[Concert] Low Live at Eindhoven (Low)

The legendary, Duluth-based slowcore trio Low (Alan Sparhawk, Mimi Parker, Steve Garrington) known by its mesmerizingly creeping soundscape has issued a 4-track live release being shot at St. Catherina Cathedral in Eindhoven on January of 22, 2009, joined by lots of local guest musicians and instruments - a full, 5-piece choir, analog synth, Hammond organ, piano, and vibraphone. The gig included such tracks as Monkey, Silver Rider, July, Laser Beam. So the two tracks taken from the Things We Lost In Fire (2001, Kranky) and the another two from Great Destroyer (2005, Sub Pop), respectively. As they introduced yourselves in as a new approach in the North America-based indie scene approximately 2 decades ago their power is lost nowhere to date - the gig is suggestively slow and blissfully hypnotic, reminiscent of the milieu of silent time at the end of a year being closely related to the forthcoming Christmas time and lots of huge snowdrifts. So let`s enjoy it and waiting for the trio`s brand new heavy C`mon.

Listen to it here

Tiny Fireflies ePop005 (Eardrums Pop)

By concerning on every kind of single labels around us I have mostly referred to Beko DSL, yet, there are other akin records as well, definitely enough worth to pay much attention. For instance, the likes of Club 7, Bad Panda, and Eardrums Pop are the names to be rememebered in the first place.

In fact, the last named record was previously known by its sizable indie pop compilations (13 compilations in total), having acquired a kind of magnificient quality the better you are hardly able to find out from somewhere else (indeed, your obligation is just to listen to those ones!). However, the last notches of its discography are exclusively the matter of singles, having a geographical stretch from Indonesia to The United Kingdom, from Finland to the United States. By stilistical approach it might be compared to the sounds of the legendary The Slumberland Records, and The Best Kept Secrets. Indeed, mellow indie pop, consisting of jangle pop and twee pop shadows, yet, having a nowadays touch via poptronic elements.

The Fireflies`s 3-tracks single set is the first missive, signifying the departure from the array of compilations. A duo (Leslie and Kristine) comes from Chicago, having been sharing their duties at Very Truly Yours, and proceeding their solo projects (Tiny Microphone; Fireflies) as well. One of those beatific tracks is a cover of Skeeter Davis` hit The End Of The World, inspired by Claude Longinet`s interpretation of it, and another (Holding Pattern) exploits a sample by Serge Gainsbourg`s La Horse. As it is said yet, it sounds really beatific reminiscent of chillwave oozings and sighs, getting quite close to Memoryhouse (Kristine`s hyper dreamy timbre and vocal manner turns/ascents tend to be similar to Denise Nouvion). On the other hand, a kind of slow(core) movement with the help of drum machines and cathedral-alike organs conveys a decent cue toward Beach House, though. Or hinting at the beautiful coverprint (by Minkee) could have it be named as "lovewave" instead of? A great music, no doubt.

Listen to it here

9.4

[Concert] A Silver Mt Zion Live at La Sala Rossa on 2005-06-16 (Archive.org)

A Silver Mt. Zion (and its various titles), a band from Montrèal, is probably the best known act which is grown out or related somehow to Godspeed You! Black Emperor (formerly as Godspeed You Black Emperor!) and is the most involved band via its members (Efrim Menuck, Thierry Amar, Sophie Trudeau) as well. In fact, the aforementioned musicians have been influential collaborators not only on the post-rock scene but also related to alt-folk and indie circles in the North America during last 10 years at least. However, after GY!BE was going on hiatus, therefore the prime privilege was delegated over to ASMZ. If to compare differences between two bands, in the first place, it is the using of vocals, and the soundscape of ASMZ is inclined more to psych-oriented numbers, and indie music as well. For an argue, it seems a bit slower, having been involved in classical music-based arrangements (eminent cello and violin undercurrents), and via Menuck`s gratingly lamenting and sometimes euphorical vocal manner as well. All of those elements are to be heard in an excellent way on this live session also, recorded at La Sala Rossa in their hometown in 2005. Inbetween the songs you can be a witness for the interactivity between Menuck and audience and jocularities regarding "dudes", iPod and Coldplay, and birdfeeders as well. My cue toward indie music wasn`t arbitrary because of Menuck`s euphorical and lament manner (sometimes simultaneously) and the exploiting of chamber music devices and elements so you are getting to see more the link between ASMZ and Arcade Fire (moreover, they have more common through of recruiting the same musicians, and using the Constellation-related studio Hotel2Tango too).

Listen to it here

Oskar Hallbert doodling (Resting Bell)

Olen täiesti veendunud, et päris paljud lisaks siinkirjutajale ootasid pikisilmi Põhja-Rootsis metsade keskel elava eraku kolmandat albumit. Tema eelmised, "Sid Apartement EP" (2008, Rain Music) ja "1123581321345589" (2009, Zymogen), peegeldasid südame alt külmaks võtvaid minoorseid meloodiaid läbi elektroakustika, folktroonika, kammermuusika, slowcore/sadcore`i, musique concrete`i ning sound-art/digitaalse helitöötluse võtete. Tema esimest taiest on muuseas kirjeldatud kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”.

Ka uus, 5-looline EP kasutab samu võtteid ning kulgeb eelpoolmainitet žanrite piires või sinna vahele jääval eikellegimaal. Rahvamurru hääled, tänavamüra, kõiksugu sahinad-kahinad, kitarrinäpped ja mandoliinisillerdused; progresseeruvad, vaikselt hinge juurduvad meloodiajupid annavad kogu kupatusele sihi ja mõtte. Ja kuidas veel! On ilmselgelt kuulda, et rootslane on teinud rahu maailma ja Kõigevägevamaga. Muidugi, küünitsedes võiks väita, et käesoleva üllitise suurim viga üleüldse on selle lühidus (12min ning 12 sekundit). Kuid geenius ei peagi ruttama penikoorma sammudega, piisab, kui annab vahetevahel enesest märku. Jään pikisilmi tema järgmist üllitist ootama.

Kuula albumit siit

9.3

Hangin Freud Sunken (Sinewave)

São Paulo/London`i duo Hangin Freud (Paula ning Jonathan) alustas tegevust 2005. aastal. Samal aastal ilmunud omanimelisel albumil joonistusid välja rock noir`i, tumedakõlalise shoegaze`i, darkwave`i, slowcore`i ning power indie mõjujooned. Kriipivad kitarrid, gootilik vokaalmaneer(likkus), läbi tumedate delay-koridoride ekslevad-kaduvad helilõpmed, intiimne avarakõlalisus. Paksude kardinate ning punase valgusvine muusika. Järgmine üllitis “Continental” EP ei suutnud debüütalbumile uut lisada. Pigem vastupidi - varem esiplaanile tõstetud emotsionaalne aspekt hääbus nii pilliseadetes kui vokaali koha pealt peaasjalikult kuiva ning kiretusse soigumisse.

Kuid - Hangin Freud on tark ansambel. Järgides küll kindlat kitsast kontseptsiooni - liigutud albumilt albumile sama joont mööda - on osatud oma vigadest õppida ning endid täiendada. Osatud pisiasjadele enam tähelepanu pöörata, neid muljeterohkemaks disainida. Seda kitsapiirilisust tulekski mõista piiritletud, mitte piiratud või küündimatu kontseptsioonina. Kas Stereolab või Tortoise on oma näilises kitsapiirilisuses olnud küündimatud? See, kuidas Hangin Freud oma muusikat myspace`i leheküljel kirjeldab - klaustrofoobia, tuvid, lämbumine, küünistused, kuivad huuled, südamekipitus, valged seinad - peab uuel albumil väga täpselt paika. Žanrilised piirid - võrdluses debüüdiga - on peaaegu samad. Tõsi, enam ei ole noid pauerrežiimil liikuvaid indie-numbreid; saund on märksa roomavam ning kummituslikum, kohati ka voolavam. Helikeele hillitsetuse tõttu on Paula Borges`i - kord läbipõlenud tunnetest resigneerunud, kord tundmusi peegeldaval - häälel kanda veelgi suurem roll. Vähem kui pooletunnine “Sunken” on täis suuri numbreid - näiteks Swamp idealiseerib minimalistlikku laulukirjutamisoskust, saades ise seeläbi (minimalistliku) tumepopi võrdkujuks. See, kuidas seda vormi palistab õrnukuuldav sahisev foon, annab märku duo analüütilisest nutikusest inimtajuga ümberkäimisel; lühike nimilugu juhatab sisse varjudest tumendatud fantaasiarohke teekonna; We Are Not embab kummastavat dimensionaalsust genereeriva klaverisaundiga, mis võib täiesti usutavalt pärineda 80-90 aasta vanustelt lintidelt; Wasted on täis pelutavat obsessiooni. Kompulsioon - sunnib seda lugu mitu korda järjest kuulama; Lõpulugu In The City on segu atmosfäärilise shoegaze`i algest ning darkwave`ist, sobides mõnd kummituslinna tutvustava filmi taamaheliks. Ka fantaasiate stimuleerimisele on siin jäetud ruumi - olen kindel, et Edgar Allan Poe novellide (nt Berenike; Ligeia) lugemine siia kõrvale annaks metafüüsilised mõõtmed.

Suure albumi tunnusmärk on avardumine iga kuulamiskorraga. Üks selle aasta vaieldamatuid tipphetki. Igale tumemuusikafännile, haipenärivale indiefännile ning laiahaardelisele melomaanile kohustuslik album.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Oskar Hallbert

Look its Kama aina in my garden (Vindoga 2008)

Oskar Hallbert | MySpace Music Videos

Oskar Hallbert
Oskar Hallbert
Myspace
Lastfm

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4