ddaA (Antonis Anissegos / Oliver Steidle) - Zoonoses (Clinical Archives)

ddaA on Berliini duo Antonis Anissegos ja Oliver Steidle - impro, elektroonilise muusika ja jazz`i taustaga respekteeritud artistid -, kes pakuvad 20 minutilise seti improvisatsioonilist müra. Ei peagi eeldama, et 5 lugu oleksid väga eemalseisvad kreeklase ja sakslase varasemast personaalsest helikogemusest. Siin on psühhootilist ning (post-)hardcore`ilikku trummeldamist, lõgisevaid trummitaldrikuid, kuid lisandunud on ka vilisev-sisisev lobit-elektroonika, läbi delay-efekti juhitud trummeldamine (mis justkui pärineks CAN`i 70ndate alguse albumitelt), mis kokkuvõttes formuleerub abrasiivseks hele- ja tumedakõlaliseks lainetuseks. Paljud proto-elemendid on transformeerunud apokalüptiliseks post-trilleriks. Teisisõnu, noise-muusika mängitud jazz`i meetoditega, mille kvalitatiivne tasand saab tugevdust ettenägeliku (lühi)kontsepti kaudu.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Children Egoism

Noecho Records
Myspace
Lastfm

[Artistid] Zack Kouns

Zack Kouns
Zack Kouns
Myspace

[Vana ning oluline] Axxonn Should You Fear Hell? (Axxonn)

Axxonn`i (ka AxxOnn või/ja AXXONN) elik Brisbane`i tandemi Tom Hall-Ian Rogers`i poolt 2008. aasta lõpus üllitatud “Should You Fear Hell?” koosneb 25 minutilisest loost, mis, tõsi, on jagatud kolme sektsiooni. Album algab hillitsetud ning lummava ambient drone`ina, mis tasapisi areneb-paisub, haarates endasse uusi helikihte (alapealkiri White Glare). Kui seitse minutit on seljataga, algab teine osa elik Stolen Pens From Hyatt - panoraamne lummus lõpeb ning muusika areneb massiivseks pulsseerivaks ning surisevaks helikaskaadiks, mis kõlab nagu mõni doom drone (metal)-bänd maksaks tribuuti My Bloody Valentine`ile (Austraalia duo suur eeskuju). Selle žanrimääratluse juurde võikski rahus jääda, kui käesoleval albumil ei oleks nii tugevat emotiivset elementi juures. Emotiivsust, mida paljude drone/doom/noise (ristand)bändide puhul ei ole võimalik kogeda. Tõepoolest, MBV “Loveless” oli/on tundmusi "häbitult" esilekutsuv album - kitarridest ning sämpleritest (millesse olid süntesaatorite saundid sisse istutatud) hingepaiskuv emotiivne noise. Indiepop`i ja avant-rock`i majesteetlik sulam. Kord intervjuus ajakirjale “Wire” mainis Kevin Shields Cypress Hill´i olulist mõju legendaarse kingapõrnitsemisverstaposti salvestamissessi eel ja ajal. Mõeldes ka sellele, kui palju on “Loveless” mõjutanud eksperimentaalelektroonika/inditroonika artiste (tuntuimatest kindlasti Fennesz, Pluramon ning Tim Hecker), on kummastav näha, kui lähestikku võivad teineteise suhtes asetuda pealtnäha väga erinevate muusikate lingid. Loomulikult, konkreetsed mõjutused siit-sealt ei tohikski lihtlabaseks matkimiseks muutuda. Meisterlik looja mõistab eeskujusid inspiratsiooni- või sünteesiallikana. 15 minuti paiku omandab Axxonn`i helipilt viimase kuju. Shit Rainbows (And Unicorns) ajal tõusevad keskmesse hüpnootiline post-industriaalne trummimüdin/doom (post-)disko ning vuhisev fade in/fade out-efektidel baseeruv eksperiment. Suurepärane album, mis esiteks põletab kuulaja meeled puhtaks ning seejärel annab kahekordselt tagasi. Kolmekordne tasu, uskuge mind!

Kuna tänapäeval on seesugune saund populaarne ning olulisimad tegijad teada-tuntud, siis seekord oma soovitustes piirdun üksnes Axxonn`i-suguste (suurepäraste) Austraalia artistidega. Võtke ette Whalehammer, A Beautiful Machine, No Anchor (samuti Ian Rodgers`i bänd), UN, Circle of Lebanon ning purgatoorium võib uuesti alata. Ah jaa, varsti on Axxonn`ilt ilmumas uus album.

Kuula albumit siit

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)

Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9

Cyclofillydea Bunker (R.A.I.G. Accessory Takes)

Cyclofillydea on elektroonilise muusika projekt Venemaalt. “Punker”, “varjend”. Kui militaarsest vaatenurgast edasi juurelda, siis ka vastupanu- ning sõdimiskoht. Mille eest on vaja ennast varjata, millega võidelda? Kas peavooluaktidega? Muusikatööstusega? Nendega, kelledele anonüümne mass millegi eest maksab? Maksab nähtavasti mitte konkreetse muusika, vaid identiteedi saamise eest. Selle eest, et olla nagu “nemad”, olla “sees”. Saada karja liikmeks, et omandada ersats oma puuduliku "mina" täiteks. Osta endale elu. Peaasi, et pääseda ringi sisse. Hoolimata sellest, et ringi sisse pääsemine võib nende inimlikku väärikust vähendada. Muidugi eeldusel, kui on (veel) midagi kaotada. Neid ringe on tänapäeval mitmeid – ka underground-ringkondades. Olla tsitaatidest ning märkidest täidetud ilma sügavama maailmapildita selle taga. Toppida endale halenaljakad kaltsud selga ning lakkuda ennast täis nii, et ei jaga mütsi ega ööd? Ühesõnaga – kui palju on selle kõige taga printsipiaalsust, veendumust? Indiviidi ideaaliks ei tohi olla ebamäärasus, s.t läbiv vastandlikkus. Nagu aastaid tagasi Tõnis Kahu Eesti Ekspressis kirjutas, et tema jaoks on oluline credibility – usutavus ehk millegi usutavana võtmine. Mood on see, mis dikteerib inimese käitumist. Mis on moeilmingute iseloomulikem omadus – domineerida mingi aeg, et siis ära langeda, millegagi asenduda. See kõik toodab inimestes pealiskaudsust. Muutuste, hävingu kultiveerimine. Tänapäevane surmakultus. Pealiskaudne inimene on sihitu – on just nagu kõikjal, tegelikult kinnitumata kuhugile. Mainekujundajad...igasugused mainekujundajad VÄIDAVAD meile, mis on IN. Kes müüvad IN-i, luues mulje, et ei olegi inimeste asi mõtelda, mis on õige. Sest nemad on ju spetsialistid, nende käes on "adekvaatsuse" monopol. Ning kui reklaam on edukalt turustatud, siis algab vastastikune stimuleerimine – massid-sootsiumid nõuavad moodi ning vastupidi. Lumepall on veerema pandud. Ning niimoodi legimiteeritaksegi eimiski - tühjus. Tühjuse-simulaakrum. Nagu kinnisvaramull majanduse tuiksoones eldoraadotunnet tekitamas. See on sinekuuria üks tänapäevaseid ilminguid.

Cyclofillydea-tegelased on nähtavasti õnnelikud inimesed. Piiterlaste muusika on moeväline. Muusika, mis on motiveeritud vabast tahtest ning jumalikust hingusest. See on nende esimene helikandja, mis on produtseeritud stuudisiseselt. Varasem looming oli mängitud visuaalide saatel laval. Ka meie Kismabande – samuti alustanud 1999. aastal – jälgis pikka aega samasugust mudelit (v.a mõned lood kogumikel). Küllap nende alguspunkt oli ka ilma üldisema sotsiaalse vajaduseta. Nende muusikalise kontseptsiooni eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalset, antud kontekstis eksternaalset atribuutikat – ilusaid poisse ning tüdrukuid, turumajanduslikku kalkuleeritust, “pailapse”- või siis bitch`i imidžit– seda, mis peale helide kombinatsiooni peaks mingit sootsiumit ühendama.

Eksternaalne aspekt ei ole nende probleem – nende tahe on ennast väljendada. Piipitav ning roomav elektroonika, mis liigub mööda inimese närvikanaleid. Üks närviimpulss teisega kokku põrkamas (Bunker I). Või siis Bunker II – imekaunid orkestratsioonid veeremas mõõduka metallitoksimise taamal. Ilu ja ülevus tekib printsiipide maailmas. Järgnevates lugudes on ka märksa teravamat essentsi – raskeid rütme (Bunker III ning VIII) ning elektroakustilist kammerlikkust. Vinajaid orkestratsioone. Tumedat ambient`i ning industriaalset illbient`i. Katedraaliorelite passaažide ning spoken word`i segu (Bunker VI). Sireenihelisid. Kvaasipuhkpillitamist (Bunker IX). Albumi lõpetab kahes osas All The Pretty Little Horses. Esimeses, pikemas osas on algus pikitud vinajalt lainetava kihiga, millega loo keskosas liitub kaunihäälne sireen. Haldjalikud tilinad, õhuvoolude mühin. Müstiliselt kaunis. Teine, lühem osa loob mulje nagu oleks pikemast versioonist vokaallõik üle kopitud ning vokaal võimsamaks masterdatud.

Kuula alumit siit

8.9