[Vana ning oluline] Wäldchengarten Black Rabbit (Drowning)

Aarhus`ist pärit vennad Lars ja Dennis Hansen on projekti Wäldchengarten (eesti keeles “saluaed”) vedanud 10-11 aastat; 13 albumi/EP/7-tollise eest on nad saanud nii sees- kui väljapool piire soliidse tunnustuse osaliseks. Mulle meeldib bändi nime tagune paljutähenduslikkus. Salu (metsatukk) on midagi sellist, mis ühelt poolt puude olemasolu-koosluse kaudu sümboliseerib pimedamat poolt ning teisalt hõreduse-läbipaistvuse läbi heledamat (helgemat(?)) külge. See on koht, mida ilmestab varjuheitev valgus. Varjulisus. Poolpeidetus-poolnähtavus. Reaalsuse ning näivuse (ka fiktsiooni) koosmäng. Aed selle keskel on koht, kus Taani duo omi mänge mängib. Seda oskavad nad kaheldamatult hästi.

Albumil “Black Rabbit” (mis algselt oli reliisitud 2007. aastal Taani leibli 8KMob all) oli au - ja vastupidi - olla uue avangardmetal`i/doom/drone-leibli Drowning (asutajaks Saksa eksperimentaalmuusik Danny Kreutzfeldt) esimene pääsuke. Üllitis koosneb ühest loost, mis omakorda on jagatud kolmeks osaks - III Intentions; The Fields Are Covered With Blood; Black Rabbit. Esimene osa algab eepilise paisumisega (küllaltki sarnane Godspeed You! Black Emperor`i (GYBE!) lugude algustele), millesse vähehaaval paisatakse tumedat-musta-ülimusta mateeriat. Mustvisuaalne aegluubis esitatud arpeggio-muusika. Drone doom ning ruumi parameetreid nihutavad massiivsed kitarririfid. Sektsiooni viimane kolmandik koosneb üksteisest läbikasvanud helikihtide voost, mille “sulnidus” lõpuks sumbub digitaalsesse mürra. The Fields Are Covered With Blood põhineb müristaval doom-metal-passaažil, ning algabki Black Rabbit - madalsageduslik, justkui kilomeetrite tagant kõlav lõputu drone-põlemine. Kuulaja tajub nihkub, kohandub ning tundub, et maad on võtnud vaikus. Mingist hetkest alates hakkab helipilt tasahilju kitarride saatel valjenema. Mikrotonaalsus. Phaser-metal. Helind hakkab vibreerima, elektroakustilised efektid tekitavad assotsiatsioone, atmosfäärilised viivud hakkavad saundi läbistama. Ning 33 minutit ongi kiiresti möödunud.

Milline on üleüldse jumalik muusika? Küllap seesugune, milles on eepilisust, massiivsust, lõputust ning transtsendentaalset müstikat. Tõepoolest, õiged bläkkmetalistid ning vennad Hansen`id on Jumalale kindlasti lähemal kui näiteks ühed kristlastest kämplaulikud Eestimaal. Lugesin kunagi, et Max Cavalera pühendavat oma loomingu Jumalale. Esimesed kummardavad inimmõistuse manipulatsioonidest-haardest vaba ülimat (põhjuslikku) algjõudu, teised orjastatud ning absurdset valejumalat, millesse nad paljud isegi enam ei usu. Ühtedel on vägi, teistel mitte. Ka tuletage meelde raamatus “Põrgupõhja uus vanapagan” seda kohta, kus Jürka ja kirikupapp kohtuvad ning räägivad taevast.

Kuula albumit siit

A Foggy Realm Twilight (R.A.I.G Accessory Takes)

Multinstrumentalist (kuigi põhirõhuga kitarridel) Ilja Lipkin on osaline mitmes ansamblis. Saksakeelses keskaegset muusikat omaette või seda (tumeda) folgiga segavas rühmituses Waldsonne, atmosfääre ja fusion`likku kidrasaundi segavas ning seda kongatrummidega ilmestavas pundis Rushus, psühhedeelset fusion-metal`it esitavas grupis Re-Stoned ning nakkavate funk-gruuvidega improjazzrockkollektiivis N.L.P Trio. Kõik nimetatud üksused on piisavalt huvitavad selleks, et moskvalase muusikalises kogemuses ning kompetentsuses mitte kahelda.

A Foggy Realm on tema esimene sooloprojekt ning debüütalbum “Twilight” leidnud koha väljapaistva Vene leibli R.A.I.G Accessory Takes nimistus. 5 lugu 29 minuti sees. Turbulentne kitarriämbient. Päikesemuusika? Nullindate alul tegi norralane Tore Elgaroy sarnast muusikat albumil “The Sound Of The Sun” (Rune Grammofon). Emotiivne kitarrimassiiv vasakpoolsest kanalist parempoolsesse tungimas ning vastupidi. Lipkin`i saundis on nii robustsust kui ka filigraansust, sageli samaaegselt - profi tunnusmärk. Kõle kurjaendeline tühjus, mida ta kitarridega esile manab, tekitab pigem soojust. Mitte ainult sellepärast, et see inimese (kurja) loomusega hästi kokku sobib, vaid ka seetõttu, et helide vaheldumise sagedus on suur. Mida rohkem seda kuulad, seda enam see doom`iliku ämbientsümfooniana kõlab. Kitarri- ja ruumieksperimentide kõrvale on sisse sämplitud ka üks jutukatke. Pluss vaevukuuldavad mikrotonaalsed helikihid, mis osavalt manipuleerivad kuulaja tajuga. Väärikas üllitis.

Kuula albumit siit

9.1