[Artists] DØGRÅVAS

Chromechoes Production
Myspace
Lastfm

[Old but important] Negativity Life Is A Dead End (Negativity)

For a while, I have listened to some albums of Negativity leaded by Julien
Jandera from Drusenheim, France offering his poisonous ideas related to
his hating feels regarding life and human kind (actually the coverprint being designed with a hanged man could say it all). 9 tracks of the 12th album, considered as his most brutal ones, consist of angry and ruffle guitar riff waves while biting and grinding vocal lines are in the first place, though, which altogether will make up a lot of synergic trash and black metal monumentums. In fact, although it might sometimes be seemed a bit loose, it may be defined as black metal on the DIY-mode, but it does not sound in the boring way anyway. Moreover, Jandera is probably not a man used to find excuses for deviating from his main line, concerning on one synth interlude, and the finishing track is wrapped in by drone doom madness. Profoundly drone, burningly doom.

Listen to it here

[Artistid] Black Monolith

Black Monolith
Jamendo

Winterburst Demo (Jamendo)

Prantsusmaalt Pariis´ist pärit neliku debüütalbumit “Demo” on koduses Jamendos hinnanud 10 inimest - vox populi - , kes kõik on üksmeelselt jaganud maksimumpunkte. Üks kommenteerijatest väidab, et see on vähemalt sama hea muusika kui see analoogne muusika, mille eest ta on palju raha välja käinud. Ning lubas, et teeb kaasmetallistidele albumiga tutvumise kohustuslikuks. Oma ala spetsialisti hinnang? Ilmselt. Uurisin sama niši tuntuid ansambleid - kellega on ka kvarteti muusikat võrreldud - ning leidsin sellised nimed nagu Trail of Tears, Odium, Hollenthon, Darzamat.

6 lugu kuuluvad sümfoonilise black metal`i kehandisse. Kiiretempoline, eleegiline, massiivne...ning klišeellik. Ratsutab nii sümfoonilise metal`i kui black metali`i dekadentlikul kogemusel. Teise kuulamisringi lõpus turgatas pähe, et hoolimata välisest koletuslikust grimassist on turvalisus seesuguse muusika üks põhiomadusi. Turvaline muusika on midagi seesugust, millele võid iga päev kindel olla, et harju keskmise meeleolu suudab välja venitada. Printsipiaalselt ei väljendu turvalisus vormis, vaid alandlikus suhestumises eelneva žanrikogemusega. Album seisab liiga keskel, liigagi kahe jalaga maa peal. Kujutan ette, et mõni antimetallist/avangardmetallist kuulab seesugust muusikat enne uinumist. Tõsi, lugu The Sign Of The Black Ivy suudab ümbritsevast formaadist osaliselt välja murda, ning loo Enthronement Ceremony psühhedeelsete klahvpillisoolode, suurema vokaalamplituudi, trummipartiide ning üleüldise kriipivuse eest paneksin juba märksa kõrgemad punktid. Ka lõpuloo The Blessing Of The Evil vokaalkäänded refrääni osas äratavad sümpaatiat. Tehniliselt viimistetuselt on album vaieldamatult tasemel (albumi tiitlist ei tasu end eksitada lasta - selle asemel võinuks samahästi ka “Promo” olla). Esimese mulje järel plaanisin panna 8.5, seejärel 7.5, ning omakorda 6.6. Viimaste kuulamistega üldpilt taas paranes. Veelkord - prantslaste muusikas on jõudu ning metallifännid vaevalt sülitavad sellesse kaussi.

Kuula albumit siit

7.7