Kuvatud on postitused sildiga Post-hardcore. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Post-hardcore. Kuva kõik postitused
8/20/2010
ddaA (Antonis Anissegos / Oliver Steidle) - Zoonoses (Clinical Archives)
ddaA on Berliini duo Antonis Anissegos ja Oliver Steidle - impro, elektroonilise muusika ja jazz`i taustaga respekteeritud artistid -, kes pakuvad 20 minutilise seti improvisatsioonilist müra. Ei peagi eeldama, et 5 lugu oleksid väga eemalseisvad kreeklase ja sakslase varasemast personaalsest helikogemusest. Siin on psühhootilist ning (post-)hardcore`ilikku trummeldamist, lõgisevaid trummitaldrikuid, kuid lisandunud on ka vilisev-sisisev lobit-elektroonika, läbi delay-efekti juhitud trummeldamine (mis justkui pärineks CAN`i 70ndate alguse albumitelt), mis kokkuvõttes formuleerub abrasiivseks hele- ja tumedakõlaliseks lainetuseks. Paljud proto-elemendid on transformeerunud apokalüptiliseks post-trilleriks. Teisisõnu, noise-muusika mängitud jazz`i meetoditega, mille kvalitatiivne tasand saab tugevdust ettenägeliku (lühi)kontsepti kaudu.
Kuula albumit siit
8.8
8/03/2010
Chappaquiddick Chappaquiddick (Noise Horror)
Chappaquiddick on Taylor Ross, Jeremiah Johnson ja Mark Lynn Jacksonville`ist. Taylor Ross`i (Picayunes) muusikat olen siinses blogis ka varem tutvustanud. Trio 14-looline ja 31-minutiline debüütalbum on segu psühhedeeliast, avangardprogest ning improrock`ist. Intensiivselt esitatud helikihid moodustavad muljetavaldava terviku. See pluss pillikooslus - bass, trummid ja klahvpillid - toovad mällu ennekõike Canterbury legendi The Soft Machine`i. Tõsi, Chappaquiddick`i kohati pilti-eest-viskavad trummeldamised ja vokaalapoteoosid lähenevad hardcore-numbritele, olles seeläbi suguluses Witchporn`i ja The Moon Runner`iga. Muidugi, võib üksnes oletada, kas vihahood on spontaansed või teeseldud-kontrollitud (kahtlustan viimast). See on uus underground-muusika, mis defineerib end sarnaselt 80ndatele kassetikultuuri-liikumise kaudu. Veneetsia progegeenius Gianluca Missero alias Hox Vox andis tagasisidet, öeldes, et omal ajal USA`s elanuna nägi ta küllalt seesuguse taotlusega (clean psychedelia eclectic mix-up) punte, kelledest mitte keegi ei osanud oma kontseptsiooni niivõrd impressiivselt välja mängida kui Chappaquiddick. Ta võrdles bändi "muskleid pumpava Slint`i" ning teiste Louisville/Chicago (jazz`ist mõjutatud) post-rock-ansamblitega. Kahtlemata väga värskendav kogemus ning üks selle aasta üllitisi.
Kuula albumit siit
10.0
7/30/2010
5/18/2010
Moon Runners Full Enough (Rack & Ruin)
Korraliku muusikatraditsiooniga Olympia linnakesest pärit duo Danny Natter-Jake Jones lammutab inspireerivas art/avant-punk-võtmes. Muusika, mis on segu motoorsetest mustritest, blues`ist, garage`st, math-rock`ist, post-hardcore`ist, psühhedeeliast ja surf rock`i seemnetest. 11 lugu ning kolmveerand tundi - nende esimene täispikk ühe EP ja spliti kõrval - toovad konkreetselt mällu The Jon Spencer Blues Explosion`i, Times New Viking`i, The Fall`i, The White Stripes`i, 80ndate lõpu Sonic Youth`i, Big Black`i ning The Stooges`i. Lood on lühikesed, keskmiselt kahe ja poole minutilised, mis samas on piisav, edastamaks Moon Runners`i mürarikast ja vürtsikat helidepešši. Häid kohti on jalaga segada; mõned read sellest suvalises järjekorras - avalugu All Cops are Murderers avaneb ülevate surf blues-refräänide ja primitivistlikus võtmes deklameerimise vastanduse kaudu, My Name is Not Mud lööb markesmithiliku künismi ja täristavate kitarride-trummidega. Üleüldse - kui Natter ja Jones kärgatavad instrumentidel, siis teevad nad seda läbimõeldult, st suunitletult ja viimistletult. Loos Wolf Shirt on keel- ja löökinstrumendid tuunitud maksimaalselt toorekõlaliseks, mida saadab minimalistlik elektroonika (vrd The Fall "Perverted By Language"). I Wanna Say No haarab veelkord bassigruuvist kinni, keerates sellele happelisi sündiliine peale. Lõpulugu Death Tunnel`it võib käsitleda erandina - ligi 17-minutiline koloss, mis annab võimaluse eksperimenteerida vormiga - tagurpidi käiatav ning hõllandusliku taiesena esitatav interlüüd pärast intensiivset blues- ja mürakarkassi. Stopp! Tegel`t selgub , et see ei olegi vahepala, vaid omaette minimalismi nurgake. Oluline on, et mingi veider ja häiriv nihe läbib seda, muutes siinkuulaja pikapeale rahutuks.
Kuula albumit siit
9.7
4/05/2010
Tellimine:
Postitused (Atom)