[Artists] Tolmunud Mesipuu

Tolmunud Mesipuu
Myspace
Lastfm

[Artists] Electric Rainbow

ELECTRIC RAINBOW-ELECTRIC FLAVOUR

Electric Rainbow | Myspace Music Videos
Jamendo

ELECTRIC RAINBOW-THE STARTING POINT

Electric Rainbow | Myspace Music Videos
Myspace
Lastfm

[Artists] Time Columns

Time Columns/Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Old but important] Time Columns Sunriseinthesea EP (Bandcamp)

Time Column`s debut, the 5-track Sunriseinthesea EP (released on the 25th December of 2009 promptly after the ensemble`s first US-based tour had finished off) has already been looping at the non-stop regime for some hours in my headphones, and indeed, as for the whole set the better sorts of scents are brought forth after every following listen time. Two guys - Kenny Eaton and Jordan Miller - coming from Baltimore, Maryland, USA, exploiting guitars, keyboards, drums, and effect-sustained devices (moreover, Gibson Echoplex can be suggested as their third member) to conjure a mix of fusion/jazz rock, post-rock, math-rock, and classically layered progressive rock sound. No doubt, their interplay is an instrumental rock-relied synergic reflection, which does search for diverse chord compounds and complex, cadence-based realms, sometimes being "stuck" in restraint runs and even introspective hoverings, the another time, yet, blown up into the acceleration of synth-infused guitar grimaces, acquiring lots of panoramic flashlights to be brightened up and broadened into near-epic glider trips. Indeed, it is a solid example of intelligent rock music which can be enjoyed at the duo`s concert tour coming soon at the beginning of the January of 2011.

Listen to it here

Ghost Dance Elkan (Ghost Dance)

Ghost Dance (not to confuse it with the same-titled gothic rock band from England in the 80`s) is a two-piece ensemble from Lancaster, Pennsylvania. Chris Corrao (guitar) and Tyler Taglieri (drums) play up a decent joint of math rock and noise rock with an intense touch of experimental rock. Being influenced by the likes of Tera Melos, Hella, Lightning Bolt, the duo`s 6-track debut release is managed to showcase seriously sheer and rough ornamentics of repeated motives driving mainly on up-and-down drifting abrasive guitar riffs embellished by more light-radiant, progressive rock-like keys, and at times massively hammering rhythm combinations too. Sometimes Ghost Dance`s soundscape is quite laconic by building up the way on arid chord bows and even drone-shaped glimpses. Sometimes all of that seems to be thoroughly composed, the another time quite loosely related, yet. All in all, it reminds of a kind of gestalt rock manifesto playing out in a mode of improvised, jazz-like music applying a vague control upon it. Undoubtedly it is a vital issue, yet, which circumscription needs lots of listen times for the access to be allowed.

Listen to it here

8.8

Music For Your Plants S/T (MFYP)

Though I come from Estonia I have been quite critical about the most of phenomenons regarding somehow the Estonian indie music and its musical appearances over the previous and last decade. The reason is simple because my native country does have the community of musical critics/activists and musicians very densely related to each other, however, some of them through the job, the other through dense friendship connections. This is why I am not used to believe in maximum-rated overviews in local newspapers after I had listened to some of the albums being classified as really second-rate ones in principle. Once again, I really hope I am not being misunderstood - it is not a complaint it is just admission about the inevitable shortcoming of the small communities.

The debut album by the Tallinn-based trio Music For Your Plants is one of the best issues growing out from the local scene in recent years. Their 8-track release reflects upon past, present and future, where technical know-how is finely arranged with shitloads of ideas and a decent spiritual touch, where all needful is kindly presented and played up into the balance. First off, their affinity toward retrodelic fusion and progressive rock is showed up via impressive light-hearted guitar noodlings and synthesized psychedelic electronics-based vortexes altogether reminiscent of the doings of Kaseke, Radar, and In Spe, the Estonian jazz rock and progressive rock legends by the 80`s, respectively. (Though I am aware of the facts being compared to the likes of Tortoise, Tame Impala and other experimental rock luminaries already). On the other side, though through a narrow slot, you can be a witness about the dodges toward enchanting chillwave moulds (Dr. Mudawi), or the tropicalia/surf pop-mixed-up excellence of Enchanted Sister. Undoubtedly Music For Your Plants is a record which has acquired the potential to be written into progressive rock annuals sometime. In fact, I mean it very seriously.

Listen to it here

9.5

[Artists] Music For Your Plants

Music For Your Plants
Myspace
Lastfm

[Old but important] Single Bullet Theory SBT: 1977-1980 (Artifacts/yclept/FMA)

I really love the 70`s music because of not only I was born then (being a part of it 5 weeks, though). It was time when music found itself through very different tendencies and appearances, forming up into decent mainstream pop, innovative crossover areas and shitload branches of blasting avant-garde styles. But it also remained as a decade for a lot of music to be discovered nowadays yet.

Undoubtedly, Single Bullet Theory was such a kind of ensemble from Richmond, Virginia. The band was established on the ruin of the likes of Big Naptar, Grossbreed, and X-Breed, being influenced by garage rock and punk currents, and getting even some highlight glimpses by having shared the stage with Ramones, Patti Smith, and Talking Heads, and found out its way onto MTV, and Billboard chart.

Frank Daniel, Dennis Madigan and Michael Maurice Garrett (along with their soundman Z plus some guest musicians) do offer a solid set of 11 tracks, sounding at times as a soft (or half-soft) version of Talking Heads through its bubblegummish bass hooks and vivacious cadences, and on the other hand, getting very close to new wave/synth pop bands through its distinct synth wisps and gears. Thirdly, you can perceive the influences of fusion and progressive rock (for example, some similarities with King Crimson), and tricky soft rock issues with strong southern rock influences. Or just a kind of entertainment pop rock is proudly represented here. The especially favorite examples of mine are Das Madchen, Miss Two Knives, There is the Boy, and Rock Around the Apocalypse. So listen to it and let`s figure out your favorite figures from this honest and very strong album.

Listen to it here

Joxfield ProjeX Numbers & Letters (Clinical Archives)

Yet one year ago the Swedish pop music seemed to have strongly been associated with the sound of fields, sunshine and colourful flowers. You even know, such beautiful and safe, yet masterful and well-produced conceptions which fulfilled the task of muzak in the certain way. (The muzak as music is such a kind of listening object which is used to be predictable, i.e, keeping to live its own life from the very start without needing much attention and reasoning anymore). However, all my premisses were changed since I heard Joxfield ProjeX, by Yan and Oax leaded ensemble which showed up really deep and ungraspable point of view.

In fact, there has been a lot of albums within a year: Bits And Pieces# 1-13; Picnic; Virtual Dreams & Realities; Shimmering Mah No 1; Phantastique; and recently, Oddities And Rarities 2005-2010. No one of them were failed. Moreover, all the aspects of serious and intellectual-minded rock music were profoundly investigated on the aforementioned issues: from the progressive rock to the open-minded and over-the-edge-pouring space rock, ambient techno and kosmische musik conceptions.

A new one is compiled of 24 tracks (or 3 CD sets), including cooperation snippets of such luminaries as Pat Mastoletto, Geoff Leigh, and Kenji Siratori among other guests. It might be seem in comparison with the duo`s previous works it does sound more free jazz-y, incorporating the elements of pompous electro-rock/baggy-ish breakbeats, in Japanese spoken word, dream-loaded and hazy flute improvisations, ragga-rhythms and tanpura-sitar drones. However, it is obviously the first time when a release by their side seems to be a bit loose (or extrovert as it is already said), sometimes "uncomposed", based mainly on free improvised jams, or on the other side, sinking into the mould of avant-prog bottom. On the last third of the album, however, it smashes its head spot getting intensely to haze its boundaries and breaking on the other side. Though my top notch and recommendation is previously Oddities And Rarities 2005-2010, yet, those 24 tracks are very important part to get completed the whole regarding Joxfield ProjeX`s sound and conception. The whole picture of them became even more indistinct. And it is excellent, of course. By a Joker`s point of view indeed.

Listen to it here

9.2

Chappaquiddick Chappaquiddick (Noise Horror)

Chappaquiddick on Taylor Ross, Jeremiah Johnson ja Mark Lynn Jacksonville`ist. Taylor Ross`i (Picayunes) muusikat olen siinses blogis ka varem tutvustanud. Trio 14-looline ja 31-minutiline debüütalbum on segu psühhedeeliast, avangardprogest ning improrock`ist. Intensiivselt esitatud helikihid moodustavad muljetavaldava terviku. See pluss pillikooslus - bass, trummid ja klahvpillid - toovad mällu ennekõike Canterbury legendi The Soft Machine`i. Tõsi, Chappaquiddick`i kohati pilti-eest-viskavad trummeldamised ja vokaalapoteoosid lähenevad hardcore-numbritele, olles seeläbi suguluses Witchporn`i ja The Moon Runner`iga. Muidugi, võib üksnes oletada, kas vihahood on spontaansed või teeseldud-kontrollitud (kahtlustan viimast). See on uus underground-muusika, mis defineerib end sarnaselt 80ndatele kassetikultuuri-liikumise kaudu. Veneetsia progegeenius Gianluca Missero alias Hox Vox andis tagasisidet, öeldes, et omal ajal USA`s elanuna nägi ta küllalt seesuguse taotlusega (clean psychedelia eclectic mix-up) punte, kelledest mitte keegi ei osanud oma kontseptsiooni niivõrd impressiivselt välja mängida kui Chappaquiddick. Ta võrdles bändi "muskleid pumpava Slint`i" ning teiste Louisville/Chicago (jazz`ist mõjutatud) post-rock-ansamblitega. Kahtlemata väga värskendav kogemus ning üks selle aasta üllitisi.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Chappaquiddick

Chappaquiddick
Myspace
Lastfm

Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)

Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.

Kuula albumit siit

8.8

Cidulator Nightingale EP (Jamendo)

Varsti oma 28ndat sünnipäeva tähistava Dominik Jansen`i muusikaline teekond on hõlmanud rohkem kui poole tema elust. Mänginud erinevates Kölni ansamblites, on ta ennekõike tuntud oma ühemeheprojekti Cidulator järgi. Kolmel esimesel ametlikul albumil olid Cidulator`i märksõnadeks (retro)krautrock, psühhedeelne elektrooniline rock, kosmische musik, proto-punk kraut, motoorne rock. Või lihtsalt analoogsüntesaatoriindie`ks ei oleks ka vale seda nimetada.

Cidulator`i viielooline "Nightingale" EP lunastab Jansen`i ühe kõrvalprojekti Basic Broadcast`i viimase üllitise "Melodusk" piinliku narruse ning liigub eemale eelmise reliisi - kõrgetasemelise "Torsional Moments"`i - proge- ja kosmische musik`i elementidega palistatud fusion-psühhedeeliast. Vankumatult instrumentaalne muusika ei otsi enam niivõrd tuge kosmosest - vähemasti mitte enam sellest osast, kust varem. Draivivaid kitarre ja sinna tasapisi pealevalguvat psühhedeelset süntesaatorisentimenti ei näi enam kõlavat. Õieti viimase värelust on jätkuvalt tunda - lihtsalt nartsissistlik läige on muutunud intensiivsemaks ning pimestab ülejäänut. Ilus, pompöösne...ja enesekindel oma poosidest ja ilust. Tõepoolest, sakslane keskendub kaunite ja avarakõlaliste hetkede loitsimisele, mis ehedalt ilmnevad lugudes Philomela, Arisin ja The Real X. Nimilugu mängib minimalismi kontseptsiooniga progerock`i võtmes. Avalugu Good Morning, God Of Night kulgeb proge, kraut`i ning sümforock`i mõjuväljadel. Raske ülesanne on käesolevat üllitist ühtselt klassifitseerida.

Kuid palju olulisem on, et sisemise dünaamika, sugestiivsuse ning terviklikkuse poolest on "Nightingale" EP Cidulator`i senine tippteos.

Kuula albumit siit

9.4

Hox Vox Mjöllnir (Jamendo)

45-aastane Gianluca Missero on oma kuuenda albumini jõudnud. "Mjöllnir" tähendab Thor`i vasarat ning kõik lood, v.a üks, kannavad viikingite jumaluste nimesid. Eelmise aasta lõpus reliisitud küllaltki kurioosne klubimuusikast läbiimbunud "Hurry Up Harry - part 1" ei olegi hoolimata lubadustest veel leidnud järge - selle asemel on veneetslane teinud põike ning on tagasi vanade harjumuste, avangardistliku kaldega progerock`i juures. Nagu ta ise on maininud - ristamas maist ja pühalikku. Tõsi, suurele loojale kohaselt on itaallasel ka siin mida lausuda. Niivõrd turbulentset ja ekspressiivset klahvidega mürgeldamist ei ole Missero puhul varasematel albumitel täheldanudki. Mis teisalt ei ole ka ime - konkreetset albumit on juba tunnusmärgitsetud kui "zeuhl". Tõepoolest, kontseptuaalses keskmes on mürgeldav, kohati kalk bass, kriipivad kitarrid, masinlikud trummikaskaadid, sümfoonilised avardumised, obskuurne ja teatraalne klahvpillistik, klassitsistlikud manerismid ja flöödikatked. Kaos vaheldumas korraga, kõlaline pehmus jäikusega. Siin on loomulikult ka pomp-element esindatud, kuigi seesugune, mille ees tõstaks lihtsalt kaks kätt püsti. Meisterlik, väljapeetud ning nauditav. Kaheldamatult üks parimaid üllitisi üleüldse, mida mul RIO/Avant-prog`i valdkonnas on au tunda olnud.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Joxfield ProjeX

Joxfield ProjeX
Joxfield ProjeX
Clinical Archives
Myspace

Hox Vox Hurry Up Harry - part 1 (Jamendo/Hox Vox)

Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.

Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.

Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.

Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Hox Vox

Hox Vox
Hox Vox
Myspace
Lastfm

Hox Vox Étoile (Hox Vox)

Progeroki või avangardiga lähemat sidet omavad inimesed teavad väga hästi, et Itaalia muusika ei piirdu ainult San Remo laulufestivali, Italy disco või kuulsate filmiheliloojatega. Tõsi küll, Itaalia progeansamblid ei ole üldsusele kuigi tuntud, samas nende kunstiline kõrgelennulisus ei jää anglokultuuri omadele alla. Kurioosiumite otsijatele on Itaalia igati soodne paik.

Gianluca Missero alias Hox Vox, 44-aastane veneetsialane, on üks väljapaistvatest proge ning avangard(sm)i vahel pendeldajatest. Ka mänginud klahvpille ning bassi ansamblites SlideStraviati ning Gunshot Nucleus. Tema filosoofia on põhinenud instrumentide ebakonventsionaalsel kasutamisel ning lugude veidral struktureerimisel. Tema RIO/Avant-prog koosneb veidratest sämplijuppidest, põigetest väga erinevatesse muusikastiilidesse (sh ka uuematesse - death metal, electronic pop, indie, nu-jazz), segu tõsidusest ning groteskist, improvisatsioonist ning kaalutletusest. Itaallases on kaalutletust ka üldisemas mõttes - iga album on põhjalikult läbi mõeldud ning komponeeritud - mitte ükski heli ei näi üleliigne, st ei tekita kuulajas igavust. Albumite ohtrale liigendatusele vaatamata läbib muusikat majesteetlik suursugusus.

"Étoile" on siis Missero neljas album. Järg kolmele suurepärasele albumile - "Eight-Bit Deboned" (1989); "Outskirt" (2008); "Das Chamäleon" (2009). Avalugu Intro algab prääksumiste ning jätsulike piaanoklimberdustega, millega liituvad uksekella tirin ning mingi ebamäärane hääl, mis siiski näikse kangesti Marge Simpson`ile kuuluvat. Järgmine lugu Behind The Curtain on kuulajale peale lendav proge - kitarrid ning trummid võtavad teineteiselt mõõtu, mängides maha huvitava struktuurikujundi. Loos Rhythmbox asendatakse rütmimasinad biitboksiga, ning viimane muutub tavaliseks integreeritud instrumendiks (mõnes telesaates püütakse seda jätkuvalt kujutada kurioosumina, mille demonstreerimisega siis suurt raha püüda). Muuseas, ühes loos tehakse otsene kummardus Gary Numan`ile. Ülejäänud kolm neljandikku albumist jäägu kuulajate endi avastada. Vihjeks ehk seda, et lõpu poole liikudes näib album aina energiat juurde koguvat.

Kuula albumit siit

8.8