toward retrodelic music and old game consoles, also being very keen to samples of such kind of tracks having their origin date from the 90`s or the Soviet era. However, you can sight of drifts having a fuelled drive through smart, camp-y and sometimes slippery taste as well. But it is not the matter in the first place actually - his progressions toward agressive rhythms including some flirt with jungle-paced feeling resulting up in some good impressions (8 Serdec (Telliskivi Hard Mix) ). In fact, though, in the ending part I get a bit of tired riding on it. No doubt, his first release Please, play with me (2008, RUSZUD) is used to sound as his best one continually.

Listen to it here

7.4

[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm

[Vana ning oluline] 8bit Betty Too Bleep To Blop (Hippocamp)

Kui vaadata hiljuti hingusele läinud legendaarse Manchester`i label`i Hippocamp allalaadimisreitinguid Archive.org-is, siis teisel kohal troonib Bryan Teoh`i album "Too Bleep To Blop" rohkem kui 40 000 allalaadimiskorraga (arvestamata juurde teisi jagamiskeskkondi). Vox populi vox dei. Kuigi 5 aastat on möödunud üllitamishetkest, kõlab ameeriklase muusika aegumatult ka tänapäeval. 7 lugu, mis baseeruvad chiptune/8-bit/chipbreaktracker music-numbritel (muusika, mille kohta korüfee Kusnets kasutab väljendit "plurtsbiit"- jätke meelde!). Žanr, millega umbes kaks ja pool dekaadi tagasi algas kompuutrimuusika, on populaarne olnud tänaseni. Teoh kuulub kahtlemata träkkermuusikute säravaimasse plejaadi. Rõõmuküllased breakcore-rütmistikud, sulnid, samas kruttivad motiivid, psühhedeelia, autotuunitud vokaalid, lollipop ja shibuya-kei, isegi indie- ja shoegaze`i mõjusid võib siit-sealt kuulda. Ameeriklase teene seisneb selles, et suudab nimetatud stiili(de) väga tehnitsistliku iseloomu emotsioonide (ja eluga) täita. Koorekihi moodustavad And I Know That You're Happy (Ballad of the Lonesome Spaceboy), Reading Rainbow, Nikoma's Theme (Extended Mix), Spooky Loop, Green Kangaroo, Blast Off!. Tõepoolest, suhteliselt tautoloogiline osutamise üritus, kui arvestada tõika, et album koosneb 7 träkist. Väga ootaks Teoh`i uute üllitistega tagasi.

Kuula albumit siit

[Artistid] 8bit Betty

8bit Betty
Hippocamp
Hippocamp/Archive.org
Lastfm

Teacups - Songs about Yarn (Rack & Ruin)

Rack & Ruin Records on kahtlemata üks neist plaadifirmadest, mis suudab kuulajat üpris tihti rabada. Teacup`i 16-looline reliis kätkeb eneses huvitavaid suundumusi - ühelt poolt on see sugulane hingeülendavale kammerpopile a la Beirut, Sufjan Stevens ja Bark Cat Bark, teisalt ka selle kaaneümbrise stiil ei juhata melomaani valele teele - siin on 8-bit/chiptune`i naivistlikku ja primitiivkõlalist kulgemist. Tõepoolest, kõige muu kõrval on ka kasutatud Nintendo mängukonsoole SNES ja N64. Üks kiht orkestreeritud viiulikätkeid on jäetud põhjale luupima, teistes kihtides on modifitseeritud oktaave, hoolitsetud sedaviisi motiivide ja temaatilise arengu paisutamise eest. Kuigi träkid on reeglina lühikesed, moodustavad need koherentse terviku. Samuti on muusika instrumentaalne, v.a ühe erandiga. Knitting for your Resume (SNES) on kaunis indie-number, mis võiks vabalt aasta poplugude edetabelis figureerida. Ka oleks patt jätta märkimata albumi keskne ning pikim rada Songs About Yarn in B-flat, mis kandub edasi filmimuusikaliku kerguse ja muretusega. Kuigi projekti vedav Richie mainib korra ka KKHS Symphonic Band`i, näib see siiski fiktiivne üksus olevat - mille kaudu oma sümfoonilisi-orkestraalseid ambitsioone "õigustada". Hoolimata erinevatest ning pealtnäha sobimatutest tahkudest resoneerub üllitis õmblusjälgedeta tervikuks. Väga väärt kuulamine igatahes - nii kvaliteedilt kui eripäralt.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Starscream

Starscream
Bandcamp
8bitpeoples
Myspace
Lastfm

Dr. Esc Mulle meeldib rongiga sõita (Jamendo)

3,75 aastat tagasi andis kodumaine artist Dr. Esc välja pika albumi "sOgav ja rÜheline", mille drum`n`bass/jungle`i rütmidest kumas motoorsust, hüpnootilisust, sügavust ning jahedat mõrkust. Ka tegi ta huvitavaid kõrvalepõikeid - sämplides ühest Eesti populaarseimast filmist lõike, chillout-meeleolud ujusid siin-seal ning üks lugu - võib olla ka üllitise parim - India Elevant kõlas ulmelise tech-house`ina. Nauditav meistriteos, millele järg on nüüd ilmunud Jamendo alt (õigupoolest reliisiti album esmakordselt artisti koduleheküljel eelmise aasta juunikuus). Vahepeale jäi ka hiigelüllitis, 150-loost koosnev "Time", mis võttis kokku Dr. Esc-i loomingu aastatest 2001-2008.

Tõsi, vähem kui pooletunnine ning 6-looline reliis sammub natuke teistsugust rida - spetsiifilised jungle`i rütmid on segunenud-vaheldumas ebamäärasemate, happeliste breik- ja mulksbiitidega, mis kokkuvõttes seostub pigem elektroonilise popi kui klubimuusikaga. See on segu j-pop`i kebjakast, kuid kange tallaga tatsumisest, chiptune`i primitivismist, breakcore`i lakkamatutest murdumistest ning kohati omandavad rütmid IDM-mõõtme. Siit kostub ka elektroonilist humpa-humpat (lõpuloo Aega on, et venitada!? teises osas). Kuigi eelkäijaga võrreldes vaeslapse ossa jääv, on see korralik reliis. Ainus erinevus ja etteheide peitubki tsipa liigses pillerkaaritamises, viidete intensiivsuses, mis mitte alati ei kanaliseeru mõjuvaks tervikuks ega salvestu kuulaja mällu. Kuid tugevaid träkke on mitmeid - Minu köögi vaikelu või siinkirjutaja lemmik Siin on üks ingel. Tõepoolest, kellele ei meeldiks rongiga sõita?

Kuula albumit siit

8.0

Punktieren True Colours (Enough)

"Punktieren" tähistab saksa keelest eesti keelde tõlgituna "punkteerimist" või "täpistamist". Täppidest jadade-radade-trajektooride-teede loomist. Peterburi duol Dmitri Krotevitš-Ilja Belorukov on sellele ilmselt praktilist laadi põhjendus olemas. Nad kasutavad suhteliselt uut - umbes viieaastast - elektroonilist instrumenti tenori-on, mida aktiveeritakse käsitsi punkthaaval ning mis tööprotsessis näeb välja kui vilkuv tahvlike.

Duo debüütalbum "True Colours" peegeldabki autentseid värvikiiri -ja gammasid adekvaatses lainepikkuses. Kohtuvad minimalistlikult tukslev abstraktne tehno ja tracker-muusika. Teisisõnu - arvutimuusika algusaastad ja tänapäev. Tuleb möönda, et ei ole eelpoolmainitud sümbioosi varem kohanud nii ehedal ja väljapeetud kujul. Näituseks kohe avalugu Copy/Paste - autechre`likud geomeetrilised helijooned tungimas läbi kileda chiptune-trilli. Järgnevas (Twice Around) hakkavad bassid kestvamalt puurima ja põrnitsema, pruunjad prääksuvad-prõksuvad-krudisevad rütmisämplid siginevad helipilti. Glitch-motoorsus laieneb ning järjekordne metalne rütmimetafüüsika ongi sündinud. Tõsi, vahetevahel ruum avardub - hetkeks - pelgalt uute võimalikkuste paista laskmiseks. Teelahkmed - flashback. Chinatown Rush kõlab kui tekno-transs tulnuklaeva masinaruumist või juhtimiskabiinist. Float(Outro) iva peitub taamal kõlavates layerites, mis lihtsalt paitavad aju. Ideaalselt kõlav lõpuosa - kui Leyland Kirby oleks Autechre`i liige, siis võiks sealt säherdust imesaundi oodata.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Dot.AY

Dot.AY
Dot.AY
Mypace
Lastfm

Paradigm Girders Under A Steel Sky (Noecho)

2001. aastal kokku saanud, kuid alles 2006. aastal salvestama hakanud London`i duo Paradigm (Dante Knoxx & Zakk Altair) reliisis oma esimese albumi “Textured Sound” 2008. aastal, mis aasta hiljem üllitati Noecho Records`i all. Albumil domineerisid külmad, samas emotiivsed kitarripõhised drone-hingused, abstraktne sfääride muusika, musique concrete/found sound/field recording-sulandused (vareste kraaksatused, jutuvada, linnamüra, kahinad-sahinad), taamaorkestratsioonid, helieksperimendid, avatud ruumi salvestused/elektroakustika, sound-art. Vaikus-valjenemine, põlemine-kustumine. Meistriteos (9.8). Sarnasusi helides ning metoodikas võib leida Robin Rimbaud`i/Scanner`i, Boy Swung Tunnel`i ulmeliste hetkede ning Eluder`iga (album “Drift”). Muusika, mis ei tunne (žanri) piire. Õieti küll tunneb - selleks, et neid ületada. Ekspansiivne helind. Duo lähtekohaks on “tõelisuse heli” (true sound) loomine. See tunnusmärgistab “seesugust heli, mida inimesed tahavad kuulda, et tajuda maailma meie ümber”. Tõsine muusika.

Millele osutab üllitise tiitel “Kandetalad terastaeva all”? Taevakatuse metalset kilinat võib siin küll tajuda (Homeless Frequency), aga enamuse ajast ollakse siiski väljaspool taeva alust ruumi. Või on`s see mikrokosmos, mis on ehitatud karkassidesse? Mikroorganismide elu selle sees? Avaloos Clocking In sämplitakse linnamüra sisse mehe-naise deklareerivat jutuvada, ning meeshäält hakatakse moonutama. Hea, et seesugune träkk on albumi alguses, muidu viiks see küll katuse (kergelt) minema. Diggers muudab kardinaalselt suunda - eelmise loo maine sci-fi-hullus asendatakse räpakate ning agressiivsete 8bitilise muusika rütmidega. Chipbreak. Mäletate ehk Lode Runner`it - telekamängu 90ndatest? Ka seal kaevas peategelane teda tagaajavatele kollidele auke-surmalõkse. Alates loost Depth of Field muutub kõik - ulmesõidukid võtavad kursi kosmosesse. Sisenetakse Tühja Välja, üksindus materialiseerub ning hakkab lainetama, mootorite surin valgub Lõpmatusse. Jäine hingus on kuklasse hingamas. Eepiline. Kuni looni Relic Bay, mis kõlab nagu (80ndate) Tangerine Dream. New age`ilik alasurvestatud pseudonaturalistlik atmosfäär ning seest õõnsad kilava saundiga süntekarütmid. Kuigi selles peituv kitšilik element on täiesti omal kohal, langetab veidi albumi üldmuljet füüsiliselt ebameeldiv rütmi kõrgsageduslikkus. The Soil Void teeb käände kurjaendelistesse ämbientvoogudesse. Green Moss on an Ocean Tower liigub minimalistlikel helimaastikel, mida on palistatud linnulauluga. Lõpulugu Gerald's Brew “jutustab” sellest, kuidas mingi suva jorss köögis(?) kolistab ning veega mässab ning kõrvalruumis keegi sünti profaanlikult klimberdab. Tõepoolest, Briti duo on suurepäraselt realiseerinud oma lahkkõlalisuse kontseptsiooni - helipilt on vastuokslik, süüdimatult erinevatesse suundadesse laiali, kuid mis peamine - väljapeetud ning imponeeriv. Võrdluses esimese albumiga on siin vabavormilist freakout-miljööd tunda. Egas ma muidu seda albumit lastfm`is tägides ei saanuks rekordilised 67 ühikut (mis loomulikult ei olnud eesmärk omaette).

Kuula albumit siit

9.1

Hipster Youth Hearse Road Trip (Rack & Ruin)

Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.

Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.

Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Katatsumuri

Albumid:
Synthptomatic (2009, Hamsterloco)












Peanut (2007, Hamsterloco)











Early Snail (Comes Late) (2007, Hamsterloco)











Dishwasher (2005, Hamsterloco)











Lone September Start (2005, Hamsterloco)







Videod:






Katatsumuri lastfm

Microcobra Lunapark (RUSZUD)

Maailm on suur ning väike ühtaegu. Ning selles suuruses on palju avastamata tube ning nurki. Avastasin Vene leibli RUSZUD (mille all on andnud välja albumeid ka seesugused netimuusika suurused nagu Buben, Sascha Müller ning Uior) pealt viite Microcobra`le, Eestist pärit noormehele. Üllatus oli seda suurem, kui selgus, et albumitelt kõlas 8-bitine mängukonsoolimuusika vastu. Ei oleks osanud arvatagi, et Eestis seesugust muusikat tehakse. Tõsi, olen leidnud vihjeid, et aastaid kümme-viisteist tagasi olid Eestis tracker-entusiastid kenasti esindatud.

Oma esimese albumi "Please, play with me" reliisis Sergei E 2008. aastal (RUSZUD`i alla kuulub see ametlikult sellest aastast). Sergei E on oma muusikat kirjeldanud kui naasmist lapsepõlve - ühesõnaga, see saund eeldabki (mingil määral) päikesepaistelisust. Mõjutajatena on ta maininud muuhulgas ka Oleg Gitarkin`i ning Oleg Kostrov`i põhiprojekti Noz dlja Frau Müller ning nõukaaegseid ulmekaid.

"Please, play with me" näitas tipptaset. Breakcore ning chipbreak flirdivad julgelt kvaasijungle-rütmidega, mis kohati omandavad progressiivse funk-electro taaga koos autotuunitud robotvokaalliinidega. Tõeliselt catchy retrofututantsumuusika. Näiteks loos microcalculator Bobby paneb happeliselt psühhedeelne sündiliin katuse mõnusalt lendama. Kui sellele saundile skooriloendur peale pandaks, siis saaksime küll kosmilise punktisumma. Ning kui drum and bass oleks sedavõrd nihestatud, siis sel suunal arvatavasti ei süttiks ka enam ohulambid peas põlema. Tracker-muusika tippteos. Kindel see.

Maikuus ilmunud albumil "Lunapark" võib uusi rõhuasetusi domineerimas tunda. Jungle-rütme on vähem ning chipbreak möllab omas elemendis. Robotlikku retrofutut on vähem - ei kuule enam ei efektiseeritud vokaale ega serotoniini vallandavaid nihkeid-üleminekuid. Samuti rütmide segmenteeritus ning helitugevus selle toetamiseks ei tundu enam sama efektiivne. Tõsi, vokaali koha pealt on üks erand - Mr. Lonely On A Rocket, mis alul kõlab nagu Demis Roussos laenanuks sellele oma vokaali. See on ühtlasi albumi tipphetk - vokaal ja rütm muutuvad ning lugu pulbitseb energiast ja dünaamikast.

Ma ei nuta taga neid helilisi lahendusi, mis võrreldes eelmise albumiga haihtunud on, vaid seda, et asi ei ole enam nii muljetavaldavaks väljundiks kanaliseeritud. Samas tracker-muusika - kus artistid on sageli üliproduktiivsed ning kus seetõttu loominguline tunnetus ja sihid võivad erineda muust - mõni album võib nt 10 aastase intervalli sees omandada paljudest albumitest koosneva kehandi osana hoopis teistsuguse tähenduse. Igatahes korralik album ka praegusel ajahetkel.

Kuula albumit siit

7.6

Ashbrg Observer-expectancy effect (Hamsterloco)

Aleix Pitarch on 29-aastane katalaan, kes on 8-bitise muusika (ka tuntud kui bitpop, chiptune, tracker-music) üks valitsejatest. Ta alustas muusika loomisega sellal - 90ndate lõpus -, kui (sämplipõhine) tracker-muusika hakkas vaikselt massidesse imbuma. Muusikuna oli selle stiili tuntuimaks promojaks kindlasti Alec Empire (Nintendo Teenage Robots`i kehastuses), ning legendaarne Malcolm McLaren rääkis sellest, et sündinud on uus punk-muusika (kusjuures bitimuusikutele ei meeldinud seesugune asiotaaž ning nad tegid ühisavalduse vana peeru vastu).

Tracker-muusikal on eripärane staatus küljes – saades alguse juba 80ndate keskpaigas ning olles ühtlasi arvutimuusika eelkäija, jäi selle staatus popmuusikaliselt positsioonilt vaadatuna siiski marginaalseks. Samas see ei tähendanud, et seda muusikat oleks vähe produtseeritud. Lihtsalt tehnoloogia oli edasi arenenud ning suuremabitiline arvutimuusika võttis võimust ning tähelepanu. Chiptune-saund jäi entusiastides edasi elama. Tänapäeval ei ole esindatuses probleemi – on leibleid (Glitch City; Sociopath), millede albumiühikute arv ulatub sadadesse. Aga ka Pitarch`i leibel Hamsterloco on esindatud kümnete albumitega.

Albumilt “Observer-expectancy effect” kostub ühelt poolt ning ei kosta ka Pitarch`ile nii omast helikeelt. Närviline 8-bitine saund koos sageli mürarohkete rütmide (v.a üks erand), erineva pikkusega toonidega mängimise ning piiksuvate helidega on haihtunud. Lood on muutunud mitmekihilisemaks. Avalugu Uncanny Valley ilmutab end imeilusa meloodia ning hõljuva arranžeeringu kaudu. Mida muud see ikka saab olla kui minimalistlikus seades tänapäevane kammermuusika. Bird People on eelpoolvihjatud mürarohke lugu. Ometi see ei ole vali liigendamata digitaalmüra, mida, olgem ausad, on suht väsitav kuulata. Siinne müra paisub, kogub erinevaid kihte juurde, lainetab ning naudib oma võimsust. Selles saundis näib müstiline jõud valitsemas. Üleüldse - meloodiad albumil näikse pühaliku nimbusega immutatud olevat. Ka järgnevad lood konstrueeritakse müra-vaikuse skaalal muljetavaldavateks väljunditeks. Lood on lühikesed, jõudes enestest maha jätta üksnes positiivseid emotsioone. Igatahes vormilise poole pealt võib sellelt helikandjalt leida rõhuasetusi, mida APlt varem kuulnud ei ole. Kindlasti kuulake (vähemalt) ka Ashbrg`i albumeid Old Toy, Serve Cold ning Diumenge.

Kuula albumit siit

8.7