//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.
“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.
Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.
Kuula albumit siit
8.4
