45-aastane Gianluca Missero on oma kuuenda albumini jõudnud. "Mjöllnir" tähendab Thor`i vasarat ning kõik lood, v.a üks, kannavad viikingite jumaluste nimesid. Eelmise aasta lõpus reliisitud küllaltki kurioosne klubimuusikast läbiimbunud "Hurry Up Harry - part 1" ei olegi hoolimata lubadustest veel leidnud järge - selle asemel on veneetslane teinud põike ning on tagasi vanade harjumuste, avangardistliku kaldega progerock`i juures. Nagu ta ise on maininud - ristamas maist ja pühalikku. Tõsi, suurele loojale kohaselt on itaallasel ka siin mida lausuda. Niivõrd turbulentset ja ekspressiivset klahvidega mürgeldamist ei ole Missero puhul varasematel albumitel täheldanudki. Mis teisalt ei ole ka ime - konkreetset albumit on juba tunnusmärgitsetud kui "zeuhl". Tõepoolest, kontseptuaalses keskmes on mürgeldav, kohati kalk bass, kriipivad kitarrid, masinlikud trummikaskaadid, sümfoonilised avardumised, obskuurne ja teatraalne klahvpillistik, klassitsistlikud manerismid ja flöödikatked. Kaos vaheldumas korraga, kõlaline pehmus jäikusega. Siin on loomulikult ka pomp-element esindatud, kuigi seesugune, mille ees tõstaks lihtsalt kaks kätt püsti. Meisterlik, väljapeetud ning nauditav. Kaheldamatult üks parimaid üllitisi üleüldse, mida mul RIO/Avant-prog`i valdkonnas on au tunda olnud.
Kuula albumit siit
9.4
