[Artists] rngmnn

rngmnn
1798
Enoughrecords
Supersupersuper
Grundruck
Lastfm

[Compilation] Artificios 3 (Sincro)

The Argentinian label/experimental electronic music platform Sincro is back after for a while. It is their third compilation consisting of musicians coming from Argentina, Peru, and Spain (Catalonia). Asolaar, GUM, Ivliss, Juan Dub Silva, Mezzo, and Omar Lavalle are the names up there to get set up with an excellent smorgasboard of industrial/noise-infused repetitive cadences, the abstract abysses of noir-esque soundscapes, microtonal/monotonal manipulations, rough audio processing, and the blaze-framed pavements of pulsating glitchtronics. Although you can hear some similarities with the nihilistic approach of the 70/80`s industrial music, the borealic senseless of Pan Sonic, or the frightening neuroticness of Suicide, it is an universe regulated by its own rules. In fact, while it is an impressive compilation, you shall have to listen to its two precedessors as well.

Listen to it here

Caustic Reverie Remainders (Jamendo)

Have you ever listened to a least one of the fiveteen albums by Bryn Schurman (also know as TheForgotten)? I meant just an one time at least? In fact, Remainders is not an album on its own terms though, being compiled of different tracks having had no locus on the previous albums. In fact, Schurman would be called as the king of metallic drone music, whose monotonic soundscapes and minimal sonic conceptions are paradoxically fulfilled with a lot of warmth and powerfully conclusive feelings. It seems like a logical follow-up to the tradition of minimal composers for nowadays. Or you can imagine it as if La Monte Young or Angus Maclise would have sat behind a computer board and building up some new frontiers within borrowed borealic aesthetics of Tim Hecker. Yet might there be any adjectives to describe the whole in a better way? "Caustic reverie", it would be an obvious answer, though. A lot of impacts are associated with it - the nothern lights shimmers, elemental dust-coloured iceness, epic sub-classical approach, creeping microtonal dirges and subtle hiss-inclinedness. No doubt, it could be thought or illustrated out in other ways also, speaking out the very pictures-evoking soundscapes, or even a new kind of metaphysics (no contradictions between the sounds being contrasted up against the history of human thought and word). It also does sound as a pessimistic approach not being ready yet and probably never to believe in the positivism of technical progressions which is felt into a bumpy nightmare being paralyzed by remote breathes and oncoming steps of malignant robots ready to march on to have a part of destroying the human being as a species for tomorrow. The music of this kind with ambient drone feeling bound up with a pessimistic emotive declination I am used to tag it as "dystopbient".

Listen to it here

9.5

[Vana ning oluline] Thierry Massard Staircase And Corridors (Bandcamp)

Rääkides tänapäeva blogide populaarsusest, siis ühed külastatavaimad on kahtlemata vanadele ning väikesetiraažilistele industrial- ja noiseabumitele (reliisitud kassett-või vinüülformaadis) pühendatud leheküljed. Vajadus selle järele on suur, kuivõrd püütakse vaheldust leida tänapäeva (digitaalsetele) saundidele ning liialdavatele obsessiivsetele saundipededele, püütakse tutvuda reliisidega, mis ennekõike olid toored ja jämedad analoogküpsetised (mille tegemiseks kasutati kardinaalselt teistsuguseid meetodeid). Ning teisalt, vanad (ja parimad) tegijad leiavad seeläbi taas tunnustamist ning vajadusel lisatakse muusikaajalukku täidendavaid infopudemeid ja mõjujooni (pärast hindamist ja seoste leidmist).

Thierry Massard salvestas aastatel 1979-1982; tollal 20ndate eluaastate alguses prantslane kasutas ülesvõttekeskkonnana vanemate vana garaaži, mille keskpõrandale asetas monofoonilise rekorderi, asetades selle ümber muu tehnika, kuhu kuulusid antiikne Wem`i kajamasin, lasteorel ning odav kitarr; lisaks olid varustusse hulgas "mõned kontrollimatud ja veidrad pedaalid" ja väike raadio, mida ta kasutas kitarri-, hääle- ja pedaalivõimedina. Ka sämplimisest ei saanud mööduda ilma b-kategooria õudukast katkeid laenamata. Lisaks käesolevale pärineb tollest ajast ka album "SüBE Version", millest Massard tegi 50 koopiat, saates need mööda ilma laiali (nt Cosey Fanni Tutti`le Throbbing Gristle`ist).

13 loo vältel (mis algselt oli üllitatud Metropublik`i alt mõned aastad tagasi) kuuleme vana kooli industrial-muusikale omast nihilistlikku minimeeritud käiamist, monotoonseid delay-efekte, kõikvõimalikke kahinaid - mis pärinevad raadio ebamäärastelt lainepikkustelt, lindisahinatest ja väliste konkreethelide ebamäärasustest -, mikrotonaalseid katsetusi ning elektroakustilist ruumiga manipuleerimist. Uutest, hiljem töötlemise käigus lisatud efektidest tasub märkimist EVP (electronic voice phenomenas) kasutamine, mida võib peaasjalikult kuulda lugudes What² ja What What.

See album on ennekõike mõeldud neile, kes peavad lugu helikunstist, (vana kooli) industrial- ja müramuusikast, inimajaloo muusikalisest pärandist ning selle arhiveerimisest. Peab aru saama, et pärand ei ole ainult see, mida poolpaljad näitsikartiklid MTV kaudu esindavad, ning hea meel on tõdeda, et vähemalt 130 inimest on "Staircase And Corridors"-le juba heakskiidu lisanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] Thierry Massard

Thierry Massard/Bandcamp
Thierry Massard
Kreislauf
Lastfm
NoCo...mment
the questionnaire

Jacques de Villiers More Wind For Lonely Suburbs EP (2010, Jacques de Villiers)

Jacques de Villiers on käesoleval aastal oma teise üllitisega tagasi. Muusik, kelle helikeelt võib võrrelda Tim Hecker`i digitaalkrabinatest seestunud boreaalkosmosega aastaid 6-8 tagasi. Sarnaselt Montrèal`ile puhuvad ka Kaplinnas külmad tuuled ning sajab palju lund. Lisaks elavad seal läheduses ka pingviinid. 24-aastase aafriklase aasta alul ilmunud "Sleepsongs"-i (hinne: 8.9) hõllandustele on lisandunud uued dimensioonid, asi on käändunud veelgi rohkem ebamaiseks ning unistuslikuks. Žanriliselt tähendab see keskendumist üksikute piaanoakordide ruumis laialihajumisele ja sulni mikromüra süvahoovustele; kadunud on drone- ja shoegaze-varjundid, lihtsalt kinemaatiline ja emotiivselt plahvatuslik helipilt on lahti rullumas. Teisisõnu, seda võib vaadelda ka kui harmooniate ja müra piiride seiklemist, segunemist ja hägustumist. Aga jah, siin on kõigest 3 lugu: Oceanic Preamble, Written For You After You Left Us ning Wednesday, 18 July 1945 (A Perfect Winter's Day).

Kuula albumit siit

9.6

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)

Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] Wäldchengarten Black Rabbit (Drowning)

Aarhus`ist pärit vennad Lars ja Dennis Hansen on projekti Wäldchengarten (eesti keeles “saluaed”) vedanud 10-11 aastat; 13 albumi/EP/7-tollise eest on nad saanud nii sees- kui väljapool piire soliidse tunnustuse osaliseks. Mulle meeldib bändi nime tagune paljutähenduslikkus. Salu (metsatukk) on midagi sellist, mis ühelt poolt puude olemasolu-koosluse kaudu sümboliseerib pimedamat poolt ning teisalt hõreduse-läbipaistvuse läbi heledamat (helgemat(?)) külge. See on koht, mida ilmestab varjuheitev valgus. Varjulisus. Poolpeidetus-poolnähtavus. Reaalsuse ning näivuse (ka fiktsiooni) koosmäng. Aed selle keskel on koht, kus Taani duo omi mänge mängib. Seda oskavad nad kaheldamatult hästi.

Albumil “Black Rabbit” (mis algselt oli reliisitud 2007. aastal Taani leibli 8KMob all) oli au - ja vastupidi - olla uue avangardmetal`i/doom/drone-leibli Drowning (asutajaks Saksa eksperimentaalmuusik Danny Kreutzfeldt) esimene pääsuke. Üllitis koosneb ühest loost, mis omakorda on jagatud kolmeks osaks - III Intentions; The Fields Are Covered With Blood; Black Rabbit. Esimene osa algab eepilise paisumisega (küllaltki sarnane Godspeed You! Black Emperor`i (GYBE!) lugude algustele), millesse vähehaaval paisatakse tumedat-musta-ülimusta mateeriat. Mustvisuaalne aegluubis esitatud arpeggio-muusika. Drone doom ning ruumi parameetreid nihutavad massiivsed kitarririfid. Sektsiooni viimane kolmandik koosneb üksteisest läbikasvanud helikihtide voost, mille “sulnidus” lõpuks sumbub digitaalsesse mürra. The Fields Are Covered With Blood põhineb müristaval doom-metal-passaažil, ning algabki Black Rabbit - madalsageduslik, justkui kilomeetrite tagant kõlav lõputu drone-põlemine. Kuulaja tajub nihkub, kohandub ning tundub, et maad on võtnud vaikus. Mingist hetkest alates hakkab helipilt tasahilju kitarride saatel valjenema. Mikrotonaalsus. Phaser-metal. Helind hakkab vibreerima, elektroakustilised efektid tekitavad assotsiatsioone, atmosfäärilised viivud hakkavad saundi läbistama. Ning 33 minutit ongi kiiresti möödunud.

Milline on üleüldse jumalik muusika? Küllap seesugune, milles on eepilisust, massiivsust, lõputust ning transtsendentaalset müstikat. Tõepoolest, õiged bläkkmetalistid ning vennad Hansen`id on Jumalale kindlasti lähemal kui näiteks ühed kristlastest kämplaulikud Eestimaal. Lugesin kunagi, et Max Cavalera pühendavat oma loomingu Jumalale. Esimesed kummardavad inimmõistuse manipulatsioonidest-haardest vaba ülimat (põhjuslikku) algjõudu, teised orjastatud ning absurdset valejumalat, millesse nad paljud isegi enam ei usu. Ühtedel on vägi, teistel mitte. Ka tuletage meelde raamatus “Põrgupõhja uus vanapagan” seda kohta, kus Jürka ja kirikupapp kohtuvad ning räägivad taevast.

Kuula albumit siit