Kuvatud on postitused sildiga Alternative pop/rock. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Alternative pop/rock. Kuva kõik postitused
2/10/2011
12/30/2010
12/28/2010
Spagetti Bolonnaise Disco1 (42 Records/Bandcamp)
Behind this cheesy name can be found a delicious whole of 6 notches, of psychedelic oriented songs obviously compiled of 60`s British music influences, on the first side, running on the more pop-oriented currents (The Beatles, The Byrds), and on the other side, on fusion/jazz rock-relied blasts (the Canterbury scene), and on the third side, chillout moods. However, an Italian quintet consisting of Elia Domeneghetti, Guido Bianchini, Andrea Mancin, Paolo Michelazzi, and Oliviero Farneti who sang in English, play up their "disco" concept in an excellent mode, operating with quasi march-like rhythms, colourful brass sections, smooth jazz parts, vibraphone-played shreds, vibrating electric organ snippets or overpouringly grooving, acid-filled synths (for instance, the ending track Dedicated to Wyatt but Wyatt Wasn`t Listening). In a nutshell, it can be said, indeed, the Italians do it better (it is a cliche, of course, having some pieces of truth inside it, though).
Listen to it here
9.1
11/05/2010
9/04/2010
8/29/2010
Elaine De verdad, de verdad quiero que te mueras (Poni Republic)
Kõlapilti arvestades võiks arvata, et Justin Frischmann & Co on kõne all oleva Venetsueela trio (2 naist, 1 mees) peamiseks eeskujuks (võrreldud on seda ka Yeah Yeah Yeahs`i, Siouxsie & The Banshees`i ning Sleater Kinney`ga). Praeguseks hetkeks juba hingusele läinud pundi 12 rida ning umbes 30 minutit on täidetud hoogsa mineku ning nakkavate käikudega. Shere`i kilkav-karjuv naisvokaal voogab ülevoolavast (indie) punk-energiast, vilistav ja kilav kidramüra on vaheldumas konventsionaalsemate taiestega (nagu niigi suurt kiirust omava sõiduki juht vajutab vahetevahel sirge jalaga gaasipedaali); krutskilised jaah-jaahh-jaatamised ning juh-juh-juhhuutamised on refräänidesse pikitud. Ha Hu Ha segab eeskujulikult surfikäike ning Free Design`i meenutavaid harmooniaid, Verushka toob sisse tumedama dimensiooni, Puta pakub kitarrimürast seestunud hüpnoosi. Albumi 3 lugu - Over It (Not), Yes Louis, Like It Naked pärinevad eelmisel aastal reliisitud "Desnuditos" EP`lt in corpore. Väärt märgise mahapanemine igatahes.
Kuula albumit siit
8.8
8/05/2010
[Kogumik] Nene Records: La Compilacion 07 (Nene/FMA)
Monterrey kultuslabel`i Nene Records`i järjekorras 7 kogumik (nagu ka varasemad) peegeldab mingilgi määral Mehhiko (post-) punk`i ja kompromissidest mittelugupidava roki hingeelu hetkeseisu. 19 lugu, mis pärinevad aastatest 2005-2007, pakuvad stilistiliselt meeliülendavat kompotti. Siin on käredat kidrakraapimist, algusaegade rock`n`roll`i, blues`i ja rockabilly`i hõivamisega esiletõstetud kontrasti-nihet, elektriorelitest seestunud boogie-woogie`t, sonicyouthilikku piirjoonteta ängi, samuti The Pixies`e ja Dinosaur Jr stiilis laia viipega rokki ning loomulikult punk-muusika nihilistlikku irvet ja soppa näkku. Teisisõnu, 64 minuti jooksul säilib põnevus ja pinge. Personaalsed lemmikud on mõlemad Mockinpott`i träkid - teravat punk-kontseptsiooni happeliste süntesaatoritega segav Japon 4 ning Kim Gordon`i laulumaneeris hulpiv Hotel Roosevelt; samuti Mou (RBMK100) rohmakalt kolksuvate trummidega abrassiivne ruumipsühhedeelia, Los Margaritose´e (Mentes Programadas) pohhuistlik mäugumine ning Taladro Supremo (Naranja) vaikust lõhestav toores psühhroki eksplosioon (kus võib taaskord neliku Ranaldo-Moore-Shelley-Gordon vaikuse-, müra- ja selle vahepeale jääva ala piire märgata).
Kuula albumit siit
7/28/2010
Two Lane Phonebooth Empire (Shows About Water)
Kuigi TLP on 2 aasta jooksul üllitanud 7 albumit-EP´d omaenda label`i Shows About Water Records alt, ei ole võimalik leida mingisugust taustainfot selle projekti kohta. Puudub myspace`i ja bandcamp`i lehekülg. Mis iganes, music talks, ning see koosneb väga erinevatest elementidest, hõlmates peamiselt metal`li ja grunge`i, post-punk`i, tumedat electro`t ja elektroonikat. Albumiti on rõhuasetused muidugi erinevad.
14-looline "Empire" demonstreerib projekti küpsust - avalugu Great Hot Invasion Army on industrial`i ja post-punk`i avangardistlik hübriid - tundmustest tühjaks põlenud vokaali all hingitsevad-pulbitsevad diibid kahinad-sahinad, millele sekundeerib vaikselt tukslev rütmimasin. Ülejäänud träkid jätkavad põhiliselt post-punk`i traditsioonis liueldes - mida kroomib vokaalist miilav metalne gootilikkus - , mida kohati kõditab meisterlik pomp-esteetika ning teatraalsed sündikäigud-interlüüdid. Kuulates "Empire"-i korduvalt algusest lõpuni, tuleb nentida, et voog on homogeenne ja professionaalne - midagi sarnast The Jesus & Mary Chain`i ketaste kuulamisele. Siiski mõned erandid kerkivad selgelt esile - Takeover`i ja Blood Lightning`i puhul võiks arvata, et lood on Ariel Pink`i produtseeritud - sametised saundskeibid tuvastamatutest kümnenditest ning sooja hingusena paitav vokaal on meistriklass! Ka The Event Manager`s Voicemail on väga-väga-väga ilusate harmooniate ning käikudega rada! Sama kehtib ka Wheelhouse`i kohta. I Heard That Too Somewhere peegeldab ühelt poolt pehmemat palet, teisalt lööb ülierksate ning kergete üleminekute-muundumistega. Väga catchy! Või siis Computer Article`i masinlikud sündiefektid-bassid - lihtne ja sirgjooneline, kuid lööv - sitaks hea, nagu öeldakse. Mõnes mõttes on traagiline, et "Empire" ei ilmunud aastal 1984 või varem, mistõttu rokiklassikasse kinnistumise aeg on alles ees ootamas. Võib-olla.
Kuula albumit siit
9.6
6/10/2010
The State Lottery When The Night Comes (If You Make It/Salinas Records)
6-liikmeline ning multigeograafiline TSL viljeles debüütalbumil "Cities We're Not From" (2008, Salinas Records) poppi, mille asukoht võib asuda kusagil USA loodepiirkonnas. Nende helipilti ilmestasid elemendid pop punk`ist, college rock`ist, grunge`st ning natuke alternatiivpopist ning southern rock`ist. Kolledžitüüpide elurõõmus pop. Ontlik pop, mille turvalisuses võis 101 protsenti kindel olla - kui mõnes loos (vt allapoole) juhtuski, et saundist hakkasid "teravused" esiplaanile nihkuma, keerati varsti rajalt maha. Tüütavalt lihtsakoelised salmi-refrääni kordused, kusjuures refrääni sisenemised olid juba eemalt aimatavad. Sellest hoolimata oli nende debüütalbumil paar silmapaistvat träkki (Kindergarten Class; Ridgewood).
Kuigi uue üllitisega ei kaasne veel ohhoo-efekti, võib siiski märgatavatest muudatustest rääkida. Esiteks on kaugenetud college rock-numbritest: eitatakse lamedaid refrääne (v.a Fourth Street), lauldakse tihti kooris (sh naisvokaal), mis kokkuvõttes omandab heatahtlikult muigamaajava jauramise mõõtme, teisalt brass-instrumentide ja klahvpillide kasutamine, mis kohati lubab psühhedeelial julgelt õilmitseda ning läheneda ska-punk`ile/pogo punk`ile (Geysers). Southern rock`i allhoovused on obligatoorsed. On hõikumisi ja rõkkeid, on tihedamalt muutusi nootides ja väldetes. Samuti rõõmuküllasust ja naeru on rohkem - kuigi täiskasvanulikumas võtmes, mis konkreetsel juhul on kindlasti plussmärgiline. Last but not the least - kas 8-minutilise lõpuloo Spring, 2008, Detroit. massiivsed ja psühhedeelsed americana-refräänid näitavad rohelist tuld bändi art-otsingutele edaspidiseks? Tahaks küll väga loota. Album on tugev ning veelgi enam süstib lootust tulevikuks.
Kuula albumit siit
8.4
5/15/2010
Foilface EP2 (Whisky Adaptor)
Manchester`i kombo taga olevad tegelased (vale)nimedega WS Evil-Stone, Mulgip HaHa, 'Bro' Jo Stern ning Duncan Ratters üllitasid eelmisel aastal esimese EP tiitliga "Jean Claude Naive", mis rokkis mööda sirgeid ning kõveraid trajektoore. Sellel oli nii klassikalist rokileksikat a la Jimi Hendrix Experience ning 60ndate rollingud kui psühhedeeliast, psühhrokist ja progevaimust kantud taieseid. Terav ning muljetavaldav algus bändilt, kelle Myspace`i kontot on külastatud tuhande ringis.
Silmapaistev start on saanud väärika järje 5 uue loo näol. Vormiliselt puhuvad uuel EP-l uued tuuled. Tõepoolest, kuigi sellel on esindatud lad rock ja ballaad(likkus), säilitab reliis fenomenaalsed tunnusjooned ja tõsiseltvõetavuse, isegi kui selle juurde kuulub paras annus (enese)irooniat. Avang Hello Everybody Eyebrows sisaldab ska-, pub rock- ja teatraalroki elemente. Kabinetioreli/reed organ/ saundid on vaheldumas orkestratsioonide ning süüdimatu kitarri- ja vokaalatakiga. A Fine Bromance kriibib teravate kitarridega ning paitab refrääni sisenevate orkestratsioonide ning happeliste sündisaundidega, Sadhouse on tõsiselt kaunis indieballaad, Leviathan Jones sisaldab screamo-vokaali ja britpoppi läbi northern soul`i, briti folgi ja psühhedeelia rakursside. Muuseas, träki viimase veerandi algus kisub tõsiselt diibiks langemiseks. Mitmete nägude ja ilmetega kaunidus. Lõpuloo Judgement Day juhtmotiiv meenutab siinkirjutajale vägisi ühte britpopi hitti, mille nimi ja esitaja kahjuks hetkel ei meenu. Oli see äkki midagi James`ilt? "EP2" sarnaselt debüütreliisile on avaldatud tüüpide enda leibli Whisky Adaptor Records alt.
Kelledele britpop kallis oli/ja on, need peaksid kindlasti käesolevale slacker rock`i meistriteosele kõrva peale heitma. Egas midagi, on vägagi põhjust oodata nende ammu planeeritud, järjekorras kolmandat EP`t. Soovitan lisaks kuulata hingesugulasi The Girobabies´t ja Clinker`it.
Kuula albumit siit
9.5
4/08/2010
Evil Men Have No Songs Evil Men Have No Songs EP (Bandcamp)
Budapest`ist pärit ühemehebänd EMHNS andis sellel nädalal välja kaheloolise singli Beko DSL`i all. Tulemus oli meeldivalt üllatav - eriti nauditav oli subtiilsete orkestratsioonidega shoegaze-träkk Home Tonight. Üks kaunemaid lugusid aastast 2010. Teine lugu Standstill on esindatud ka käesoleva 4-loolise EP peal. Tõsi, puhtakujulist kingapõrnitsemist sellelt üllitiselt ei kuule, küll aga meeldivalt mällusööbivat indie rock`i. No You No Me on mõnus singalong-jauramine - pretensioonitu, samas piisavalt enesest lugupidav. Ka ei imestaks, kui see lugu on kirjutatud naistele. Gigolopoosi on selles piisavalt. Stand By surfab Briti 80ndate post-punk- ja jangle pop-harjal. Lihtsad meloodiad-harmooniad, tempokas rütm. Ka lugude pikkus jääb 2-3-minuti vahele. Muidugi, tänapäeval võitleb seesugune muusika juba esimeste kohtade pärast edetabelites. Teisalt - oleks seesugused lood Eurovisioonil, viitsiks teleka MUTE-režiimilt vabastada ning R2 vaiksemaks keerata. Eelpoolmainitud Superstill jõllitab ängistatud stoner-pilguga läbi karvase shoegaze- ja post-punk-kaleidoskoobi. Tegelikult on ka see väga hea lugu, lihtsalt singliüllitisel jäi veidi Home Tonight`i varju. Ma ei imesta, miks madjar nimetab oma muusikat shoe-wop`iks. Vastus on lihtne - doo wop`ilik avarakõlaline ja sugestiivne laulumaneer agiteerib üllitisele järjepanu plusspunkte. Syd the Beat kõlab kui Home Tonight`i B-poole versioon, mis tähendab, et lugu on korralik. Nagu 10-minutiline reliiski kokkuvõttes.
Kuula albumit siit
8.4
Tellimine:
Postitused (Atom)