[Vana ning oluline] Ben Woods - Nymh: Realms of Detachment (Wise Owl)

Ben Woods`i 2008. aastal ilmunud ning järjekorras 3 üllitis on kahtlemata omanäoline helimaailm, mis on võrsunud post-rock`i universumist. Siin on oma võttestik, tõsimeelne suunitlus ning kordustele allumatud meeleolud-mustrid. 9-looline ning 53-minutiline minimalistlik triller kätkeb eneses piaanomuusika üksildust, valju, samas sisekaemuslikku kitarriambient`i ja drone-esteetikat ning vähehaaval kihte koguvat polüfoonilisust. Meeleolud on jäägitult ülevad, süstides iga noodiga eepilist majesteetlikkust. Iga akord on tähenduslik ning lööv. Isegi kui vormiliselt näib esmapilgul vähe aset leidvat, on see seesmiselt plahvatuslik album. Monumentaalne taies.

Kuula albumit siit

[Artistid] Knitted Abyss

Myspace
Lastfm

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] The Oo-Ray Magnifications (Luv Sound)

Portland`ist pärit Teb Zaberas aka Roshi on enda kodulehekülje alatiitliks pannud "shoegaze-tšellisti seiklused". Tõepoolest, see ütleb tema suundumuste kohta sisuliselt kõik. Mänginud eelnevalt viis aastat electro-duos Ainu, otsustas jänki oma suundumusi kardinaalselt muuta - ajendiks kinnisideelisus My Bloody Valentine`i tähisalbumist "Loveless". Õppis 3 aastat tšellot, et omi obsessioone selle ja elektroonika abil maandada. Lisaks on tal ka elektrooniline kingapõrnitsemisprojekt miniwave kahasse Laird`iga.

8-looline üllitis on täidetud sügavate ambient`i ja shoegaze`i seguste struktuuridega. Tõepoolest, kui võrrelda seda mõne kitarripõhise ambient-projektiga (Flying Saucer Attack; A Beautiful Machine; Clear Horizon; Windy & Carl), siis tegelikult ju vahet ei ole, kas see baseerub ühel või teisel keelpillil. Elektroonika, konkreetsed helitehnilised võtted (distortion) ja helifiltrid on algoritmid, mis kõlapildi sagedustele piirid annavad ning tonaalsust determineerivad. Pikad drone`id, aeglaselt vahetuvad faasinihked, digitaalsed heliseinte kahinad. Hoolimata ühe pilli fetišist kasutab ta ilmselt ka kitarre ning süntesaatoreid. Kaks lugu on ka live`is salvestatud, misjärel võib üksnes õhata, et ei ole ameeriklast otse mängimas näinud. Tulemus on eepiline, eeterlik ning meisterlik. Võimas töö aastast 2009.

Kuula albumit siit

Blues for spacegirl Drifting into open (Jamendo/Bandcamp)

Thurston Moore`i ambient drone-pala Blues for spacegirl järgi oma projektile nime võtnud Thomas de Bauw alustas heliloomega 2008. aasta keskpaigas. Happeliste ning mullistatud sündiseintega debüüdile "Alice Springs" järgnes muljetavaldav "Theme for August" ja "Orchestre dans le lac gelé du Roi Hiver".

21-aastase Belgia muusiku uus üllitis on 70 protsendi ulatuses rajatud lindiloop`idele. Tulemuseks on valjemalt või hillitsetumalt voogav atmosfääriline kitarridrone. Heliloome kontseptuaalseks lähtekohaks on info(hulga) vähendamine, selles kao tekitamine, kasutades selleks müra toimimist signaalina. Üllitise parim lugu on Needless in Seattle, mis läheneb Tim Hecker`i kihtide segustamise-läbikasvamise ning minimeeritud digitaalkaoste esteetikale. Ka Lost in I Ching ning Violet currents, saffron winds suudavad tõusta keskmisest kõrgemale. Seevastu Lathe of Heaven näib eksperimenteerivat esimese albumi söövitava mustri ning võnkuva sfäärilisusega, jäädes kokkuvõttes väheveenvaks, et mitte öelda tüütuks ponnistuseks. Nagu ka ülejäänud "Drifting into open" ei suuda siinkirjutajat veenda. Piimjas massiiv piirdubki üksnes väliselt musklite pingutamisega, mille taha peitub...piimjas massiivsus. Tautoloogiline keskpärasus, mis enamusele ambient-muusikale on nii omane olnud. Kui kuulata võrdluseks Jacques de Villiers`i, slept.`i, Fennesz`it, Tim Hecker`it, Eluder`i "Drift"`i või belglase enda "Augustiteemat", tuleb mittemidagiütlevus distinktselt esile. Teisalt aimdub ka praegustest helidest suure muusika varje. Kahjuks viimane pingutus on jäänud olemata.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Blues for spacegirl

Blues for spacegirl
Blues for spacegirl
Myspace
Lastfm

A Foggy Realm Twilight (R.A.I.G Accessory Takes)

Multinstrumentalist (kuigi põhirõhuga kitarridel) Ilja Lipkin on osaline mitmes ansamblis. Saksakeelses keskaegset muusikat omaette või seda (tumeda) folgiga segavas rühmituses Waldsonne, atmosfääre ja fusion`likku kidrasaundi segavas ning seda kongatrummidega ilmestavas pundis Rushus, psühhedeelset fusion-metal`it esitavas grupis Re-Stoned ning nakkavate funk-gruuvidega improjazzrockkollektiivis N.L.P Trio. Kõik nimetatud üksused on piisavalt huvitavad selleks, et moskvalase muusikalises kogemuses ning kompetentsuses mitte kahelda.

A Foggy Realm on tema esimene sooloprojekt ning debüütalbum “Twilight” leidnud koha väljapaistva Vene leibli R.A.I.G Accessory Takes nimistus. 5 lugu 29 minuti sees. Turbulentne kitarriämbient. Päikesemuusika? Nullindate alul tegi norralane Tore Elgaroy sarnast muusikat albumil “The Sound Of The Sun” (Rune Grammofon). Emotiivne kitarrimassiiv vasakpoolsest kanalist parempoolsesse tungimas ning vastupidi. Lipkin`i saundis on nii robustsust kui ka filigraansust, sageli samaaegselt - profi tunnusmärk. Kõle kurjaendeline tühjus, mida ta kitarridega esile manab, tekitab pigem soojust. Mitte ainult sellepärast, et see inimese (kurja) loomusega hästi kokku sobib, vaid ka seetõttu, et helide vaheldumise sagedus on suur. Mida rohkem seda kuulad, seda enam see doom`iliku ämbientsümfooniana kõlab. Kitarri- ja ruumieksperimentide kõrvale on sisse sämplitud ka üks jutukatke. Pluss vaevukuuldavad mikrotonaalsed helikihid, mis osavalt manipuleerivad kuulaja tajuga. Väärikas üllitis.

Kuula albumit siit

9.1

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)

Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9

Narcoleptica The Modular Explanation (Sonic Reverie)

//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.

“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.

Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.

Kuula albumit siit

8.4

[Vana ning oluline] A Beautiful Machine Home (Embryo)

Homme esineb Tallinnas klubis Juuksur Austraaliast Melbourne`st pärit The Night Terrors - väga tasemel prog-rock`i ning kummituslikke theremin-helisid segav bänd. Samast linnast on pärit veel üks võimas loojatüüp nimega Skye Klein. Inimmonaad, keda tuntakse 3 projekti järgi. Terminal Sound System - õrnalt thrill and bass rõhuasetusega elektrooniline avangardmuusika, mida ma siiamaani ei ole jõudnud enda jaoks lõpuni ära seedida. Intensiivne ning raskesti hoovatav muusika. Teises projektis Halo on rõhuasetus sludge`i ning noise`i elementidel. Ning A Beautiful Machine. Kõigi projektide albumid olid üllitatud umbes milleeniumivahetusel (viimane album 2002. aastal). Kahjuks puuduvad mul andmed tema hilisema muusikalise tegevuse kohta. Nähtavasti on mees muusikast taandunud.

A Beautiful Machine on üks eristuvamaid akte shoegaze-muusika ajaloos kõrvuti Slowdive`i, My Bloody Valentine`i, Chapterhouse`i ning Swervedriver`iga - kõrvuti žanri suurimate nimedega. Milles siis seisneb A Beautiful Machine`i erisus? Naljatamisi võiks öelda, et arvatavasti ei ole läänemaailmas kuigi palju inimesi, kelle teod peegeldavad inimese eesnimest kerkivaid entiteete. Sky(e)`i puhul on see olemas. Atmosfääriline, samas mitte uinutav helipilt, vaid kõrvuärritavatesse kõrgustesse tõusev helinivoo - selles heli staatilisuses on abstraktsust, ilu ning jõudu. Võtsin selle muusika kirjeldamiseks appi isegi uue žanrimõiste - stoner-shoegaze. Kuigi seal on ka ambient`i, dream pop`i, post-rock`i, space rock`i jpm elemendid esindatud. Ning on tugevalt hingestatud nagu Jason Pierce`i või Anton Newcombe`i looming. See muusika ei jõllita omi varbaid, vaid puurib ainiti maanteel liikudes asfaltpinda ning kaugustes virvendavaid elektriliine.

"Home" oli A Beautiful Machine`i kolmas album, üllitatud 2000. aastal. Mõnes mõttes võis see tõesti olla kojujõudmine, st lähenemine traditsioonilisemale kingapõrnitsemisele. Teisalt on see ikkagi tinglik nentimine, kuivõrd helipilt, esindatud sellel albumil, püüdles jõudsalt uutesse sügavustesse. Samas Skye Klein`i muusika oli jätkuvalt anti-pop. Algas kusagilt merelainete loksumise saatel ning vaibus lõpuks - samuti kusagil lainete keskel. Ei huvita teda teised universumid enda ümber. Uued sügavused avanesid unenäolistes kõlapiltides - vaikivatel meredel ning lainetavates kõrbetes uiates. Kaunis masinavärk omandas unistuslikud dimensioonid. Autarkne austraallane võttis nõuks helide vahendusel reaalsusest irduda ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Mitmekihiline õnnelikkus. Selle mehe elutöö on igal juhul tehtud, sõltumata sellest, kas ta veel tegeleb muusikaga või mitte. Ülejäänu on juba kuulajate ning muusikakriitikute kätes, et geeniust mitte ära unustada.

Kuula albumit siit