[Artists] Time Columns

Time Columns/Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Old but important] Time Columns Sunriseinthesea EP (Bandcamp)

Time Column`s debut, the 5-track Sunriseinthesea EP (released on the 25th December of 2009 promptly after the ensemble`s first US-based tour had finished off) has already been looping at the non-stop regime for some hours in my headphones, and indeed, as for the whole set the better sorts of scents are brought forth after every following listen time. Two guys - Kenny Eaton and Jordan Miller - coming from Baltimore, Maryland, USA, exploiting guitars, keyboards, drums, and effect-sustained devices (moreover, Gibson Echoplex can be suggested as their third member) to conjure a mix of fusion/jazz rock, post-rock, math-rock, and classically layered progressive rock sound. No doubt, their interplay is an instrumental rock-relied synergic reflection, which does search for diverse chord compounds and complex, cadence-based realms, sometimes being "stuck" in restraint runs and even introspective hoverings, the another time, yet, blown up into the acceleration of synth-infused guitar grimaces, acquiring lots of panoramic flashlights to be brightened up and broadened into near-epic glider trips. Indeed, it is a solid example of intelligent rock music which can be enjoyed at the duo`s concert tour coming soon at the beginning of the January of 2011.

Listen to it here

Ghost Dance Elkan (Ghost Dance)

Ghost Dance (not to confuse it with the same-titled gothic rock band from England in the 80`s) is a two-piece ensemble from Lancaster, Pennsylvania. Chris Corrao (guitar) and Tyler Taglieri (drums) play up a decent joint of math rock and noise rock with an intense touch of experimental rock. Being influenced by the likes of Tera Melos, Hella, Lightning Bolt, the duo`s 6-track debut release is managed to showcase seriously sheer and rough ornamentics of repeated motives driving mainly on up-and-down drifting abrasive guitar riffs embellished by more light-radiant, progressive rock-like keys, and at times massively hammering rhythm combinations too. Sometimes Ghost Dance`s soundscape is quite laconic by building up the way on arid chord bows and even drone-shaped glimpses. Sometimes all of that seems to be thoroughly composed, the another time quite loosely related, yet. All in all, it reminds of a kind of gestalt rock manifesto playing out in a mode of improvised, jazz-like music applying a vague control upon it. Undoubtedly it is a vital issue, yet, which circumscription needs lots of listen times for the access to be allowed.

Listen to it here

8.8

[Artistid] The Seventh Alchemy

Jamendo
Lastfm

Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)

David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.

Kuula albumit siit

9.4

Moon Runners Full Enough (Rack & Ruin)

Korraliku muusikatraditsiooniga Olympia linnakesest pärit duo Danny Natter-Jake Jones lammutab inspireerivas art/avant-punk-võtmes. Muusika, mis on segu motoorsetest mustritest, blues`ist, garage`st, math-rock`ist, post-hardcore`ist, psühhedeeliast ja surf rock`i seemnetest. 11 lugu ning kolmveerand tundi - nende esimene täispikk ühe EP ja spliti kõrval - toovad konkreetselt mällu The Jon Spencer Blues Explosion`i, Times New Viking`i, The Fall`i, The White Stripes`i, 80ndate lõpu Sonic Youth`i, Big Black`i ning The Stooges`i. Lood on lühikesed, keskmiselt kahe ja poole minutilised, mis samas on piisav, edastamaks Moon Runners`i mürarikast ja vürtsikat helidepešši. Häid kohti on jalaga segada; mõned read sellest suvalises järjekorras - avalugu All Cops are Murderers avaneb ülevate surf blues-refräänide ja primitivistlikus võtmes deklameerimise vastanduse kaudu, My Name is Not Mud lööb markesmithiliku künismi ja täristavate kitarride-trummidega. Üleüldse - kui Natter ja Jones kärgatavad instrumentidel, siis teevad nad seda läbimõeldult, st suunitletult ja viimistletult. Loos Wolf Shirt on keel- ja löökinstrumendid tuunitud maksimaalselt toorekõlaliseks, mida saadab minimalistlik elektroonika (vrd The Fall "Perverted By Language"). I Wanna Say No haarab veelkord bassigruuvist kinni, keerates sellele happelisi sündiliine peale. Lõpulugu Death Tunnel`it võib käsitleda erandina - ligi 17-minutiline koloss, mis annab võimaluse eksperimenteerida vormiga - tagurpidi käiatav ning hõllandusliku taiesena esitatav interlüüd pärast intensiivset blues- ja mürakarkassi. Stopp! Tegel`t selgub , et see ei olegi vahepala, vaid omaette minimalismi nurgake. Oluline on, et mingi veider ja häiriv nihe läbib seda, muutes siinkuulaja pikapeale rahutuks.

Kuula albumit siit

9.7