[Artists] Wyrm

Wyrm/Bandcamp
Lastfm

Wyrm In The Hills, The Cities (Bandcamp)

Actually quite much is changed since Wyrm`s previous, 2-track release We Cannot Hear The Stars (2010). Indeed, the US-based project has abandoned their minimal, low-frequencied noise vibrations (The Unknown Is Infinity), and secondly, partly, electronic-infused post-rock concept (We Cannot Hear The Stars). Or the way round, a new, also 2-track album can be dealt with as the sequel and progression of the last named track on We Cannot Hear The Stars, making out difference in more epic, static guitar-riffed appearances. More concretely, the wide, potent-buzzing basic layer is fringed by a few elements, for instance, loosely pulsating rhythms at times, moreover, which are almost unheardable and at the closure of the issue seem to be just the set of vibrations of the album`s integrated, seamless parts. Notwithstanding its radical drone/drone doom/drone metal/drone doom metal husk, and regarding its almost invariable, almost endlessly emitting drone-based soundscape, indeed, by the very minimalism-esque type of conceptual approach it has managed to get into much bigger joint area with minimal music composers like La Monte Young, Terry Riley, and even Steve Reich, rather than ordinary metal bands. No doubt, Wyrm`s issue has very pragmatic sense and field of application - it is might be directed for individuals who are searching up for help to fix up his/her minds. Indeed, it is a very relaxing trip into the infinity.

Listen to it here

8.9

[Compilation] 30 Seconds Of Time (Silber)

Silber Records came up with the idea of this compilation from a few angles. People have short attention spans, people love ringtones. Most songs are too long. So they put together this collection of songs 30 seconds long & made them available as ringtones. Some of the usual suspects for their compilations, some new friends, plus where else are you going to hear 46 tracks in 23 minutes. So you have no need to push the skip button to get round to the next tracks. You can imagine and handle it as a weird kind of mash-up album, moreover, mash-up artists are usually not interested in such ambitious experimental rock and indie music, they prefer more to be into easy and supeficial sound, though. The artist roster is Electric Bird Noise, Zanzibar Snails, muscle mass, Pacific 231, Ben Link Collins, Rollerball, Thorn1, Promute, Irata, Charles de Mar, Small Life Form, Notorious Jet Set, Lullabier, The Undermasks, Drekka, Sibyll Kalff, Vestirse, Bryce Clayton Eiman, slicnaton, Miss Massive Snowflake, Subscape Annex, Remora, Moodring, IANTH, mwvm, The Collinses, The Velveta Heartbreak, Fires Were Shot, Yellow6, Mahlon Hoard, & Peter Aldrich.

Listen to it here

[Artists] Radius System

Radius System
Lost Children
Several Bleeds
Myspace
Lastfm

[Artistid] Black Monolith

Black Monolith
Jamendo

[Artistid] Pet Slimmers of the Year

Lost Children
Progarchives
Myspace
Lastfm

Gamardah Fungus Two Hemispheres, Two Worlds (Turbinicarpus)

Varasemate või paralleelprojektidega muusikaliselt ja stilistiliselt karastunud Ukraina duo Absurd Maers-Igor Jalivetš on viimase aasta vältel üllitanud 2 majesteetlikku taiest. Esimene neist, "The Way To Build Your Future" (Nocharizma), hiilgas post-rock`i, noise rock`i ja avant-metal`i segamisega, millel oli detaile nii doom(gaze)`ist, found sound`ist, sludge`ist kui ülevast popatmosfäärikast. (Kaks viimast lugu - Drunk Astronaut ja Skeleton Key käivad artistide M83 ja God Is An Astronaut`iga suht ühte jalga). Hindeks 8.8.

Hemisfääride-albumil otsivad dnipropetrovskilased (rokkeksperimentalistidele sümptomaatiliselt) juba uusi knihve. Siin on kordusmotiividele rajatud transsiloovat psühhedeeliat ning kirikulaulu kaja. Näiteks Kurtulus on sulnis segu türgikeelsest spiritaalsest laulumanast, ümbritsevatest loodushelidest ning kitarrifluidumist. Vanadest mustritest domineerivad jätkuvalt Maers`i slide-kitarrid, mis, tõsi, seekord on märksa pastelsemad ning kaemuslikumad, mida sageli "häiritakse" massiivsete müraseinte-pursetega. Teisisõnu, drone doom/doomgaze-karkasside (müra) ja sisemusse kapselduvate motiivide (vaikus) vaheldumine viitabki erinevate maailmade ja sfääride tekkeloole ja olemasolule. Reiting võinuks kõrgemgi olla, kui ei oleks olnud toda artikuleerimatut lõputräkki Black Ode To White Cherub ning tasapisi struktuuride ülesehitusse sugenevat väsimustunnet. Sugulushingedest soovitan ennekõike kuulata Our Subatomic Earth`i (teljel post-rock´i ja eksperimentaalmetal`i vaheldumine ning segunemine).

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Gamardah Fungus

Nocharizma
Turbinicarpus
Myspace
Lastfm

[Artistid] Daleth

Daleth
Myspace
Lastfm

Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)

David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.

Kuula albumit siit

9.4