[Artists] The Conet Project

Irdial
Archive.org
Lastfm

Steven Porter Vacu Sessions 3 (Vacu Sessions)

The first and last time when I reviewed an artist (Sturqen) under the label/blog/community Vacu Sessions, I mentioned then the label is "obviously from Finland". Actually it is the Portugal-based label, having been offering solid help for soundscapes classified between music and non-music (or a peripheric side of music) to be surfaced again and again.

Steven Porter is an artist`s pseudonym behind which are hidden Yuji Kondo, and Katsunori Sawa from Kyoto, Japan. Lots of things will be happened in those 27 minutes of one track recorded in Honen-in Temple. The issue is fulfilled with a lot of turns, breaks and variable gears shifting forward and back and having its irritating outputs through effervescent facets, however, thereby it is not wrong to be considered the whole a kind of radiophonic art, for instance. More detailly, besides the chopped-and-cut-up singing at the beginning the entries of opera singers and baroque-esque wraiths are intentionally represented here, bringing forth an emotion-loaded side. On the other side, the basic core is carried along on musique concrete-infused electro-acoustic overthrows which side-effects will be developing and channelized into broadening yet intense buzzscapes and desolate industrial ambiences. In a word, it is an interesting, open-minded construction through the forging of diverse genres and evoking of wide-scale perceptions.

Listen to it here

9.2

Cagey House Major Monk (Black Square)

Avant-garde music veteran Dave Keifer aka Cagey House is back with an having-no-idea-which-album-it-could-be-in-queue release. Because of the high quality of his albums and the uncompromising intention for perfection, Cagey House`s follow-ups are very anticipated. Keifer started off producing music on the FruityLoops-based manipulations but later has found its fondness in sampling processing. In fact, he has issued 2 albums in the near future - Major Monk, and The Stupid Grin (under Sayonara).

In fact, the first three tracks - the seven ones in total - on Major Monk were completed in the beginning of 2009 already. The American musician had used lots of vocal samples to bring forth a suggestive narrative (he has even designed a dialogue relied upon a couple). The first-off Preliminary Major Champion Monk embarks on entering into an appalling radiophonic territory. On the other hand, regarding Keifer `s doings in last years the opening does not make an extraordinary feeling, though. (For instance, check it out for his masterpiece set Lark). As a king of the sampledelic(plunderphonics/cut and paste/sound collage music, he is still used to dive into the abyss of linear composing schemes where one sample is deliberately followed by another, having dosed an witty collation of chords to get deeply into a listener's inner world. On the other side, however, every key/key change on it regarding somehow emotions is charged up in different shape and amount thereby I can imagine it might even be a kind of frightening music for some listeners. By speaking in a more concrete way the soundscape is wrapped in by a poignant environment, dusty antiquity, much of it played out on Keifer`s big hype upon theremin (at least keen to its samples, indeed). The third and fourth track do deviate from the main concept of an unexpected but welcome direction so far. It comes out as if the like of Laetitia Sadier (McCarthy; Stereolab; Monade) is attended therein for to feature with Moog-relied backdrops thereby conveying a mild psychedelic-drenched dimensionality over to the soundscape. The next number Basement returns to the initial situation via "trampling and scraping things" (by Keifer`s own words). All you can be witnessing subsequently here is a mixed-up array of clicks and bleeps, otherwordly effusing sonic patterns of programmed toys, sole trombone blasts, and psychedelic shades as well. To get finished it off, you shall have to look at the excellent coverprint of Major Monk, purposefully amplifying the sonorous impression of it - and vice versa. In fact, it is just the pleasure to perceive it as a whole.

Listen to it here

9.5

[Vana ning oluline] Thierry Massard Staircase And Corridors (Bandcamp)

Rääkides tänapäeva blogide populaarsusest, siis ühed külastatavaimad on kahtlemata vanadele ning väikesetiraažilistele industrial- ja noiseabumitele (reliisitud kassett-või vinüülformaadis) pühendatud leheküljed. Vajadus selle järele on suur, kuivõrd püütakse vaheldust leida tänapäeva (digitaalsetele) saundidele ning liialdavatele obsessiivsetele saundipededele, püütakse tutvuda reliisidega, mis ennekõike olid toored ja jämedad analoogküpsetised (mille tegemiseks kasutati kardinaalselt teistsuguseid meetodeid). Ning teisalt, vanad (ja parimad) tegijad leiavad seeläbi taas tunnustamist ning vajadusel lisatakse muusikaajalukku täidendavaid infopudemeid ja mõjujooni (pärast hindamist ja seoste leidmist).

Thierry Massard salvestas aastatel 1979-1982; tollal 20ndate eluaastate alguses prantslane kasutas ülesvõttekeskkonnana vanemate vana garaaži, mille keskpõrandale asetas monofoonilise rekorderi, asetades selle ümber muu tehnika, kuhu kuulusid antiikne Wem`i kajamasin, lasteorel ning odav kitarr; lisaks olid varustusse hulgas "mõned kontrollimatud ja veidrad pedaalid" ja väike raadio, mida ta kasutas kitarri-, hääle- ja pedaalivõimedina. Ka sämplimisest ei saanud mööduda ilma b-kategooria õudukast katkeid laenamata. Lisaks käesolevale pärineb tollest ajast ka album "SüBE Version", millest Massard tegi 50 koopiat, saates need mööda ilma laiali (nt Cosey Fanni Tutti`le Throbbing Gristle`ist).

13 loo vältel (mis algselt oli üllitatud Metropublik`i alt mõned aastad tagasi) kuuleme vana kooli industrial-muusikale omast nihilistlikku minimeeritud käiamist, monotoonseid delay-efekte, kõikvõimalikke kahinaid - mis pärinevad raadio ebamäärastelt lainepikkustelt, lindisahinatest ja väliste konkreethelide ebamäärasustest -, mikrotonaalseid katsetusi ning elektroakustilist ruumiga manipuleerimist. Uutest, hiljem töötlemise käigus lisatud efektidest tasub märkimist EVP (electronic voice phenomenas) kasutamine, mida võib peaasjalikult kuulda lugudes What² ja What What.

See album on ennekõike mõeldud neile, kes peavad lugu helikunstist, (vana kooli) industrial- ja müramuusikast, inimajaloo muusikalisest pärandist ning selle arhiveerimisest. Peab aru saama, et pärand ei ole ainult see, mida poolpaljad näitsikartiklid MTV kaudu esindavad, ning hea meel on tõdeda, et vähemalt 130 inimest on "Staircase And Corridors"-le juba heakskiidu lisanud.

Kuula albumit siit

Cagey House Major Monk (Black Square)

Netimuusika veteranist avangardist Dave Keifer aka Cagey House on tagasi järjekorras ma-ei-tea-mitmenda väljalaskega. (Järjekorranumbreid ma ei mäleta, kuid albumite headust küll). Õieti reliisis ta lähiajal 2 taiest - käesolevale lisaks ka "The Stupid Grin"-i (Sayonara).

Kolm esimest "Major Monk"-i rada (kokku seitse) valmisid juba 2009. aasta alul. Ameeriklane kasutas vokaalsämpleid, et tekitada mingilgi määral narratiivseid assotsiatsioone (ta on koguni konstrueerinud dialoogi mehe ja naise vahel). Sissejuhatav Champion Major Monk algab kui sisenemine õõvatekitavasse raadiokuuldemängu. Teisalt, Keifer`i viimaseid aastaid arvestades ei ole see erakordne (nt "Lark"). Sämplikunnina kasutab ta jätkuvalt lineaarseid komponeerimisskeeme, kus sämpel järgneb sämplile, nr. 2 kannatlikult nr.1-le. Doseerib mõõdukalt, s.t vaimukalt, leides sisendi kuulaja emotsioonidega suhestumiseks. Iseasi on muidugi see, et iga helialge on emotiivselt erinevalt laetud, mistõttu kuulaja võib isegi ehmatuse osaliseks saada. Lisaks võttestikule on ka helid üsna sarnased - kriipiv happelisus, tolmune arhailisus, ning seda suuresti armastusele theremini helide vastu. Kolmas ja neljas rada muudavad senist kontseptsiooni ootamatus, kuid tervitatavas suunas. Sulnid sündisaundid - nagu Laetitia Sadier (Stereolab, Monade) mängiks Moog`i taustaks - annavad Cagey House`i muusikale uue - malbe psühhedeelia - mõõtme. The Basement Number - kus Keifer enda sõnul "hõõrus, trampis ja kraapis asju" - taastub esialgne olukord. Lõputud klikid-klakid, mulinad-lalinad, üleskeeratavate asjade-lelude helid, tromboonitörtsutamised ning taaskord sisse juhatatud psühhedeelne helikude sulgevad teose. Ning taaskord tuleb Dave`i kiita suurepärase coverprint`i eest. Visuaalne mulje tugevdab kuuldut - ning vastupidi. Lihtsalt nauding on tajuda seesugust tervikut.

Kuula albumit siit

9.5

Ergo Phizmiz The Faust Cycle (Headphonica)

Kas kujutate ette situatsiooni, et ärkate hommikul kell 7, panete käesoleva albumi pahaaimamatult mängima - heitmata seejuures pilku Winamp-player`ile (või millele iganes) - ning lõpetate õhtul kella poole kümne paiku? Täpipealt selliseks võib osutuda situatsioon tuntud sound collage-, plunderphonics-artisti ja ümberkontekstualiseerija (Aphex Twin, Velvet Underground, Missy Elliott jt) Ergo Phizmiz`i uue üllitisega.

Kuidas tuleks seda 5-loolist (träki keskmine pikkus läheneb 3 tunnile!) kurioosumit hinnata? Esiteks on see tohutusuur helikamakas, mida valmistati ette pikad 3 aastat ning oleks autori sõnul peaaegu aju kokku jooksutanud- täis erinevaid viiteid, stiile, epohhe ning seinast-seina meeleolusid. Kui otsida läbivat elementi, siis selleks on enamasti sürreaalse sisuga jutustused, mille vahele on lükitud tolmused ning kulunud latiinorütmid, konkreethelid (nii päris- kui linnadžunglist), art-pop, kabaree, ooper, art noir, klassitsistlik muusika. Suures ulatuses omandab album õõvastava kõlaga raadiofoonilise kunsti raamid. Luupainajalik tsükliline alkeemia. Samas - kuivõrd sämplilegend on kirjutanud muusikat ka nukuooperile ning helindanud (lühi)filmide saundträkke, siis sellesuunalised püüdlused ei tekitagi üllatusmomenti. Väljuda eelmisest käitlusest uute käitlusse, luua varasema põhjal uut väärtust - EP kuulutas välja “The Faust Cycle"`i remikskonkursi, mille põhjal üllitatakse lähitulevikus uus väljalase. Lisan mõned põhjendused (kokku on neid 46), miks seda albumit tasub kuulata: keelpillinelik, kes sõidab tsiklitel ning mängib Janacek`i; Marcel Duchamp õpib räppima; kõndiv grammofon; kus mujal võiksid sa kuulda plahvatavat siga?; (tummfilmitäht) Erich von Stroheim`i on siin korduvalt kuulda; Läti laululind Margita Zalite kaverdab Peggy Lee`d, tehes tolle muusika enda omaks. Ning ärge oma iPod`i üle koormake!

Kuula albumit siit

8.5