[Artists] Wyrm

Wyrm/Bandcamp
Lastfm

Wyrm In The Hills, The Cities (Bandcamp)

Actually quite much is changed since Wyrm`s previous, 2-track release We Cannot Hear The Stars (2010). Indeed, the US-based project has abandoned their minimal, low-frequencied noise vibrations (The Unknown Is Infinity), and secondly, partly, electronic-infused post-rock concept (We Cannot Hear The Stars). Or the way round, a new, also 2-track album can be dealt with as the sequel and progression of the last named track on We Cannot Hear The Stars, making out difference in more epic, static guitar-riffed appearances. More concretely, the wide, potent-buzzing basic layer is fringed by a few elements, for instance, loosely pulsating rhythms at times, moreover, which are almost unheardable and at the closure of the issue seem to be just the set of vibrations of the album`s integrated, seamless parts. Notwithstanding its radical drone/drone doom/drone metal/drone doom metal husk, and regarding its almost invariable, almost endlessly emitting drone-based soundscape, indeed, by the very minimalism-esque type of conceptual approach it has managed to get into much bigger joint area with minimal music composers like La Monte Young, Terry Riley, and even Steve Reich, rather than ordinary metal bands. No doubt, Wyrm`s issue has very pragmatic sense and field of application - it is might be directed for individuals who are searching up for help to fix up his/her minds. Indeed, it is a very relaxing trip into the infinity.

Listen to it here

8.9

[Artists] DØGRÅVAS

Chromechoes Production
Myspace
Lastfm

Gamardah Fungus Two Hemispheres, Two Worlds (Turbinicarpus)

Varasemate või paralleelprojektidega muusikaliselt ja stilistiliselt karastunud Ukraina duo Absurd Maers-Igor Jalivetš on viimase aasta vältel üllitanud 2 majesteetlikku taiest. Esimene neist, "The Way To Build Your Future" (Nocharizma), hiilgas post-rock`i, noise rock`i ja avant-metal`i segamisega, millel oli detaile nii doom(gaze)`ist, found sound`ist, sludge`ist kui ülevast popatmosfäärikast. (Kaks viimast lugu - Drunk Astronaut ja Skeleton Key käivad artistide M83 ja God Is An Astronaut`iga suht ühte jalga). Hindeks 8.8.

Hemisfääride-albumil otsivad dnipropetrovskilased (rokkeksperimentalistidele sümptomaatiliselt) juba uusi knihve. Siin on kordusmotiividele rajatud transsiloovat psühhedeeliat ning kirikulaulu kaja. Näiteks Kurtulus on sulnis segu türgikeelsest spiritaalsest laulumanast, ümbritsevatest loodushelidest ning kitarrifluidumist. Vanadest mustritest domineerivad jätkuvalt Maers`i slide-kitarrid, mis, tõsi, seekord on märksa pastelsemad ning kaemuslikumad, mida sageli "häiritakse" massiivsete müraseinte-pursetega. Teisisõnu, drone doom/doomgaze-karkasside (müra) ja sisemusse kapselduvate motiivide (vaikus) vaheldumine viitabki erinevate maailmade ja sfääride tekkeloole ja olemasolule. Reiting võinuks kõrgemgi olla, kui ei oleks olnud toda artikuleerimatut lõputräkki Black Ode To White Cherub ning tasapisi struktuuride ülesehitusse sugenevat väsimustunnet. Sugulushingedest soovitan ennekõike kuulata Our Subatomic Earth`i (teljel post-rock´i ja eksperimentaalmetal`i vaheldumine ning segunemine).

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Gamardah Fungus

Nocharizma
Turbinicarpus
Myspace
Lastfm

[Artistid] Daleth

Daleth
Myspace
Lastfm

Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)

David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Our Subatomic Earth

MODICUM OF SILENCE
Jamendo
Osaudio
Myspace
Lastfm

[Artistid] Talbot

Talbot
Myspace
Lastfm

Talbot EOS (Talbot)

Sestpeale kui Talbot umbes poolteist aastat tagasi 3-loolise "Tundra" EP üllitas, on Magnus Andre-Jarmo Nuutre tuntus ja kuulsus märgatavalt kasvanud. Oldud ühe tuntud Kanada ansambli soojendusesinejaks. Ka müsteeriumi listis käib ansambli nimi üpris sageli läbi (Eesti undergroundmuusika jaoks riigisiseselt on see oluline indikaator). Ja mitte üksnes Eestis - kohe-kohe on neid kuu aja pikkune Euroopa-turnee ees ootamas. Tase on olemas ning ka fännibaas kujunenud-veel kujunemas.

Kuigi Talbot`it on peaasjalikult armastatud lahterdada kui "doom", siis tegelikult "Tundra" oli vaid pool tõde sellest. Stoner-rock, grunge- ja goregrind-vokaaliga hekseldav hübriid ning isegi shoegaze- ja ambient-kihid olid kenasti esindatud. Poosetamisest oli asi kaugel - lauludes oli jõudu, vahelduvust, ülevust ning seeläbi ka kandvust. Viimistletuim, eksperimentaalseim ning väljapeetuim reliis Eesti raskemuusikas üleüldse.

"EOS" koosneb 6 loost ning kolmveerandtunnist. Võrreldes debüütalbumiga on saund raskem, eriti need kohad, kus tempo maha keeratakse , vokaaljorina abil end pinnasesse juuritakse ning muda sisse ahmitakse. Kuid mitte piisavalt. Lõpuniminemise, vindi ülekeeramise puudumise läbi on bänd kaotanud mõndagi oma eksklusiivsusest, liikunud tavasurelike doombändide sekka. Natuke liiga palju on seda põhivundamendi peal üles-alla liuglemist. Neetult kahju on atmosfäärilise ja psühhedeelse sentimendi hääbumisest, mis on muutnud Talbot`i muusika sirgjoonelisemaks ja seeläbi läbinähtavamaks ning ka haavatavamaks. Tõsi, üks lugu on, mis veenab mind 107 protsenti - Combat Zen Speech. Kokkuvõttes korralik album siiski.

Kuula albumit siit

8.0

[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)

Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.

Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.

Kuula albumit siit

[Artistid] Canoply Games

Canoply Games
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Wäldchengarten Black Rabbit (Drowning)

Aarhus`ist pärit vennad Lars ja Dennis Hansen on projekti Wäldchengarten (eesti keeles “saluaed”) vedanud 10-11 aastat; 13 albumi/EP/7-tollise eest on nad saanud nii sees- kui väljapool piire soliidse tunnustuse osaliseks. Mulle meeldib bändi nime tagune paljutähenduslikkus. Salu (metsatukk) on midagi sellist, mis ühelt poolt puude olemasolu-koosluse kaudu sümboliseerib pimedamat poolt ning teisalt hõreduse-läbipaistvuse läbi heledamat (helgemat(?)) külge. See on koht, mida ilmestab varjuheitev valgus. Varjulisus. Poolpeidetus-poolnähtavus. Reaalsuse ning näivuse (ka fiktsiooni) koosmäng. Aed selle keskel on koht, kus Taani duo omi mänge mängib. Seda oskavad nad kaheldamatult hästi.

Albumil “Black Rabbit” (mis algselt oli reliisitud 2007. aastal Taani leibli 8KMob all) oli au - ja vastupidi - olla uue avangardmetal`i/doom/drone-leibli Drowning (asutajaks Saksa eksperimentaalmuusik Danny Kreutzfeldt) esimene pääsuke. Üllitis koosneb ühest loost, mis omakorda on jagatud kolmeks osaks - III Intentions; The Fields Are Covered With Blood; Black Rabbit. Esimene osa algab eepilise paisumisega (küllaltki sarnane Godspeed You! Black Emperor`i (GYBE!) lugude algustele), millesse vähehaaval paisatakse tumedat-musta-ülimusta mateeriat. Mustvisuaalne aegluubis esitatud arpeggio-muusika. Drone doom ning ruumi parameetreid nihutavad massiivsed kitarririfid. Sektsiooni viimane kolmandik koosneb üksteisest läbikasvanud helikihtide voost, mille “sulnidus” lõpuks sumbub digitaalsesse mürra. The Fields Are Covered With Blood põhineb müristaval doom-metal-passaažil, ning algabki Black Rabbit - madalsageduslik, justkui kilomeetrite tagant kõlav lõputu drone-põlemine. Kuulaja tajub nihkub, kohandub ning tundub, et maad on võtnud vaikus. Mingist hetkest alates hakkab helipilt tasahilju kitarride saatel valjenema. Mikrotonaalsus. Phaser-metal. Helind hakkab vibreerima, elektroakustilised efektid tekitavad assotsiatsioone, atmosfäärilised viivud hakkavad saundi läbistama. Ning 33 minutit ongi kiiresti möödunud.

Milline on üleüldse jumalik muusika? Küllap seesugune, milles on eepilisust, massiivsust, lõputust ning transtsendentaalset müstikat. Tõepoolest, õiged bläkkmetalistid ning vennad Hansen`id on Jumalale kindlasti lähemal kui näiteks ühed kristlastest kämplaulikud Eestimaal. Lugesin kunagi, et Max Cavalera pühendavat oma loomingu Jumalale. Esimesed kummardavad inimmõistuse manipulatsioonidest-haardest vaba ülimat (põhjuslikku) algjõudu, teised orjastatud ning absurdset valejumalat, millesse nad paljud isegi enam ei usu. Ühtedel on vägi, teistel mitte. Ka tuletage meelde raamatus “Põrgupõhja uus vanapagan” seda kohta, kus Jürka ja kirikupapp kohtuvad ning räägivad taevast.

Kuula albumit siit

our Subatomic Earth Underscore (Modicum Of Silence/Jamendo)

Vaevalt sai uus aasta alata, kui Nic Ross on taas platsis. Rõõmuga. Võib ainult kihla vedada selle peale, kas noor ameeriklane rõõmustab meid sel aastal rohkemate albumitega kui mullusel aastal (5 albumit). Tõsi, albumi pealkirja vaadates võib arvata, et selle teosega koos saab ühtlasi projektile joon alla kriipsutatud. Teisalt, kui võimalust on, siis reliisida aasta jooksul album (või palju albumeid) on kindlasti palju etem kui anda välja album iga 2-3 aasta tagant. Lisaks tunnetuse säilitamisele võivad ka muusikakriitikud muusiku suurele vaevale lihtsalt vee peale tõmmata.

“Underscore” koosneb 4 loost, mis kõik kannavad pealkirja sama tiitlit (pluss järjekorranumber). Esimeses loos esitleb OSE uut tahku oma saundis - seda alustab raadiolainete intensiivne kruttimine ning mineviku sügavustest pärit jutuvada, milledest saab kontrapunkt eepilistele tumeainelistele post-rock-helistruktuuridele. Õieti viiimatimainitud element saavutab loo arenedes tasahilju ülekaalu esimese üle. Loo lõppu kaunistab vaikne, kuid hõrk ämbienttekstuur, meenutades puudutuselt suurepärast mikrotonaalset ämbienthõllandust Palus Somni (albumil “Infinite”). Ning jutusämplid on albumit algusest lõpuni läbiv element. Teine träkk rõhub kõrgetele ja kaugeleulatuvatele kitarrivõlvidele ning helikihtide segustumisele, kõlades nii nagu olemuselt massiivne eepiline instrumentaalrokk kõlama peaks. Kolmanda loo massiivsetes doom-riffides on palju veenvust, mis üleneb võimsaks post-metal-crescendo`ks. Crescendo peksleb-taob kuni järgneb püänt - lugu lõpeb medikamentide reklaamiga kaugetest aegadest. Albumi lõpetab massiivse kitarriinertsina (esile- ja edasi)rulluv ning hingetõmbekohtadega vahelduv Underscore IV. Üles-alla kihutamine nagu läbi alternatiivmetallisti ajukäärude.

Siksakilised manerismid on käesoleval albumil suht kergesti ettenähtavad, prognoositavuse tõttu koguni pelutavad, samas kui need hetked kätte jõuavad, on neis palju kaunist ülevust. Dekadentlik ülevus. Kuid mõte sellest hakkab mind tasapisi väsitama.

Kuula albumit siit

8.4

Canoply Games Cthulhucore (Qulture Production)

Canoply Games on Siberist Bratskist pärit projekt, milles osalejad peituvad karmide pseudonüümide Sick soul, Inquisitive mind, Grief ning Doomed world taha. Nad on 3 aasta jooksul üllitanud 6 albumit ning teinud koostööd kohaliku post-rock ansambliga Billion Yellow Birds. Selle aasta alul üllitas Dramacore juba nende best-of albumi. Produktiivsus, efektiivsus, innovatiivsus. Kõlab just nagu turumajanduslik visioon. Nali naljaks, Canoply Games on kõike muud kui seda - nad on kogu oma loomingu vabalt kättesaadavaks teinud ning endid sõnaselgelt kapitalismivastaste loosungitega ehtinud. Selles ei ole ka midagi uut ning üllatavat - radikaalsele kunstile on ikka omane olnud sügavale vasakpoolsusesse või anarhismi langemine. Igal juhul on need 4 (?) venelast ausad erinevalt Manic Street Preachers`i tüüpide sugustest tegelastest, kes ühelt poolt pasundavad padupahempoolsusest, kuid teisalt söövad hea meelega nonde käest, kes vabalt võiks nende esimeseks rünnakuobjektiks olla. Veidi skisoidne olukord, või kuidas? Kuidas siis selle usutavusega jääb?

Canoply Games`i muusikat on iseloomustatud kui erisugustel saundidel ning heliefektidel põhinevat sünteesmuusikat. Kui seda kuidagi žanriliselt piiritleda, siis ma iseloomustaksin seda kui avangard-süntpoppi (või anti-süntpoppi), milles võib kohata viiteid ka teistele stiilidele - põhiliselt modernsele klassikale, spoken word`ile, vabas vormis jätsule, hardcore`ile ning digielektroonikale. Viited mujale on sageli ootamatud, äkilised, tekitamaks pigem kontrastsust
kui uusi suunitletud eesmärke.

Vene eksperimentaalmuusika keskkonna Qulture Production all üllitatud album "Cthulhucore" üksnes süvendab viidete tulevärki ning lõhestumust. Niigi lühikesed Canoply Games`i lood (v.a mõned erandid) on keskmiselt poolteise minuti pikkused ning kuuluvad ennekõike helikollaaži valdkonda. Helipilt on intensiivne - albumi juhatab sisse reipalt svingiv jazz, mis varsti asendub raskete metalcore-riffide, imiku nutu ning ebamääraste rütmimustritega. Kuulda on ka Fantomàs`i naeru samanimelisest legendaarsest 60ndate Prantsuse filmitriloogiast. Intensiivne trillerdamine peatub hetkeks kuuendas loos. The same name peegeldab Canoply Games`i uuest küljest - kinemaatilise nu-jazz`i vaatevinklist. Rasked rifid, õõnes undamine ning intensiivne ja eripalgeline trummeldamine jätkub siit edasi kuni juubeldava lõpuni. Koostisosad püsivad kenasti koos. Müriseb kohati MoHa! ning Mike Patton`i raskekõlaliste eksperimentaalprojektide sarnaselt, kuigi metoodiliselt näib uitavat Chenard Walcker`i ja People Like Us`i mängumail. Ju see siis ongi cthulhu.

Kuula albumit siit

8.7

Our Subatomic Earth Inifinite (Modicum Of Silence)

Nic Ross on 18-aastane USA noorsand, kes veab koos Kevin McCreaney`ga eksperimentaalsele rokile pühendatud leiblit Modicum Of Silence. Nimetatu korjab üles Ohio osariigis tehtud muusikalisi katsetusi. Lisaks sellele on ta andekas muusik, kes enne 2009. aastat oli teada oma projektiga gotikplage ning koos McCreany`ga projektis Telemetrics. gotikplage tähendas tasemel post-rock`i, millesse olid tihti põimitud tugevad fusion`i mõjutused. Ütleme nii, et kui Nic Ross oleks eestlane, siis me kuulutaksime ta rahvuslikuks aardeks ning Eesti muusika tulevikulootuseks. Raudselt.

Our Subatomic Earth peegeldab Nic Ross`i hoopis teistsuguse külje pealt. Tugevad metal`i mõjutused on need, mis ennekõike esile kerkivad. Post-metal, sludge metal, indie metal, trash-hardcore (metal), screamo - rääkides karmimast ning domineerivamast poolusest. “Infinite” on Nic Ross`i kolmas album käesoleval aastal. Järg albumitele “Nothing” ning “Is” (äsja avastasin, et juba neljas album - "Orgin" - on väljas!). Uus album jätkab viimatinimetatu võtmes. Vaikus ning müra. “Post” ja “indie” ilmnevad ämbientse ning elektroonilise tekstuuri põimituses eelpoolmainitud karmima küljega. Samas tehnilise poole pealt on heli märksa puhtamalt salvestatud – saund on võimsam ning selgepiirilise(ma)lt liigendatud. Kooliraha on tasutud. Ladinakeelsed pealkirjad näikse viitavat inimhinge all asuvatele ookeanitele ning meredele. Avang Lacus Temporis algab õrnalt ebaleva hardcore-rünnakuga, vaibub ning poole pealt areneb konventsionaalse post-rock`i ning post-metal`i seguseks rokkimiseks, et taas vaibumisse langeda ning sõnamanaks muutuda. Mare Vitalis näitab nimele kohaselt elujõulist minekut – screamo-element seguneb post-rock`iliku elemendiga meeletuks energiavahuks, mis, tõsi küll, hakkab varsti kaotama oma energiat, kuid mitte sügavust, muutudes ilusaks ämbientseks hõllanduseks. Ning seejärel taas kääne tagasi energiapulbitsemisse. Ning loo lõpp ületab intensiivsuselt algust. Võimas energiatulv! Tõepoolest, ka Oceanus Procellarum tõestab taas, et uuel albumil on post-rock- element tugevalt esindatud. Siin ei ole igavust – läbi ohtrate tempo-ja tämbrimuutuste ning crescendo muutub muusika nauditavaks. Aga jällegi – konkreetne lugu on eepilise instrumentaalroki ning eksperimentaalmetali ristand. Elektrikitarrid koovad atmosfäärilist kihti, kuigi rütmisektsioon tiksub kohati metal-võtmes. Ka omandab lugu crescendo`st alla langedes metalse läike. Loos Mare Crisium (nagu ka lõpuloos Mare Serenitatis) otsib kummulleeruv äng väljapääsu. Nic Ross on valmis endal kõri välja karjuma. Hääleaparaat jääb õnneks paika ning album jätkub fantastilise ning ka albumi konteksti arvestades erakordse Palus Somni`ga. Unemaastiku mikrotonaalne võnkumine loob seoseid, mida sõnades on raske väljendada. Võib-olla läbi häguse valguse paistavad ammused unistused. Või tulevad meelde süütud mälestused kaugest minevikust, mis sügavale mälukihtide alla on mattunud. Ma ei kahtle selles, et Nic Ross`ist saab (lähi)tulevikus USA eksperimentaalroki suur nimi. Oskuste, andekuse ning nooruse kombinatsioon on selles ühendriiklases erakordselt esindatud.

Kuula albumit siit

8.8