[Artists] EDASI

Artishok
History of misery
Myspace
Lastfm

Steven Porter Vacu Sessions 3 (Vacu Sessions)

The first and last time when I reviewed an artist (Sturqen) under the label/blog/community Vacu Sessions, I mentioned then the label is "obviously from Finland". Actually it is the Portugal-based label, having been offering solid help for soundscapes classified between music and non-music (or a peripheric side of music) to be surfaced again and again.

Steven Porter is an artist`s pseudonym behind which are hidden Yuji Kondo, and Katsunori Sawa from Kyoto, Japan. Lots of things will be happened in those 27 minutes of one track recorded in Honen-in Temple. The issue is fulfilled with a lot of turns, breaks and variable gears shifting forward and back and having its irritating outputs through effervescent facets, however, thereby it is not wrong to be considered the whole a kind of radiophonic art, for instance. More detailly, besides the chopped-and-cut-up singing at the beginning the entries of opera singers and baroque-esque wraiths are intentionally represented here, bringing forth an emotion-loaded side. On the other side, the basic core is carried along on musique concrete-infused electro-acoustic overthrows which side-effects will be developing and channelized into broadening yet intense buzzscapes and desolate industrial ambiences. In a word, it is an interesting, open-minded construction through the forging of diverse genres and evoking of wide-scale perceptions.

Listen to it here

9.2

Park Bench Trauma Nix (Paragrafo)

My pleasure is to announce that the new label Parafago (obviously from the South America) has been available since the beginning of December, having reached for 3 albums to be released already. In any cases, its first notch by Park Bench Trauma (stupid yet witty name, isn`t?) is bounded up with stroking contradictions and peripheric sonic manifestos. 11 tracks could just be summed up as a mashup activity, for instance, reminiscent of the vast scale of sample/stylistic exploitation by Stock, Hausen & Walkmen. First off, although it consists of 11 tracks the time is quite limited for. Once again, as it is cued yet it is a very strange mess-up veering from electroacoustic/psychoacoustic/old school industrial/witch house-drenched nihilism and austere sound art to likely irony-filled sporadic pop numbers of classical music-based avant-garde, latin rhythms, spoken word, and electronic pop. No doubt, one of them The Neon Bible is a great pop standout, though I don`t know is it the original oeuvre or beatific outtake from elsewhere. Indeed, the anonymity of PBT is its distinct sign, thereby giving no possibility for different kind of side-effects to be surfaced sometime. In fact, there is just the case about music regarding its genuine position to be retained.

Listen to it here

8.4

Sky Event Sky Event (pan y rosas sitio)

2 musicians, Hathaway Hester (cello, little instruments), and Keith Helt (guitar, little instruments), are influenced equally by modern out and avant composition as well as contemporary Chicago creative music. As it is said, their soundscape is full of plinks, plucks and percussive slaps surrounded by abrasive chamber and electro-acoustic ambiences. At the half time it sounds really austere and rigorous, the first and third track do reflect more delightful approach. In fact, I can´t give it utterly positive agreement because sometimes it seems obvious that involving in the creative process do offer much more fun than the very output for listeners.

Listen to it here

7.5

[Old but important] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)

In fact, the Exeter-based musical group of 10-20 members should be a legendary one, not only having some cult reputation among dedicated music lovers. COTD is through its line-up closely related to the other collectives and projects as well (for instance, A Tiny Window; Ail Fionn; Dongas The Tribe). Their soundscape is involved in hypnotic jam sessions, impressive pictures of art-y folk music, having the closeness to natural and organic soundscape and depthness inbetween and beyond the layers, playing up a lot of meditative psychedelic circuits, thereby constituting up as powerful uniqueness and intelligent variety finally. The array of Exetrians` instruments is similarly impressive one, including the music-oriented instruments, and artifacts as well. However, if you take some time to getting enjoyed them you shall have to reserve a couple of hours, because the most of sessions are up there into this tendency. And the UK-based collective is not limited to the sound conception only - I strongly recommend to you to visit their site and read their argumented views about many phenomena and manifestations (including music business). Let`s them speak and you'll definitely get some (self-) reflection.

Unlike the most of their experiments these are not usually filled in very surreal, darksided feedbacks and echo effects which by the side are injected with gorgeous mystical attitude. But it is the case of Compilation 8. You can meet some free form improvisations, electro-acoustic ambiences, and psychedelic sonic conceptions. And indeed, over a long period some low-end (and shamelessly undervalued) electronic keyboards and electronics/sampling units have been exploited. If Kemialliset Ystävät`s frontman Jan Anderzèn expressed once devout hope that his music would be in certain way to be related to the outer space having its very goal in this way while it can be said that obviously by Matthew Watkins` curated band sounds into the universe for sure. A seemingly simple journey on the one hand, it expresses a static (or in a minimal way sounding) sonic trance on the other hand, within the borders of the high-level articulatedness the progressions of sonic algorithms are getting even more visible with coming to the end. In fact, it does not create any kind of tensions or frictions while flowing into transcendental meditations. In a more concrete way, through comparisons, here is a link of kinship with Six Organs Of Admittance, and Spiritualized to be found, although, in a much deeper embodiment. An astonishingly deep stuff.

Listen to it here

[Vana ning oluline] Thierry Massard Staircase And Corridors (Bandcamp)

Rääkides tänapäeva blogide populaarsusest, siis ühed külastatavaimad on kahtlemata vanadele ning väikesetiraažilistele industrial- ja noiseabumitele (reliisitud kassett-või vinüülformaadis) pühendatud leheküljed. Vajadus selle järele on suur, kuivõrd püütakse vaheldust leida tänapäeva (digitaalsetele) saundidele ning liialdavatele obsessiivsetele saundipededele, püütakse tutvuda reliisidega, mis ennekõike olid toored ja jämedad analoogküpsetised (mille tegemiseks kasutati kardinaalselt teistsuguseid meetodeid). Ning teisalt, vanad (ja parimad) tegijad leiavad seeläbi taas tunnustamist ning vajadusel lisatakse muusikaajalukku täidendavaid infopudemeid ja mõjujooni (pärast hindamist ja seoste leidmist).

Thierry Massard salvestas aastatel 1979-1982; tollal 20ndate eluaastate alguses prantslane kasutas ülesvõttekeskkonnana vanemate vana garaaži, mille keskpõrandale asetas monofoonilise rekorderi, asetades selle ümber muu tehnika, kuhu kuulusid antiikne Wem`i kajamasin, lasteorel ning odav kitarr; lisaks olid varustusse hulgas "mõned kontrollimatud ja veidrad pedaalid" ja väike raadio, mida ta kasutas kitarri-, hääle- ja pedaalivõimedina. Ka sämplimisest ei saanud mööduda ilma b-kategooria õudukast katkeid laenamata. Lisaks käesolevale pärineb tollest ajast ka album "SüBE Version", millest Massard tegi 50 koopiat, saates need mööda ilma laiali (nt Cosey Fanni Tutti`le Throbbing Gristle`ist).

13 loo vältel (mis algselt oli üllitatud Metropublik`i alt mõned aastad tagasi) kuuleme vana kooli industrial-muusikale omast nihilistlikku minimeeritud käiamist, monotoonseid delay-efekte, kõikvõimalikke kahinaid - mis pärinevad raadio ebamäärastelt lainepikkustelt, lindisahinatest ja väliste konkreethelide ebamäärasustest -, mikrotonaalseid katsetusi ning elektroakustilist ruumiga manipuleerimist. Uutest, hiljem töötlemise käigus lisatud efektidest tasub märkimist EVP (electronic voice phenomenas) kasutamine, mida võib peaasjalikult kuulda lugudes What² ja What What.

See album on ennekõike mõeldud neile, kes peavad lugu helikunstist, (vana kooli) industrial- ja müramuusikast, inimajaloo muusikalisest pärandist ning selle arhiveerimisest. Peab aru saama, et pärand ei ole ainult see, mida poolpaljad näitsikartiklid MTV kaudu esindavad, ning hea meel on tõdeda, et vähemalt 130 inimest on "Staircase And Corridors"-le juba heakskiidu lisanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] Thierry Massard

Thierry Massard/Bandcamp
Thierry Massard
Kreislauf
Lastfm
NoCo...mment
the questionnaire

[Artistid] Lather

Lather/Bandcamp
Lather/CLLCT
Myspace

[Vana ning oluline] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)

Exeter`is baseeruva ning reeglina 10-20 liikmest koosneva rühmituse (kuigi koosseis ei pärine üksnes Uduselt Albionilt) ning sellega tihedalt seotud kollektiivide (nt A Tiny Window, Ail Fionn, The Dongas Tribe) kogumikud peaksid ideaalis legendaarsed olema. Hüpnootilised jämmid, impressiivsed folkkujutluspildid, looduslähedane aura, kihiline ja kihtidevaheline sügavus, psühhedeelsus ning ka kordumatus. Intelligentne mitmekesisus. Ning võimas pillipark - kuhu kuuluvad nii pärisinstrumendid kui artefaktid - loomulikult. Varuge nende nautimiseks aega - kogumike pikkused ulatuvad sageli paari tunnini. Kui mul vahetevahel saab kirjust popmuusikalisest situatsioonist villand, panen mõtete puhastamiseks just COTD-i peale. Ning nimetet kollektiiv ei piirdu üksnes helilise poolega - soojalt soovitan külastada nende kodulehekülge ning nende ratsionaalseid, erudeeritud ja argumenteeritud seisukohti paljude fenomenide ja ilmingute (sh muusikaäri) kohta siin ilmas. Uurige ning saate kindlasti targemaks.

Erinevalt enamikust kompilatsioonidest eksperimenteeritakse käesoleval vokaaliga-sürreaalsete häälutustega, sünkjad feedback-pannood ja kajaefektid lisavad tervikule müstilist nimbust. Siin on märksa enam nurgelist vabas vormis improvisatsiooni, elektroakustilist puru, psühhedeelset ja ruumilist-kosmilist helikudet ja kontseptsiooni. Ning tõepoolest, üle pika aja kasutatakse taas elektroonilisi klahvpille, sämplereid ja elektroonikat. Kui Kemialliset Ystävät`i liider Jan Anderzèn avaldas lootust, et tema muusika võiks mingil moel ilmaruumiga ühilduda, seda representeerida, siis 40-aastase Matthew Watkins`i poolt (rohkem või vähem tinglikult) kureeritava ansambli heliuniversumi kohta võib seda kindlasti väita. Näiliselt lihtne, kuigi tegelikkuses põhjalikult artikuleeritud muusika. Ühelt poolt rõhutatult staatiline (või minimalistlik), teisalt progressiooni algoritmidele allutatud. Ning see ei tekita hetkekski negatiivset pingestatust või hõõrdumist. Transtsendentaalsed meditatsioonid. Siin on sugulust nii Spiritualized`i kui Six Organs Of Admittance`iga, samas märksa sügavamatele retkedele suundudes. Väga diip.

Kuula albumit siit

Difondo Habitat (La bèl)

Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] Flymodus Milky Seas (either/OAR)

Duo Håvard Volden´i ja Martin Taxt`i 5-looline album ei ole salvestatud-produtseeritud stuudioseinte vahel, vaid hoopis üles võetud Henie Onstad Art Center`is Bærum`s (Norra) eelmisel aastal. Volden musitseerib 12-keelelisel kitarril ja elektroonikal ning Taxt tuubal. Kas üllitise tiitel õigustab ennast? Digitaalset merekohinat simuleerivat heli on siin tõesti kuulda. Elektroakustiline kammerlikkus kohtub elektroonika, jazz`iliku improvisatsioonilisuse-teemaarenduste ning vaikusega. Konkreetsemalt tähendab see teritava elektroonilise helikeele, tuuba improte ja drone-lainetuse ning üksikutest kitarriakordidest pikitud vaikuse-vaibumise vaheldumist või simultaanset-polüfoonilist progressiooni. Eriliselt huvipakkuv lähenemine ilmneb loos Undertow, kus tuubaga improviseeritakse nii nagu mõni avangardjazzist läheneb trompetile. Kokkuvõttes võib nentida, et tegemist on teosega, mis sobitub iga meeleolu ning hetkega.

Kuula albumit siit

Xarhope Always A New House (Very Nice Noise)

Piltide ning ühe kontseptuaalalbumi ("Melodica") põhjal oletades peab Samuel Ufus ilmselt meloodikast samapalju lugu kui kadunud Augustus Pablo seda tegi, kuigi portugaallase muusikaline ampluaa on märksa laiem. Tuntud ka kui avangardpoeet ning Tontura Rural`i kunstirühmituse-sõpruskonna liige, on ta kandnud dadaistlikud ja sürrealistlikud mõjud üle oma helikandjatele. Üllitisi, koostöid ning plaadifirmasid on tal 10 aastase tegevuse jooksul kogunenud märkimisväärselt. Dadaism ja sürrealism leiab väljundi läbi improvisatsioonide, vabas vormis ekspromptjämmide, repetiivse (impro)folgi, maailmamuusika elementide, lo-fi, psühhedeelia/elektroonika, spoken word`i, (free) jazz`i, helipoeesia/vokaalatribuutika (tal on palju ühist näiteks Kreatiivmootori sõgedama poolusega), elektro- ja psühhoakustika, konkreetmuusika/field recording`i ( lindistanud oma rännakuid Lõuna-Euroopas, Ees-Aasias ning Lähis-Idas ning vorminud neist kontseptuaalalbumid) ja palju muuga, segades nimetatud ja (nimetamata jäänud) stiile suva intensiivsuse ning intentsiooniga klassifitserimatuks tervikuks. Tõepoolest, Ufus on ehe DIY-musternäide, demonstreerides väheste vahenditega suurelt loomise võimalikkust.

Käesoleval aastal on Xarhope`lt ilmunud mitu albumit. Ühel neist, 8-realisel "Always A New Home", mis on salvestatud Instanbulis, kasutab Ufus seekord spoken word/psychic music/vaba improvisatsiooni tihedat kombinatsiooni, vormides sellest ühe oma silmapaistvaima taiese. Helid manatakse esile väikese süntesaatori (Casio mt 200), piaano, viiuli, duduki, elektroonika ning suvaliste asjadega. Üllitisel löövad kaasa tema lähimad võitluskaaslased nemraca, alrucini ning minson. Ootamatuim - kui midagi üleüldse saab Xarhope`i puhul selleks pidada! - träkk on kahtlemata Instanbul, kus tõupuhas hip-hop-kontseptsioon allutatakse tempomuutustele, kihtide tasahilju nihkumisele ning heliefektidele mängimisele, kuid vaatamata "vintsutustele"/tänu sellele on see üks selle aasta parimaid hip-hop-näiteid. On ka roometjakapilikku vokaalakrobaatikat/friikauti. Ufus`e koostöö oma pruudi nemraca`ga ei ole esmakordne, pakkudes seegi kord kaasahaaravat psühhounisooni; lisaks pakutakse spirituaalset laulumana kajaefektide ning jazz-impro taamal (Stones Insted Of Money), enesesse süüvimist kriipivate helifragmentide saatel (Burkulmus Adam), biitboksi ja dadaistlikku häälutamist (Conversa Barata), sufi muusika ja deklameerimise ristumist (Osmosis) ning palju muud. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et teos on eksperimentaalne ning spirituaalne - seda nii sissepoole vaatavalt kui ka väljapoole purskuvalt. Äkki koguni universaalne?

Kuula albumit siit

9.2

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)

Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

Oskar Hallbert doodling (Resting Bell)

Olen täiesti veendunud, et päris paljud lisaks siinkirjutajale ootasid pikisilmi Põhja-Rootsis metsade keskel elava eraku kolmandat albumit. Tema eelmised, "Sid Apartement EP" (2008, Rain Music) ja "1123581321345589" (2009, Zymogen), peegeldasid südame alt külmaks võtvaid minoorseid meloodiaid läbi elektroakustika, folktroonika, kammermuusika, slowcore/sadcore`i, musique concrete`i ning sound-art/digitaalse helitöötluse võtete. Tema esimest taiest on muuseas kirjeldatud kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”.

Ka uus, 5-looline EP kasutab samu võtteid ning kulgeb eelpoolmainitet žanrite piires või sinna vahele jääval eikellegimaal. Rahvamurru hääled, tänavamüra, kõiksugu sahinad-kahinad, kitarrinäpped ja mandoliinisillerdused; progresseeruvad, vaikselt hinge juurduvad meloodiajupid annavad kogu kupatusele sihi ja mõtte. Ja kuidas veel! On ilmselgelt kuulda, et rootslane on teinud rahu maailma ja Kõigevägevamaga. Muidugi, küünitsedes võiks väita, et käesoleva üllitise suurim viga üleüldse on selle lühidus (12min ning 12 sekundit). Kuid geenius ei peagi ruttama penikoorma sammudega, piisab, kui annab vahetevahel enesest märku. Jään pikisilmi tema järgmist üllitist ootama.

Kuula albumit siit

9.3

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)

Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Children of the Drone

Children of the Drone
Children of the Drone
Myspace
Lastfm

Nicolas Bernier + Simon Trottier The Market Fresh (Zymogen)

Montrèal`i supertandem Bernier-Trottier on tagasi - seekord üheainsa, kuid pika, 19-minutilise looga imelise Itaalia label`i Zymogen all. Eeldused on per excellence, eks ole? Tõesti, taaskord maalitakse impressiivseid pilte, igas noodis ja katkes on jõudu ning vektoriaalsust. Võrreldes kahe varasema albumiga - "Et Retrouvé En Fôret" (12rec, 2009) ning "Objet Abandonné En Mer" (12rec, 2007) - on elemente ehk vähemaks jäänud - kadunud on läpparifolgi numbrid, digitaalelektroonilised uuristused-arendused -, kuid ka see album kinnitab jõudsalt fakti, et Montrèal on boreaalse muusika kodulinn. Minoorse helikeele kaudu on tunda varasügist - lehtede kolletumist, kõditavat külma hingust ning pikka ja aeglast muutust. Improlikele üksikutele kitarripuudutustele - mis liuglevad läbi (elektroakustilise) ruumi - lisatakse feedback`ist toituvat kitarri overdrive`i, mis kohati omandab kummituslikud mõõtmed - pikad fagotti meenutavad tumedakõlalised akordid tõusevad sügavustest ning jäävad kestma. Siin on ka GY!BE´le nii iseloomulikku hingekriipivat kitarrisentimenti - klimp tõuseb kurku. Ei ole ime, miks mõlemad quebecois`id on hinnatud muusikud, oodatud külalised koostööpartnerite (Ferriswheel; Tricot Machine; Ghost Bees; Timber Timbre) ning esinejatena olulistel muusikafestivalidel (Sonar; Transmediale). Ka käesolev album/träkk on Sound Travels Festival`i raames Torontos üles võetud.

Kuula albumit siit

9.8

Foxes In Fiction Swung From The Branches (Orchid Tapes)

Noor torontolane Warren Hildebrand on tasapisi tõusmas Põhja-Ameerika võimsa tasemega eksperimentaal(rock/folk/indie)muusika/ambient-maastikul. Tema debüütalbum "Swung From The Branches" - millest siin kohe juttu tuleb - reliisitakse kuu aja pärast (uuesti) Brooklyn`i label`i Moongadget all, saades tuntumatest artistidest oma kaaslasteks Hella, Casino Versus Japan`i, Benoit Pioulard`i, Praveen`i, Dykehouse`i (kolm viimast nime on plaadifirmaga seotud lõdvemalt, täpsemalt kogumike kaudu). Märk on maas, seda enam, et kaasaegse muusika piibel Pitchfork pühendas tulevasele sündmusele soliidse pikkusega kirjutise.

"Swung From The Branches" üllitati esmakordselt kanadalase personaalse CD-R/lindifirma Orchid Tapes`i alt. Mis teeb WH muusika eriliseks? Kindlasti üheks (tehniliseks) eelduseks on analoog- ja digitaaltehnoloogia ühekspõimimine - ühelt poolt salvestamine lintidele, teisalt kasutab ta digitaalset reverb-masinat. Integreerida erinevat päritolu helilained orgaaniliseks tervikuks eeldab tegijalt nutikust. 19-loolise ja natuke üle tunni aja pikkuse taiese võib tinglikult jagada kahte ossa. Üks kimp hiilgab ambient/atmosfääriliste post-rock-numbritega, millest kostub pulseerivat ja märkamatult kerkivat atmosfäärilisust, lindisahinat, kohati ka (igatahes meeldivat) pastoraalset primitivismi. Ennekõike meenuvad M.Pyres`i ambient-eksperimendid. Samas flöödikahinad eeterlikus sentimendis sildavad tänapäeva 70ndate-80ndatega - täpsemalt new age-muusikaga. Muljetavaldavalt kaunis. 7-8 träki kohal sisenevad masinatega tekitatud kesktempos rütmid, spoken word/storytelling, kuid ennekõike omandab helimaastik kiiremad tuurid, millega ongi uus faas alanud. Lisanduvad musique concrete-elementide põimimised, avatud elektroakustilised keskkonnad, eksperimendid lindikiiruste ning helitugevusega. New Panic Cure on esimene indie-pääsuke, demonstreerides kohe puust ja punasest, miks torontolasele pannakse suuri lootusi; Jimi Bleachball meenutab My Bloody Valentine`i, ennekõike Hildebrand`i laulumaneeri ja tämbri kaudu, mis vägagi läheneb Kevin Shields`i omale (vrd Off Your Face; Moon Song). Nimilugu on avatud uste-akendega läpparifolk, kus lisaks pärishelidele on kasutatud lindimanipulatsioone, psühhedeelset tekstuuri ning häälutusi. Shields`i nimi sai mainitud, kuigi kaasaegsetest suurkujudest on Hildebrand ilmselt kõige lähemal Bradford Cox`ile. Sellega seonduvalt on üks albumi tipphetki 15 Ativan (Song for Erika). Dünaamiline inditroonika/poptroonika tõmbab lihtsalt aju vurrina käima ning ajumahlad jooksma. Või siis sellele järgnev To Go Home. Music that will save your life. Kui 80ndatel päästis elusid jangle pop/twee pop`i helin, 90ndatel shoegaze`i ja britpop`i meistriklass, nullindatel post-rock ja friikfolk ning avangardpop, siis viimatinimetatuga on uute kümnesse sisenenud chillwave ja glo-fi. Elagu tänapäeva muusika ning üks selle aasta meistriteoseid!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Un vortice di bassa pressione

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm