[Artists] Wyrm

Wyrm/Bandcamp
Lastfm

Wyrm In The Hills, The Cities (Bandcamp)

Actually quite much is changed since Wyrm`s previous, 2-track release We Cannot Hear The Stars (2010). Indeed, the US-based project has abandoned their minimal, low-frequencied noise vibrations (The Unknown Is Infinity), and secondly, partly, electronic-infused post-rock concept (We Cannot Hear The Stars). Or the way round, a new, also 2-track album can be dealt with as the sequel and progression of the last named track on We Cannot Hear The Stars, making out difference in more epic, static guitar-riffed appearances. More concretely, the wide, potent-buzzing basic layer is fringed by a few elements, for instance, loosely pulsating rhythms at times, moreover, which are almost unheardable and at the closure of the issue seem to be just the set of vibrations of the album`s integrated, seamless parts. Notwithstanding its radical drone/drone doom/drone metal/drone doom metal husk, and regarding its almost invariable, almost endlessly emitting drone-based soundscape, indeed, by the very minimalism-esque type of conceptual approach it has managed to get into much bigger joint area with minimal music composers like La Monte Young, Terry Riley, and even Steve Reich, rather than ordinary metal bands. No doubt, Wyrm`s issue has very pragmatic sense and field of application - it is might be directed for individuals who are searching up for help to fix up his/her minds. Indeed, it is a very relaxing trip into the infinity.

Listen to it here

8.9

Steven Porter Vacu Sessions 3 (Vacu Sessions)

The first and last time when I reviewed an artist (Sturqen) under the label/blog/community Vacu Sessions, I mentioned then the label is "obviously from Finland". Actually it is the Portugal-based label, having been offering solid help for soundscapes classified between music and non-music (or a peripheric side of music) to be surfaced again and again.

Steven Porter is an artist`s pseudonym behind which are hidden Yuji Kondo, and Katsunori Sawa from Kyoto, Japan. Lots of things will be happened in those 27 minutes of one track recorded in Honen-in Temple. The issue is fulfilled with a lot of turns, breaks and variable gears shifting forward and back and having its irritating outputs through effervescent facets, however, thereby it is not wrong to be considered the whole a kind of radiophonic art, for instance. More detailly, besides the chopped-and-cut-up singing at the beginning the entries of opera singers and baroque-esque wraiths are intentionally represented here, bringing forth an emotion-loaded side. On the other side, the basic core is carried along on musique concrete-infused electro-acoustic overthrows which side-effects will be developing and channelized into broadening yet intense buzzscapes and desolate industrial ambiences. In a word, it is an interesting, open-minded construction through the forging of diverse genres and evoking of wide-scale perceptions.

Listen to it here

9.2

aboombong amnemonic (Bandcamp)

First off, it is quite hard task to figure out in which way should aboombong`s new album/third album in turn be classified up to. However, it is a creatively destructive blend of diverse styles in the middle of it the prefix "post" is set up. Yet, JC Thorne`s music, even when you are used to be familiar with different sorts of musical genres, but despite of some closeness it sounds like the science fiction in real time. JC Thorne is a resident from Seattle, who has played in a dozens of ensembles during last three decades, though, it is very little known something about him. In the same way, some analogy can be drawn with Swedish krautrock/space rock/experimental rock outstanders Joxfield ProjeX, which is obviously curated by the two 60-years-old men.

The opening Cheshiahud Loop sounds like a smog-buried and neurotically repeating Holy Fuck. From Cracked and bloodied Fingers deepens further to increase the smog consistency while shoegaze and space rock frames do catch fire and begin to melt and seemingly slide away. More concretely, over 10 minutes of pure ecstasy can be discovered from here. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam is played out through a very wide range of musical instruments (including shitloads of ethnic music drums and bells), yet, the very result is based upon a ticking loop of a hypnotic guitar gear in space rock/krautrock regime. 18-minutes of elemental enchantment, which could easily be considered the 21st century Hallelujah (CAN`s Tago Mago), or Krautrock (Faust`s IV). The epic alchemy, the way how to come over to my opinion essentially. Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey does acquire monstrous dimensions via demolishing drums and scratching guitars while retaining its majestic façade. The anxiety and anger on the track could almost cut with a knife. The album will be stopped off after Noon which is billowy/expanding/spasmic ambient drone metallic refuse, thereafter the whole can be summed up as a monster hovering above everywhere. This is a kind of eclipse of the sun, played up with an experienced know-how and outrageous energy swoop. In fact, one of the most astonishing releases of 2010, for sure. Enjoy and take care of it.

Listen to it here

10.0

[Artists] Fescal

1798
Bypass
Black Square
Fescal/Bandcamp
Lastfm

Caustic Reverie Remainders (Jamendo)

Have you ever listened to a least one of the fiveteen albums by Bryn Schurman (also know as TheForgotten)? I meant just an one time at least? In fact, Remainders is not an album on its own terms though, being compiled of different tracks having had no locus on the previous albums. In fact, Schurman would be called as the king of metallic drone music, whose monotonic soundscapes and minimal sonic conceptions are paradoxically fulfilled with a lot of warmth and powerfully conclusive feelings. It seems like a logical follow-up to the tradition of minimal composers for nowadays. Or you can imagine it as if La Monte Young or Angus Maclise would have sat behind a computer board and building up some new frontiers within borrowed borealic aesthetics of Tim Hecker. Yet might there be any adjectives to describe the whole in a better way? "Caustic reverie", it would be an obvious answer, though. A lot of impacts are associated with it - the nothern lights shimmers, elemental dust-coloured iceness, epic sub-classical approach, creeping microtonal dirges and subtle hiss-inclinedness. No doubt, it could be thought or illustrated out in other ways also, speaking out the very pictures-evoking soundscapes, or even a new kind of metaphysics (no contradictions between the sounds being contrasted up against the history of human thought and word). It also does sound as a pessimistic approach not being ready yet and probably never to believe in the positivism of technical progressions which is felt into a bumpy nightmare being paralyzed by remote breathes and oncoming steps of malignant robots ready to march on to have a part of destroying the human being as a species for tomorrow. The music of this kind with ambient drone feeling bound up with a pessimistic emotive declination I am used to tag it as "dystopbient".

Listen to it here

9.5

[Vana ning oluline] Deep Magic Balance (Deep Tapes)

Kalifornialane Alex Gray (ka tuntud ansamblist Dream Colour) on geenius. Mitte sellepärast, et ta suudab omi kassettalbumeid sold out`ini realiseerida, vaid tema helikeel tundub kordumatu peegeldusena (muusikute puhul usume, et nad lähevad transsi, pannes oma hingeseisundid albumitele). Kas märgilised viited kosmosele osutavad ameeriklase astraalkehastusele?

Tema debüütalbum "Balance" - reliisitud eelmisel aastal 20-minutilisel tape`il, koosnedes kahest 10-minutilisest träkist - peegeldab monumentaalset staatilisust, võimalike parameetrite ja taustsüsteemide hangumist, transtsendentset mõõdet ja ambitsiooni. Süntesaatorite soojakõlalised (pop)drone`id on vaheldumas mitte vähem sugestiivse kosmilise süntesaatorirütmika ja helklevate trillerdustega. Teises loos kaasnevad ka improvisatsioonilised elemendid, muutumata kuidagi jazz`iks. Meenutab pigem Tangerine Dream`i kaemuslikemaid ning transsi lukustunud hetki ("Rubicon", "Ricochet").

Kuula albumit siit

[Artistid] Lengua Mortuoria

B.P.M Front
Lastfm

Unterschwellige Einheit Nachtarbeit (Jamendo)

Prahast pärit punk- ja death metal-muusika taustaga produtsent - kes on üllitanud elektroonilist muusikat eelmise kümnendi keskpaigast saati - on tuntud mitme pseudonüümi poolest. Nime Mähren Techno all korraldab ta laivakte, Port80 viitab tema (tech-)industrial-muusika ihalusele, oma esimese üllitise "My Music" reliisis ta Sivitz`ina ning mahedamad asjad on koondunud Unterschwellige Einheit`i alla.

"Öötöö" on esimene album viimatimainitud nime all. 8 träkki, mille mahedus tuleb atmosfääriliste elementide ja piaanoklimberduste (noorest peast õppis klaverit) kaudu esile. Kuid põhiline iva seisneb industrial techno robotroonika ja atmosfääriliste kihtide üksteisega segunemises või siis üksteise alla vaheldumises. Loomulikult on see veidi üldistatud pilt, kuivõrd kõiksugu elemente on märksa rohkem (gabber`i elemendid sissejuhatavas 06-s, bubblegum-rütmid industriaalsete kraabete vahel, plekised rütmid, lõpulugu viera peegeldub üleüldse läbi ambient drone`i prisma). Miinuspoolelt tuleb mainida mõningast profaansust, mis kumab läbi aeglasematest hetkedest (mittemidagiütlev staatilisus ning kuivus). Kuigi sarnast saundi on varem lademeis (ning paremini) toodetud, tuleb mainida, et väärtuslikud 25 minutit ikkagi.

Kuula albumit siit

7.5

[Artistid] Aboombong

Aboombong
Aboombong
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] 1g0g Ice Cube (Haze)

Laivesinemine, helikunst, ämbientmuusika ja sünkja drone`i segu, konkreethelid, spoken word, sosinad ja palju muud. Ja nii edasi ja nii edasi. Autoriks 1g0g ehk Gosha Solntsev, kes muuseas kuulub kultuslikku helikunstirühmitusse Noises Of Russia, ning teos on esitatud kui helind butõ-teatri etendusele Anikušini skulptuuristuudios Sankt-Peterburgis 2008. aastal. Peaaegu 54-minutiline teos, mis nõuab keskendumist, kuivõrd progressioonis peitub tegelikult selle teose tuum. Üleminekud on sageli pikad ning seetõttu raskesti märgatavad. (Nagu slaidid või kaadrid, mis märkamatult vahetuvad). Sugestiivseimad hetked täidavad viimast kümmet minutit, mil sulpsatuste taamal kõlab soomekeelne hällilaul. Taies algab eikusagilt, kasvab ning areneb kirikukellade kõminaks ning minimalistlikuks tininaks (meenutades teelusika heli tassis), kuhu hakkavad tasapisi lisanduma sõlmhelid, monotoonne trummeldamine ning abrasiivne helikude. Ning sealt edasi tulevad uued helid ning elemendid, omandades läbi filtrite uusi varjundeid. Keskmises osas äratab tähelepanu soomekeelne jutlus, mille taamal luubivad sitarid. Seejärel kuni hällilaulu alguseni täidavad vahemikku tumedakõlaline ambient drone ning kirikulaulu kaja ja pomin. Tõsi, kõik see kulgeb algusest lõpuni vaikelulises võtmes. Tajusin ka seda, et soomlaste metsafolgil on käesoleva teosega väga palju ühist.

Kuula albumit siit

Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)

Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

aboombong amnemonic (Bandcamp)

Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] Take Pills Die 07.04.23 Dead Sea Parting (Take Pills Die)

Richmond`is resideeruv Andrew Julian Cauthen on produktiivne muusik, kes on reliisinud oma label`i all üle 90 albumi. Sotsiaalses plaanis väga kriitiliste ja radikaalsete vaadetega jänki muusikas - Take Pills Die on muideks ironiseeriv viide ühele tänapäeva elumotole/tüübile - võib tajuda paljusid elemente, kus põhituuma tinglikult moodustab happeliste sündisaundidega eksperimentaalne IDM. Kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud "07.04.23 Dead Sea Parting" on erand selles osas. 19-minutiline träkk (milles olevad pausid näivad vististi erinevatele osadele viitavat) on autori sõnul inspireeritud Stars of the Lid`ist (omalt poolt lisaksin veel teise, kaaslinlastest legendi Labradford`i mõjud). Vaikselt kulgev sümfooniline voog tõuseb-liugleb-langeb, kahaneb-paisub, jättes maha eepilised ja südantlõhestavad kontuurid. Helides on kuulda ka musique concrete`i põiminguid - mis on kooskõlas ameeriklase looduslähedaste vaadetega - ning kummituslikke, justkui kaugustest läbi udu kumavaid aurikusignaale. Cauthen oskab mängida helide ning kuulajaga - liblikatiiva löögi efekti kutsub käesoleva kuulamine esile, kuna üksikud helitehniliselt esilekutsutud mullistused-kollapsid raputavad massiivselt minimalistlikku kulgemist. Üks impressiivseimaid albumeid kaasaegse klassika-ämbiendi-drone`i konkreethelide ristumisalalt üleüldse. Kuula albumit siit

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] The Oo-Ray Magnifications (Luv Sound)

Portland`ist pärit Teb Zaberas aka Roshi on enda kodulehekülje alatiitliks pannud "shoegaze-tšellisti seiklused". Tõepoolest, see ütleb tema suundumuste kohta sisuliselt kõik. Mänginud eelnevalt viis aastat electro-duos Ainu, otsustas jänki oma suundumusi kardinaalselt muuta - ajendiks kinnisideelisus My Bloody Valentine`i tähisalbumist "Loveless". Õppis 3 aastat tšellot, et omi obsessioone selle ja elektroonika abil maandada. Lisaks on tal ka elektrooniline kingapõrnitsemisprojekt miniwave kahasse Laird`iga.

8-looline üllitis on täidetud sügavate ambient`i ja shoegaze`i seguste struktuuridega. Tõepoolest, kui võrrelda seda mõne kitarripõhise ambient-projektiga (Flying Saucer Attack; A Beautiful Machine; Clear Horizon; Windy & Carl), siis tegelikult ju vahet ei ole, kas see baseerub ühel või teisel keelpillil. Elektroonika, konkreetsed helitehnilised võtted (distortion) ja helifiltrid on algoritmid, mis kõlapildi sagedustele piirid annavad ning tonaalsust determineerivad. Pikad drone`id, aeglaselt vahetuvad faasinihked, digitaalsed heliseinte kahinad. Hoolimata ühe pilli fetišist kasutab ta ilmselt ka kitarre ning süntesaatoreid. Kaks lugu on ka live`is salvestatud, misjärel võib üksnes õhata, et ei ole ameeriklast otse mängimas näinud. Tulemus on eepiline, eeterlik ning meisterlik. Võimas töö aastast 2009.

Kuula albumit siit

[Artistid] Un vortice di bassa pressione

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm

Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)

1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?

"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.

Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.

Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] Loscil Stases (One)

Kui ma mõtlen Kanada ambient-muusikale, siis kangastuvad automaatselt 4 nime - Tim Hecker, Daniel Maze, Muhr ja Loscil. Viimatinimetatu taga on Vancouver`ist pärit Scott Morgan, mees, keda tuntakse ka Daniel Bejar`i (Destroyer) ihutrummarina.

Loscil on kaheldamatult kõva sõna atmosfäärilises muusikas, sarnanedes oma helikeelelt kahele teisele Põhja-Ameerika legendile - Pan American`ile ja Stars Of The Lid`ile. 7 albumit, millest enamus on reliisitud legendaarse Kranky tiiva all.

"Stases" (2005) on kanadalase järjekorras 5 reliis. Albumi alapealkiri "Drones 2001-1005" vihjab kolmele üllitisele (Triple Point, Subsumers, First Narrows), mille taustadest on 12 lugu üles ehitatud. Ökonoomne ning otstarbekas lähenemine, mis kindlasti väärib kiidusõnu ning jätkuvat juurutamist. Sulnis minimalistlikult võnklev soundscape, mis kohati omandab kummitusliku dimensiooni (Micro Hydro). Ostsillaatorite toonid läbivad aegluubis aegluubi filtreid ning esilevalguv helikude peatab aja ning samaaegselt kirgastab ja ähmastab ruumi parameetreid. Ähmastumist tuleb mõista unustuse võtmes - mikrotonaalne loome süütab uusi hetki, seeläbi järjepidevalt "kustutades" minevikku. Ühed helked on asendumas järgmistega. Lõputu jada. Vaikeluline lend suurlinna kohal, flirt flashlight`ide ning kauniendelise umbmäärasuse-anonüümsusega. Kaheldamatult (neti)ajaloo üks olulisimaid teoseid. Ka annab album vastuse küsimusele, miks siinkirjutaja ei viitsi Boards Of Canada`le oma aega ja raha kulutada.

Kuula albumit siit