Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Trance rock. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Trance rock. Kuva kõik postitused

12/19/2010

[Old but important] Werewolves Dance Raincoat Dress (BNS Sessions)


I tried to analyze and find out for myself the main intention hidden behind the name of a US-based 5-piece ensemble, of course, in correlation with their multicoloured musical approach. It might be realized out that the title "Werewolf" is appropriate enough for reflecting upon the difference between the main core and lateral shreds of their musical conception, drifting between the mainstream and peripherical murky areas relied upon the nowadays and past experiences of (alternative) pop music. In a more concrete way, the 12-track album released at the end of 2009 does have a lot of references biased heavily toward the head-on psychedelic swayings of old school monsters (Vanilla Fudge; Manfred Mann, early Pink Floyd, ) and some later hypes (Kula Shaker), groovy drone-infused motorik rock a la Spacemen 3, Brian Jonestown Massacre and early Spiritualized, and Neu! as their precedessor, on the other way, their tie-up to the mainstream currents reminiscent at times of the likes of Franz Ferdinand, and Keane does build up a gleamy backbone based upon joyous guitar gears and distinct even manifesting/shouting vocal lines or hovering below the piano-based soulful soft-rock ideas. Last but not the least - I am really fascinated by the ending track House Of Anarchists which does satisfy my very need for Spiritualized and Bobby Gillespie`s apathetic fuck-off posture. All in all, Werewolves did play out via Dance Raincoat Dress a magnificient whole without any weak examples thereby being one of the most dynamic, completed rock releases you could find out from the the last years. As they have said at their home page that the only way to support revolution is to make your own.

Listen to it here

10/08/2010

Fuck i`m a Ghost Fuck i`m a Ghost (Futurerecordings)


Futurerecordings`i artist Fuck i`m a Ghost jätkab teistsususes võtmes kui enamus nimetet California plaadifirma artiste. Ambient, kammermuusika ning drone on kõrvale jäetud ning asemele on tulnud kunstiline rock, helikeel, milles on transi mõõde sees. Kolmiku rokkimine debüütalbumil tekitab mulje liuglemisest, pikkadel kitarriakordidel liuglemisest, kuigi väliselt võib see kõik üsna unine välja paista. Sugulastest meenub ennekõike Interpol, oma sünkjate refräänide, helisevate kitarrikäikude ning mõnuga aegamööda tõusvatele karvastele kitarririffidele. Sündisümfooniad loos Train Robber viivad Arcade Fire`ile kõrvale. Stop rokib pealiskaudses psühhoosis ning liugleb hoogsalt mäest alla. Vessel on tase, kus on ängi, kus on ruumi, kus on varjundeid, kus on äraspidisust. Ning kõige selle kaudu võib sukelduda sügavamale minevikku, nt Vini Reilly kidraesteetika ja The Chameleons`i manu. Modaalne alternatiivpop, kus põhimõtteliselt ühtedele ja samadele mustritele peegeldatakse valgust erinevate nurkade alt, väänatakse ühe ja sama rifi erinevaid külgi esile. Vahetevahel tekivad paralleelid ka math rock`iga, jäädes siiski põgusateks äraunustamishetkedeks sellel suunal. Eeskujulik rokkmuusika, kus on sirgjoonelisust ja knihvi, teravust ning unistuslikkust. See bänd veel saab tuntuks, uskuge mind.

Kuula albumit siit

9.3

9/11/2010

Gamardah Fungus Two Hemispheres, Two Worlds (Turbinicarpus)


Varasemate või paralleelprojektidega muusikaliselt ja stilistiliselt karastunud Ukraina duo Absurd Maers-Igor Jalivetš on viimase aasta vältel üllitanud 2 majesteetlikku taiest. Esimene neist, "The Way To Build Your Future" (Nocharizma), hiilgas post-rock`i, noise rock`i ja avant-metal`i segamisega, millel oli detaile nii doom(gaze)`ist, found sound`ist, sludge`ist kui ülevast popatmosfäärikast. (Kaks viimast lugu - Drunk Astronaut ja Skeleton Key käivad artistide M83 ja God Is An Astronaut`iga suht ühte jalga). Hindeks 8.8.

Hemisfääride-albumil otsivad dnipropetrovskilased (rokkeksperimentalistidele sümptomaatiliselt) juba uusi knihve. Siin on kordusmotiividele rajatud transsiloovat psühhedeeliat ning kirikulaulu kaja. Näiteks Kurtulus on sulnis segu türgikeelsest spiritaalsest laulumanast, ümbritsevatest loodushelidest ning kitarrifluidumist. Vanadest mustritest domineerivad jätkuvalt Maers`i slide-kitarrid, mis, tõsi, seekord on märksa pastelsemad ning kaemuslikumad, mida sageli "häiritakse" massiivsete müraseinte-pursetega. Teisisõnu, drone doom/doomgaze-karkasside (müra) ja sisemusse kapselduvate motiivide (vaikus) vaheldumine viitabki erinevate maailmade ja sfääride tekkeloole ja olemasolule. Reiting võinuks kõrgemgi olla, kui ei oleks olnud toda artikuleerimatut lõputräkki Black Ode To White Cherub ning tasapisi struktuuride ülesehitusse sugenevat väsimustunnet. Sugulushingedest soovitan ennekõike kuulata Our Subatomic Earth`i (teljel post-rock´i ja eksperimentaalmetal`i vaheldumine ning segunemine).

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Gamardah Fungus

Nocharizma
Turbinicarpus
Myspace
Lastfm

12/01/2009

The Cousins Tapes Sounds (Jamendo)


The Cousins on Nantes`ist Prantsusmaalt pärit bänd, kes laulab inglise keeles ning oma eeskujudena mainib reeglina inglisekeelseid bände. Biitlid, Blur, Queen, Portishead, Nirvana, Sex Pistols, Mercury Rev, Radiohead, Beach Boys, The Brian Jonestown Massacre jpt. Bändi kõik kolm albumit – “Tapes Sounds” (2006), “Who`s The Preacher” (2007) ning “Third D.I.Y” (2008) on üllitatud sel aastal Jamendo all.

The Cousins`i laulude puhul torkab kõrva kaks põhiliini – ühelt poolt suriseva saundiga kitarripop, damonalbarnlikud vokaalpartiid, tämbrid ning la-la-la-lutamine, ludisevad sündisaundid, vahetevahel vahele ka raske mürtsumisega electro-indie`t tuletavad meelde britpopi kuldaegu ning nullindatel edetabeleid vallutanud tantusroki haipi (The Music, Franz Ferdinand). Neid tendentse esindavad albumid “Who`s The Preacher” ning “Third D.I.Y”. Tõepoolest, tuleb nentida, et kvartetti on abistanud tasemel nupukeerajad. Ka bändi laivide nimekiri on suhteliselt pikk.

Album “Tapes Sounds” esindab seevastu teistsugust tendentsi. Jah, plaadiümbris on nõme – ei saa üldse aru, mida peaks kellegi teksastatud alakeha sümboliseerima?! Et on kinky või?! Album alustab mõtliku indieballadiga (A Room). Ning müsteerium leiab jätku – järgmine lugu kannab küll nime Andy, aga on täpipealt sama träkk, mis esimenegi! Loo pikkus on ka sama! On`s see eksitus või segaduse tekitamise taotlus? Shakehead liigub uutele mängumaadele, omandades punakaspruune psühhedeelseid varjundeid, midagi seesugust, missugust esindab mõni USA lõunaosariikide psühhedeeliabänd. Näituseks The Brian Jonestown Massacre (ansambel, mida ma pean omasugustest parimaks). Ka järgmine lugu SOS In The Mist liigub Anton Newcombe`i talendisära kiilus. Monotoonselt korduv laulurida /“what`s your message?/just the SOS/. Suurepärane minimalistlik transsrokk. Tegelikult on see eelsoojendus albumi parimale loole. Toniosong`i monotoonset ning minimalistlikku lookarkassi uuristatakse tärisevate kitarriefektide ning valjult ja psühhedeelselt lõikava harmoonikaga. Ja see, kuidas see lõpuks välja kukub, on tase! Albumi lõpetab subpsühhedeelne alt-country (You Can`t Explain Demo).

On neetult kahju, et bänd jõudis nii kiiresti hüljata sellesuunalised kunstilised taotlused ning valida uued tuuled.

Kuula albumit siit

9.0