Kuvatud on postitused sildiga Drone folk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Drone folk. Kuva kõik postitused
2/08/2011
1/21/2011
dustdevil & crow while speaking softly you can hear the insects sing (Bandcamp)
While speaking softly you can hear the insects sing is the sophomore album by dustdevil & crow, however, in the meantime having got a solid addition regarding the line-up subsequently consisting of Michael Duane (guitars, basses), Bendle (voice, inept guitar, junk percussion, jaw harp, organ, low tech digital mischief), Aboombong (drums, percussion, treatments drones), Delphine Sayre (voice), Rob Tarana (violin), and Nick Toombs (guitar, field recording) at the moment. Indeed, all of those artists and their roles are very worth to be emphasized out. Here are represented 11 tracks, making out an idiosyncratic mix of post-rock, avant-garde, chamber rock/folk, dark-hued folk, psychedelia, and more concretely, having obvious influences from the 60`s British psych-folk, drone folk, some decades later appeared concept-based vanguard guitar workouts, and fuzz-filled or other feedback-based experimentations. Regarding the recent case, indeed, it is quite hard to draw difference between the kind of post-folk and post-rock. Yet, it would not have made up any difference at all if the basic ground were rubbish. Moreover, the sextet has even their own "pop song" (Breathing In). In a nutshell, it is a wide-opening yet subtle killer giving no chance for a listener to be realized out with some listening times.
Listen to it here
9.5
1/12/2011
MMOSS i (Bandcamp)
This Bostonian quartet sounds as if the late period Beatles meets the 60`s (British) psychedelia and folk-ish outsprings, and even Inspiral Carpets-alike baggy-infused grooves and Spacemen 3/early Spiritualized-esque roughly fluttering long chords at times. The 18 trippy paths on dusty keyboards (Hammond and Farfisa organs), spaced-out flutes and horns, doo wop-ish backdrops, a bit mutated yet suggestive vocal lines and whimsical rhythms and some irregular instruments like shruti box, dulcimer and cellos or just the unusual approach of the drums in the embodiment of shamanic vibe bounce sets are stretched out to be formed up into astonishing universes. Sometimes it will be "forgotten" to keep moving on drone-ish mode. Full of great harmonies and catchy turns, having found out its magnificent balance between the kind of hippy prog and experimental touch, between the tendencies of going toward the past and nowadays.
Listen to it here
9.7
11/01/2010
[Old but important] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)
In fact, the Exeter-based musical group of 10-20 members should be a legendary one, not only having some cult reputation among dedicated music lovers. COTD is through its line-up closely related to the other collectives and projects as well (for instance, A Tiny Window; Ail Fionn; Dongas The Tribe). Their soundscape is involved in hypnotic jam sessions, impressive pictures of art-y folk music, having the closeness to natural and organic soundscape and depthness inbetween and beyond the layers, playing up a lot of meditative psychedelic circuits, thereby constituting up as powerful uniqueness and intelligent variety finally. The array of Exetrians` instruments is similarly impressive one, including the music-oriented instruments, and artifacts as well. However, if you take some time to getting enjoyed them you shall have to reserve a couple of hours, because the most of sessions are up there into this tendency. And the UK-based collective is not limited to the sound conception only - I strongly recommend to you to visit their site and read their argumented views about many phenomena and manifestations (including music business). Let`s them speak and you'll definitely get some (self-) reflection.
Unlike the most of their experiments these are not usually filled in very surreal, darksided feedbacks and echo effects which by the side are injected with gorgeous mystical attitude. But it is the case of Compilation 8. You can meet some free form improvisations, electro-acoustic ambiences, and psychedelic sonic conceptions. And indeed, over a long period some low-end (and shamelessly undervalued) electronic keyboards and electronics/sampling units have been exploited. If Kemialliset Ystävät`s frontman Jan Anderzèn expressed once devout hope that his music would be in certain way to be related to the outer space having its very goal in this way while it can be said that obviously by Matthew Watkins` curated band sounds into the universe for sure. A seemingly simple journey on the one hand, it expresses a static (or in a minimal way sounding) sonic trance on the other hand, within the borders of the high-level articulatedness the progressions of sonic algorithms are getting even more visible with coming to the end. In fact, it does not create any kind of tensions or frictions while flowing into transcendental meditations. In a more concrete way, through comparisons, here is a link of kinship with Six Organs Of Admittance, and Spiritualized to be found, although, in a much deeper embodiment. An astonishingly deep stuff.
Listen to it here
10/11/2010
Multi-Panel Train Times For Sway (No-Source)
Utrecht`ist pärit Ludo Maas läheneb 2004. aastal salvestatud, kuid muusikatööstuse radaritele nähtamatuks jäänud albumil folkmuusikale tervistavalt nihestatud ülekandega, andes nimetet žanrile uue mõõtme ja vitaalsuse. Tõsi see on, et noore hollandlase muusikat iseloomustab tabavalt multipaneelsuse mõiste, andes seeläbi võimaluse kokkupuutepunktidele ning ohtratele vihjetele.
13-looline album on täidetud meloodikalaadsetest progressioonidest, drone-liinidest, shoegaze`i mikroskoopilistest fookustest, strummivatest akustilistest kitarridest, minimalistlikust elektroonikast ja IDM-rütmikast, lehmakellaindie`st ning lo-fi-laadsest koendist. Vahetevahel paisuvad osad mini- ja kvaasisümfooniateks, teinekord sumbub helijoon kestvasse hillitsetusse (kuigi see on kaunis sumbumine). Eriliselt märkimisväärt on modernklassika ja ambient`i vahele paigutuvad sünkjalt tüüned osised. Omaette väärtus on Maas`i värelev ja varjuküllane vokaalmaneer, kaasates vahetevahel ka amsterdamlanna Pien Feith`i (sooloEP "The Wilderness Sound" aastast 2007, samuti osaline ansamblites The Very Sexuals ning Neonbelle) - kelle vokaal justkui pärineks tänapäeva Põhja-Ameerika eksperimentaalfolgi traditsioonist -, pakkudes suuri momente. Keskmise inditroonilise muusika anonüümsusest kontrastselt eeskujulikum üllitis.
Kuula albumit siit
9.3
9/27/2010
[Vana ning oluline] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)
Exeter`is baseeruva ning reeglina 10-20 liikmest koosneva rühmituse (kuigi koosseis ei pärine üksnes Uduselt Albionilt) ning sellega tihedalt seotud kollektiivide (nt A Tiny Window, Ail Fionn, The Dongas Tribe) kogumikud peaksid ideaalis legendaarsed olema. Hüpnootilised jämmid, impressiivsed folkkujutluspildid, looduslähedane aura, kihiline ja kihtidevaheline sügavus, psühhedeelsus ning ka kordumatus. Intelligentne mitmekesisus. Ning võimas pillipark - kuhu kuuluvad nii pärisinstrumendid kui artefaktid - loomulikult. Varuge nende nautimiseks aega - kogumike pikkused ulatuvad sageli paari tunnini. Kui mul vahetevahel saab kirjust popmuusikalisest situatsioonist villand, panen mõtete puhastamiseks just COTD-i peale. Ning nimetet kollektiiv ei piirdu üksnes helilise poolega - soojalt soovitan külastada nende kodulehekülge ning nende ratsionaalseid, erudeeritud ja argumenteeritud seisukohti paljude fenomenide ja ilmingute (sh muusikaäri) kohta siin ilmas. Uurige ning saate kindlasti targemaks.
Erinevalt enamikust kompilatsioonidest eksperimenteeritakse käesoleval vokaaliga-sürreaalsete häälutustega, sünkjad feedback-pannood ja kajaefektid lisavad tervikule müstilist nimbust. Siin on märksa enam nurgelist vabas vormis improvisatsiooni, elektroakustilist puru, psühhedeelset ja ruumilist-kosmilist helikudet ja kontseptsiooni. Ning tõepoolest, üle pika aja kasutatakse taas elektroonilisi klahvpille, sämplereid ja elektroonikat. Kui Kemialliset Ystävät`i liider Jan Anderzèn avaldas lootust, et tema muusika võiks mingil moel ilmaruumiga ühilduda, seda representeerida, siis 40-aastase Matthew Watkins`i poolt (rohkem või vähem tinglikult) kureeritava ansambli heliuniversumi kohta võib seda kindlasti väita. Näiliselt lihtne, kuigi tegelikkuses põhjalikult artikuleeritud muusika. Ühelt poolt rõhutatult staatiline (või minimalistlik), teisalt progressiooni algoritmidele allutatud. Ning see ei tekita hetkekski negatiivset pingestatust või hõõrdumist. Transtsendentaalsed meditatsioonid. Siin on sugulust nii Spiritualized`i kui Six Organs Of Admittance`iga, samas märksa sügavamatele retkedele suundudes. Väga diip.
Kuula albumit siit
8/31/2010
The Goner Bitemarks EP (DFBM/Bandcamp)
5-liikmeline Stockholm`i punt on viimase paari aasta jooksul reliisinud 3 limiteeritud koguses albumit ("Halartrallar", "Hind Hand", "Haven"). "Bitemarks" on nende esimene EP, koosnedes viiest meisterlikust träkist. Psühhe(deelia), improvisatsioon, gootika/noir, drone ning minimalism sulavad üheks folkalgoritmide kaudu. Tõepoolest, neofolk/dark folk, klassikalise folgi väljund ning psühhedeelia leiavad ühise osa ning seismas kõrvuti teineteisega. Keskaeg, minevik ja tänapäev saavad käesoleval albumil üheks. Viiulipartiid - kvintett ise ongi rõhutanud koostööd Emma Wahlgren`iga -, tasahilju paisuvad-progresseeruvad meditatiivsed orelipassaažid, distinktselt artikuleeritud kitarriakordid ning taiest lõpetava Oakmulgee Creek`i viimast kahte minutit täitvad naturaalhelid looduvad orgaaniliseks universumiks. Sugulushingedest vääriks esile tõstmist Espers ja Anahita (ühisosa: medievaalne aktsent), Six Organs Of Admittance (eepilisus) ning Death In June (tumetooniline viskoossus).
Kuula albumit siit
9.3
6/08/2010
Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)
Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).
Kuula albumit siit
9.6
4/04/2010
Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)
1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?
"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.
Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.
Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.
Kuula albumit siit
10.0
3/07/2010
[Vana ning oluline] Zack Kouns A Catalogue Of Erica's Misfortunes (Clinical Archives)
Zack Kouns on radikaalsete vaadetega ameeriklane, kes räägib kunstist revolutsioonilises (ja loodetavasti sümbolistlikus) võtmes, kus instrumendid kui pealiskaudsed vahendid peaksid olema asendatud kuulipildujate või muu seesugusega, mis raputaks ja hävitaks tänapäeva inimese (post)modernistlikku tunnetust. Eeldusel, et helide loomise võimalusi on väga palju, ning kuivõrd enamus kontseptsioone ebaõnnestub originaalsuse püüetes, siis võib tõdeda, et kunst on alla käinud. Põhjus peitub nimelt selles, et kunstilised ambitsioonid on eesmärgistatud tavapäraste sihtidega, mis omakorda annab märku dekadentsist ühiskonnas ning inimeste vaimus.
Teisalt tuleb küsida, et kas Zack Kouns ise suudab oma 3-loolisel debüütalbumil (2008) midagi uut pakkuda? Vastus on nii ja naa. Ühte ja samasse jõesängi on võimalik kaks korda astuda - ilmselgelt pärineb tema kontseptsioon La Monte Young`i ja tema sõprade (Angus Maclise, Tony Conrad, Marian Zazeela, John Cale) minimalismi ja drone-kontseptsioonist. Ka kasutab ta lihtsakoelist analoogvarustust muusika salvestamiseks. Teisalt ühte ja samasse jõkke ei ole tõepoolest võimalik kaks korda astuda - sitaritest ning elektroonilistest torupillidest välja võlutud pikad akordid on palistatud elektrooniliste efektide, häälutuste ja (India) raga-lauludega, keelpillinäpete ning vabavormiliste trompetisoolodega (Kouns`i pillipark on muljetavaldav, sisaldades kokku umbes 30-40 instrumenti), olles seeläbi mitte nii väga ortodoksne minimalist. Keskmises loos lähenetakse üldse Ameerika Primitivismi traditsioonile. Lisaks tuleb arvestada ka tõika, et järg "I lift my hands against the gods" eemaldub märgatavalt debüütkontseptsioonist. "A Catalogue Of Erica's Misfortunes"`i üldine narratiiv on rajatud intensiivsele inimlikule kogemusele, mis jutustab ühe naise hullusest ja kurbadest kogemustest suhetes oma liigikaaslastega.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)