Fur Devastate The Details (Mine All Mine)

The US band Fur is back with its sophomore release, and the 6-track offspring does sound rousing and refreshing. Do you guess the quartet is coming from? Of course, from Detroit, from the motor city. And their music is quite comparable with the acceleration and chase of vehicles, and mesmerizing gazing of the go-by of route bollards and grey-green-esque mixed panoramas. Their majestic rock pose is digged deeply into an eloquent incarnation of shoegaze, grunge, post-punk, gothic and alternative rock shades. Overrolling guitar hooks and overdrives do pinball around epic and abrasive area, creating vital pop conceptions, being compiled of the shoegaze-influenced Smashing Pumpkins from the 90`s, the Interpol`s murky pop rock sheen, Joy Division-esque ennui screen, the Lycia-alike overhead hovering sombre shapes, and of course Break Me, My Love having a kind of pattern as if Kurt Cobain has made his feature for the Devastate The Details. However, my very fondness is moulded into title track, with the natural-born-breakbeat-paid-for rhythm section, penetrating riffs, and atmospheric synths, being wrapped in by a lot of key changes; and Houston played out via the meeting of a bittersweet verse-chorus and shape-changing guitar appearances. The rock music in its honesty.

Listen to it here

9.1

[Artists] FUR

FUR
Mine All Mine
Myspace

Loomer Coward Soul (Sinewave)

Brasiiliast Porto Alegre`st pärit nelik ringutab ja sirutab, näidates uuel albumil muskulatuuri. Nende aastatagune debüütalbum "Mind Drops" (Little Room) oli lihtsalt kena üritus, seesugune, mis tagantjärele meenub üksnes märgi mahapanemise tõigana. Kuid nüüd nad kuuluvad plaadifirma Sinewave hõlma alla ning see peegeldab ennekõike märki kvaliteedi tõusust.

Nagu bändi nimigi vihjab, on nende ristiisaks My Bloody Valentine. (Austraalias on teinegi samanimeline shoegaze-rühmitus). Kuigi "Loveless"-i 5-loolisel eriti ei märka, on seda enam "Isn`t Anything"-i mõjud esil. (Kuid igasugu tribuudist on asi siiski kaugel). Küllap tajute ka Slowdive`i, Swervedriver`i, Smashing Pumpkins`i, aga ka 94. aasta Bizarre`i jalajälgi. Vastandid on kokku kuhjatud - kriipivad ja huilgavad kitarrid, kõrvetavad feedback`i servad, massiivsed ja lainetena valguvad trummiliinid, mees- ja naisvokaali õhuline unisoon ning eraldatus. Võrreldes debüütreliisiga on grunge`likku segmenti masterdatud ning tühja, atmosfäärilist hõngu süstivat ruumi (kuuldavate) struktuuride ümber kuhjatud. Küte otsa ei saa, seda valgub juurde ja peale. Superlood on Coward ja Super Fuzz (muljetavaldav shoegaze`i ja grunge`i puhastustuli). Ilmselt juba kolmas album Sinewave`ilt minu selle aasta top 50-s (This Lonely Crowd`i ja Hangin Freud`i üllitiste kõrvale). Leegitseb, raisk!

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Loomer

Sinewave
Little Room Records
Midsummer Madness
Myspace

The Living Targets Inneriot (Airbagpromo/Jamendo)

Kolmeliikmeline The Living Targets tuleb Montanist Põhja-Itaaliast. Lõunatiroollased mängivad debüütalbumil segu grunge`st (õrna hardcore`liku puudutusega), popmetallist ja täiskasvanurokist. Eelistatult eeskujulikult, paipoisilikult ning klišeedest kubisevalt - vaatamata mänguosavusele kõlab see oma tuttavlikkuses mittemidagiütlevalt. On`s maailmale tõesti vaja järjekorras 137ndat või 402ndat Metallica või Nirvana tribuutpunti? Lugesin nende kohta, et nad alustasid tuntud ansamblite lugude kaverdamisega, misjärel jõuti omaloominguni. Tõsi, nende omalooming on paremal juhul poollooming. Kahjuks seegi jauramine ei hakka kuidagi peas kruttima ning võimsatest kliimaksitest võib üksnes unustada. Õnneks on 10-loolisel üllitisel paar kohta, mis annab lootust tulevikuks - Intro kõlab väga futuristlikult - tumeelektroonilised hoovused ja süngelt pulbitsevad alarmi meenutavad saundid -, eriti veel konteksti arvestades; träki Trash teises pooles tuleb korraks sisse psühhedeelne sündifoon, mis loob kitarride taamal huvitavaid assotsiatsioone. Ehk järgmine kord jälle ja rohkem?

Kuula albumit siit

5.7

[Artistid] Talbot

Talbot
Myspace
Lastfm

Talbot EOS (Talbot)

Sestpeale kui Talbot umbes poolteist aastat tagasi 3-loolise "Tundra" EP üllitas, on Magnus Andre-Jarmo Nuutre tuntus ja kuulsus märgatavalt kasvanud. Oldud ühe tuntud Kanada ansambli soojendusesinejaks. Ka müsteeriumi listis käib ansambli nimi üpris sageli läbi (Eesti undergroundmuusika jaoks riigisiseselt on see oluline indikaator). Ja mitte üksnes Eestis - kohe-kohe on neid kuu aja pikkune Euroopa-turnee ees ootamas. Tase on olemas ning ka fännibaas kujunenud-veel kujunemas.

Kuigi Talbot`it on peaasjalikult armastatud lahterdada kui "doom", siis tegelikult "Tundra" oli vaid pool tõde sellest. Stoner-rock, grunge- ja goregrind-vokaaliga hekseldav hübriid ning isegi shoegaze- ja ambient-kihid olid kenasti esindatud. Poosetamisest oli asi kaugel - lauludes oli jõudu, vahelduvust, ülevust ning seeläbi ka kandvust. Viimistletuim, eksperimentaalseim ning väljapeetuim reliis Eesti raskemuusikas üleüldse.

"EOS" koosneb 6 loost ning kolmveerandtunnist. Võrreldes debüütalbumiga on saund raskem, eriti need kohad, kus tempo maha keeratakse , vokaaljorina abil end pinnasesse juuritakse ning muda sisse ahmitakse. Kuid mitte piisavalt. Lõpuniminemise, vindi ülekeeramise puudumise läbi on bänd kaotanud mõndagi oma eksklusiivsusest, liikunud tavasurelike doombändide sekka. Natuke liiga palju on seda põhivundamendi peal üles-alla liuglemist. Neetult kahju on atmosfäärilise ja psühhedeelse sentimendi hääbumisest, mis on muutnud Talbot`i muusika sirgjoonelisemaks ja seeläbi läbinähtavamaks ning ka haavatavamaks. Tõsi, üks lugu on, mis veenab mind 107 protsenti - Combat Zen Speech. Kokkuvõttes korralik album siiski.

Kuula albumit siit

8.0