[Artists] The Womb

The Womb
23 Seconds
Myspace
Lastfm

[Artists] Waylon Thornton

Waylon Thornton
White Moon Recordings
Free Music Archive
Myspace
Lastfm

The Womb Purity Test (23 Seconds)

The Englishman Alan Driscoll embarked on in 1998, at the time when the 90`s Britpop movement started to getting to its closure. From the aforementioned year off to this day he has released approximately 10 albums, including one publication named as Britpop as well. Thereby regarding all those facts and the main characteristic of the recent issue, indeed, for all of those people who had grew up within the glamorous touch by Pulp, Suede, Auteurs and the others acts Purity Test should be meaningful enough. Moreover, by being demonstrated an Ultrasound`s vinyl record on the coverprint, how could it have a reference somehow otherwise?

Purity Test is a double album, or at least an album with shitloads of bonus songs (all in total 10+10). First of all, it is a case of whimsical lyrics with hints at escapism, womanizers, and even a kind of obsession. By the background it is full of great synth-based thrills and orchestral progressions, catchy soulful disco tunes, synthetic pop arrangements, diverse rhythm roundabouts and outstanding song performances with eccentric postures. Despite of all those diversities, however, all seems so evidently sounding under the Britpop regime yet. My favorite notches are some dark-hued, even a bit creeping introspections being not sporadically represented here. Rosanna Woolett, Junalyn Corre, Chloë Reeves and Simon Gray are up here to offer their important collaboration over to the release.

Listen to it here

9.5

[Artists] Four Visions

CLLCT
Four Visions/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Pinkle House Plants (Aaahh)

Let`s still continue with some handsome sounds from Chicago (the previous time was dedicated to the (post-)psychedelic experimentalism-drenched ensemble Crouching_World) this time it is focused upon the singer-songwriter Bryn Martin aka Pinkle`s follow-up to the Invertible (2009, self-released/Jamendo) and shitloads of albums previously released on Jamendo. Beside it he is used to upload and show up his works in progress and a bunch of completed songs on his home page.

By studying himself in Lausanne, Switzerland, Europe the 13-track album House Plants is released under the German-based label Aaahh Records, obviously not incidentally though, as Martin`s music is getting really close to the mid-European indietronic/folktronic tradition. The restraint acoustic guitar/ukulele loops are mingled together with his soulful, half-filtered vocals and mostly sublime electronica (using legendary electric/electronic keyboards like the Mini Moog synth and the Farfisa organ among the vast array of acoustic instruments), sometimes letting come forth some abrupt sonority as well, by this way, reminding of Beck (Alibi). In general, it can be resumed up to be more album-oriented music.

In conclusion, by supposing him as a kind of simple (not simplistic at all, though) and gentle musician as a person on his own, in any cases, his music is really worth to get a try to letting you to be thrown away from disturbingly surrounding accidental noise over to the middle of grass and flowers.

Listen to it here

8.9

[Artists] Alison Eales

Alison Eales
EardrumsPop
Lastfm

[Artists] Expendable Friend

Bandcamp
Upyourlegsforever
Myspace
Lastfm

[Artists] Mon Insomnie

Beko DSL
Bandcamp
Lastfm

Jay Bennett Kicking at the Perfumed Air (Rock Proper)

Jay Walter Bennett (1963-2009) was first of all known as a keyboard player in the line-up of Wilco during the years 1994-2001. He was dropped out from the band after the artistic-relied disagreements with the frontman Jeff Tweedy, and Jim O`Rourke who was being invited for producing and mixing Wilco`s fourth (and legendary) album Yankee Hotel Foxtrot finally issued in 2002. Thereafter Bennett released 6 solo albums reflecting upon his personal failures (department from the band, divorce) and disturbed touch because of having been sustained on painkillers (lacking the money for hip replacement surgery).

Vis à vis with his previous album Whatever Happened I Apologize (2007/2008), the 11-track brand new heavy Kicking at the Perfumed Air (mastered and recorded(?) 2007-2009) is more fulfilled with suggestive splendour, making it up through crafty variegated tunes, first off, offering energic and dynamic proceedings, on the other side, downdrifting into a melancholic alliance of sparse fingerpicked guitar and husky voice manner, or on the third side being brought forth via mid-tempo songs, based, as usual, upon alt-country/alt-folk tunes spiced up with lush organ blowups. Moreover, having managed to get in for a touch upon Bennett`s approach at the silence-noise and traditional/modern scale it does not make much difference in comparison with Wilco`s last issues in principle, having its experimental oasises in the middle of the American roots music-drenched desert. As Kicking at the Perfumed Air is filled with excellent tracks from the outset to this closure, it can proudly be admitted about the presence of the beautiful swan song by this great singer-songwriter.

Listen to it here

9.6

Alex Winston The Basement Covers (Alex Winston)

Alex Winston is a young American singer-songwriter and multi-instrumentalist with classically trained background having got much attention during last years performing with diverse range of artists at the different stages (Chuck Berry, Miranda Lambert, The Wreckers, Love Arcade, Electric Six, We Are The Fury, the Satin Peaches, Uncle Kracker, and more). Now he has released an 5-piece cover album, making out a refreshing coat for the chosen songs of Mumford & Sons, Teddy Bears, The Rolling Stones, Jack Penate, and Francis and the Lights. No doubt, her high-pitched timbre and artistical shuffling are up here to reveal her talented skills drifting ideologically very close to the New Weird America movement`s female figureheads like Joanna Newsom, the sisters Casady (CocoRosie), Danielle Stech-Homsy (Rio en Medio), Meg Baird (Espers; The Baird Sisters). As an ordinary characteristic regarding the NWA the soundscape is half-electronic, half-acoustic, conjuring innocently beatific even naivistic milieus via minimal-approved chord paintings. Indeed, enjoy it, it is really worth much attention to be paid for.

Listen to it here

9.5

Model Warships Capsules (Bandcamp)

No doubt, Leeds-based Michael Waters is an idiosyncratic singer-songwriter, who has issued 4 releases during last 2 years under the likes of Tavern Eightieth, BeatIsMurder, and Bandcamp. For an argue, concerning on his abundant experiences and possibly much collected know-how in various experimental ensembles (Perfect Writing; Shi Toys; Syuzhet; The Amber Sleep; Cedar Trees), it should not make a big heck of his (sub)conscious expressions and stylistic palette. Indeed, it is eccentrically diverse on each of his issues, stretching out to form kinds of striking wholes consisting of wide-rangely used plaintive and sometimes dirge-alike vocal manners encompassed by noise and hiss-infused guitar strummings, which is enriched with glockenspiel snippets, electronics and stereo effects. Finding out his nichè in drifting between the ways of silence and noise, calmness and unrest, dream-alikeness and horribleness Waters` music is compared to such defiant pop acts as Xiu Xiu, Frog Eyes, Belong, Sufjan Stevens, and Martin Grech. By my side I would add the metal-slapping adoreness of Einstuerzende Neubauten, and dream folk-esque invertedness of Pipher, and Barbagallo.

The whole array of the abovementioned elements are proudly represented on Capsules too, though, some new elements are up here for Waters` weird conception to be completed. For instance, through electro-cadenced undercurrents and metallic abrasiveness are brought forth some new grinning facies. No doubt, Model Warship is one of the most powerful representatives in the New Weird Europe movement nowadays.

Listen to it here

9.4

[Artists] Modern Warships

Model Warships/Bandcamp
Tavern Eightieth
BeatIsMurder
Myspace
Lastfm

[Artistid] Big Spirit

Big Spirit/CLLCT
Myspace
Lastfm

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)

Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] The Sarcastic Dharma Society

CLLCT/The Sarcastic Dharma Society
Less Than Three Records
Oh! Map Records
Myspace
Lastfm

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)

Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

Liam Sanipe Night Visions (Apophenia)

Kanadalase Liam Sanipe`i aka paper & metal`i 8-looline album algab igatsevalt eepilise folgi võtmes. //I just want to go to see/but you`ll never last//. Vargsi liikuvad kitarriakordid tinklevad taamal, luues uusi toone ja rütmikäike kahisevate tšellode taamal. Järgmistes lugudes kammerlikkus hääbub ning esile tõuseb klassikaline (alt-/anti-)folk-liin, lüües intiimsete taustade ning hõrgu laulukirjutamisoskusega. Klassikutest meenub ennekõike Nick Drake. Unistuslikud pudemed on vaheldumas plekiste kitarride robustete nootidega, mille taamal on kuulda olmehelisid (ukse sulgemised, röhatused), ilmselt rõhutamaks ameeriklase helikeele loomulikkuse taotlust. Tõenäoliselt ei ole vaja märkidagi, et plug-in-salvestamisvõtted on kõrvale heidetud, kuivõrd sügavuse ja intiimsuse rõhutamise seisukohalt on see samm ka ainuõige. Muusika, mis näib igati pisihetkedes kinni olevat. Loos Night Walking naasevad sametised tšellod ja vaevukuuldavad orelid ning Sanipe näitab sugereeriva laulmise meistriklassi, või teisalt häälutuslik jõudemonstratsioon nimiloos. Kaasaegsetest sugulushingedest soovitan kuulata Itaalia folkarit Artwood. Neist artistidest kahepeale peaks piisama klassikalise singer-songwriterlus-/folgielamuse saamiseks.

Kuula albumit siit

9.2

Birds are Indie Love Birds, Hate Pollen EP (MiMi)

Küsimust - mida kehastab Portugali paarikese 5-looline debüütreliis? - saadab lihtne vastus - minimaalsete vahenditega saavutatud maksimaalne tulemus. Minimaalsus ilmneb akustilise kitarri akordide kasinuses ning naturalistlikus kõlapildis (kuhu on ka sämplitud loodushelisid), teisalt vokaal - mees- ja naisvokaal vaheldumisi - miilab ning lõkendab värviküllasuses, olles albumi toestikuks. Meenuvad nii Stereolab (Laetitia Sadier) kui Tinyfolk (Meghan Lamb), samuti Homeland`i tasane singer-songwriterlus. Selged kalded põhisuunast ehk naturalistlikust alt-folk`ist - nimilugu veiderdab kummaliste brassisaundidega ning lõpuloo One Day teine pool on paavoharjulik digifolk - nagu brassid, nii ka digisaundid on arhailise päritoluga, milles koguni kangastuvad USA lõunaosariikide 20ndate ruraalsed helid.

Kuula albumit siit

8.8

dmyra Everywhere is Everywhere (Clinical Archives)

Robert Demes II on ühendriiklane, kes viimased 7 aastat on koos perega veetnud Kostariikas - enda sõnul helide helipilti/studying the sound of sound/tudeerimas. Demes on kaheldamatult andekas muusik - tema kui dmyra 4 stuudioalbumit paljastavad huvitavaid lähenemisi folk-muusikale, tema kõrvalprojekti Windowbox Ensemble`i eksperimendid on rajatud minimalistliku ja kammerliku kõlaga muusikale, mille vundament on ehitatud tšellode, piaanode, viiulite, metsasarvede, oboede, klarnetite ja trompetitega. Neoklassitsistlikust hoiakust hoolimata kumab sellest kohati läbi vahemeremaalikku kergust ning virvendavat improvisatsiooni.

Missugune on dmyra kui helihüdra muusika? 7-looline "Everywhere is Everywhere" peegeldab eelnevaid albumeid, ja vastupidi - varasemad üllitised ennustasid käesolevat ette. Põhivundament on folk ja bluus - moodne folgil ja bluusil põhinev singer-songwriterlus, mida segatakse psühhedeelia ja elektrooniliste elementidega. Klassika ning juured on allutatud 21. sajandi heliproduktsioonile. Nurgelised ning jäigad folktroonikabiidid ning kvaasiorkestratsioonid avardavad kontseptsiooni - võib paralleele tõmmata nii mehhiklase Molloy and his bike`i kui eestlase Pastaca loominguga. Ning Wales`i popgeeniuste Super Furry Animals`i folgihetkedega, mis tihtilugu oli nende muusika üks rajumaid peatükke. On albumeid - näituseks "Love in the Air" (2009) -, millel folkmuusika kohtub lisaks eelpoolmainitud liidetele ka downtempo, dub`i ja proge-elementidega. Siin see puudub - v.ä äkiline, dünaamiline ja kriipiv proge avaloos Found You -, kuigi eksperimentaalselt ja leidlikkuselt on see ikkagi raju album. Taaskord. Mis veelgi olulisem - nagu juba eelpool mainitud sai - on Demes andekas moosekant, kes suudab kindlalt oma visiooni reaalsuseks vormida. Tulemus on väga hea. Kindlasti kuulake ka tema varasemaid šedöövreid.

Kuula albumit siit

9.3

Littoral Drift Rise and Descend the Mountain (Patient Sounds)

Littoral Drift on Brett Taylor, üks osa Colorado osariigi linnakese Fort Collins`i skeenest ja plaadifirma Patient Sounds`i ilmest. Olen blogis varem tutvustanud M. Pyres`it, kellega LD`l on märgatav ühisosa ja kvaliteet. Õieti ka Taylor ise kuulus M. Pyres`i koosseisu - enam ilmselt mitte, kuna ta asus elama kaugele põhja - Minneapolis`esse.

Kitarrid, kitarriefektid ja ruumilisus on põhimärksõnad, milles Taylor`i muusika leiab omapära. Akustiline, kohati kriipiv kitarriplõnnimine on vaheldumas atmosfäärilise pulseerimise ning pingestatud võnklemisega. Vaevalt tema muusikat saab nimetada lihtsakoeliseks, küll aga minimalistlikuks - hillitsetud progressioon loob mustreid ja vorme. Käesoleval üllitisel võib kuulda kaunist ja eepilist singer-songwriterlust (I Hate Parties), eksperimentaalset ambient`i (Flickrn` Halos), southern rock`i mõjusid (Lousy Town Epiphany) ning elektroakustilisi eikellegimaid, mistõttu sageli tundub, nagu taamal lõõmaks leek ja puhuks vaikne tuul. Lisaks Patient Sounds`i kamraadbändidele võib leida hingesugulust John Fahey ning varase Vlor`iga. Suur üllitis igatahes.

Kuula albumit siit

9.5