genus inkasso with interests and penalty (True Call)

By listening to genus inkasso`s 4-track issue, however, my first impression was turned into the next question forms - did I have any idea of it being either a kind of mocking shot to the face of any types of experimental music peers or was it just a relaxing act, offering some satisfaction for the creator? Why did I have the questions and hesitations to be surfaced for? Was it a sheer expression of sonic metaphysics by directing a scraggy finger toward the scale of relativeness, maybe even referring to the end of pop music? What does it mean "interests and penalty" in this context actually? Should I be aware of it at all? Might it be the most genuine sound act ever heard? Nothing special, it is just for some irritations to be evoked.

4 tracks of bumfuzzling, lopsided chromatic areas, consisting of unlimited metallic manipulations and noise-soaken stabs, having lots of dodges aside wrapped in by the embodiment of digital boogies, shitloads of angular, abrasive elements, madly dadaistic repetitions, experiments with gibbering paces, inbetween bleak chamber repercussions and dark ambient-like flash of lights find some moments for to come in. In a word, this is a conception where all elements are mightly loaded with unrestricted chaotic potent running alongside an linear array while conjuring the associations having even no little possibility for place and time because of permanent change chains drifting upon the order through different fractals and levels. In fact, it is so intense that the regularity/beauty can glimpse at times only.

Listen to it here

8.4

Park Bench Trauma Nix (Paragrafo)

My pleasure is to announce that the new label Parafago (obviously from the South America) has been available since the beginning of December, having reached for 3 albums to be released already. In any cases, its first notch by Park Bench Trauma (stupid yet witty name, isn`t?) is bounded up with stroking contradictions and peripheric sonic manifestos. 11 tracks could just be summed up as a mashup activity, for instance, reminiscent of the vast scale of sample/stylistic exploitation by Stock, Hausen & Walkmen. First off, although it consists of 11 tracks the time is quite limited for. Once again, as it is cued yet it is a very strange mess-up veering from electroacoustic/psychoacoustic/old school industrial/witch house-drenched nihilism and austere sound art to likely irony-filled sporadic pop numbers of classical music-based avant-garde, latin rhythms, spoken word, and electronic pop. No doubt, one of them The Neon Bible is a great pop standout, though I don`t know is it the original oeuvre or beatific outtake from elsewhere. Indeed, the anonymity of PBT is its distinct sign, thereby giving no possibility for different kind of side-effects to be surfaced sometime. In fact, there is just the case about music regarding its genuine position to be retained.

Listen to it here

8.4

[Artistid] Kuollut Muisto

Myspace
Svag, Ond og Liderlig

[Artistid] Free-Spoken Band

Jamendo
Qulture Production
Myspace
Lastfm

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)

Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8

Xarhope Always A New House (Very Nice Noise)

Piltide ning ühe kontseptuaalalbumi ("Melodica") põhjal oletades peab Samuel Ufus ilmselt meloodikast samapalju lugu kui kadunud Augustus Pablo seda tegi, kuigi portugaallase muusikaline ampluaa on märksa laiem. Tuntud ka kui avangardpoeet ning Tontura Rural`i kunstirühmituse-sõpruskonna liige, on ta kandnud dadaistlikud ja sürrealistlikud mõjud üle oma helikandjatele. Üllitisi, koostöid ning plaadifirmasid on tal 10 aastase tegevuse jooksul kogunenud märkimisväärselt. Dadaism ja sürrealism leiab väljundi läbi improvisatsioonide, vabas vormis ekspromptjämmide, repetiivse (impro)folgi, maailmamuusika elementide, lo-fi, psühhedeelia/elektroonika, spoken word`i, (free) jazz`i, helipoeesia/vokaalatribuutika (tal on palju ühist näiteks Kreatiivmootori sõgedama poolusega), elektro- ja psühhoakustika, konkreetmuusika/field recording`i ( lindistanud oma rännakuid Lõuna-Euroopas, Ees-Aasias ning Lähis-Idas ning vorminud neist kontseptuaalalbumid) ja palju muuga, segades nimetatud ja (nimetamata jäänud) stiile suva intensiivsuse ning intentsiooniga klassifitserimatuks tervikuks. Tõepoolest, Ufus on ehe DIY-musternäide, demonstreerides väheste vahenditega suurelt loomise võimalikkust.

Käesoleval aastal on Xarhope`lt ilmunud mitu albumit. Ühel neist, 8-realisel "Always A New Home", mis on salvestatud Instanbulis, kasutab Ufus seekord spoken word/psychic music/vaba improvisatsiooni tihedat kombinatsiooni, vormides sellest ühe oma silmapaistvaima taiese. Helid manatakse esile väikese süntesaatori (Casio mt 200), piaano, viiuli, duduki, elektroonika ning suvaliste asjadega. Üllitisel löövad kaasa tema lähimad võitluskaaslased nemraca, alrucini ning minson. Ootamatuim - kui midagi üleüldse saab Xarhope`i puhul selleks pidada! - träkk on kahtlemata Instanbul, kus tõupuhas hip-hop-kontseptsioon allutatakse tempomuutustele, kihtide tasahilju nihkumisele ning heliefektidele mängimisele, kuid vaatamata "vintsutustele"/tänu sellele on see üks selle aasta parimaid hip-hop-näiteid. On ka roometjakapilikku vokaalakrobaatikat/friikauti. Ufus`e koostöö oma pruudi nemraca`ga ei ole esmakordne, pakkudes seegi kord kaasahaaravat psühhounisooni; lisaks pakutakse spirituaalset laulumana kajaefektide ning jazz-impro taamal (Stones Insted Of Money), enesesse süüvimist kriipivate helifragmentide saatel (Burkulmus Adam), biitboksi ja dadaistlikku häälutamist (Conversa Barata), sufi muusika ja deklameerimise ristumist (Osmosis) ning palju muud. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et teos on eksperimentaalne ning spirituaalne - seda nii sissepoole vaatavalt kui ka väljapoole purskuvalt. Äkki koguni universaalne?

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Xarhope

Xarhope
Tonta Rural Collective
Clinical Archives
Very Nice Noise
Green Field Recordings
Electro Rucini
Editora Do Porto
Punk ist pop
XS Records
Pandafuzz
Lastfm

ddaA (Antonis Anissegos / Oliver Steidle) - Zoonoses (Clinical Archives)

ddaA on Berliini duo Antonis Anissegos ja Oliver Steidle - impro, elektroonilise muusika ja jazz`i taustaga respekteeritud artistid -, kes pakuvad 20 minutilise seti improvisatsioonilist müra. Ei peagi eeldama, et 5 lugu oleksid väga eemalseisvad kreeklase ja sakslase varasemast personaalsest helikogemusest. Siin on psühhootilist ning (post-)hardcore`ilikku trummeldamist, lõgisevaid trummitaldrikuid, kuid lisandunud on ka vilisev-sisisev lobit-elektroonika, läbi delay-efekti juhitud trummeldamine (mis justkui pärineks CAN`i 70ndate alguse albumitelt), mis kokkuvõttes formuleerub abrasiivseks hele- ja tumedakõlaliseks lainetuseks. Paljud proto-elemendid on transformeerunud apokalüptiliseks post-trilleriks. Teisisõnu, noise-muusika mängitud jazz`i meetoditega, mille kvalitatiivne tasand saab tugevdust ettenägeliku (lühi)kontsepti kaudu.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Laiila

Laiila
Amduscias Records
Far From Showbiz
very nice noise
Bypass
Myspace
Lastfm

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume (Bandcamp)

No nii, Carlo Barbagallo ja Lucia Urgese on juba jõudnud viienda koostööalbumini. 13. september 2009 on välja toodud käesoleva laivsessiooni sünnihetkena. Taaskord tõestab 25-aastane sitsiillane end Euroopa ja maailma ühe andekaima ja silmapaistvaima eksperimentaalmuusikuna kaasajal. 7 lugu 55 minuti sees. Võib nentida, et ühelt poolt on "Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume" enim lähenenud Barbagallo omanimelise projekti mõnele reliisile - monotoonselt ajjuraiuvad psych-(folk)-improvisatsioonid (Specchi), teisalt pakutakse uusi ja unustamatuid nägemusi. Näituseks lõpulugu Farfalla segab turbulentsidena turmlevat müra spoken word`i, psych-freakout`i ja avant-prog`i elementidega. Helilise hulluse uus kvaliteet! Tõepoolest, mitte mingisugune tavajorsside andetult masinate abil käiatav kräpp, vaid ülim level. Avalugu Poisson sammub monotoonse loomuga improvisatoorse pingestatuse ning math- ja post-rock`ilike elementide vahel. Tõepoolest, psühh-muusika on käesoleva üllitise märksõna. Sogno jätkub kompromissitus avangardistlikus vaimus - erandiks on, et elektroakustiline valgus valgub helimonstrumite peale. Kuulake, kuidas träkk tasapisi areneb vapustavaks industriaalseks õuduseks ekstaatilise kisa abil ja saatel. Oo jee! Oo jee! Järgnevas - M == N - puhutakse terasest torupille, lisatakse ängist tõusvat mana ning kilksuv metalne sämplijupp saadab kokku kupatust. Üha enam meenub siinkuulajale legendaarse CAN`i legendaarne "Tago Mago" - kaherealisele makile salvestatud tulevasi generatsioone valgustanud-valgustav album. Näituseks ka Tout Le Monde - irminschmidtilik süntesaatoritel põhinev psühhedeelne kammerlikkus saavutab apoteoosi - kaikuv, kriipiv, lõõgastav, ärritav - teisisõnu, äärmusi kompiv. Pikim lugu Gigia evib enim lõõgastavat elementi - kuigi algab põrnitsevate vokaalsämplitega, areneb sellest hillitsi õhulisi (post-)rock-struktuure esilekandev eepiline kaunidus - lähenedes ilmselgelt GY!BE eepilisusele -, kuigi rütmis on (ette)hoiatavat metalset moolokit - tõepoolest, loo lõpp sumbubki industriaalseks kaoseks. Ütlus, et kaos on korra ema, peab antud juhul kenasti paika.

Suurepärane teos, mis oma ideelt, teostuselt - järelikult ka vormilt - väärib üksnes maksimumpunkte. Perkele küll, tooge see mees Jazzkaare`le!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Ergo Phizmiz

Ergo Phizmiz
Ergo Phizmiz
Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Moriarty 2000 (master) (Artishok)

Moriarty on Tauno Maarpuu - plaadifirma Odessa Pop boss, samanimelise üritustesarja vedaja, muusikakriitik ja raadiosaatejuht (saade Areaal). Ning muusik, nagu tagajärele selgub. Albumi tiitel viitab tõigale, et muusika on salvestatud 10 aastat tagasi - piraatprogrammidega ning eksprompt-meetodil (lugege intervjuud temaga Penny Lane`i blogis). Nagu torust tuleb. Ja kuidas veel tuleb! Seda juhtub tegelikult harva, kui mõni Eesti alternatiivansambel (nii elektroonika kui indierock) mul tuju rõõmsaks tõmbab. Milles probleem? Eneseirooniat, haavatavust ning hullust on vähevõitu - kuigi tehakse tõsise näoga muusikat ning arvatakse kõlavat originaalsena, lööb reeglina kurnav eklektilisus ning keskpärasus välja. Muusika, mis võib küll sulle korraks meeldida, kuid mis sinu lemmikute hulka ei hakka eales kuuluma. Sellest annab kaudselt tunnistust ka läbilöögivõimetus piiri taga. Nagu Eesti korvpall - kohaliku finaalseeria põhjal paistab kõik kenasti, ent kui välismaalastega kokku minnakse, saadakse paarikümnepunktiline "pakk" krae vahele. Tore ju, et on seesugused promoüritused nagu Tallinn Music Weekend, kuigi sellest üksi ei piisa. Vaja on kvalitatiivset muutust. Kui mu kuri kriitikanool mõjus kellelegi ebakonstruktiivse või -loodetavasti mitte - suisa ebapatriootlikuna, siis mul on ka konkreetne ettepanek - populariseerida tavapärase indie ja elektroonika asemel rohkem lo-fi -ja dada-muusikat. Esiteks - eesmärk kui omaette. Eestit teataks välismaal veidra muusika enklaavina. Teiseks - kui esimene eesmärk ei peaks teostuma, siis mõjuks vähemalt instrumentaalselt - teistsuguse muusika kogemus mõjutaks indiemuusikat uusi suundi seadma, võib-olla saaksime hiljem "Eesti indie`st" algupärases tähenduses rääkida. Eneseirooniat on Eesti muusikas õnneks leidunud. Esimesena meenub Onu Bella - proge-ja punkmees, kes manipuleeris 90ndate esimesel poolel massidega ning suutis paljastada nii mõnegi kohaliku muusikakriitiku väikluse (muideks, eelmisel nädalal juhtusin Põlvasse sattuma ning kuulsin Marta Raadiost Onu Bella saadet Vox Humana, kus ta regulaarselt tutvustab mõnd olulist artisti. Tookord tutvustas ta Liverpool`i post-punk/indie-legendit Echo & The Bunnymen`i. Kella 1 ajal päeval! Respekt.). Samuti meenub Villem Valme-Lauri Sommer´i projekt Tuljak 90ndatest, samuti sellega (osaliselt) seotud projekt NE! ning tänapäevast EDASI ja Kreatiivmootor (ja-jah, rohkem filosoofe muusikasse!). Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsus-strukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses. Omamoodi süüdimatus. "Avastasin" hiljem ka plaadiümbrise, mis illustreerib "2000" vägagi ilmekalt. Mis iganes, aga eputamine ning targutamine on sellest helikandjast kaarega mööda läinud. Motoorsed rütmid, puurivad-õõvastavad industrial-bassijurakad, "ebakorrektsed" saundid. Kraut-techno (Roller). Dada-element sugeneb jägmisesse loosse Rubber Size. Prosto tak (slow) lisab sellele kulminatsiooni - kõik need pitch-heliefektid meenutavad aega, kui sai ise ka lihtsate magnetofonide (play- ja edasi-tagasikerimisnuppudega) ning lintidega eksperimenteeritud, nii et tükid järel! Lugudes on progressiooni, mis hoiab põnevust algusest lõpuni üleval. Algus- ja lõputräkk on lühikesed, teineteisest ja ülejäänust erinevad, kuid täidavad eksplitsiitselt oma rolli (ootamatuse efekt). Kaheldamatult värskendav asi Eesti kontekstis, mis ärgitab lootusi, et äkki leiab see üllitis kunagi endale järje. NB! Tauno Maarpuud isiklikult ei tunne ega oma temaga mingeid kontakte. 

Kuula albumit siit ja siit

9.0

[Artistid] Canoply Games

Canoply Games
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Mu. Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales (Headphonica)

Veel enne kui asuda järama uue aasta (alguse) kurioosumit - Ergo Phizmiz`i kolossaalset, üle 14 tunni pikkust albumit “The Faust Cycle” - , põikan innovatiivmuusika leibli Headphonica ühe teise väljapaistva üllitise juurde.

Kuigi puertoriikolasest trummari Nomar Díaz`i (ND) aka Mu. teos “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales“ on kõigest 35 minutit pikk (14 lugu), on see informatiivselt mahukas. Amüsantne fakt on, et enamus selle eelmise aasta albumi helidest on salvestatud mobiiltelefoni osadest kokkuklopsitud mikrofoni ning fooliumpallikesega.

Teadmata täpselt, kuidas eelpoolmainitud protseduur välja näha võis, keskendun konkreetsetele helidele. ND trummeldab, andes vahetevahel ka vaikusele voli. See ei ole ainult free jazz - see on avangard. Ta - pluss mõned abilised - sämplib trummide kohale pärishelisid - indiaani šamaani(itk)laulu ning piaanohelisid; lisaks on siin veel elektroakustilist metallimüdinat, thrill and bass`i/vabavormilist freakout`i ning sünteetilisi saunde. Ning vahetevahel võtavad võimust etnotrummide põhjad. Teisalt on siin ka pesuehtsat hardcore rock`i (Demi Moore) - seda küll psühhedeelse kaldega. Tõepoolest, albumi pealkirja esimene ots näikse viitavat psühhedeeliale ning teine pool katkestatud-katkenud muusikapaladele. Esimese poolega võib nõustuda, teise osaga mitte. Tegelikult ju ei katkestata muusikat - lood on vaatamata detailirohkusele selgepiiriliselt liigendatud, kuigi samas võivad teineteisest täiesti erineda -, vaid ehitatakse laastava röövkäigu tagajärgedele - väljarebitud sämplite vundamendile. Minu lemmiklugu on Loubriel´s Psycodelic Odyssey, mis põhineb sünteetiliste helide abrassiivsel massiivil, soleerival bassisekventsil, kergel trummeldamisel ning süntekapassaažidel.

Kokkuvõtvalt võib väita, et “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales”`i kõige peamiseks omaduseks on sellega kaasnev vabaduse tunnetus - albumi lõppedes on selge, et helid olid pelgalt vahendid selle saavutamiseks.

Kuula albumit siit

Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)

Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.

Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.

Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.

Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.

Kuula albumit siit

9.5

Paradigm Girders Under A Steel Sky (Noecho)

2001. aastal kokku saanud, kuid alles 2006. aastal salvestama hakanud London`i duo Paradigm (Dante Knoxx & Zakk Altair) reliisis oma esimese albumi “Textured Sound” 2008. aastal, mis aasta hiljem üllitati Noecho Records`i all. Albumil domineerisid külmad, samas emotiivsed kitarripõhised drone-hingused, abstraktne sfääride muusika, musique concrete/found sound/field recording-sulandused (vareste kraaksatused, jutuvada, linnamüra, kahinad-sahinad), taamaorkestratsioonid, helieksperimendid, avatud ruumi salvestused/elektroakustika, sound-art. Vaikus-valjenemine, põlemine-kustumine. Meistriteos (9.8). Sarnasusi helides ning metoodikas võib leida Robin Rimbaud`i/Scanner`i, Boy Swung Tunnel`i ulmeliste hetkede ning Eluder`iga (album “Drift”). Muusika, mis ei tunne (žanri) piire. Õieti küll tunneb - selleks, et neid ületada. Ekspansiivne helind. Duo lähtekohaks on “tõelisuse heli” (true sound) loomine. See tunnusmärgistab “seesugust heli, mida inimesed tahavad kuulda, et tajuda maailma meie ümber”. Tõsine muusika.

Millele osutab üllitise tiitel “Kandetalad terastaeva all”? Taevakatuse metalset kilinat võib siin küll tajuda (Homeless Frequency), aga enamuse ajast ollakse siiski väljaspool taeva alust ruumi. Või on`s see mikrokosmos, mis on ehitatud karkassidesse? Mikroorganismide elu selle sees? Avaloos Clocking In sämplitakse linnamüra sisse mehe-naise deklareerivat jutuvada, ning meeshäält hakatakse moonutama. Hea, et seesugune träkk on albumi alguses, muidu viiks see küll katuse (kergelt) minema. Diggers muudab kardinaalselt suunda - eelmise loo maine sci-fi-hullus asendatakse räpakate ning agressiivsete 8bitilise muusika rütmidega. Chipbreak. Mäletate ehk Lode Runner`it - telekamängu 90ndatest? Ka seal kaevas peategelane teda tagaajavatele kollidele auke-surmalõkse. Alates loost Depth of Field muutub kõik - ulmesõidukid võtavad kursi kosmosesse. Sisenetakse Tühja Välja, üksindus materialiseerub ning hakkab lainetama, mootorite surin valgub Lõpmatusse. Jäine hingus on kuklasse hingamas. Eepiline. Kuni looni Relic Bay, mis kõlab nagu (80ndate) Tangerine Dream. New age`ilik alasurvestatud pseudonaturalistlik atmosfäär ning seest õõnsad kilava saundiga süntekarütmid. Kuigi selles peituv kitšilik element on täiesti omal kohal, langetab veidi albumi üldmuljet füüsiliselt ebameeldiv rütmi kõrgsageduslikkus. The Soil Void teeb käände kurjaendelistesse ämbientvoogudesse. Green Moss on an Ocean Tower liigub minimalistlikel helimaastikel, mida on palistatud linnulauluga. Lõpulugu Gerald's Brew “jutustab” sellest, kuidas mingi suva jorss köögis(?) kolistab ning veega mässab ning kõrvalruumis keegi sünti profaanlikult klimberdab. Tõepoolest, Briti duo on suurepäraselt realiseerinud oma lahkkõlalisuse kontseptsiooni - helipilt on vastuokslik, süüdimatult erinevatesse suundadesse laiali, kuid mis peamine - väljapeetud ning imponeeriv. Võrdluses esimese albumiga on siin vabavormilist freakout-miljööd tunda. Egas ma muidu seda albumit lastfm`is tägides ei saanuks rekordilised 67 ühikut (mis loomulikult ei olnud eesmärk omaette).

Kuula albumit siit

9.1

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai Horror Punks EP (Rack& Ruin)

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai (AWSTS) taga on kaks Rack& Ruin Records`i staari - Gnomefoam ning _ , pluss keegi Bunny. Nad on maininud, et nende lood räägivad karudest, mõrvarlikest munkadest ning zombidest, eesmärgiga manada kuulajas esile kujutlusi mõtete pimedamateist nurkadest. Seesugune koostöövorm, kus osalevad Jaapani ( _ ) ning Lääne kultuuriruumi esindajad, viib koheselt mõtted Kenji “Damo” Suzuki`ile ning CAN`i kuldajale. “Tago Mago” on tugevalt mõjutanud Jaapani müra (nn japanoise) ning psühhedeeliat 70ndatest saati. Andnud tugeva tõuke helihulluse forsseerimisse. Pealegi, sakslased on jätkuvalt au sees Tõusva Päikese Maal. Ka AWSTS`i kunstilistest ponnistustest kõneldes ei saa tollesuunalistest mõjujoontest üle ega ümber. Liigendunud helipilt – põiked erinevatesse stiilidesse, teravad üleminekud, helidega piiritu eksperimenteerimine, rõhutatult avangardistlik, kohati suisa dadaismi langev, pluss psühhedeelne nimbus. Pluss kohatist äratundmisrõõmu pakkuvad meloodilised hetked. Nullindatel viisid CAN`i vaimu kõige paremini ellu Animal Collective ning Paavoharju. Eestis Kreatiivmootor.

Tõsi, debüütalbum “Sweetness& Light EP” (Bearsuit Records) ei langenud veel kaose ning stiilirägastike epitsentrisse, küll aga viipas järgmis(t)e albumi(te) suunas.

“Horror Punks EP” ilmus 2 kuud hiljem pärast esimese EP ilmumist. Kui esimene sisaldas 5 lugu 25 minuti sees, siis uus album pakub 7 lugu 19 minuti sees. Shoegaze-, freakfolk -, ning dreampop-fantaasiad on haihtunud. Avalugu Evergreen no niwa ni kirisame algab ülepakutult - võnklevatele meloodikahelidele ning kesktempos elektroonilistele rütmidele järgneb küll kena kaoseintervall, kuid mis seejärel õnnetuseks õnnelikuks pop-pungiks käändub. Mitte hirmupunk, vaid maitsetunnetuse kaotamine. Järgnev oi-oi! punk näputäie trash-metal`i hullusega mõjub paremini. Kolmas lugu on lihtsa ülesehitusega – primitiivse rütmistruktuuri kohal figureerib alternatiivpopi ning pseudo-hip-hop`i vorme omandav vokaal. Albumi viimased 4 lugu distantseeruvad albumi esimestest lugudest – järelikult ka pungist kui stiilist. Albumi väljapaistvam lugu on Kirkstall! We will strap them to trains! – downtempo`lik meistriteos, mis on rajatud süntesaatorite taevakooridele ning indialikele vokaalelementidele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eelmise albumiga võrreldes on esteetilises plaanis mitu pügalat loovutatud. Helipillerkaar on jätkuvalt suur ning lai, kuid strukturaalselt ei ole muusikas enam seda kohesiivset, üheks rusikaks koondavat pauerit. Pealiskaudsus kummitab.

Kuula albumit siit

7.2

Canoply Games Cthulhucore (Qulture Production)

Canoply Games on Siberist Bratskist pärit projekt, milles osalejad peituvad karmide pseudonüümide Sick soul, Inquisitive mind, Grief ning Doomed world taha. Nad on 3 aasta jooksul üllitanud 6 albumit ning teinud koostööd kohaliku post-rock ansambliga Billion Yellow Birds. Selle aasta alul üllitas Dramacore juba nende best-of albumi. Produktiivsus, efektiivsus, innovatiivsus. Kõlab just nagu turumajanduslik visioon. Nali naljaks, Canoply Games on kõike muud kui seda - nad on kogu oma loomingu vabalt kättesaadavaks teinud ning endid sõnaselgelt kapitalismivastaste loosungitega ehtinud. Selles ei ole ka midagi uut ning üllatavat - radikaalsele kunstile on ikka omane olnud sügavale vasakpoolsusesse või anarhismi langemine. Igal juhul on need 4 (?) venelast ausad erinevalt Manic Street Preachers`i tüüpide sugustest tegelastest, kes ühelt poolt pasundavad padupahempoolsusest, kuid teisalt söövad hea meelega nonde käest, kes vabalt võiks nende esimeseks rünnakuobjektiks olla. Veidi skisoidne olukord, või kuidas? Kuidas siis selle usutavusega jääb?

Canoply Games`i muusikat on iseloomustatud kui erisugustel saundidel ning heliefektidel põhinevat sünteesmuusikat. Kui seda kuidagi žanriliselt piiritleda, siis ma iseloomustaksin seda kui avangard-süntpoppi (või anti-süntpoppi), milles võib kohata viiteid ka teistele stiilidele - põhiliselt modernsele klassikale, spoken word`ile, vabas vormis jätsule, hardcore`ile ning digielektroonikale. Viited mujale on sageli ootamatud, äkilised, tekitamaks pigem kontrastsust
kui uusi suunitletud eesmärke.

Vene eksperimentaalmuusika keskkonna Qulture Production all üllitatud album "Cthulhucore" üksnes süvendab viidete tulevärki ning lõhestumust. Niigi lühikesed Canoply Games`i lood (v.a mõned erandid) on keskmiselt poolteise minuti pikkused ning kuuluvad ennekõike helikollaaži valdkonda. Helipilt on intensiivne - albumi juhatab sisse reipalt svingiv jazz, mis varsti asendub raskete metalcore-riffide, imiku nutu ning ebamääraste rütmimustritega. Kuulda on ka Fantomàs`i naeru samanimelisest legendaarsest 60ndate Prantsuse filmitriloogiast. Intensiivne trillerdamine peatub hetkeks kuuendas loos. The same name peegeldab Canoply Games`i uuest küljest - kinemaatilise nu-jazz`i vaatevinklist. Rasked rifid, õõnes undamine ning intensiivne ja eripalgeline trummeldamine jätkub siit edasi kuni juubeldava lõpuni. Koostisosad püsivad kenasti koos. Müriseb kohati MoHa! ning Mike Patton`i raskekõlaliste eksperimentaalprojektide sarnaselt, kuigi metoodiliselt näib uitavat Chenard Walcker`i ja People Like Us`i mängumail. Ju see siis ongi cthulhu.

Kuula albumit siit

8.7